Obsah (4)

§ 19§ 9§ 92§ 93

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1858 Otsuse kuupäev 22. märts 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Elva Vesi OÜ (endine OÜ Aqua & Waste Services) ka

§ 19

lg 8 sätestab, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt eeldatakse menetlusosalise nõusolekut kaebuses või protestis esitatud taotluse muutmiseks, kui ta ei ole taotluse muutmisele vastu vaielnud või on kohtule esitatud dokumendis või asja suulisel arutamisel kohtuistungil ennast muudetud kaebuse või protestiga sidunud. Antud juhul vastustaja Elva Linnavolikogu ja kolmas isik OÜ Emajõe Veevärk ei olnud nõus kaebaja poolt taotletud kaebuse muutmisega ega täiendamisega uue nõudega. Riigikohtu halduskolleegium on 22.novembri 2010 lahendis nr 3-3-1-62-10 olnud seisukohal, et kaebuse täiendamine uue nõudega kujutab endast samuti kaebuse muutmist ning et kaebuse sellisele muutmisele tuleb kohaldada nii

§ 19

lg-t 8 kui ka

§ 9lg-t 8.

Seega muutis kaebuse esitaja kohtumenetluse ajal kogu kaebust.

1. Kohus tegi kohtuistungil protokollilise määruse, millega jättis rahuldamata kaebaja taotluse 28.mai 2010 ülesütlemisavalduse õigusvastasuse tuvastamiseks menetlusse võtmiseks, kuna 28.mai 2010 ülesütlemisavalduse puhul oli tegemist Elva Linnavalitsuse haldusaktiga, mitte linnavolikogu haldusaktiga. Ilmselgelt ei ole kaebaja esialgses kaebuses vaidlustanud linnavalitsuse haldusakti, vaid ainult volikogu otsust. Linnavalitsuse 28.mai 2010 ülesütlemisavalduse kui haldusakti tühistamise taotluse esitamise korral oleks tõusetunud kaebuse tähtaegsus, kuna kaebus kohtusse esitati 19.juulil
2. Ka esialgse õiguskaitse taotluses on taotletud ainult volikogu otsuse punktide 1, 3 ja 5 peatamist, seega 5 on ebaõige kaebaja märkus, et ta soovis juba esialgses kaebuses 28.mai 2010 ülesütlemisavalduse õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja on selgelt kaebuse punktis 3.2 märkinud, et kaebaja arvates on halduskohtus vaidlustatav volikogu otsus ka osas, millega kiidetakse heaks halduslepingu erakorraline ülesütlemine. Kohus rahuldas kaebaja taotluse volikogu otsuse nr 25 punktide 3 ja 5 tühistamise nõude asendamiseks õigusvastasuse tuvastamise nõudega, antud osas on kaebuse muutmise põhjuseks olnud asjaolu, et ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuste osutamise leping kaebaja ja Elva linna vahel pidi lõppema 31.12.2010, ning peale seda tähtaega ei olnud kaebajal volikogu otsuse tühistamise kaudu võimalik oma õigusi (osutada teenust) kaitsta.
3. Seega on vaidluse all Elva linnavolikogu 25.juuni 2010 otsuse nr 25 punktid 3 ja
4. Punktiga 3 kinnitati Elva linna haldusterritooriumil vee-ettevõtjaks AS Emajõe Veevärk ning punktiga 5 tunnistati kehtetuks Elva Linnavolikogu otsus nr 99 18.12.2000 „Elva linnas vee-ettevõtja määramine ja vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kehtestamine“. Põhjendatud huvina nimetatud sätete õigusvastaseks tunnistamiseks on kaebaja märkinud kahju hüvitamise taotluse esitamine perioodi ülesütlemisavalduse esitamisest kuni 31.12.2010 eest.
5. Kohus jätab kaebuse rahuldamata, kuna kaebajal puudub põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Halduskohus märkis juba esialgse õiguskaitse määruses, et kaebaja eduväljavaated antud vaidluses ei ole ülekaalukad, kuna kaebaja eesmärgi saavutamine Elva Linnavolikogu 25.juunil 2010 otsuse nr 25 vaidlustamisega on küsitav. Kaebaja eesmärgiks kohtusse kaebuse esitamisel oli, et volikogu otsuse osalise tühistamise kaudu on tal võimalik jätkata vee-ettevõtjana kuni 31.12.2010 ehk kuni poolte vahel sõlmitud lepingu kehtivuse lõpuni. Kuid vaidlustatud volikogu otsus ei too kaebaja jaoks iseenesest negatiivseid tagajärgi kaasa. Volikogu otsusega lõpetati ühe isiku õigused ja kohustused veeettevõtjana ning anti need õigused ja kohustused teisele ettevõtjale. Volikogu otsusega ei ole otsustatud kaebuse esitajaga sõlmitud lepingute lõpetamise küsimust ega pole kohustatud selle otsusega kaebuse esitajat vee- ja kanalisatsioonirajatisi üle andma. Vaidlustatud volikogu otsusega ei lõpetatud ei teenustelepingut ega rendilepingut. Teenustelepingu ja rendilepingu ülesütlemine on toimunud varasema, Elva Linnavalitsuse ülesütlemisavaldusega kui haldusaktiga. Lepingute lõpetamisest kaebuse esitajaga kaasnes kaebajale ka kohustus vee- ja kanalisatsioonirajatiste üleandmiseks. Ringkonnakohus on 17.augusti 2010 määruses osundanud, et volikogu otsuse p 1 osas , milles volikogu kiitis heaks linnavalitsuse tegevuse lepingute ülesütlemises ning mille tühistamist kaebaja esialgselt samuti taotles, kaebajal kaebeõigus puudub.
6. Ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni seaduse (ÜVKS) § 7 lg 1 kohaselt on vee –ettevõtja nimetatud seaduse tähenduses eraõiguslik juriidiline isik, kes varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega, mis peab vastama kehtestatud nõuetele, või korraldab kliendi kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimist. Vastustaja selgituste kohaselt on AS Emajõe Veevärk loodud eesmärgiga tagada Euroopa Liidu poolt rahastatavas Emajõe-Võhandu valgala ühtekuuluvusfondi veemajandusprojektis osalevatele omavalitsustele toetus EL Ühtekuuluvusfondi poolt. Elva linn on AS Emajõe Veevärk aktsionär. Alates 2005 aastast on kõik Elva linna ühisveevärgi ja – kanalisatsioonirajatised AS Emajõe Veevärk omandis. AS Emajõe Veevärk on andnud temale kuuluva Elva linna ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemi tasuta Elva Linnavalitsuse kasutusse 20.12.2005 aastal. Elva linn andis nimetatud varad ajutiselt 6 kasutada kaebuse esitajale 29.11.
7. sõlmitud lepinguga. Seejärel on Elva Linnavolikogu 18.12.2000 määranud Elva linnas vee-ettevõtjaks OÜ Aqua Waste Servises. 26.08.2008 sõlmisid Elva linn ja osaühing kokkuleppe rendilepingu ja teenustelepingu pikendamiseks kuni 31.12.2009.a. Nähtuvalt esitatud tõenditest, pikendati lepingut uuesti 22.märtsi 2010 volikogu otsusega nr 17 (tlk.11) kuni tähtajaga 31.12.
9. Vastustaja on oma vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele, samuti ka vastuses kaebusele ja kohtuistungil olnud seisukohal, et Elva Linnavolikogu oli ÜVKS § 7 lg 21alusel õigustatud ja kohustatud AS Emajõe Veevärk kui rajatiste omaniku taotluse alusel uue vee-ettevõtja määrama. ÜVKS § 7 lg 21 kohaselt, kui ühisveevärk- ja kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, esitab ettepaneku vee-ettevõtja määramiseks ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omanik, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu oma otsusega. Kohus nõustub vastustajaga selles osas, et ÜVKS § 7 lg 21 tulenevalt ei ole juhul, kui ühisveevärk-ja kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, veeettevõtja määramine volikogu otsustada, volikogu saab ainult otsustada, kas ta kinnitab veevärgi omaniku ettepaneku või mitte. Nähtuvalt ÜVKS § 7 lg-st 2, toimub vee-ettevõtja määramine täielikult volikogu valikul ja otsusel siis, kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on kohaliku omavalitsuse omandis. Seega on volikogul kaalutlusruum ÜVKS § 7 lg 21 alusel vee-ettevõtja määramisel piiratum kui sama seaduse § 7 lg 2 alusel ettevõtja kinnitamisel. Kohus on samas seisukohal, et ÜVKS § 7 lg 21 sõnastusest ei tulene, et varade omanikul on igal ajal õigus esitada ettepanekut uue vee-ettevõtja määramiseks ning et volikogul puudub õigus keelduda ettepaneku kinnitamisest. Olukorras, kus vee-ettevõtja on volikogu otsusega kinnitatud ning kus vee-ettevõtjaga on sõlmitud vastavalt sellele tähtajalised lepingud, ei saa ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omaniku taotluse alusel ainult ÜVKS § 7 lg-le 21 viidates senist vee-ettevõtjat vahetada. ÜVKS § 7 lg 21 annab regulatsiooni vee-ettevõtja määramiseks juhul, kui ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omanikuks on eraõiguslik juriidiline isik, kuid ei pane kohalikule omavalitsusele kohustust kinnitada vee-ettevõtjat, sõltumata konkreetsetest tingimustest ja olukorrast. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks korraldada vallas või linnas veevarustust ja kanalisatsiooni. Seda kohustust tuleb kohalikul omavalitsusel täita ka siis, kui ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omanikuks on eraettevõte. Nähtuvalt selgitustest oli AS Emajõe Veevärk varasemalt, seda ka 2009 aastal (31.07.2009), esitanud taotlusi enda määramiseks vee-ettevõtjaks, kuid ikkagi oli linn kaebuse esitajaga lepinguid pikendanud.
10. Nähtuvalt Elva Linnavolikogu 25.juuni 2010 istungi protokollist, on uueks veeettevõtjaks kinnitatud AS Emajõe Veevärk tulenevalt selleks ajaks kujunenud olukorrast – Elva Linnavalitsuse ja AS Emajõe Veevärk vahel sõlmitud ühisveevärgi ja – kanalisatsioonirajatiste kasutamise leping oli lõppenud alates 11.06.2010, mis tähendas, et Elva linnal ei olnud võimalik jätkata allrendilepingut kaebuse esitajaga. Kaebuse esitajal kui allkasutajal puudus õigus vara kasutada pärast põhilepingu lõppemist, välja arvatud, kui AS Emajõe Veevärk oleks kaebajaga rendilepingu sõlminud. Kuna kaebajal puudus vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamise eelduseks olev infrastruktuur ning toimus juba AS-le Emajõe Veevärk varade üleandmine, tuli volikogul ka uus vee-ettevõtja kinnitada. Kuna varade omanik on soovinud asuda ise vastavat teenust osutama, siis toimis volikogu õiguspäraselt tulenevalt ÜVKS § 7 lg 21 , kinnitades vee-ettevõtjaks AS Emajõe Veevärk. Selliseid tõendeid, et AS Emajõe Veevärk ei ole võimeline osutama nõuetekohast teenust, esitatud ei ole. Kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et AS-l Emajõe Veevärk puudub vee erikasutusluba, mis muudab otsuse p 3 õigusvastaseks. Ringkonnakohus on juba oma 7 määruses selgitanud, et vee erikasutusluba ei ole isikuga, vaid tegevusega seotud luba ehk et vee erikasutusload lähevad varasemalt vee-ettevõtjalt üle lihtsustatud korras koos varade üleminekuga. Volikogu otsuse eelnõu juurde on lisatud vastavasisuline õiend, millest volikogu liikmed said vajaliku informatsiooni oma otsuse tegemiseks.
11. Kaebuse esitaja, vaidlustades volikogu otsuse punkti 3, on seisukohal, et kuna volikogu ei tunnistanud kehtetuks 22.märtsi 2010 otsust nr 17, millega pikendati lepinguid kuni 31.detsembrini 2010, siis on see kehtiv ning lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita kuni
12. detsembrini 2010.a. Kohus kaebaja väitega ei saa nõustuda. Kui tunnistatakse kehtetuks haldusakt, mille kehtivust on teise haldusaktiga pikendatud, siis põhiakti kehtetuks tunnistamisel lõpeb ka sellest tuleneva haldusakti kehtivus. Ei saa kehtida haldusakti kehtivuse pikendamine, kui haldusakt ise ei kehti.
13. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohus nõustub kaebuse esitaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et kaebaja ei ole veenvalt selgitanud põhjendatud huvina märgitud võimalikku kahju hüvitamise nõude esitamist. Kaebaja põhjendus selles osas on ainult see, et ringkonnakohus ei ole pidanud kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Linnavalitsuse 26.mai 2010 lepingutest ülesütlemisavaldus on kehtiv haldusakt (tegemist ei ole eelhaldusaktiga), kaebajaga sõlmitud teenusteleping ja rendileping on lõppenud alates 11.06.2010, seetõttu on keeruline leida, kuidas on vaidlustatud volikogu otsuse punktide alusel kaebajale kahju tekitatud. Volikogu otsuse puuduliku motiveerimise osas on kaebaja etteheiteid teinud ainult volikogu otsuse p 1 osas, mille vaidlustamiseks aga kaebajal kaebeõigus puudub. Samas on kaebajale eelnevalt linavalitsuse ülesütlemisavalduse alusel teada senise vee-ettevõtja vahetumise põhjused, samuti on kaebuse esitaja juhatuse liige ka Elva Linnavolikogu liige, seega vahetult teadlik volikogu kaalutlustest. Menetluskulud

§ 92

lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega antud juhul kaebuse esitaja . Kaebuse esitaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude summas 536,05 eurot väljamõistmiseks. Kuna kaebuse esitaja poolt kantud kohtukulud jäävad tema enda kanda, ei pea kohus vajalikuks analüüsida kaebaja poolt taotletud kohtukulude põhjendatust. Vastustaja Elva Linnavolikogu on esitanud taotluse õigusabikulude koos käibemaksuga summas 924,24 eurot väljamõistmiseks. Vastustaja on välise õigusabi kasutamise põhjendustes märkinud, et tegemist on keerulise õigusliku vaidlusega millesarnast ei ole vastustaja praktikas varasemalt ette tulnud. Kohus jätab antud taotluse rahuldamata. Kohus on seisukohal, et antud juhul puudus vastustajal vajadus välise õigusabi kasutamiseks, vaidlusalune küsimus ei välju kohaliku omavalitsuse igapäevaste ülesannete raamidest. Vaidlustatud oli volikogu enda poolt koostatud ja vastuvõetud haldusakt. Kolmas isik AS Emajõe Veevärk on esitanud taotluse kaebuse esitajalt (kuigi taotluses märgitud vastustajalt) välja mõista õigusabikulud summas 1386,15 eurot.

§ 92

lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Seega peab kolmanda isiku menetluskulud antud juhul kandma kaebuse esitaja.

§ 93lg 5 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kohtukulud.

Kohus on seisukohal, et kolmanda isiku poolt kantud kohtukulud on põhjendamatult suured, eriti võrreldes kaebuse esitaja ja ka vastustaja poolt kantud õigusabikuludega. 8 Arvestades kolmanda isiku positsiooni protsessis, kolmanda isiku poolt esitatud kirjalike seisukohtade mahtu, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks välja mõista kaebuse esitajalt AS Emajõe Veevärk kasuks kulutused õigusabile summas 610 eurot (koos käibemaksuga). Riigikohtu halduskolleegium on 15.novembri 2007 otsuses nr 3-3-1-58-07 märkinud, et menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga ning et halduskohus ei saa kohtuasja läbivaatamisel võtta siduvat seisukohta selles, kas menetluskulu kandnud isikul on õigus sisendkäibemaksu täielikult või osaliselt maha arvata (p 15). Ülejäänud osas jäävad kolmanda isiku poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Eda Muts Kohtunik 9