← Eesti

3-11-2403/56

Obsah (8)§ 66§ 11§ 68§ 72§ 17§ 12§ 26§ 67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2403 Ha

§ 66lg 5 alusel kujunema jäätmete veo ja jäätmekäitluskohaga seotud kuludest.

Läänemaa jäätmejaama ja Haapsalu keskkonnajaamade käitamise kulud ei ole tingimata seotud antud hanke esemeks oleva korraldatud jäätmeveo jäätmekäitluskoha kasutamise kuludega, kuna jaama kasutaksid määratlemata isikud. Kuna Läänemaa jäätmejaam on HD järgi vaid üheks võimalikuks jäätmekäitluskohaks, siis puudub pakkuja poolt mõne muu jäätmekäitluskoha kasutamisel jaamade käitamise kuludel igasugune seos korraldatud jäätmeveoga ning neid kulusid ei saa lugeda korraldatud jäätmeveo teenustasu osaks

§ 66lg 5 mõttes.

Kuna korraldatud jäätmeveoga liidetud jäätmevaldajate seos jäätmejaama viidavate jäätmetega on juhuslik, on jaama kulude tasumine liidetud jäätmevaldaja poolt seaduse mõttega vastuolus, muuhulgas puudub ka seos „saastaja maksab“ printsiibiga. Korraldatud jäätmeveo kulud ja tulud peavad olema teistest sama hankelepinguga tellitavatest teenustest eristatud, et tagada pakkuja õiguspärane ootus riigihanke läbipaistvusele ning et kulude kasvu selgitamine ei muutuks pakkujale tulevikus põhjendamatult keerukaks. Haapsalu Linnavalitsus esitas

  1. oktoobril
  2. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb VaKo
  3. oktoobri
  4. a otsuse nr 185-11/- tühistamist põhjendava osa punkte 8.1 ja 8.2 puudutavas osas, mille kohaselt ei ole seadusega kooskõlas korraldatud olmejäätmete veoga mittehõlmatud jäätmete kogumise ja käitlemisega seotud kulude arvamine korraldatud jäätmeveo tasude hulka. Kaebus registreeriti kohtus haldusasjana nr 3-11-
  6. AS Veolia Keskkonnateenused (edaspidi Veolia) esitas
  7. septembril
  8. a VaKo-le vaidlustuse, milles taotles hankija kohustamist viia HD vastavusse õigusaktides ettenähtud nõuetega. Veolia leidis vaidlustuses käesolevas kohtumenetluses arutluse all olevas osas (vaidlustus oli laiem, kui kaebuse ese), et jäätmejaama käitamise õigus ei peaks olema jäätmeveo hanke osa, sest

§-d 66-68 ei näe ette korraldatud jäätmeveo raames teiste teenuste hankimist ning mitme teenuse sidumist ühte hankesse ei ole ka põhjendatud. Olukorras, kus jäätmejaama käitamine hakkab olulises osas toimuma veoteenuse hinna arvelt ja pakkuja peab olema valmis tegema jäätmejaama olulisi, seni täpsustamata kulutusi, saab 3

(17)3-11-2403 konkurentsieelise Läänemaa jäätmejaama senine käitaja Ragn-Sells, kellel on parim ülevaade jäätmejaama kuludest ja tõenäolistest investeeringutest. VaKo
  1. oktoobri
  2. a otsusega nr 186-11/- rahuldati vaidlustus osaliselt ja kohustati hankijaid muuhulgas viima HD punktid 2.9.1.6, 3.11 ja 5.4, HD lisa 2 „Teenuste kontsessiooni tehniline kirjeldus” punkt 11 ja HD lisa 7 „Hankija ja ainuõiguse saaja vaheline jäätmeveoleping” punktid 1.1.7 ja 18.11 ning peatükk 14 vastavusse õigusaktides ettenähtud nõuetega. VaKo leidis, et vaidlustaja subjektiivseid õigusi võib rikkuda see, kui vaidlustaja peab teenuse hinna määramisel arvestama kulutustega, mis ei seondu vastava teenuse osutamisega. Korraldatud jäätmeveoga samas hankelepingus muude teenuste tellimine ei ole õigusaktidega vastuolus, kui neid ei lisata õigusliku aluseta korraldatud jäätmeveo hulka ja need on lepingu esemena selgelt eristatavad. Erinevaid pakkujaid ei kohelda ebavõrdselt ega anta teisele võimalikule pakkujale konkurentsieelist, kuna HD-s toodud Läänemaa jäätmejaama käitaja kohustused peaksid olema piisavad, et määratleda jäätmejaama käitamise kulud. Kuna Läänemaa jäätmejaama kasutaksid ka määratlemata isikud ja Läänemaa jäätmejaam on HD järgi vaid üheks võimalikuks jäätmekäitluskohaks, siis puudub pakkuja poolt mõne muu jäätmekäitluskoha kasutamisel jaamade käitamise kuludel igasugune seos korraldatud jäätmeveoga ning neid kulusid ei saa lugeda korraldatud jäätmeveo teenustasu osaks

§ 66lg 5 mõttes.

Kuna korraldatud jäätmeveoga liidetud jäätmevaldajate seos jäätmejaama viidavate jäätmetega on juhuslik, puudub seos ka „saastaja maksab“ printsiibiga. Korraldatud jäätmeveo kulud ja tulud peavad olema teistest sama hankelepinguga tellitavatest teenustest eristatud, et tagada pakkuja õiguspärane ootus riigihanke läbipaistvusele. Haapsalu Linnavalitsus esitas

  1. oktoobril
  2. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb VaKo
  3. oktoobri
  4. a otsuse nr 186-11/- tühistamist osas, milles kohustati hankijat viima HD punktid 2.9.1.6, 3.11 ja 5.4, HD lisa 2 „Teenuste kontsessiooni tehniline kirjeldus” punkt 11 ja HD lisa 7 „Hankija ja ainuõiguse saaja vaheline jäätmeveoleping” punktid 1.1.7 ja 18.11 ning peatükk 14 vastavusse õigusaktides ettenähtud nõuetega. Kaebus registreeriti kohtus haldusasjana nr 3-11-
  6. Tallinna Halduskohus liitis
  7. oktoobri
  8. a määrusega haldusasjad nr 3-11-2403 ja 311-2421 ühte menetlusse.
  9. Haapsalu Linnavalitsus leiab, et VaKo on ebaõigesti rahuldanud Ragn-Sellsi vaidlustuse: HD ei riku Ragn-Sellsi subjektiivseid õigusi. RHS § 117 lg 1 kohaselt võib hankija tegevuse vaidlustada vaid juhul, kui hankija on rikkunud riigihangete seadust ning see rikkumine rikub pakkuja õigusi või kahjustab huve. Ragn-Sells väitis aga, et hankija on rikkunud RHS § 3 p-s 1 sätestatud kohustust kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt, kuna HD kohaselt pannakse väikekonteinerite kasutajatele kohustus maksta olmejäätmete veohinna raames kinni ka jäätmejaamade kulud, kuigi jäätmejaamu kasutavad vaid vähesed inimesed ja sedagi muude jäätmete osas. Vaidlustaja väite kohaselt on seega tegemist jäätmevaldajate õiguste rikkumisega. RHS § 3 p 1 ei piira hanke eesmärgi ulatust ja jäätmejaamade kulude jäätmeveo kulude hulka arvestamine ei tähenda rahaliste vahendite ebamõistlikku kasutamist. Jäätmejaama kulude arvestamine teiste kulude sekka ei mõjuta riigihanke läbipaistvust ega kontrollitavust. Kuna Ragn-Sells käitab seniajani Läänemaa jäätmejaama, peaks ta olema kursis jäätmejaama käitamise kuludega ning väide raskustest pakkumise tegemisel pole usutav.

§ 66lg 5 kohaselt peab jäätmeveo teenustasu olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskulud ning jäätmete veo ja veo 4

(17)3-11-2403 ettevalmistamisega seotud kulud. Kuna nii Läänemaa jäätmejaam kui ka Haapsalu keskkonnajaamad on jäätmekäitluskohad, peavad nende haldamis- ja rajamiskulud sisalduma jäätmeveo teenustasudes. 19. juuli 2010. a

muudatustega loobuti jäätmeveo teenustasu piirmäärast. Seletuskirja kohaselt peab omavalitsus ära näitama, millistest komponentidest teenustasu kujuneb, ning hinda tuleb küsida kogu teenuse eest. Selline regulatsioon ei riku vaidlustaja subjektiivseid õigusi. Jäätmejaama kontsessiooni osaks muutmisega luuakse jäätmevaldajatele võrdne võimalus jaama kasutamiseks ja soodustatakse jaama kasutusaktiivsust.

§ 66

lg-st 5 ei tulene, et teenustasu peab sisaldama vaid neid kulusid, mis on seotud jäätmevedaja poolt valitud jäätmekäitluskohaga. Kuna hankega on hõlmatud kogu Lääne maakond, on jäätmejaama jäätmete toojateks kõik jäätmeveoga hõlmatud isikud. Kuna jäätmejaamade loomine on ette nähtud riiklikus jäätmekavas, on loomulik, et teenuse loomise maksavad kinni kõik jäätmevaldajad, mitte ainult teenuse kasutajad. See on ka kooskõlas rahvusvahelise „saastaja maksab“ printsiibiga, mille järgi kannab jäätmehoolduse kulud jäätmevaldaja ja seadusega ettenähtud juhtudel tootja või isik, kelle valduses on olnud käideldavad jäätmed (

§ 11lg 2).

Selle põhimõtte järgi ei saa väita, et ainult konkreetse jäätmejaama kasutajad on kohustatud maksma jäätmejaama käitamise tasu. Hankija ei nõustu, et korraldatud jäätmeveoga liitunud jäätmevaldajate seos jäätmejaama viidavate jäätmetega on juhuslik. Lääne maakonna jäätmehoolduseeskirja järgi peab jäätmevaldaja kasutama kõiki võimalusi jäätmete koguse ja ohtlikkuse vähendamiseks. Üha rohkemate jäätmete kogumise ja taaskasutamise eesmärgiga on kooskõlas panna vastutus kõigile jäätmevaldajaile, kellele on loodud võrdsed võimalused jäätmete äraandmiseks. Taaskasutuse eesmärgiga poleks kooskõlas, kui jäätmejaama eest maksab hankija ja jäätmevaldaja peab jäätmejaama jäätmeid viies täiendavat teenustasu maksma. VaKo ületas oma pädevust, põhjendades otsust argumentidega, mida vaidlustaja ei esitanud. Vaidlustuses väideti, et jäätmejaama ja keskkonnajaamade käitamise kulusid ei tohiks katta jäätmeveo teenustasu arvelt. VaKo leidis aga, et vaidlustaja jaoks võib osutuda hindade muutmise vajaduse selgitamine põhjendamatult keerukaks olukorras, kui jaamade käitamise kulud suurenevad, kuid need kulud on samal ajal lisatud tühjendustasule ega ole tasu komponendina selgelt eristatud. VaKo oleks pidanud lähtuma vaidlustuse sisust. Samuti on teenuse hinna muutmine HD punktis 3.13.3 selgelt reguleeritud. Antud hankes ei ole jäätmeveo teenustasudeks mitte ainult olmejäätmete konteinerite tühjendamise teenustasud ning hankija eeldab, et pakkuja hajutab kaudsed kulud ühtlaselt kõikidele hankes olevatele teenustasudele, mitte ei lisa seda konkreetselt tühjendustasule.

  1. Haapsalu Linnavalitsus leiab, et VaKo on Veolia vaidlustuse ebaõigesti rahuldanud. Lisaks Ragn-Sellsi vaidlustuse osas esitatud väidetele leiab hankija, et VaKo väljus Veolia vaidlustust lahendades vaidlustuse piiridest. Vaidlustaja ei pidanud HD-d vastuolus olevaks RHS § 3 p-ga 1, kuid VaKo leidis, et rikutud on nimetatud normi, s.t pakkujate õiguspärast ootust rahaliste vahendite säästlikule ja otstarbekale kasutamisele. Vaidlustaja väitis, et jäätmejaama käitamise õigus ei peaks olema kontsessiooni osa olukorras, kus jaama käitamine toimub veoteenuse hinna arvelt. Seega ei vaielnud vaidlustaja vastu sellele, et jäätmejaama käitamise kulud tuleb arvestada jäätmeveo teenustasu sisse, ning esitas vaid väite, et Läänemaa jäätmejaama praegusel käitajal, Ragn-Sellsil on parem ülevaade käitamise kuludest. VaKo aga leidis, et isikuid ei koheldud ebavõrdselt. Kuna VaKo ei nõustunud vaidlustaja seisukohaga, et jäätmejaama teenus ei tohiks olla hankelepingu esemeks, jättis VaKo tegelikult vaidlustuse punktis 7.2 esitatud nõuded rahuldamata. Vaidlustaja tugines oma väites RHS § 3 p-le 3, kuid VaKo tuvastas vaidluse all mitteoleva küsimuse vastuolu hoopis RHS § 3 p-ga 1 ja
  2. VaKo ei tühistanud oma otsusega HD sätet, mis näeb ette jäätmejaama käitamise kohustuse. 5

(17)3-11-2403
  1. Ragn-Sells ja Veolia vaidlesid kaebusele vastu.
  2. Tallinna Halduskohtu 18.11.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning mõisteti igalt hankes osalenud omavalitsuselt Ragn-Sellsi kasuks 201,01 eurot ja Veolia kasuks 140,64 eurot menetluskulude katteks. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. VaKo pole välistanud kummagi vaidlustaja õiguste rikkumist ning ka kohtu hinnangul ei ole vaidlustajate õiguste rikkumine ilmselgelt välistatud. VaKo ei ole ületanud vaidlustuse piire. Vaidlustaja peab küll ära näitama vaidlustuse eseme, ehk antud juhul vaidlustatud HD punkti, ja selgitama, mil moel see rikub RHS sätteid, kuid VaKo ei ole seotud poolte õiguslike tõlgenduste või selgitustega. Vaidlustuse piir on ületatud siis, kui VaKo asub tegema otsust nende HD punktide osas, mille kontrollimist vaidlustaja ei ole komisjonilt taotlenud (Riigikohtu 16.11.2011 otsuse nr 3-3-1-65-11 punktid 21 ja 22). VaKo otsuseid ei ole vaidlustatud selles osas, et korraldatud jäätmeveo teenuse ja teiste, n.ö lisateenuste üheaegse kontsessiooni korraldamine ei ole õigusvastane. Seega tuleb edasises menetluses sellest seisukohast lähtuda (RHS § 127 lg 41 ls 2). Pooled vaidlevad selle üle, kas Läänemaa jäätmejaama ja Haapsalu keskkonnajaamade käitamise kulude arvamine korraldatud jäätmeveo tasude hulka on õiguspärane.

§ 66

lg 2 ls 2 näeb ette võimaluse, et korraldatud jäätmevedu võib peale segaolmejäätmete (prügi) hõlmata ka teisi olmejäätmete liike või muid jäätmeid. Sellisel juhul tuleb jäätmeliigid, millele korraldatud jäätmevedu kohaldatakse, kehtestada valla- või linnavolikogu määrusega. Käesolevas asjas nähtub HD sõnastusest, et korraldatud jäätmeveo teenuse osutamist soovitakse vaid segaolmejäätmete osas (HD p 2.9.1.1). Sama on selgitatud ka VaKo otsuse nr 185-11/- punktis 7.1 ja otsuse nr 186-11/- punktis

  1. Samuti nähtub kaheteistkümnest hankijast vähemalt kolme korraldatud jäätmeveo rakendamise korrast (Haapsalu Linnavolikogu
  2. juuli
  3. a määruse nr 32 § 2; Hanila Vallavolikogu
  4. veebruari määruse nr 5 § 2 ja Kullamaa Vallavolikogu
  5. juuni
  6. a määruse nr 9 § 2), et korraldatud jäätmevedu kohaldatakse vaid vanapaberile ja kartongile, segaolmejäätmetele, suurjäätmetele ning ohtlikele jäätmetele (v.a Haapsalu linnas). HD lisa 2 p 5 (tl 50) kohaselt kogutakse aga Läänemaa jäätmejaamas vähemalt 35 erinevat jäätmeliiki, muuhulgas vanarehve, klaasi, asbesti sisaldavat ehitusmaterjali ja kasutuselt kõrvaldatud elektri- ja elektroonikaseadmeid. Seega ei ole hankijad oma õigusaktides Läänemaa jäätmejaama ja Haapsalu keskkonnajaamade käitamist korraldatud jäätmeveo osana ette näinud. Kuna korraldatud jäätmevedu kohaldatakse vaid segaolmejäätmetele, tuleb ka HD-de lisa 7 „Hankija ja ainuõiguse saaja vaheline jäätmeveoleping“ punkti 14.3 tõlgendada nii, et ainuõiguse saaja on kohustatud arvama korraldatud jäätmeveo teenustasu hulka ka Läänemaa jäätmejaama käitamise kulud. Seega on ebaõige hankija väide, nagu võiks jäätmejaama käitamise kulusid kanda mõne muu teenuse arvelt. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et kuna nii Läänemaa jäätmejaam kui ka Haapsalu keskkonnajaamad on jäätmekäitluskohad, peavad nende haldamis- ja rajamiskulud sisalduma jäätmeveo teenustasudes. Tõlgendades

§ 66

lõikeid 1 ja 5 koosmõjus, nähtub, et korraldatud jäätmeveo teenustasu peab katma selle jäätmekäitluskoha kulud, kuhu lõikes 1 nimetatud olmejäätmeid veetakse.

§ 66

lõiget 5 pole võimalik mõistlikult tõlgendada nii, et jäätmeveo teenustasu peaks katma mistahes jäätmekäitluskoha või kõikide hankega hõlmatud piirkonnas paiknevate jäätmekäitluskohtade kulud. HD punktis 4.18 on segaolmejäätmete jäätmekäitluskohtadena ette nähtud Jõelähtme prügila, Väätsa prügila, 6

(17)3-11-2403 Paikre prügila, Läänemaa jäätmejaam või uus jäätmekäitluskoht selle tekkimisel. Seega on pakkujal võimalik valida, millisesse jäätmekäitluskohta ta olmejäätmeid veab, ning vaid selle jäätmekäitluskoha kulud saavad olla osa pakkuja poolt nõutava jäätmeveo teenustasust.

§ 66

lõigete 1 ja 5 koosmõjust tuleneb, et ka pakkujal ei ole lubatud küsida tasu jäätmekäitluskoha käitamise eest, kuhu ta jäätmeid ei vea. Hankija poolt valitud jäätmekäitluskoha kulude tasumine jäätmevaldaja poolt olukorras, kus jäätmevaldaja jäätmeid sellesse jäätmekäitluskohta ei pruugitagi viia, ei tulene ka „saastaja maksab“ printsiibist.

§ 66

lg 5 annab pakkujale garantii, et kohalik omavalitsus peab jäätmeveo teenustasu kehtestades tagama vedajale nii vedamise kui ka jäätmekäitluskohaga seotud kulutused. Samuti kaitseb sama norm ausat pakkujat konkurentsi moonutavate ja liiga madalate pakkumiste eest, kus võidakse näiteks vältida jäätmekäitluskoha sulgemis- ja järelhoolduskulude maksmist. Tegemist on pakkuja õigusi kaitsva normiga, millega kehtestatakse teenustasu minimaalne määr. Korraldatud jäätmeveo puhul on tegemist teenuse kontsessiooniga, s.t kontsessionäär saab tasu teenuse osutamise eest hankija asemel teenuse kasutajatelt (RHS § 6 lg 2). Teenuse kasutaja, s.o jäätmevaldaja õigusi riigihangete seadusega sõnaselgelt ei kaitsta, kuid RHS § 3 p-st 1 võib tuletada, et hankijale pandud kohustusega kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt kaitstakse isikuid, kelle ühistest panustest või makstavast tasust rahalised vahendid moodustuvad. See norm aga ei ole teenuse saaja õiguste kaitse aspektist ammendav.

§ 68

lg 1 kohaselt on korraldatud jäätmeveo riigihanke tulemusel kohaliku omavalitsuse üksusega hankelepingu sõlminud isikul õigus osutada korraldatud jäätmeveo teenust määratud jäätmeliikide osas ja veopiirkonnas. See tähendab, et teistel isikutel ei ole selles veopiirkonnas korraldatud jäätmeveo teenuse osutamine lubatud ehk hanke võitja on selles piirkonnas korraldatud jäätmeveo ainuõiguse omaja konkurentsiseaduse (edaspidi KonkS) § 14 lg 1 mõttes. Jäätmeseadus näeb ette ainuõiguse andmise üksnes korraldatud jäätmeveo teenuse osutamiseks (segaolmejäätmed, HD p 2.9.1.1, tl 16) ning see ei laiene teistele käesoleva vaidluse aluseks olevate HD p-de 2.9.1.2-2.9.1.7 alusel tellitavatele teenustele. Seega kaitseb korraldatud jäätmeveo teenuse saaja õigusi rahaliste vahendite säästlikuks ja otstarbekaks kasutamiseks eelkõige konkurentsiseadus. KonkS § 17 lg 1 kohaselt võib ainuõiguse andnud riigiasutus või kohaliku omavalitsuse üksus määrata ainuõigust omavale ettevõttele kasutatavad hinnad, arvestades ettevõtja põhjendatud kulusid. Tegemist on alusega korraldatud jäätmeveo tasu ülemmäära kehtestamiseks. Kui hankes parimaks tunnistatud pakkumise hind on vastuolus KonkS § 17 lg-ga 1, ei saa hankija ainuõigust anda. KonkS § 18 lg 1 p 2 järgi on ainuõigust omav ettevõtja kohustatud pidama eraldi arvestust iga toote või teenusega seotud tulude ja kulude kohta, lähtudes järjepidevalt kohaldatavatest ja objektiivselt põhjendatud arvestuspõhimõtetest, mis tuleb selgelt määratleda ettevõtja siseeeskirjades. Tulude ja kulude arvestus peab võimaldama hinnata, kas ettevõtja toote või teenuse hind on mõistlikus vahekorras toote või teenuse väärtusega. Hankija soovitud viisil pakkumise tegemine ei võimalda kontsessionääril täita sellest sättest tulenevaid kohustusi, rikkudes seega pakkujate õigusi. Käesoleval juhul tekib olukord, kus korraldatud jäätmeveo teenuse hinna sisse on programmeeritud Läänemaa jäätmejaama käitamise kulu (HD lisa 7 p 14.3). Samas teenuse 7

(17)3-11-2403 hinda on võimalik muuta vaid maksude või saastetasu muutumisel ning segaolmejäätmete konteinerite tühjendushindade osas. Kuna ettevõtja on kohustatud pidama arvestust iga teenuse tulu ja kulu osas ning samuti eelduslikult selgitama hinna tõstmisel teenuste kaupa põhjendatud kulukuse määra, muutub teenuse hinna muutmine kontsessionäärile ilmselgelt liigselt keerukaks ja läbipaistmatuks olukorras, kus sama teenustasu sees on mitme teenuse kulu komponendid, millele kehtivad erinevad muutmise kriteeriumid. Kuna ka põhjendatud tulukuse määr peab olema pakkuja poolt põhjendatud, muutub selle põhjendamine ja kontroll samuti eeltoodud põhjustel keerukaks nii pakkujale, hankijale kui tururegulaatorile. Ebamäärased hinna kujundamise kriteeriumid rikuvad aga nii RHS § 3 p-s 2 sätestatud riigihanke läbipaistvust ja kontrollitavust kui ka teenuse kasutaja ehk tarbija õigust ainuõigust omava ettevõtte hinnapoliitika arusaadavusele, olles seega objektiivselt õigusvastased. Arvestades Riigikohtu 18.11.2009 otsuses nr 3-3-1-44-09 avaldatud seisukohti, ei sisalda

§ 66

lg 5 ristsubsideerimise keeldu, s.t lubatavaks võiks pidada nii vedaja poolt kasutatavate erinevate jäätmekäitluskohtade erinevate kulude, korraldatud jäätmeveo osaks olevate erinevate jäätmeliikide või konteinerite omavahelist ristsubsideerimist. Siiski ei tulene Riigikohtu lahendist ja ka

§ 66

lg 5 sõnastusest, et korraldatud jäätmeveo teenustasu arvelt võiks tasuda või ristsubsideerida teenust, mis ei ole korraldatud jäätmeveo osa või mille tasu ei ole lubatud arvestada korraldatud jäätmeveo teenustasu komponendiks. Seetõttu ei ole ka viidatud Riigikohtu lahendi alusel lubatud arvestada Läänemaa jäätmejaama käitamise kulusid korraldatud jäätmeveo teenustasu osana. Jäätmejaamade loomise ja käitamise kulude kinnimaksmine korraldatud jäätmeveoga liitunud jäätmevaldajate poolt oleks jäätmevaldajate suhtes ka ebaproportsionaalne. Riigikohus tugines oma viidatud otsuses muuhulgas Euroopa Kohtu

  1. juuli
  2. a otsusele asjas C254/08 Futura Immobiliare srl Hotel Futura jt vs. Comune di Casoria, mille punkti 52 ja 56 kohaselt ei takista „saastaja maksab” põhimõte liikmesriikidel kohandada lähtuvalt määratud kasutajate kategooriatest – tulenevalt nende vastavast võimest olmejäätmeid tekitada – iga selle kategooria panust üldisesse kulusse, mis on vajalik olmejäätmete hoolduse ja kõrvaldamise süsteemi rahastamiseks, kuni see ei vii selleni, et teatud „valdajate” kanda jäetakse ilmselgelt ebaproportsionaalne kulu võrreldes nende jäätmete koguse või liigiga, mida nad tekitavad.

eelnõu koostamisel mööndi seletuskirjas, et jäätmekäitluse arendamisel, eelkõige olmeja nendega sarnaste jäätmete käitlemisel on kohalike omavalitsuste peamisi probleeme arendustegevuseks vajalike vahendite nappus. Kõrgelt arenenud jäätmekäitlussüsteemidega riigid rakendavad kinnistu- või isikumaksu või koormatist, mille jäätmetekitaja maksab kohalikule omavalitsusele ja mis on sihtotstarbeliselt mõeldud jäätmehoolde arendamiseks, näiteks jäätmejaamade rajamiseks ja tegevuskulude katmiseks, mis võimaldavad jäätmetekitajal taaskasutusvõimalusi arvestavas ulatuses jäätmeid sorditult ja soovitavalt kohapeal tasu maksmata üle anda. Eelnõude autorid pakkusid välja jäätmemaksu, mis asendati Riigikogu menetluse käigus jäätmete keskkonda viimise eest makstava saastetasuga (

§ 72). Keskkonnatasude seaduse (Ke

TS) § 15 lg-te 2 ja 4 koosmõjust nähtub, et jäätmeveo korraldamise korral kantakse olmejäätmete hulka kuuluvate segaolmejäätmete ja segaolmejäätmete sortimisjäägi kõrvaldamise eest 2009. aastal kehtinud saastetasumäära järgi arvutatud saastetasust 75 protsenti jäätmete päritolukoha kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse jäätmehoolduse arendamiseks ja 25 protsenti riigieelarvesse. Saastetasu rakendatakse, kui jäätmed kõrvaldatakse jäätmeseaduse mõttes ehk need ladestatakse prügilasse, põletatakse ilma energiakasutuseta või tehakse muu samaväärne toiming, mis ei ole taaskasutamine (KeTS § 18 lg 1;

§ 17lg 1). KeTS § 21 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on 8

(17)3-11-2403 olmejäätmete saastetasumäär jäätmetonni kohta jäätmete kõrvaldamisel alates
  1. aasta
  2. jaanuarist 14,38 eurot ning alates
  3. aasta
  4. jaanuarist 17,25 eurot. HD lisa 2 p 3 järgi (tl 48-49) tekkis aastal
  5. a segaolmejäätmeid kogu Läänemaal peaaegu 5500 tonni, seega ületaks Läänemaa kohalike omavalitsuste eelarvesse laekuv saastetasu mitmekordselt Läänemaa jäätmejaama käitamise kulu, mis on senise käitaja hinnangu kohaselt keskmiselt 139 680 krooni aastas (tl 88). Saastetasu maksab

§ 66

lg 5 alusel osana jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis-, sulgemis- ja järelhoolduskuludest ning jäätmete veo kuludest kinni tarbija, mis nähtub ka HD punktist 3.13.3 ehk õigusest muuta teenuse hinda saastetasu maksumäärade muutmisel. Kuna saastetasu laekumisel kohalikule omavalitsusele jäätmehoolduse arendamiseks (

§ 72

) on ühe eesmärgina ette nähtud ka võimalust rajada jäätmejaamu ja katta nende tegevuskulud, nagu on selgitatud ka hankija poolt viidatud keskkonnaministri

  1. oktoobri
  2. a kirja nr 12-5/7037-2 punktis 1, ei ole mõistlik, et jäätmevaldaja peaks nimetatud kulud veelkord korraldatud jäätmeveo teenustasu komponendina kinni maksma. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. Haapsalu Linnavalitsus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant vaidlustab halduskohtu otsust täies ulatuses, ning leiab, et kohus on tõlgendanud ebaõigesti

§ 66lg 5 ning saastetasu regulatsiooni.

Samuti on kohus rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme ja hinnanud ebaõigesti Keskkonnaministeeriumi 13.10.2011 kirja. Kohus on tõlgendanud

§ 66lg-t 5 liiga kitsalt.

Arvestades Riigikohtu 18.11.2009 otsuse nr 3-3-1-44-09 punktis 17

§ 66

lg-le 5 antud tõlgendust, on kohalikul omavalitsusel õigus määrata, millistest komponentidest jäätmeveo teenustasu koosneb, ning seega lubatud arvestada kõigi hankega hõlmatud piirkonnas paiknevate jäätmekäitluskohtade kulu korraldatud jäätmeveo teenustasu hulka. Kohalikul omavalitsusel on kohustus reguleerida ja arendada jäätmehooldust (

§ 12lg 2).

Kuna korraldatud jäätmeveo üheks eesmärgiks on jäätmete liigiti kogumine, võiks jäätmevaldajal olla võimalus anda jäätmed, mis ei kuulu olmejäätmete hulka ja mida seetõttu kodust ära anda ei saa, jäätmejaama. Seejuures ei ole oluline, kas jäätmevedaja ise olmejäätmed viib samasse jaama või mitte. Jäätmejaama kulud kaetakse kaudselt korraldatud jäätmeveo teenustasu arvelt ning see soodustab jaama kasutamist, sest jäätmevaldaja on selle eest juba eelnevalt maksnud. Seega aitab regulatsioon kaasa jäätmete liigiti kogumisele. HD-s ette nähtud jäätmejaama käitamise kulude katmise regulatsioon ei ole vastuolus „saastaja maksab“ põhimõttega, sest jäätmejaama kasutavad ilmselt just Läänemaa elanikud, kes on samas piirkonnas korraldatud jäätmeveoga liitunud ja maksavad jäätmeveo teenustasu. Samas ei saa ettevõtted tuua jäätmejaama jäätmeid tasuta ning neilt võetava tasu arvel saavad pakkujad katta käitamise kulusid. Samuti saab pakkuja tasu jäätmete töödeldud või töötlemata kujul edasimüümisest. Lisaks maksavad tootjad kinni mitmete jaamas tasuta vastuvõetavate jäätmeliikide käitlemiskulud (probleemtoodete puhul

§ 26

). Seega pole õige kohtu seisukoht, et jäätmejaama käitamise kulude lisamine teenustasule koormab jäätmevaldajaid ebamõistlikult. Õige ei ole ka kohtu seisukoht, et HD vaidlusalune regulatsioon on objektiivselt õigusvastane, sest ebamäärased hinna kujundamise kriteeriumid rikuvad RHS § 3 p-s 2 sätestatud riigihanke läbipaistvust ja kontrollitavust ning ka tarbija õigust ainuõigust omava ettevõtte hinnapoliitika arusaadavusele. Kuna mõlemad vaidlustajad omavad kogemusi 9

(17)3-11-2403 jäätmejaama käitajana, pole alust arvata, et nad ei suuda ennustada vajalike kulutuste suurust. Teavet on võimalik saada ka hankijalt. Hinna kujundamist reguleerib HD p 2.3, mille kohaselt peab pakkuja kirjeldama hinnakujundust segmentide kaupa ning arvestades erinevaid kululiike. Seega ei saa öelda, et hinna kujunemise kriteeriumid on ebamäärased, pakkujatel on olemas kõik hinna kujundamiseks vajalikud andmed ning riigihange on läbipaistev ja kontrollitav. Ka hinna muutmise kord on HD-s selgelt määratletud ning kohalikul omavalitsusel on õigus reguleerida teenuse hinna kujunemist. Kohus on saastetasu regulatsiooni analüüsides jõudnud ebaõigele järeldusele. Õige on kohtu seisukoht, et praegu kantakse 75% saastetasust kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse jäätmehoolduse arendamiseks, kuid see ei tähenda, et kogu raha oleks võimalik kulutada jäätmejaamade käitamiseks. Lisaks on kohtul ebaõiged andmed jäätmejaama käitamise kulude suuruse kohta. Otsuses näidatud kulud tõi Ragn-Sells välja Vändra jäätmejaama haldamise kohta, kuid Läänemaa jäätmejaama käitamise kulud ületavad aastal 2010 (708 000 krooni aastas) Läänemaa omavalitsuste eelarvesse laekunud saastetasu osa (621 440 krooni). Olukorda ilmestab veel järgmine näide – Haapsalu linna kulud keskkonnale olid 2010 ligikaudu 1 204 000 krooni, kuid saastetasu laekus linnale kõigest 517 941 krooni. Seega ületavad vajalikud kulutused mitmekordselt saastetasust saadavat tulu. Kohus on jätnud tähelepanuta Keskkonnaministeeriumi 13.10.2011 kirja leheküljel 2 väljatoodud asjaolu, et saastetasu maksmine lõpeb tehnoloogia arengu tõttu juba
  1. aasta jooksul. Tänane saastetasude süsteem ei toeta jäätmete taaskasutust, sest kohalikud omavalitsused saavad saastetasu siis, kui jäätmeid ladestatakse prügilasse. Jäätmejaama tuuakse jäätmeid taaskasutuse eesmärgil ning saastetasu maksmisest tarbija poolt pole võimalik rääkida. HD pakub välja uue lahenduse saastetasu asemele ning kohtuotsus piirab õigustamatult Läänemaa omavalitsuste soovi rakendada uuemat lahendust jäätmekäitluskulude katmiseks. Keskkonnaministeeriumi kirjas on pakutud ühe võimaliku probleemi lahendusena jäätmejaama käitamise kulude arvestamist teenustasu hinna sisse (vt kirja p-d 8 ja 9).
  2. Ragn-Sells vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja esitab järgmised seisukohad. VaKo otsuse p-s 7.1 on võetud seisukoht, et vaidlusaluse hanke esemena on HD põhjal selgelt eristatavad korraldatud jäätmevedu ja muud teenused. Kuna hankija seda VaKo otsuse seisukohta halduskohtus ei vaidlustanud, tuleb RHS § 127 lg-t 41 arvestades praegu lähtuda eeldusest, et hanke raames tellitavad Läänemaa jäätmejaama ning Haapsalu keskkonnajaamade käitamine on iseseisvaks teenuseks, mitte aga osaks korraldatud jäätmeveo teenusest. See asjaolu iseenesest välistab jäätmejaamade käitamise korraldatud jäätmeveo teenuse arvelt. Riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus on tagatud üksnes siis, kui iga tellitud teenuse eest pakutakse eraldi hind, mitte aga ei nõuta vastavate teenuste osutamist tasuta ehk teiste tasuliste teenuste arvelt.

§ 66

lg 5 mõtte kohaselt peab teenuse hind sisaldama vastava teenuse osutamisega seotud jäätmekäitluskoha kulusid. Läänemaa jäätmejaam ja Haapsalu keskkonnajaamad ei ole jäätmekäitluskohtadeks, kuhu Ragn-Sells segaolmejäätmeid viima hakkab, seega puudub õiguslik alus siduda nende käitamise kulusid jäätmeveo teenustasuga. Kuigi kohalikul omavalitsusel on õigus määrata kindlaks jäätmeveo teenustasu, peab see tasu vastama

§ 66lg-tes 5 ja 6 sätestatud kriteeriumitele.

Viidatud sätetest õiguslikku alust jäätmejaamade käitamise kulude lisamiseks teenustasule ei tulene. Sellist alust ei saa tuletada ka „saastaja maksab“ põhimõttest, sest tegelikult koguvad nii Läänemaa jäätmejaam kui ka Haapsalu keskkonnajaamad peamiselt jäätmeliike, mida koduses majapidamises ei teki. Jäätmejaama 10

(17)3-11-2403 käitamise kulude panemine isikule, kes jäätmeid sinna üle ei anna, on otseses vastuolus „saastaja maksab“ põhimõttega. Täielikult sisustamata on apellandi väide, et vastav regulatsioon peaks kaasa aitama jäätmejaamade aktiivsemale kasutusele. Jäätmejaamade kasutusaktiivsus sõltub jäätmete tekkimisest ja jäätmekäitluskoha kaugusest jäätmetekitajast. Pole alust arvata, et regulatsiooni rakendumisel hakkaks jäätmeid rohkem tekkima. Apellandi väide, et jäätmejaama käitamiskulud võiks kanda muude teenuste arvelt, pole kooskõlas HD lisaks oleva jäätmeveolepingu p-ga 14.3, milles on selgelt öeldud, et jäätmejaama käitamise kulud arvestatakse jäätmeveo teenustasu koosseisu. Samuti tuleb märkida, et jäätmejaama ei tooda realiseeritavaid jäätmeid, need realiseeritakse jäätmetekitajate endi poolt. Jäätmejaamas tasuliselt vastuvõetavate jäätmete käitlemine on samuti seotud kuludega. Jäätmejaamade käitamine on vabaturu teenus ning puudub igasugune teave ja kindlus üleantavate jäätmete koguse ja liigi osas ning seda kogu korraldatud jäätmeveo perioodi osas. Eeltoodust tulenevalt pole võimalik vastavaid tulusid ja kulusid prognoosida ega lähtuda eeldusest, et jäätmejaama käitamiskulud on võimalik katta jäätmejaamade enda tegevusest. Halduskohus on õigesti leidnud, et HD on vastuolus RHS § 3 p-ga 2. Jäätmejaama käitamise kulude jäätmeveo teenustasu hulka arvestamine teeb pakkujale võimatuks parima pakkumise tegemise lähtudes

§ 66

lg-st 6, sest pole võimalik hinnata, kas pakutud hind on teenuse osutamiseks piisav või mitte. See muudab hanke läbipaistmatuks ja kontrollimatuks ning kaasneb oht isikute ebavõrdseks kohtlemiseks. Kuna jäätmejaamade lisateenuste tellimise mahud ei ole teada (klient võib neid vabaturu tingimustes tellida ka teistelt teenusepakkujatelt), siis ei ole pakkujal võimalik välja arvestada teenuste tulusid, millele siis omakorda lisada jäätmejaamade käitamise kulud. Lisaks pole üldse selged jäätmejaama käitamise kulud. Näiteks tuleb HD p 5.4.19 kohaselt vajadusel välja arendada jäätmejaama territooriumil kompostimisväljak, millal selline vajadus tekib, on teadmata. Samas on kompostimisväljaku rajamise maksumus ca 500 000 eurot. Ebamäärased hinnakujundamise tingimused rikuvad RHS § 3 p-st 2 tulenevat riigihanke läbipaistvuse põhimõtet. Apellant märgib apellatsioonkaebuses, et HD-s on ära näidatud teenustasu muutmise kord, kuid ei esita ühtegi argumentatsiooni vastuseks halduskohtu seisukohale, et see kord ei toimi olukorras, kus ettevõtja on kohustatud pidama arvestust iga teenuse tulu ja kulu osas ning selgitama teenuse kaupa kulukuse määra. Apellandi väited saastetasust ei ole asjakohased. Ragn-Sells esitas vaidlustuses andmed ka Läänemaa jäätmejaama 2009. aasta käitamiskulude kohta, mistõttu kohtu sellekohane viide on õige. Lisaks ei ole kohus leidnud, et käitamiskulud tuleks kinni maksta üksnes saastetasudest. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks jäätmehoolduse korraldamine ning seega tuleb jäätmejaama käitamiskulud katta kohaliku omavalitsuse eelarvest. Olukord, kus isik peab kandma jäätmejaama kulud, sõltumata teenuse kasutamisest, on sisuliselt maksu kehtestamine, mida aga on võimalik teha üksnes seaduse alusel. Halduskohus on Keskkonnaministeeriumi kirja piisavalt analüüsinud ega ole menetlusnorme rikkunud. Lisaks võib märkida, et Keskkonnaministeeriumi kiri ei ole kohaseks tõendiks, mis saaks tõendada apellandi seisukohti. Kirjast saab järeldada üksnes seda, et minister on vastavaid seisukohti väljendanud, õigust kohaldab aga kohus sõltumata ministri arvamusest. Tegelikult ei toeta ka ministri kiri apellandi seisukohti. 11

(17)3-11-2403 11. Veolia vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja esitab järgmised seisukohad. Halduskohus on õigesti leidnud, et

§ 66

lg 5 ei luba pakkujal küsida tasu jäätmekäitluskoha käitamise eest, kuhu ta jäätmeid ei vea. Jäätmeveo teenustasu peab sisaldama kulusid, mida jäätmevedaja kannab jäätmevaldaja poolt temale üle antud jäätmete üleandmisega jäätmekäitluskohta. Isegi kui jäätmejaamade käitamistasu arvestamine jäätmeveo teenustasu hulka aitaks kaasa jäätmete liigiti kogumisele, ei või see toimuda

§ 66lg 5 piiridest väljumisega.

Selline regulatsioon poleks kooskõlas ka „saastaja maksab“ põhimõttega. Mis puudutab jäätmejaamadest saadavat tulu, siis ei mõjuta see jäätmevaldaja kaitseks kehtestatud

§ 66

lg 5 kaitseala, kuna sõltumata võimaliku tulu suurusest ei mõjuta see jäätmeveoteenuse hinda. HD on vastuolus nii RHS § 3 p-ga 2 kui ka p-ga

  1. Veolia ei nõustu, et nii Veolia kui RagnSells on pakkumise esitamisel võrdses seisus, sest Ragn-Sells kui praegu jäätmejaama käitav isik, on selle olukorraga paremini kursis. Võttes arvesse seda ja ka teenuse hinna muutmise piiratud võimalusi, on Veolial konkurentsivõimelise pakkumise tegemine ebamõistlikult keeruline. Teiseks rikutakse ka tarbijate õigusi, sest teenuse hind ei oleks HD-s pakutud tingimuste korral õiglane. Mis puudutab saastetasu regulatsiooni, siis juhul, kui on õige halduskohtu seisukoht, et jäätmejaama kui kõrvalise jäätmehoolduskoha ülalpidamiskulud ei saa sisalduda jäätmeveo teenustasus, ei oma tähtsust ka see, kas saastetasu katab jäätmejaama ülalpidamiskulud või mitte. Mis puudutab apellandi arvutusi saastetasu ja jäätmejaama käitamiskulude kohta, siis on apellant lähtunud saastetasu laekumisest
  2. aastal, kuid pärast seda on saastetasu määr kasvanud ning keskkonnatasu määr kasvab aastatel 2013 – 2015 veelgi. Tegelikult ei oma need arvud määravat tähtsust, sest apellant on põhimõtteliselt vääral arusaamal jäätmehoolduse finantseerimisest.

§ 72

näeb ette, et saastetasudest toetatakse jäätmehoolduse arendamist, mitte ei kaeta kogu jäätmejaama käitamiskulu. Apellandi seisukoht, et alates

  1. aastast saastetasu enam ei laeku, sest segaolmejäätmed lähevad taaskasutusse, tugineb üksnes Keskkonnaministeeriumi kirjas avaldatud sellesisulisele seisukohale, mille realiseerumises Veolia kahtleb. Igatahes ei saa kohalikud omavalitsused jäätmejaamade käitamiseks uusi lahendusi otsides kõrvale kalduda seadusandja poolt kehtestatud piiridest. Halduskohus ei ole kohtumenetluse norme rikkunud. Kohus peab lähtuma eelkõige seadusest, mitte täidesaatva võimu kirjadest, mis sisaldavad tuleviku suhtes üksnes prognoosi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus peatub kõigepealt menetluslikel küsimustel (I), seejärel kontrollib vaidluse sisulist lahendust (II) ning jagab menetluskulud (III). I
  3. Nii vaidlustuskomisjonis kui ka halduskohtus osalesid hankijatena kõik ühishankijad koos, ringkonnakohtule esitasid apellatsioonkaebuse esialgu kõik ühishankijad koos, kuid ringkonnakohtu 20.12.2011 täpsustava kirja peale, milles selgitati, et iga apellant peab maksma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu ning kohtuotsus laieneb kõigile ühishankijatele ka juhul, kui ainult üks neist apellatsioonkaebuse esitab, vormistas esindaja apellatsioonkaebuse ümber ning apellandiks jäi üksnes Haapsalu Linnavalitsus. 12

(17)3-11-2403
  1. Mis puudutab ringkonnakohtu kirjas märgitud riigilõivu tasumise vajadust, on ringkonnakohus praegu seisukohal, et ühishankijad oleksid pidanud apellatsioonkaebuse esitamisel maksma riigilõivu ühekordses määras ning ringkonnakohtu juhtnöör ei olnud selles mõttes õige. Riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 20 kohaselt tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel halduskohtu otsuse peale riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Sama paragrahvi lg 18 näeb ette, et halduskohtule riigihangete vaidlustuskomisjoni otsuse peale kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu käesoleva seaduse §-s 242 sätestatud määras. RLS § 242 lg 1 näeb ette, et riigihanke vaidlustuse esitamisel tasutakse riigilõivu 639,11 eurot, kui riigihanke eeldatav maksumus on rahvusvahelisest piirmäärast väiksem ning sama paragrahvi lg 11 näeb alates 01.01.2011 ette, et ühispakkujad ja ühistaotlejad tasuvad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigilõivu ühekordses riigilõivu määras. Ehkki RLS § 241 lg 11 ega kohtumenetluse riigilõivu käsitlevad paragrahvid ei näe ühishankijate puhul ette, et nad maksavad riigilõivu ühekordses määras, on ilmne, et tegemist on seaduse lüngaga, mille saab täita tõlgendamise teel. Pole mingit mõistlikku põhjust arvata, et seadusandja soovis ühispakkujatelt ja ühistaotlejatelt vaidlustuse esitamisel, ning hiljem kohtumenetluses võtta ühekordse riigilõivu, kuid ühishankijatelt igaühelt eraldi riigilõivu. Tegemist on viitamisest tulenenud eksitusega – vaidlustuse esitamisel ei pidanud ühishankijate riigilõivu reguleerima, sest vaidlustust hankijad esitada ei saa, kaebuse riigilõivu osas tehti viide vaidlustuse riigilõivu suurusele, kuid tähelepanuta jäi, et kaebust VaKo otsuse peale saavad ühishankijad esitada.
  2. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas haldusasjas on tegemist sarnase olukorraga, mida reguleerib TsMS § 207 lg 3 – vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaebajate suhtes ühiselt – HD mõne vaidlusaluse sätte tühistamine ühe ühishankija osas poleks võimalik, sest ühishankijad soovivad käitada Läänemaa jäätmejaama ja keskkonnajaamu koos nii, et käitamise kulud jaguneksid ühtlaselt kogu maakonnas korraldatud jäätmeveoga liitunud jäätmevaldajatele. Ühed ja samad HD sätted kehtivad selles mõttes kogu ühishanke suhtes ning hankes osalemiseks peavad pakkujad järgima kõigi hankijate suhtes ühesuguseid HD-s kehtestatud reegleid. TsMS § 639 lg 2 lause 2 näeb ette, et kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaashagejate või –kostjate suhtes ühiselt, loetakse kaashageja ja kostja kaasapellandiks või –vastustajaks, sõltumata sellest, kas nad apellatsioonkaebuse esitavad või kas apellatsioonkaebus esitatakse nende vastu. HKMS-s selline regulatsioon puudub, kuid ringkonnakohus leiab, et seaduse analoogiat kasutades on võimalik ringkonnakohtu kirja tõttu apellatsioonkaebuse esitamisest loobunud vallavalitsusedühishankijad lugeda kaasatuks apellatsioonimenetlusse apellantidena. Kuigi ringkonnakohus lahendab selle menetlusliku küsimuse alles käesolevas kohtuotsuses, ei ole ringkonnakohtu arvates kaasapellantide menetluslikud õigused rikutud, sest nad soovisid esitada samasisulise apellatsioonkaebuse nagu Haapsalu Linnavalitsus, neil on sama esindaja ning ringkonnakohus hoiatas juba 20.12.2011 kirjas, et käesolevas vaidluses tehtud kohtuotsus laieneb neile kõigile. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-9-05 lahendanud käesolevale vaidlusele sarnase olukorra, tühistades mitmest kaebajast ühe kassatsioonkaebuse põhjal terve alamalseisva kohtu otsuse. Seega käsitleb ringkonnakohus vallavalitsusi-ühishankijaid kaasapellantidena, mis tähendab, et käesolev kohtuotsus on kohaldatav kõigile ühishankijatele. II
  3. Käesoleva vaidluse lahendamiseks on oluline vastata küsimusele, kas HD ja selle lisad osas, milles käsitleti Läänemaa jäätmejaama ja Haapsalu keskkonnajaamade käitamist, 13
(17)3-11-2403 rikuvad Ragn-Sellsi ja Veolia kui hankemenetluses osalemisest huvitatud isikute õigusi või kahjustavad nende huvisid. Jäätmevaldajate huvide kaitseks potentsiaalsetel pakkujatel kaebeõigust pole, sest tulenevalt RHS § 117 lg-st 1 on hankija tegevuse vaidlustamine võimalik üksnes siis, kui RHS reeglite rikkumine rikub potentsiaalsete pakkujate õigusi või kahjustab nende huvisid. Nagu viidatud sättest nähtub, ei saa ka potentsiaalsed pakkujad tugineda oma vaidlustuses üksnes asjaolule, et HD on vastuolus õigusnormidega.
  1. Ragn-Sells on vaidlustuses leidnud, et HD rikub tema õigusi osas, milles hankija on liitnud korraldatud jäätmeveo kontsessiooniga ka jäätmejaama ja keskkonnajaamade käitamise ning kehtestanud kohustuse võtta jäätmejaamas ja keskkonnajäätmete jaamas jäätmeid vastu tasuta, lisades jaamade käitamise kulud väikekonteinerite kasutajate olmejäätmete veohinnale. Vaidlustaja arvates rikub eeltoodu tema õigust küsida hanke võitmise korral jäätmevaldajalt tasu hankes nimetatud jäätmeliikide veo eest. Samuti pole vaidlustajal vabatahtlike teenuste osas võimalik teada eeldatavaid mahtusid ega kindlustatud teenustasu. HD-st ja sellele lisatud lepinguprojektist nähtub, et Läänemaa jäätmejaama käitamise kulud tuleb arvestada jäätmeveo teenustasu sisse, kuid pole selge, millise mudeli järgi seda teha tuleb. Samuti pole selge, kuidas hindab hankija teenustasude piisavust kõikide kulude katmiseks.
  2. Hankija lükkas need etteheited tagasi, märkides, et pakkujal on jäätmejaama käitamise kulud võimalik teenustasu koosseisus jäätmevaldajalt sisse nõuda, kasutades näiteks sama hinnamudelit, nagu pakkuja üldkulude lülitamisel teenustasude hulka. Kuna hankija pole ühegi jäätmeliigi osas esitanud hinnamudelit, on see jäetud pakkuja vabaks valikuks. Pakkumise tagasilükkamist madala hinna tõttu peab hankija põhjendama, see ei saa olla suvaotsus. Kompostimisväljaku osas on hankija jätnud pakkujale võimaluse, et ta veab biolagunevad jäätmed mõnele olemasolevale kompostimisväljakule, kuid tal on võimalus ka jäätmejaama praegune väljak välja arendada, oluline on, et pakkuja ei tohi keelduda biolagunevate jäätmete vastuvõtmisest põhjendusega, et kompostimisväljak puudub. Hindamise kord on selge ning sellest nähtub otseselt, et pakkumise võidab kõige odavam vastav pakkumus. Kallimad pakkumised saavad protsentuaalselt vähem punkte sõltuvalt nende hinna suhtest kõige odavamasse hinda.
  3. Veolia leidis vaidlustuses, et tema õigusi rikub Läänemaa jäätmejaama sidumine jäätmeveo kontsessiooniga, sest olukorras, kus jäätmejaama käitamine hakkab olulises osas toimuma veoteenuse hinna arvelt ning pakkuja peab olema valmis tegema jäätmejaama olulisi, samas täpsustamata kulutusi, omab Ragn-Sells kui Läänemaa jäätmejaama praegune käitaja konkurentsieelist.
  4. Hankija lükkas selle väite tagasi, märkides, et ükski

säte ei keela hankija omandis oleva ja veopiirkonnas asuva jäätmekogumiskoha kulusid siduda jäätmeveoteenuse kontsessiooniga. Kompostimisväljaku kasutamine ei eelda suuri investeeringuid, kuid hankija polegi nõudnud biolagunevate jäätmete kompostimist sellel väljakul, kui pakkujal on odavam võimalus. Hankija nõuab, et pakkuja võtaks biolagunevaid jäätmeid jäätmejaamas vastu. Praegusel hetkel teenindavad vaidlusalust veopiirkonda nii Veolia kui Ragn-Sells, kuid jäätmejaama käitamise hanke võitis 5 aastat tagasi Ragn-Sells. Hankija arvates ei anna see Ragn-Sellsile konkurentsieelist, sest praegused käitamise kulud on ülepaisutatud ning viimasel ajal toimunud teiste jäätmejaamade käitamise hangetest lähtudes on sellist üksust võimalik käitada palju ökonoomsemalt. 21. Kokkuvõtlikult heidavad vaidlustajad hankijatele ette seda, et HD-s esitatud nõuded ei võimalda neil pakkumust teha. Kui see väide on põhjendatud, võib olla tegemist RHS § 3 p14

(17)3-11-2403 de 1 ja 2 rikkumisega, sest juhul, kui pakkujad ei saa esitada nõutud teenuse eest optimaalset pakkumust, pole hankijatel võimalik välja selgitada parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhtega pakkumust ning tagatud pole ka riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus. RHS § 3 pd 1 ja 2 näevad ette, et riigihanke korraldamisel peab hankija kasutama rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning saavutama riigihanke eesmärgi mõistliku hinnaga, tagades konkurentsi korral erinevate pakkumuste võrdlemise teel parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte (p 1) ning peab tagama riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse (p 2). 22. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustajate väited raskustest pakkumuse esitamisel ei ole põhjendatud.

§ 67

lg 1 kohaselt korraldatakse jäätmevedaja leidmiseks riigihange ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt peab HD lisaks RHS § 31 lg-s 2 ettenähtule sisaldama andmeid veopiirkonna, veetavate jäätmeliikide, eeldatavate jäätmekoguste, jäätmekäitluskoha, hankelepingu kestuse, veotingimuste (veo sagedus, aeg ja tehnilised tingimused), toimingute kohta, mille eest jäätmevedaja võtab teenustasu ja veopiirkonnas asuvate ühepereelamute ja mitme korteriga elamute arvu ning korterite arvu kohta mitme korteriga elamutes. Vaidlustajad ei ole väitnud, et hankijad oleksid jätnud mingi seaduses nõutud tingimuse HD-s määramata.

  1. HD p 2.3, mis näeb ette hinnaesildise segmentide hinnakujunduse, HD p 5.4, mis näeb ette jäätmete vastuvõtmise korra jäätmejaamas, HD lisa 2, mis näeb ette teenuste kontsessiooni tehnilise kirjelduse, sealhulgas jäätmejaamas aastatel 2008 – 2010 kogutud jäätmete kogused jäätmekoodide lõikes, samuti jäätmejaama käitamisel nõutud konkreetsed tegevused, peavad tagama pakkuja jaoks optimaalse pakkumuse koostamise. Kui jäätmejaama käitamiseks on võimalik pakkumust esitada siis, kui selle käitamise eest maksab kohalik omavalitsus (hankija väitel on Ragn-Sells võitnud vaidlusaluse jäätmejaama käitamise hanke ning jäätmejaamade käitamise hankeid on tehtud mujalgi), on võimalik käitamise kulu arvutada välja ka juhuks, kui selle käitamise eest maksavad korraldatud jäätmeveoga liitunud isikud. Kulu suurus ei saa sõltuda sellest, kelle kanda see jääb.
  2. Korraldatud jäätmeveoga liitunud isikute arv on HD lisas 2 esitatud andmetest tuletatav ning arvestades HD-s esitatud andmeid jäätmejaamas ette nähtud tegevuste, jäätmete mahu ja liigituse kohta, on nende andmete põhjal võimalik välja arvestada jäätmejaama käitamise kulu protsent, mis HD p 2.3.2 ja lisa 7 p 14.3 kohaselt tuleb korraldatud jäätmeveo teenustasu hulka arvestada. Vajalikud andmed keskkonnajaamade käitamise tarvis on esitatud HD p-s 5.
  3. Kuna jäätmeveo teenustasu on pakkujale kindlustatud, on kindlustatud ka jäätmejaama või keskkonnajaamade käitamiskulu kandmine korraldatud jäätmeveoga liitunute poolt. Seega ei nõuta pakkujatelt tasuta teenuse osutamist. Nagu hankija põhjendatult märkis, on pakkujatel võimalik arvestada jäätmejaama käitamistasu teenustasu hulka sarnaselt pakkuja üldkuludega, kuid hankijal pole võimalik ette kirjutada hinna kujundamise mudelit, ilma et ta sekkuks ülemääraselt pakkuja õigusesse kujundada konkurentsivõimeline pakkumus. Kuna ristsubsideerimine pole keelatud, on pakkujatel üsna vabad käed otsustamaks, kuidas kulud erinevate konteinerite vahel jagada, et hankes võidukaks osutuda.
  4. Mis puutub ohtu, et hankija lükkab pakkumuse tagasi põhjendamatult madala maksumuse tõttu, siis on võimalik seda vältida, esitades põhjendatult madala hinnaga pakkumuse. HD p 15.5.2 kohaselt on hanke korraldajal õigus põhjendamatult madala hinnaga pakkumus tagasi lükata, kui hankija leiab sama pärast pakkujalt nõutud selgituse saamist ja tõendite hindamist või kui pakkuja jätab selgituse esitamata. Seega ei saa hanke korraldaja lükata põhjendamatult madala hinnaga pakkumust tagasi põhjendamatult ning pakkujal on võimalik teenuse hinda põhjendada. Riigikohus märkis otsuses nr 3-3-1-87-10, et juhul, kui 15

(17)3-11-2403 kogumistasu ületab ladestustasu ja jätab ruumi transpordi- ja tööjõukuludele, siis ei saa pidada pakutud hinda põhjendamatult madalaks.
  1. Õige ei ole vaidlustajate väide, et hankijad nõuavad jäätmejaamas täpsustamata, kuid mahukate investeeringute tegemist. Nagu hankijad selgitasid, sõltub kompostimisväljaku väljaehitamine pakkujast – nad peavad olema võimelised vastu võtma vastavaid jäätmeid, kuid võivad need vedada enda valitud kompostimisväljakule või vajadusel ehitama välja jäätmejaamas olemasoleva kompostimisväljaku.
  2. Ringkonnakohus ei toeta ka VaKo seisukohta, nagu oleks kulude kasvu selgitamine HD-s näidatud tingimustel pakkumust võites raskendatud. HD p 3.13 kohaselt saab pakkumusega seotud hindade muutmist nõuda üksnes teatud maksude ja saastetasu määra muutumisel ning muutuse ulatuses teenuse hinnakomponendist. Seega ei nähtu HD-st, et jäätmejaama käitamiskulude osas võiks eeltoodud sätte arvesse võtmine olla raskem, kui muude kulude osas.
  3. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud vaidlustajatel pakkumuse tegemiseks takistusi, tuleb halduskohtu otsus täielikult ning VaKo otsused halduskohtus vaidlustatud osas tühistada. Nagu VaKo põhjendatult märkis, otsustab hankija vajaminevate teenuste ulatuse iseseisvalt ning potentsiaalsetel pakkujatel pole õigust hankijatele ette kirjutada, millist teenust nad osta võivad. Kuna HD-s teatud mahus ette kirjutatud hinnakujundus (jäätmejaama ja keskkonnajaamade käitluskulud tuleb katta veoteenuse tasu arvelt) ei riku potentsiaalsete pakkujate õigusi, pole põhjust nõuda hankijatelt, et nad selles osas HD-d muudaksid.
  4. Ringkonnakohtu arvates ei ole HD-s nõutud jäätmejaama käitamise kulude katmise kord vastuolus „saastaja maksab“ printsiibiga. Ringkonnakohus toetub siinkohal menetlusosaliste poolt viidatud Riigikohtu 18.11.2009 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-44-09 ning selles otsuses omakorda viidatud Euroopa Kohtu 16.07.2009 otsusele asjas C-254/08 ning leiab, et sellise skeemi korral ei jäeta jäätmevaldajate kanda ilmselgelt ebaproportsionaalset kulu, võrreldes jäätmete koguse või liigiga, mida nad tekitavad. Jäätmejaam võtab HD lisa 4 kohaselt vastu jäätmeid, mida tekib igas majapidamises (ohtlikud jäätmed, vanarehvid, vanapaber ja papp, elektroonikajäätmed, pakendijäätmed, vanametall, biolagunevad aiajäätmed, kasutuskõlblik mööbel ja olmeelektroonika). Et seal saab ära anda ka jäätmeid, mida igas majapidamises ei teki või tekib harva (töötlemata puit, puhas lehtklaas, eterniit, tellised, autode stanged jne), ei tähenda jäätmejaama ülalpidamine kõigi antud maakonna jäätmetekitajate kulul ilmselgelt ebaproportsionaalset lahendust. Ebaproportsionaalne või saastaja maksab printsiibiga vastuolus võiks olla pigem jäätmejaama ülalpidamine kohaliku omavalitsuse eelarveliste vahendite arvelt, sest sellisel juhul on seos jäätmetekitaja või saastajaga üldse olematu. Nagu Keskkonnaministeeriumi 13.10.2011 kirjast õiguskantslerile nähtub (vt p 9), ei jätku saastetasust reeglina jäätmejaamade ülalpidamiseks, mistõttu halduskohtu seisukoht jäätmevaldajate poolt kahekordselt makstavatest jäätmekäitluskuludest ei ole põhjendatud. Lisaks maksavad jäätmevaldajad saastetasu koosseisus kinni ikkagi jäätmete ladestamisega keskkonnale tekitatava arvestusliku kahju, jäätmejaama kui jäätmete liigiti kogumise ja taaskasutamise (mitte ladestamise) tarvis loodud jäätmekäitluskoha kulude panemine antud jäätmekäitluskohta ühel või teisel määral kasutatavatele jäätmevaldajatele ei tähenda sama kulu topeltkandmist.
  5. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning rahuldab ühishankijate kaebuse VaKo otsuste tühistamiseks vaidlustatud osas. 16
(17)3-11-2403 III
  1. Halduskohtus taotles Ragn-Sells 2412,10 euro suuruse esindajatasu ning Veolia 1687,76 euro suuruse esindajatasu väljamõistmist. Apellatsioonimenetluses taotles Ragn-Sells 1028,69 euro suuruse esindajatasu väljamõistmist. Veolia esitas esindajatasu taotluse 725,36 euro väljamõistmiseks 11.05.
  2. Veolia taotlus on esitatud hilinemisega, sest ringkonnakohus oli 16.04.2012 määrusega määranud dokumentide esitamise ajaks 02.05.2012 ning taotlus ei kuuluks rahuldamisele ka siis, kui apellatsioonkaebus ei oleks põhjendatud (HKMS § 109 lg 1). Käesoleval juhul jäävad vaidlustajate kulud nende endi kanda, arvestades seda, et menetluskulud kannab nii enne 01.01.2012 kehtinud HKMS § 92 lg 1 kui ka uue HKMS § 108 lg 1 alusel pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hankija on tasunud kummaski kohtuastmes riigilõivu kaks korda 639,11 eurot, seega kokku 2556,44 eurot. Nimetatud summa tuleb kummaltki vaidlustajalt võrdses ulatuses välja mõista. Viive Ligi Virgo Saarmets Lauri Madise 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.