← Eesti

3-12-310/14

Obsah (5)§ 180§ 182§ 56§ 61§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprillil 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-12-310 Haldusasi E.M.N.i

§ 180lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  2. a esitas W.A.J. (V.J.) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse, milles taotles Tallinnas, Kuhlbarsi 6 korter 1 tagastamist.
  3. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 15.08.1995 otsusega nr 5854 otsustati lugeda Tallinnas Kuhlbarsi tänav 6, end Pärna tänav 1/Kuhlbarsi tänav 6, endisel kinnistul nr 5039 asunud hoones korter nr 1 omandireformi objektiks ning õigustatud subjektiks tunnistati W.J.. Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korraldusega nr 3418-k tagastati Kuhlbarsi tänav 6, endisel kinnistul 5039 asuvas elamus korter nr 1 hoone mõttelise osana W.A.J.le. 01.03.1996 vara üleandmise aktiga nr 109/1 anti Kuhlbarsi tn 6 korter üle W.A.J.le. 1
  4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni 11.12.1997 otsusega tehti Tallinna Linnavalitsusele ettepanek tühistada 11.12.1995 korraldus nr 3418-k ning edastati toimik Tallinna linnakomisjonile uuesti läbivaatamiseks.
  5. xx xx xxxx suri W. A. J. ning 22.04.1997 välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt pärisid tema pärandvara, sh maa tagastamise nõudeõiguse võrdsetes mõttelistes osades E.M.N. ja M. E. P.
  6. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 18.05.1998 otsusega peatati muuhulgas Tallinna Linnavalitsuse korralduste täitmine, et selgitada välja, kas W.A.J. oli ümberasuja või sõjapõgenik. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 30.04.1999 otsusega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korraldus nr 3418-k seadusevastaseks ning tehti Tallinna Linnavalitsusele ettepanek antud korralduse tühistamiseks.
  7. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 22.11.1999 otsusega nr 11147 tunnistati Kuhlbarsi tn 6, endine Pärna tn 1/Kuhlbarsi tn 6, endisel kinnistul nr 5039 asuv korter nr 1 omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal korteriühingule „Kalju“, mida kasutas korteriühingu liige W. (W.) J., kes lahkus Eestist 1941 Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ning jäeti W.A.J. taotlus rahuldamata ORAS § 7 lõike 3 alusel, mis sätestab, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.
  8. Tallinna Linnavalitsuse 18.10.2000 korraldusega nr 3821-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korraldus nr 3418-k. Riigikohus tunnistas 12.10.2006 otsuses nr 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks ning selgitas kohtuasjas nr 3-3-2-1-07 tehtud otsuses, et varem ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused tuleb komisjonidel uuesti läbi vaadata.
  9. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni 22.09.2011 otsusega nr 12385 tunnistati omandireformi objektiks Tallinnas, F. Kuhlbarsi 6/J. Pärna tn 1 asuv korter nr 1 ning loeti tõendatuks, et see kuulus õigusvastase võõrandamise ajal korteriühingu „Kalju“ liikmele W. A. J., kes oli seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik. Eelviidatud korteri suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks W. A. J. ning tema nõudeõigus loeti päritavaks.
  10. Tallinna Linnavalitsuse 14.12.2011 korraldusega nr 1939-k jäeti rahuldamata E.M.N.i ja M. E. P. taotlus F. Kuhlbarsi tänav 6/ J. Pärna tänav 1, endisel kinnistul nr 5039 asuvast hoonest korteri nr 1 tagastamise kohta ning otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust, kuna Saksa Hüvitisameti 10.12.2007 kirjas nr 551/43-48/2-V-5/1770-Bi kinnitatakse, et W. J. on Kölni Ringkonna Hüvitisameti 23.08.1961 otsusega määratud J. Kuhlbarsi tänav 6/J. Pärna tänav 1 üürikorteri eest hüvitist ja otsustatud see koos viivisega välja maksta. Kölni Ringkonna Hüvitisameti 25.04.1968 otsusega määrati selle vara eest lisahüvitis, mis samuti koos viivisega välja maksti.
  11. 14.02.2012 saabus Tallinna Halduskohtule E.M.N.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse
  12. detsembri
  13. a korralduse nr 1939-k tühistamise nõudes. KAEBAJA VÄITED 2
  14. Vaidlusalune korraldus on õigusvastane, kuna vastustaja on ületanud selle tegemisel oma pädevust. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 22.09.2011 otsus nr 12385 on kehtiv eelhaldusakt vaidlusaluse korralduse suhtes ning vastustaja oleks pidanud vaidlusaluse korralduse tegemisel sellest lähtuma. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses oleks põhjendamatu ja ORAS §-s 2 sätestatud eesmärkidega vastuolus eirata alles vara tagastamise otsustamise staadiumis ilmnenud uusi asjaolusid või tõendeid, mis viitavad selgelt sellele, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on saanud vara eest ORAS § 17 lg-s 5 silmas peetud kompensatsiooni. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 19 kohaselt peab maakonnakomisjon tuvastama oma otsuses vara võõrandamise õigusvastasuse, vara endise omaniku, vara koosseisu ning õigustatud subjektid. Seega on järgmistes menetlusetappides kohustuslikud eelkõige p-s 19 nimetatud asjaolud. Samuti oleks linnavalitsusele kohustuslik otsus, millega maakonnakomisjon tuvastab vara eest ORAS § 17 lg-ga 5 hõlmatud kompensatsiooni maksmise, sest sellega oleks vara tagastamise menetlus sisuliselt lõppenud. Asjaolu, kas vara tagastamise avaldus tuleb jätta ORAS § 17 lg-le 5 tuginedes rahuldamata, tuleb üldjuhul kontrollida juba vara tagastamist ettevalmistava menetluse käigus ehk teisisõnu enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 19 sätestatud nn subjektiotsuse vastuvõtmist (vt Tallinna Halduskohtu 27.01.2012 otsus nr 3-11-2579, Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2009 otsus asjas nr 3-09-238, Riigikohtu 10.12.2009 otsus 3-3-184-09).
  15. Kuigi käesolevas asjas tuvastas ÕVVTK Harju maakonnakomisjon asjaolu, mille kohaselt ei ole kaebaja saanud Tallinnas, F. Kuhlbarsi 6/J. Pärna tn 1 asuva korteri nr 1 eest kompensatsiooni, 22.09.2011 otsuse motiveerivas osas, mitte resolutsioonis, oleks vastustaja sellest siiski pidanud lähtuma kuna käesolevas asjas ei ole ilmnenud pärast maakonnakomisjoni otsust mitte mingeid uusi asjaolusid ega tõendeid, mida tõendab ka tagastamistoimik nr
  16. Korralduses viidatud Saksa Hüvitisameti 10.12.2007 kiri nr 551/43-48/2-V-5/1770-Bi on olnud vastustaja käsutuses juba alates
  17. aastast, kuid vastustaja ei lahendanud siis vara tagastamise küsimust. Alles pärast seda, kui varade tagastamise toimik
  18. aastal Harju Maavalitsusele üle anti, asus ÕVVTK Harju maakonnakomisjon oma 22.09.2011 otsuses nr 12385 seisukohale, et pole tõendatud, et Tallinnas, F.Kuhlbarsi 6/J. Pärna tn 1 asuva korteri 1 eest oleks makstud kompensatsiooni, mis välistaks vara tagastamise või kompenseerimise ORASe alusel. Otsust langetades oli maakonnakomisjoni käsutuses nii eelnimetatud Hüvitusameti kiri kui ka muud asjas kogutud tõendid. Ajavahemikul, mis jäi Harju maakonnakomisjoni 22.09.2011 otsuse ning Tallinna Linnavalitsuse 14.12.2011 korralduse vahele, mitte mingeid uusi asjaolusid ega tõendeid ei ilmnenud.
  19. Kui vastustaja oli seisukohal, et maakonnakomisjon hindas juba varem olemas olnud tõendeid ebaõigesti või otsus oli muul põhjusel seadusvastane, oleks ta pidanud otsuse ettenähtud korras ja tähtaegadel kohtus vaidlustama vastavalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le 221 ja omandireformi aluste seaduse § 19 lõikele
  20. Seda vastustaja teinud ei ole. Asjaolu, et vastustaja lahutas samade isikute taotlused erinevatesse toimikutesse (kokku 3 toimikut) ning isegi kui ekslikult ongi materjalid ühte või teise toimikusse kopeerimata jäetud, ei saa õigustada seda, et tegemist oleks uute tõenditega. Vastustaja on olnud kogu menetluse jooksul teadlik sellest, et samad isikud taotlevad tagasi kolme eri objekti ning on neid toimikuid ka tegelikult üheskoos menetlenud. See, et tegemist oli seotud toimikutega, pidi olema näha ka Harju maakonnakomisjonile, kellele need toimikud anti üle samuti korraga. Vastustaja viited sellele, et Tallinna Ringkonnakohus on 15.06.2011 otsuses haldusasjas nr 3-10-2818 leidnud, et M. P. maksti hüvitist kinnistul Toompuiestee 13 asunud vara eest, on käesoleval juhul asjakohatud. Tegemist ei ole sama asjaga ning see kaasus erineb nii käesolevast haldusasjast kui ka haldusasjast nr 3-
  21. Vastustaja viited sellele, et 23.08.2011 allkirjastatud kinnituskiri on ebaõige, on ekslikud. Kaebaja on jätkuvalt veendumusel, et W.A.J. (ja tema pärijad) ei ole saanud Tallinnas, F.Kuhlbarsi 3 6/J. Pärna tn 1 asuva korteri nr 1 eest kompensatsiooni ORAS § 17 lg 5 mõttes. Haldusasjas nr 310-2866 on sama õigustatud subjekti taotluses sama maja korter 3 osas see kohtulikult kinnitust leidnud.
  22. Isegi juhul, kui vastustajal oli õigus langetada käesolevas kaebuses vaidlustatud korraldus, pole piisavalt tõendatud fakt, et õigusvastaselt võõrandatud vara eest on makstud kompensatsiooni omandireformi aluste seaduse mõttes. Saksamaa Hüvitisameti kirjas räägitakse Kuhlbarsi tänav 6/Pärna tänav 1 üürikorterikrundist. Korterit või selle numbrit selles dokumendis näidatud ei ole. Tegemist on paljukorterilise majaga, kus kortereid on kuulunud ka teistele omanikele. Kaebaja on esitanud taotluse tagastada samas majas ka korter nr
  23. Selles asjas on Tallinna Halduskohus jõustunud 22.03.2011 otsuses haldusasjas nr 3-10-2866 asunud seisukohale, et korteri 3 eest ei ole tasutud kompensatsioone, mis välistaksid vara tagastamise või kompenseerimise ORASe alusel. Seega ei ole vastustaja rohkem kui 20 aasta jooksul välja selgitanud, kas, kui palju ja mille eest täpselt on kompensatsioone tegelikult makstud. Arvestades seda, et küsimust pole mõistliku aja jooksul suudetud lahendada senini, samas kui õigustatud subjektidel on sellele õigustatud ootus, ei pea kaebaja õigeks ka edasiseks menetlemiseks ja selgitamiseks täiendava aja andmist. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  24. Kuivõrd käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selles, et W. J. puhul oli tegemist baltisakslasest ümberasujaga, kellele koos abikaasa ja lastega anti Föderaalarhiivi 02.11.1998 arhiiviteatise kohaselt Berliini politseipresidendi poolt alates 13.10.1942 kodakondsus, siis pidas vastustaja vajalikuks täiendavalt kontrollida vaidlusaluse vara eest kompensatsiooni maksmist. Täiendava kontrolli käigus selgus, et W. J. on tunnistatud õigustatud subjektiks muu hulgas ka aadressil Näituse tn 5/Sihi tn 23 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes ning nimetatud vara tagastamise menetluse käigus on kaebaja esindaja Tallinna Maa-ametile 25.04.2008 esitanud kirja nr 497x/505, milles kinnitab, et W. J.’le on määratud ning välja makstud kompensatsioonisummad kinnistu Kuhlbarsi 6/Pärna 1 eest. Nimetatud kinnituse esitas kaebaja esindaja tulenevalt Saksamaa Hüvitisametist 10.12.2007 saabunud kirjast nr 551/43-48/2-V-5/1770-Bi, milles teatatakse kompensatsiooni maksmisest W. J.’le Kuhlbarsi 6/Pärna 1 kinnistu eest. Tähtsust ei saa omada asjaolu, et nimetatud kaebaja kinnituskiri ja Saksamaa Hüvitusameti kiri on olnud vastustaja käsutuses juba
  25. aastast.
  26. Kuigi kaebaja taotleb tagasi kolme eri objekti, ei ole objektide (Näituse tn 5, Kuhlbarsi tn 6 krt 1, Kuhlbarsi tn 6 krt 3) toimikute näol tegemist seotud toimikutega, vaid kolme erineva menetluse ning toimikuga. Kuna nimetatud kiri ei olnud Kuhlbarsi 6/Pärna 1 vara tagastamise toimikus, siis ei saanud maakonnakomisjon ja vastustaja vaidlusalust vara puudutava menetluse käigus seda tõendit hinnata. Kaebaja seisukoht nagu oleks vastustaja pidanud kõik taotlejaga seotud dokumendid kopeerima kolme erinevasse objekti tagastamise toimikusse, on ebamõistlik. Tallinna Maa-ameti 27.08.2007 kirja nr 6-8/3010 ja Tallinna Maa-ameti 19.09.2008 kirja nr 6-8/3010 puhul ei ole tegemist W. J. toimikute kogumis käsitlemisega, vaid vastuskirjadega kaebaja esindaja päringutele, mille tõttu tuli vastustajal kontrollida kõiki W. J. seotud toimikuid. Kuivõrd ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni otsused ei riku vastustaja subjektiivseid õigusi, siis puudub vastustajal maakonnakomisjoni otsuste vaidlustamiseks kaebeõigus.
  27. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt pole piisavalt tõendatud fakt, et õigusvastaselt võõrandatud vara eest on makstud kompensatsiooni ORAS mõttes, on ebaõige. Kuivõrd täiendava kontrolli käigus selgus, et tõendatud on W. J.’le kompensatsiooni maksmine vaidlusaluse vara eest, siis oleks ilmselgelt põhjendamatu olnud vara tagastamise korralduse vastuvõtmisel jätta arvestamata käesolevat vara puudutavad uued tõendid, mis tõendavad kompensatsiooni maksmist ORAS § 17 4 lg 5 mõttes. Vastustaja sellist järeldust kinnitab ka Tallinna Halduskohtu 27.01.2012 seisukoht haldusasjas 3-11-
  28. Nimelt märkis halduskohus nimetatud otsuse p-s 14, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses oleks põhjendamatu ja ORAS §-s 2 sätestatud eesmärkidega vastuolus eirata alles vara tagastamise otsustamise staadiumis ilmnenud uusi asjaolusid või tõendeid, mis viitavad selgelt sellele, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on saanud vara eest ORAS § 17 lg-s 5 silmas peetud kompensatsiooni. Ka on Tallinna Halduskohus oma 22.03.2011 otsuses nr 3-10-2866 leidnud, et tõendatud on W.A.J.’le kompensatsiooni maksmine Kuhlbarsi tn 6/Pärna tn 1 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara eest. Kuigi halduskohus leidis nimetatud otsuses, et põhihüvitise puhul ei ole tegemist kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, on Tallinna Ringkonnakohus asunud oma 15.06.2011 otsuses haldusasjas nr 3-10-2818 seisukohale, et Gesetz über den Lastenausgleich alusel põhihüvitise maksmine välistab ORAS § 17 lg 5 alusel vara tagastamise/kompenseerimise. Eelnevast tulenevalt järeldub ka, et kaebaja on oma 23.08.2011 allkirjastatud kinnituskirjas teadlikult andnud tõele mittevastava kinnituse, mis omakorda eksitas maakonnakomisjoni ning viis sellega maakonnakomisjoni ebaõige otsuse tegemiseni.
  29. Kuhlbarsi tn 6 krt 1 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus nr 8060 on Saksamaal Bayreuthis asuvas Lastenausgleichsarchivis säilitatavatest B. B. toimikus (ZLA 1/15.388.095) sisalduvate dokumentide ärakirjad, milles nähtuvalt on vaidlusaluse vara eest makstud kompensatsioon E. E. J.’le ja W. J.’le. W. J. abikaasa E. J. taotles oma ema B. B. pärijana üürikorteritega kinnistu aadressil Kuhlbarsi 6 eest kompensatsiooni maksmist. 30.11.1961 protokollist nähtub, et W. J. ja E. J. taotlesid nende põhihüvitise ennetähtaegset väljamaksmist. 23.02.1962 korraldusega otsustati põhihüvitisnõude täitmine E. J.’le summas 5280,00 Saksa marka, millele lisandus intress summas 1953,60 Saksa marka. Samuti nähtub viidatud protokollist, et summa kanti E. J.’le üle 08.03.
  30. Põhihüvitise väljamaksmist kinnitab ka 23.02.1962 teatis. Kuhlbarsi 6/Pärna 1 asuvas ehitises kuulus kaebaja õiguseellastele kaks korterit (korterid 1 ja 3) ning põhihüvitise määramisel võeti arvesse mõlemad korterid, mille eest põhihüvitis välja maksti.
  31. Olenemata asjaolust, et haldusasjas nr 3-10-2866 puudutas vaidlus Kuhlbarsi tn 6 asuvat korterit 3, lähtus siiski Tallinna Halduskohus 22.03.2011 haldusasjas nr 3-10-2866 otsuse tegemisel Saksamaal asuvas Lastenausgleichsarchivis säilitatavas B. B. toimikus (ZLA 1/15.388.095) sisalduvate dokumentide ärakirjadest, millest nähtuvalt on makstud kompensatsiooni kogu Kuhlbarsi tn 6 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara eest. Kuivõrd Tallinna Halduskohus leidis nimetatud B. B.toimikus sisalduvate dokumentide põhjal, et tõendatud on kompensatsiooni maksmine Kuhlbarsi tn 6 krt 3 eest, siis on tõendatud ka Kuhlbarsi tn 6 korter 1 eest kompensatsiooni maksmine. Seega omab Tallinna Halduskohtu 22.03.2011 otsus haldusasjas nr 310-2866 käesolevas asjas õiguslikku jõudu. Kuna on tõendatud Kuhlbarsi tn 6 krt 1 eest põhihüvitise maksmine, mis välistab vaidlusaluse vara tagastamise ORAS § 17 lg 5 alusel, siis oleks olnud äärmiselt ebaõiglane, kui vastustaja oleks teinud uute tõendite ilmnemisel ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 22.09.2011 otsust nr 12385 arvesse võttes siiski tagastamise korralduse. Kuivõrd tänaseks päevaks kujunenud kohtupraktika kohaselt on põhihüvitise puhul siiski tegemist kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, siis tuleb Tallinna Halduskohtu 22.03.2011 otsuse haldusasjas nr 3-10-2866 tõlgendamisel koosmõjus Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-2818 asuda seisukohale, et vaidlusaluse vara eest on makstud kompensatsiooni, mis välistab vaidlusaluse vara tagastamise ORAS § 17 lg 5 alusel ning kaebaja on oma 23.08.2011 allkirjastatud kinnituskirjas teadlikult andnud tõele mittevastava kinnituse, mis omakorda eksitas maakonnakomisjoni ning viis sellega maakonnakomisjoni ebaõige otsuse tegemiseni. KOHTU PÕHJENDUSED 5
  32. Vaidlustatud korraldusega jäeti kaebaja taotlus F. Kuhlbarsi tänav 6 / J. Pärna tänav 1, endisel kinnistul nr 5039 asuvast hoonest korteri nr. 1 tagastamiseks rahuldamata ning otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust, kuna Saksa Hüvitiseameti
  33. detsembri 2007 kirjas nr. 551/43-48/2-V-5/1770-Vi kinnitatakse, et W. J. on Kölni Ringkonna Hüvitiseameti
  34. augusti
  35. a otsusega määratud J. Kuhlbarsi tänav 6 / J. Pärna tänav 1 üürikorteri eest hüvitis ja otsustatud see koos viivisega välja maksta. Kaebaja vaidlustab korralduse kokkuvõtlikult järgmiste põhjendustega: 1) Tallinna Linnavalitsus oleks korralduse andmisel pidanud lähtuma ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 22.09.2011 otsusest nr. 12385 kui kehtivast eelhaldusaktist; 2) W.A.J. ja tema pärijad ei ole saanud vaidlusaluse korteri eest kompensatsiooni ORAS § 17 lg 5 mõttes. Kõigepealt uurib kohus ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni otsuse õiguslikku mõju korteri nr. 1 tagastamisele (I); seejärel selgitab välja, kas W.A.J.le ja / või tema pärijatele maksti korteri eest kompensatsiooni (II). I
  36. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 22.09.2011 otsusega (edaspidi „maakonnakomisjoni otsus“) tunnistati Tallinnas, F. Kuhlbarsi 6 / J. Pärna tn. 1 asuv korter nr. 1 omandireformi objektiks (p 1); loeti tõendatuks, et korter kuulus õigusvastase võõrandamise ajal korteriühingu „Kalju“ liikmele W. A. J., kes oli seisuga
  37. juuni 1940 Eesti Vabariigi kodanik ( p 2); tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks p-s 1 nimetatud vara suhtes W. A. J. (p 3) ning loeti W. A. J. nõudeõigus ORAS § 161 lõike 1 kohaselt päritavaks tsiviilseadustes sätestatud korras (p 4).
  38. ORAS § 17 lg 5 sätestab: „Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.“ Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 11 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara on tagastatud või kompenseeritud juba Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  39. veebruari
  40. a määruse nr 81 „Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta“ või muul alusel, siis selle vara osas omandireformi aluste seaduse alusel vara tagastamise menetlust ei alustata või juba alustatud menetlus lõpetatakse. Sama korra p 14 kohaselt valmistavad maakonnakomisjonidele p-s 19 vajaliku otsuse tegemiseks materjalid ette maavanema moodustatud struktuuri- ja allüksused või maavanema volitusel valla- või linnavalitsused, ning p 18 alusel esitavad p-s 14 määratud üksused või asutused maakonnakomisjonile õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ja otsuse eelnõu. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr. 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi Kord) p 33 sätestab: „Materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  41. veebruari
  42. a määruse nr. 81 või muul alusel.“ Eeltoodust tulenevalt on kaebaja õigesti leidnud, et asjaolu, kas vara tagastamise avaldus tuleb jätta ORAS § 17 lg-le 5 tuginedes rahuldamata, tuleb üldjuhul kontrollida vara tagastamist ettevalmistava menetluse käigus. Maakonnakomisjoni otsusest nähtuvalt maakonnakomisjon seda ka tegi, kuid kompensatsiooni maksmist W.A.J.le või tema pärijatele otsuse motiveerivas osas ei tuvastanud.
  43. Õige on ka kaebaja seisukoht selles, et ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 22.09.2011 otsus on Tallinna Linnavalitsuse 14.12.2011 korralduse suhtes eelhaldusaktiks. HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt tehakse eelhaldusaktiga õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Korralduse pealdisest nähtuvalt lähtuski vastustaja korralduse andmisel maakonnakomisjoni otsuse resolutsioonis tuvastatud asjaoludest. Väär on samas kaebaja järeldus, 6 nagu tuleneks maakonnakomisjoni otsusest, et Tallinna Linnavalitsus ei saa anda muud kui kaebaja vara tagastamise taotlust rahuldavat korraldust. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr. 36 vastu võetud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi Kord) § 24 kohaselt otsustatakse vara tagastamine maakonnakomisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava valla- või linnavalitsuse poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Seega ei piira Kord vara tagastamist otsustava haldusorgani õigust arvestada otsuse tegemisel lisaks maakonnakomisjoni otsusele ka muude tõenditega. Korra § 19 kohaselt tuvastatakse maakonnakomisjoni otsuses: 1) vara võõrandamise õigusvastasus; 2) vara endine (õigusjärgne) omanik; 3) vara koosseis; 4) õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Otsuse resolutsioonis ei tuvastanud maakonnakomisjon ning Korra §-st 19 tulenevalt ei pidanudki tuvastama, et Tallinnas, F. Kuhlbarsi 6 / J. Pärna tn. 1 asuva korteri nr. 1 eest W.A.J.le või tema pärijatele kompensatsiooni ei makstud. HMS § 60 lg-st 2 tuleneb, et haldus- ja riigiorganitele on kohustuslik vaid kehtiva haldusakti resolutiivosa – so haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Eelhaldusakti resolutsioonis tuvastatud asjaoludega ei ole vastuolus Tallinna Linnavalitsuse poolt korralduse andmine, millega jäetakse kaebaja taotlus ORAS § 17 lõikele 5 tuginedes rahuldamata. Vastupidi, nii ORAS § 17 lõikest 5 kui ka ORAS § 2 eesmärkidest tulenevalt ei saa vara tagastamist otsustav haldusorgan eirata otsuse tegemise ajal talle teadaolevaid tõendeid, eriti kui need viitavad sellele, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on saanud vara eest ORAS § 17 lg-s 5 silmas peetud kompensatsiooni. Tähtsust ei oma sealjuures see, kas kompensatsiooni maksmist tõendavad dokumendid olid vaidlusaluses või mõnes teises vara tagastamise toimikus juba maakonnakomisjoni otsuse tegemise ajal või koguti need hiljem. Eeltoodud kaalutlustel on kohus seisukohal, et ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni otsuse motiveeriv osa ei saanud takistada Tallinna Linnavalitsusel asjakohastele tõenditele tuginedes kaebaja taotlust ORAS § 17 lõikele 5 tuginedes rahuldamata jätta. II
  44. Järgnevalt uurib kohus, kas Saksa Hüvitiseameti
  45. detsembri 2007 kirjas nr. 551/43-48/2-V-5/1770-Vi toodud kinnitus, et W. J. on Kölni Ringkonna Hüvitiseameti
  46. augusti
  47. a otsusega määratud J. Kuhlbarsi tänav 6 / J. Pärna tänav 1 üürikorteri eest hüvitis ja otsustatud see koos viivisega välja maksta (vara tagastamise toimiku lk. 181-182, tõlge lk. 183), samuti muud kogutud tõendid on piisavad tuvastamaks, et W.A.J. ja tema pärijad ei ole saanud vaidlusaluse korteri eest kompensatsiooni ORAS § 17 lg 5 mõttes.
  48. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et W. J. puhul oli tegemist baltisakslasest ümberasujaga. Seda tõendab ka vara tagastamise toimikus olev Föderaalarhiivi 02.11.1998 arhiiviteatis (vara tagastamise toimiku lk. 80, tõlge lk. 81). Vaidlus puudub selle üle, et baltisakslasest ümberasujatele ümberasumisega seotud kahjude hüvitamist reguleeris Gesetz über den Lastenausgleich, edaspidi LAG. LAG § 12 lg-st 1 tulenevalt on ümberasustamiskahju kahju, mis on tekkinud ümberasustatud isikule seoses saksa kodakondsust omava isiku või rahvuselt sakslase vastu suunatud ümberasustamismeetmetega Saksa aladel ida pool Oderi-Neisse liini või väljaspool Saksa Riigi piiri asuvatel aladel
  49. detsembri 1937 territoriaalse seisuga muuhulgas seoses eluruumi ja koduse vara kaotusega. Saksa Hüvitiseameti
  50. detsembri
  51. a. kirja kohaselt nähtub W. J. suhtes Bayereuth’i Sõjakahjude Hüvitamise Arhiivist / Saksa Liiduarhiivist saadetud aktist nr. 48/2-V-5/1770, et Kölni Ringkonna Hüvitiseameti 23.08.
  52. a otsusega määrati kindlaks Revali (Tallinna) üürikorterikrundi Kuhlbarsi 6 / Pärna 1 eest pagendamise tõttu tekkinud kahju arvestuslik tagastamisväärtus 6500.RM ning töövahendite kahju 750.- RM. Sama päeva otsusega määrati hüvitismäär 7480.- DM, mis 7 15.02.1962 koos 37% viivisega vahetult kannatajale välja maksti. Kölni Ringkonna 25.04.
  53. a otsusega määrati Sõjakahjude hüvitamise seaduse
  54. muudatuse alusel lisahüvitismäär 330.- DM, mis koos 29,70 DM viivisega kannatajale välja maksti (vara tagastamise toimiku lk. 181-182, tõlge lk. 183). Käesolevas haldusasjas esitas vastustaja kohtule ka
  55. novembril 1961 Landkreis Kölnis koostatud protokolli, millest nähtuvalt taotles abikaasade W. J. ja E. J. (sünd. B.) volitatud esindaja dr. Adolf Hensel viimastele põhihüvitise ennetähtaegset väljamaksmist, et tasuda sellega Briti Columbia provintsis omandatud maatüki eest (t. lk. 24, tõlge lk. 24 pöördel). Kohtule on esitatud ka koopia Kölnis
  56. veebruaril 1962 tehtud korraldusest, millega maksti E. J. lõplik põhisumma 5280 Saksa marka ning intressid 1953 Saksa marka (t. lk. 25, tõlge lk. 25 pöördel) ning sellekohasest teatisest E. J. (t. lk. 26, tõlge lk. 26 pöördel). 26.

§ 56

lg 2 kohaselt võivad halduskohtumenetluses tõenditeks olla kõik tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-de 251-305 kohaselt tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid ja käesolevas seadustikus lubatud tõendid. TsMS § 272 lg 2 kohaselt on tõendiks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades.

§ 61

lg 4 sätestab, et varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Tallinna Halduskohtu

  1. märtsi
  2. a jõustunud otsuses haldusasjas nr. 3-10-2866 tuvastas kohus, et B. B. tütar E. J. sai Saksa Liitvabariigilt LAG alusel põhihüvitust, mille suuruse kindlaksmääramisel arvestati ka Tallinnas Kuhlbarsi 6 asuva korteri nr. 3 väärtust ning
  3. augusti
  4. a otsusega on selle vara asendusnormaalväärtuseks määratud 4850 riigimarka (otsuse p 9). Tallinna Halduskohtu poolt haldusasjas nr. 3-10-2866 tuvastatud asjaolu kinnitab kaudselt ka kohtule esitatud tõend
  5. augustist 1961, milles põhjendatakse Kuhlbarsi tn. 6 kinnistu kaotuse eest 4850 riigimarga ulatuses asendusväärtuse kui kahjusumma kinnitamist (t. lk. 23, tõlge lk. 23 pöördel).
  6. Kohus on seisukohal, et eeltoodud tõendid kogumis tõendavad J. Kuhlbarsi tänav 6 / J. Pärna tänav 1 korteri nr. 1 eest hüvitise maksmist. Kuigi Saksa Hüvitiseameti
  7. detsembri 2007 kirjas ei märgita konkreetset korterit, mille eest hüvitist makstakse, on ilmne, et selleks sai olla vaid korter, mille eest W. J. oli õigustatud hüvitist taotlema. Vara tagastamise toimiku materjalidest ning poolte seletustest nähtuvalt võisid sellisteks korteriteks olla nii Kuhlbarsi tn 6 asuv korter nr. 1 kui ka korter nr. 3 (vara tagastamise toimiku lk. 156), kuigi kohus märgib, et toimikus olevast elamuehitusliku kooperatiivi „Kalju“ nimekirjast ilmneb, nagu kuulunuks W.J.le vaid korter nr. 1 (vara tagastamise toimiku lk. 2) ning korter nr. 3 näol oli pigem tegemist W.J. ämmale (E. J. ema B. B.) kuuluva korteriga. Kuna Tallinna Halduskohtu
  8. märtsi
  9. a otsusega tuvastati, et korteri nr. 3 eest maksti E. J. juba põhihüvitust 4850 riigimarka, mida kinnitab ka kohtule esitatud tõend
  10. augustist 1961, tuleb asuda seisukohale, et Saksa Hüvitiseameti
  11. detsembri 2007 kirjas toodud kinnitus saab olla tehtud vaid teise samas majas asuva korteri kohta. Ka on E. J. ja W. J. makstud põhihüvitiste suurused ligikaudses korrelatsioonis korterites olevate tubade arvuga (korteris nr. 3 kolm tuba ja korteris nr. 1 viis tuba).
  12. Kohus möönab, et kohus on analoogilises haldusasjas nr. 3-10-2818 (C. P. P. ja P.-E. E. P. kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr. 13017 tühistamise nõudes) asunud seisukohale, et LAG alusel põhihüvitise saamist ei saa pidada vara kompenseerimiseks ORAS § 17 lg 5 mõistes. Kuna nimetatud otsus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
  13. juuni 2011 jõustunud otsusega, milles kohus asus LAG sätete tõlgendamise osas teistsugusele seisukohale ja leidis, et LAG sätete alusel määratud põhihüvitise suurus oli seotud kaotatud vara maksumusega, mis välistab ORAS § 17 lg 5 kohaselt isiku õiguse nõuda sama vara tagastamist või uuesti kompenseerimist, revideerib kohus oma varasemat seisukohta. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et LAG alusel W. J. põhihüvitise maksmine välistab ORAS § 17 lg 5 alusel kaebajale vara tagastamise või selle eest kompensatsiooni maksmise. Viidatud otsuses leidis ringkonnakohus, et kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 tähenduses ei oleks ilmselt tegemist siis, kui M. P. oleks 8 määratud ja makstud mitte LAG § 4 kohast põhihüvitust Eestisse jäänud vara eest, vaid kohaldatud tema suhtes muid samas sättes ette nähtud sotsiaalse abi iseloomuga abinõusid, nt antud kohanemislaenu, määratud sõjakahjude hüvituspensioni jms. Kohus on seisukohal, et käesolevas haldusasjas esitatud tõendid kinnitavad vaieldamatult, et W. J. makstud põhihüvitist ei saa pidada kohanemislaenuks, pensioniks ega muuks ringkonnakohtu viidatud sotsiaalse abi iseloomuga abinõuks, vaid vaidlusaluse eluaseme kaotusest tingitud kahju hüvitamiseks.
  14. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse rahuldamata. Vastavalt

§ 108lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.