) § 37 lg 1 põhiseaduse (PS) § 29 lg-ga 2 vastuolus olevaks ning kehtetuks. Vastustaja on seisukohal, et PS § 29 lg 2 kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Kuna süüdimõistetud isikud ei asu ainult vanglates, vaid ka väljaspool neid, siis tuleb põhiseaduse reservatsioon sisustada seadusega, milles on sätestatud konkreetne töö, mida süüdimõistetu tegema peab. Vanglas asuvate süüdimõistetute jaoks on töö iseloom sätestatud
39 lg 4, mille alusel vanglateenistuse ametniku korraldusel on kinnipeetav kohustatud osalema töödes loodusõnnetuse, epideemia, avarii või katastroofi vältimiseks, likvideerimiseks või nende tagajärgede kõrvaldamiseks ning muude erakorraliste sündmuste puhul. Sellisel juhul kindlustab vangla kinnipeetava julgeoleku ja turvalisuse. Nimetatud säte on kooskõlas PS § 29 lg 2 mõttega. Kaebaja märgib, et põhiseaduses on kasutatud mõistet „süüdimõistetu“ mitte „kinnipeetav“. PS § 29 lg 2 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd, kuid see säte ei anna õigust sundida kinnipeetavat tegema suvalist tööd, mida parasjagu vangla direktorile vajalik tundub. Kuna väljaspool vanglaid asuvaid süüdimõistetuid ei rakendata suvaliselt tööle, ei peaks ka vanglas asuvaid kinnipeetavaid suvaliselt tööle rakendatama.
lg 1 sätestab, et kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama.
lg 5 kohaselt võib kinnipeetava rakendamine tööle käesoleva seaduse § 38 lg 3 nimetatud käitistes toimuda üksnes kinnipeetava nõusolekul. Kaebajale on mõistetamatu, miks majandustööde tegemine on olulisem, kui käitises tööde tegemine. Kui on üldine töökohustus, siis on põhjendamatu selliste erandite tegemine, kuna töö on ju töö.
lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Viimasest lausest on kaebajal raske aru saada, sest selle järgi majandustöö nagu polegi töö. Käskkirjast nähtuvalt on kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik teinud vangla direktorile taotluse kaebaja tööle rakendamiseks majandustöödele. Käskkirjast ei selgu töö iseloom. Kaebaja märgib, et ei ole selle ametnikuga tööle asumisest vestelnud ega tea, mis ajenditel ta vastava taotluse tegi. Kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst, kuid oskuste kohta pole kaebajalt keegi midagi küsinud. Vaideotsusest selgub, et kaebaja tööülesanneteks on seinte ja uste pesemine. Kaebaja leiab, et ka selliste pealtnäha lihtlabaste tööde tegemiseks peavad olema oskused, sest kaebaja ei ole oma elu jooksul koristustöödega tegelenud ja seda isegi kodus mitte. Kaebaja märgib, et on tööle rakendatud kolmeks kuuks 0,1 koormusega. Kuna kaebajal on vaja tasuda nõudeid ca 20 000 euro ulatuses, siis leiab kaebaja, et selline tööle rakendamine on kaebaja mõnitamine, sest töö eest saadav tasu on naeruväärne. Samuti ei selgu käskkirjast, milline on tasu tehtava töö eest, sest tasu arvutamine on arusaamatu. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT 6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja seletab vastuseks kaebaja väidetele, et kinnipeetava kohustus töötada ei tulene mitte ainult
lg-st 1, vaid ka PS § 29 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle, v.a süüdimõistetu töö. Seega piirab
lg 1 kooskõlas PS § 29 lg-ga 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd, on kinnipeetav kohustatud töötama, vaatamata sellele, kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte. Tulenevalt
lg-st 5 ei saa vangla kinnipeetavat ilma kinnipeetava nõusolekuta rakendada tööle füüsilise või juriidilise isiku poolt vangla territooriumile rajatud käitises. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et kaebaja rakendati tööle vangla majandustöödel, milleks ei ole vajalik
Kuna õigusaktidest tulenevalt puudub vanglal kohustus enne kinnipeetava majandustöödele rakendamist küsida, millist tööd ta soovib teha, siis on vaidlusalune käskkiri õiguspärane.
kohaselt sätestab vangistusseadus vangistuse, aresti, eelvangistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused.
kohaselt on kinnipeetav käesoleva seaduse tähenduses vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. Kuna
sätted kehtivad vanglas viibivate süüdimõistetute kohta, siis on kaebuse esitaja viitamine väljaspool vanglat viibivatele süüdimõistetutele asjakohatu. Vastustaja märgib, et kinnipeetava töökohustus ei anna iseenesest kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda endale tööd.
lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, millest tuleneb, et töökohustus tekib kinnipeetaval tema võimetele ja oskustele vastava töö olemasolul. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Tallinna Vangla direktori 12.07.2010 käskkirja nr 58 punkti 1 kohaselt kehtestati Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord" (edaspidi Kodukord) punkti 3.1 „Kinnipeetava töötamise korraldus" alapunktist 3.1.2 ajutine erisus. Kodukorra punkti 3.1.2 kohaselt vangistusosakonna inspektor-kontaktisik, kes tegeleb kinnipeetavate tööhõive korraldamisega, peab arvestust töövõimeliste ja vastavaid kutseoskusi omavate kinnipeetavate kohta. Kinnipeetava tööle rakendamise võimaluste avanemisel või käitise esindaja kirjaliku vabas vormis taotluse alusel vormistab kontaktisik elektroonilise taotluse kinnipeetava vangla majandustöödel rakendamiseks või tööle lubamiseks käitises. Alates 01.06.2011 Tallinna Vanglas tehtud struktuurimuudatustest ehk peale seda, kui vangistusosakonna asemele tulid vangla struktuuriüksused, tegeleb kinnipeetavate tööhõive korraldamisega kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik. Eeltoodust tulenevalt vormistaski kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik elektroonilise taotluse K.R.i tööle rakendamiseks majandustöödel. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et kaebuse esitaja rakendatakse tööle koormusega 0,1 kohta, mis tähendab, et ta peaks ühes kuus töötama 16 tundi. Arvestades ühes kuus olevate tööpäevadega, oleks kaebuse esitaja tööaeg päevas vähem kui 1 tund. Vangla majandustöödele rakendatud kinnipeetava töö seisneb vangla enda olmeliste vajaduste rahuldamises, näiteks nõude pesemises, koristamises jms, mis on jõukohane igale kinnipeetavale, kellele arst ei ole töövõimetust määranud. Kaebuse esitajale töövõimetust määratud ei ole ning tema tööülesanneteks oleks olnud esimese ja teise üksuse korruste seinte ja uste pesemine, mille näol ei ole ilmselgelt tegemist tööülesannetega, milleks oleks vaja 3 erilisi oskusi või erialaseid teadmisi. Ka tutvustatakse kinnipeetavatele alati enne tööle rakendamist kinnipeetavast abitöölise ohutusjuhendit ning tööülesandeid. Kaebuse esitaja väidet, et kuna tal on tasuda nõudeid umbes 20 000 euro ulatuses, siis tema tööle rakendamine koormusega 0,1 ametikohta on lihtsalt mõnitamine, sest töö eest saadav tasu on naeruväärne, võib pidada tema käitumisega võrreldes vastuoluliseks. Ühelt poolt ta keeldub töö tegemisest, teisalt heidab vanglale ette, et teda rakendatakse tööle liiga väikese koormusega. Töötamine vanglas ei ole mitte ainult kinnipeetava kohustus, vaid ka võimalus saada
§-s 43 ettenähtud töötasu.
lg 2 sätestab, et kinnipeetava töötasu peab olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valituse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord" § 2 lg 2 kohaselt on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval tööl 95,87 eurot kuus. Vaidlustatud käskkirja punktis 2 on märgitud: „Maksta kinnipeetav K.R.ile töötasu vastavalt tegelikult tehtud töötundide arvule tööaja arvestuse tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord" § 2 lg 2 näidatud täistööajaga töötamise alammäära tasust." Seega nähtub käskkirjast üheselt, et kinnipeetav, kelle töökoormus on 0,1 ehk 10% täistööajast, saab vastavalt tehtud tööle töötasu proportsionaalselt ehk 9,59 eurot. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
lg 5 nimetatud tööde hulka, millele võib kinnipeetavat rakendada üksnes tema nõusolekul. Kaebuse esitajal on töökohustus lähtudes
lg 1 ning tema suhtes ei esine
lg 4, asudes seisukohale, et nimetatud säte on sisuliselt põhiseadusega kooskõlas. Kaebuse esitaja märgib, et põhiseaduses on kasutatud mõistet “süüdimõistetu" mitte “kinnipeetav" ning kuigi PS § 29 lg 2 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd, ei anna see õigust sundida kinnipeetavat tegema igasugust tööd. Kuna väljaspool vanglat asuvaid süüdimõistetuid ei rakendata igasugusele tööle, ei peaks ka vanglates asuvaid kinnipeetavaid meelevaldselt tööle rakendama. Kohus kaebuse esitaja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu. Põhiseaduse § 29 lõikes 2 on antud volitusnorm, mille kohaselt võib seadusega panna süüdimõistetud isikutele kohustuse töötada.
kohaselt on kinnipeetav käesoleva seaduse tähenduses vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. Kuna vangistusseadust kohaldatakse vaid vanglakaritust kandvatele süüdimõistetule ehk kinnipeetavatele, siis kinnipeetava mõiste kasutamine
Kohus selgitab, et põhiseaduse kommenteeritud väljaandest nähtub, et põhiseaduses on kasutatud süüdimõistetu mõistet eelkõige seetõttu, et kinnipeetavateks võivad olla ka näiteks kasvatusliku järelevalve all olevad alaealised vm isikud, kes ei ole süüdimõistetud ning nende suhtes põhiseadus töötamist nõuda ei luba (E.-J. Truuväli, B. Aaviksoo, O. Kask jt, PS Kommenteeritud väljaanne. 2008, lk 315). Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kinnipeetavaid süüdimõistetuid koheldakse ebavõrdselt vabaduses viibivate süüdimõistetutega ning seetõttu on
Kohus leiab, et on üldteada, et vabaduses viibivaid isikuid ei tohi põhiseaduse § 29 lg 1 tulenevalt teises lõikes toodud reservatsioone arvestades tööle sundida, samuti puuduvad avalikul võimul selleks võimalused, vahendid ja kontrollimehhanism. Sama põhiseaduse sätte lõikes 2 on sätestatud erandid sellest reeglist ja üks neist käsitleb süüdimõistetuid. On selge, et nimetatud sättes on seadusandja silmas pidanud eelkõige süüdimõistetuid, kes viibivad vanglas ja kelle üle on avalikul võimul võimalus/kohustus kontrolli teostada sh rakendada neid tööle. Siinkohal ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega seetõttu, et tegemist ei ole võrreldavate gruppidega. Nimelt on vabaduses viibivad isikud küll süüdimõistetud, kuid nende suhtes kohalduvad teised reeglid juba tulenevalt asjaolust, et neil on võimalik vabaduses viibides ilma eriliste piiranguteta ise tööd leida ja valida. Teine grupp isikuid on samuti süüdimõistetud, kuid nemad viibivad vangistuses. Nende võimalused tööd leida ja valida on piiratud. Seega ei ole kaebuse esitaja poolt toodud ebavõrdse kohtlemise argument põhjendatud. Kolmandaks leidis kaebaja, et vangistusseadus oleks põhiseadusega kooskõlas juhul, kui oleks ära määratletud konkreetsed tööd, mida kinnipeetav kohustub tegema sarnaselt
39 lg 4, mille alusel vanglateenistuse ametniku korraldusel on kinnipeetav kohustatud osalema töödes loodusõnnetuse, epideemia, avarii või katastroofi vältimiseks, likvideerimiseks või nende tagajärgede kõrvaldamiseks ning muude erakorraliste sündmuste puhul. 5 Kohus leib, et konkreetsete tööde loetlemata jätmine ei muuda
PS § 29 lg 2 ei tulene kohustust määrata kindlaks detailselt konkreetsed tööd, mida süüdimõistetu tegema peab. PS § 29 lg 2 annab volitusnormi, mille kohaselt süüdimõistetu töötamine tuleb reguleerida seaduse alusel. Seda on käesoleval juhul tehtud vangistusseadusega. Kaebuse esitaja ei ole seda ka kahtluse alla seadnud. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et
lg 1 kooskõlas PS § 29 lg-ga 2 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd, on kinnipeetav kohustatud töötama, vaatamata sellele, kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte. Tulenevalt
lg 5 ei saa vangla kinnipeetavat ilma kinnipeetava nõusolekuta rakendada tööle füüsilise või juriidilise isiku poolt vangla territooriumile rajatud käitises. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et kaebaja rakendati tööle vangla majandustöödel, milleks ei ole vajalik kinnipeetava nõusolek. Kuna õigusaktidest tulenevalt puudub vanglal kohustus enne kinnipeetava majandustöödele rakendamist küsida, millist tööd ta soovib teha, siis on vaidlusalune käskkiri õiguspärane. 9.2. Kaebuse esitaja märgib, et käskkirja kohaselt on kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik teinud vangla direktorile taotluse tema tööle rakendamiseks majandustöödele. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt ei ole tema inspektor-kontaktisikuga tööle asumisest vestelnud ega tea, mis ajenditel ametnik sellise taotluse esitas. Samuti ei ilmne käskkirjast töö iseloom. Kaebuse esitaja märgib, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst, kuid enne tööle rakendamist ei küsitud kaebuse esitajalt tema oskuste kohta midagi. Kaebuse esitaja leiab, et ka selliste lihtsate tööde nagu uste ja seinte pesemiseks, peavad olema erilised oskused ja väljaõpe. Kaebuse esitajal sellised oskused puuduvad, kuna ta ei ole eelnevalt koristustöödega tegelenud. Kohus leiab, et lähtudes Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 3.1.2 on ettepaneku kaebuse esitaja tööle rakendamiseks majandustöödele teinud pädev isik, so inspektor-kontaktisik. Inspektor-kontaktisikul puudus seadusest tulenevalt kohustus küsida kaebuse esitaja nõusolekut tema rakendamiseks majandustöödel. Kohus leiab, et käskkirjas vangla majandustööde tehtava tööna märkimine on piisav ja tuleneb ka otse seadusest (
Arvestades
lg 3 sätestatut, et vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel, võivad tööülesanded vastavalt vajadusele muutuda ning kõigi võimalike tööülesannete loetlemine ei oleks käskkirjas otstarbekas. Vangla majandustööd hõlmavad endas lihtsamate tööülesannete nagu koristamine, nõude pesemine jms tegemist, mis ei eelda erialast väljaõpet. Seetõttu puudus vastustajal vajadus kaebajalt tema oskuste kohta informatsiooni küsimiseks. Siinkohal ei nõustu kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et ka koristustööd vajavad eriväljaõpet ning kaebuse esitajat ei tohiks neile töödele rakendada, kuna tema ei ole kunagi koristanud. Kohus peab piisavaks seda, et enne isiku tööle asumist tutvustatakse talle kinnipeetavast abitöölise ohutusjuhendit ning tööülesandeid ning vajadusel näidatakse asjakohaseid töövõtteid. Käesoleval juhul on nendeks põhimõtteliselt lapi või harja kastmine vette ja seejärel seina vastu hõõrumine mustuse eemaldamiseks. Kohus on seisukohal, et iga terve täiskasvanud inimene saab sellise lihtsa tööga hakkama isegi juhul, kui ta ei ole seda varem teinud. Kaebaja väited sellise tööga mitte toimetulekust on selgelt asjakohatud. Kaebuse esitaja viitas ka, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst, kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega ole ka väitnud, et ta ei oleks töövõimeline. Selle asjaolu üle vaidlust ei ole olnud seetõttu on vastava teema tõstatamine käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatu. 9.3. Kaebaja heidab vanglale ette, et ta on rakendatud tööle liialt väikese koormusega, mille eest kaebaja saab naeruväärset tasu ning millega ei ole võimalik tasuda oma kohustusi. Lisaks ei ole kaebaja arvates vaidlustatud käskkirjas märgitud piisavalt selgelt kaebaja töötasu. 6 Kohus selgitab, et lähtudes
lg 1 puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda enda tööga kindlustamist kaebuse esitaja poolt soovitud määras, kuna vanglateenistus kindlustab üksnes võimaluse korral kinnipeetava tööga. Seega on kaebuse esitaja etteheited 0,1 koormusega töötamisele ja selle eest saadavale vähesele töötasule asjakohatud. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et vaidlustatud käskkirjas märgitud töötasu on määratletud ebaselgelt. Kohus on sarnaselt vastustajaga seisukohal, et töötasu arvutamise kord on käskkirjas toodud üheselt ja arusaadavalt. Kohus on seisukohal, et puudub vajadus ja ka võimalus tuua käskkirjas konkreetne töötasu üldine summa, kuna kinnipeetava töötasu sõltub sellest, kui palju töötunde ta tegelikult kuus töötab. Seetõttu ongi vaidlustatud käskkirjas märgitud, et töötasu makstakse vastavalt tegelikult tehtud töötundide arvule tööaja arvestuse tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruses nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg 2 näidatud täistööaja töötamise alammäära tasust. Kuna kinnipeetavatele on tagatud juurdepääs õigusaktidele, siis sai kaebuse esitaja arvutada soovi korral välja oma töötasu vaadates viidatud määruse nr 382 viidatud paragrahvi 2 lg 2 ning arvestades enda töökoormust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ülalpool käsitletud kaebaja väited käskkirja tühistamiseks on asjakohatud, põhjendamatud ning tõendamata ning neid ei saa arvestada kohtuotsuse langetamisel. Kaebaja ei ole esile toonud sellist vangla poolset rikkumist, mis tingiks vaidlusaluse käskkirja tühistamise. 10. Kõike eeltoodut kokku võttes ja käesoleva asja menetluse käigus tuvastatud asjaoludest ja kaalutud väidetest ning haldusmenetluse seaduse § 54 esitatud haldusakti õiguspärasuse nõuetest, Põhiseaduse § 29 lg 1 ja 2 toodust, samuti
, § 37 § 38 lg 1, § 39 lg 3, § 43 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruses nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg 2 lähtudes leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Haldusaktis ei esine kaalutlusvigu ning haldusakt vastab vorminõuetele. Seega on Tallinna Vangla direktori asetäitja 11.11.2011 käskkiri nr 1116-k õiguspärane. Samuti on kohus seisukohal, et vangistusseaduse § 37 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega Lähtudes kõigest eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata. 11. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. Daimar Liiv Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.