← Eesti

3-10-2143/169

Obsah (8)§ 56§ 44§ 67§ 35§ 64§ 65§ 38§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukooseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamise aeg ja koht Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Ha

) § 44 lg 1 loetleb alused haldusmenetluse uuendamiseks ja praegusel juhul ei esine ühtki neist; 3) korraldus on motiveerimata ja rikub kaebaja usalduse kaitset. R.T.l oli 14 aastaga tekkinud usaldus korralduse nr 192 kehtima jäämise suhtes ning vastustajal oli kohustus tõendada, et sellist usaldust ei eksisteeri. Nii pika aja möödudes on kaebajal keeruline tõendada muudatusi elukorralduses. R.T. tegeles xxxxxx talu maade põllumajandusliku harimisega. Ajutise maakasutuse lepinguga nr 147 anti

  1. aastal R.T.le kasutamiseks 33,8 ha maad. Sellega hoiti ära talu kui majandusüksuse lagunemine ja tagati maa sihipärane, efektiivne ja heaperemehelik kasutamine. R.T. haris maid ja tegi sellega seoses investeeringuid (soetas talutehnika). Samuti on kaebaja tellinud erastatud maa suhtes detailplaneeringu koostamise ning Rae Vallavalitsus on detailplaneeringu algatanud. Neid asjaolusid arvestades saaks korralduse kehtetuks tunnistada vaid ülekaaluka avaliku huvi korral, mida praeguses asjas ei esine;
  2. R.T. taotleb Harju maavanema
  3. juuli
  4. a korralduse nr 1183-k ja
  5. juuli
  6. a korralduse nr 1196-k tühistamist järgmistel põhjustel (I kd, tl 3-13): 1) korraldus nr 1183-k on kaalutlusvigadega ja motiveerimata. Riigikohtu seisukohtadest haldusasjas nr 3-3-1-6-07 tuleneb, et kui isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel ei teostata kaalumist, on see automaatselt alus haldusakti tühistamiseks. Korraldustest ei nähtu, miks on vaja 14 aastat pärast akti andmist selle osaline kehtetuks tunnistamine. Samuti ei selgu, kas kehtetuks tunnistatakse õiguspärane või õigusvastane haldusakt; 2) korralduses nr 1183-k ei ole arvestatud kaebaja usalduse kaitsega. Kaebaja kordab Rae Vallavalitsusele korraldusele esitatud samasisulisi vastuväiteid. 3) Harju maavanem ei andnud kaebajale võimalust esitada enne korralduse andmist oma seisukohti. Ärakuulamisõiguse tagamise korral oleks maavanem tõenäoliselt saanud vältida kaalutlusvigu, seega on tegemist menetlusveaga, mis võis viia õigusvastase haldusakti andmiseni. Ärakuulamisõigust ei asenda see, et maavanem vahendas kaebaja ja kolmandate isikute vahelisi tsiviilõigusliku kompromissi sõlmimisele suunatud läbirääkimisi. Korraldus nr 1183-k tuli kaebajale üllatusena, sest haldusasjas nr 3-05-1230 leidis Harju maavanem, et 1996.a korralduse tühistamise välistab kaebuse esitaja usalduse kaitse. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks maavanem on oma seisukohti radikaalselt muutnud; 4) maa ostueesõigusega erastamise menetlust ei ole uuendatud. Kaebaja kordab Rae Vallavalitsusele korraldusele esitatud samasisulisi vastuväiteid; 5) korralduse nr 1196-k andmine tuleneb üksnes asjaolust, et anti korraldus nr 1183-k. Korraldusel nr 1196-k puudub iseseisev sisu ja tähendus. Seega kuulub nr 1196-k tühistamisele samadel põhjustel kui korraldus nr 1183-k. VASTUSTAJATE SEISUKOHAD 3
  7. Rae Vallavalitsus peab kaebust põhjendamatuks ja palub jätta see rahuldamata järgmistel põhjustel (I kd, tl 136-141): 1) korralduse nr 378 mõistlikul tõlgendamisel on võimalik aru saada, et korraldus nr 192 on kehtetuks tunnistatud üksnes ühte lahustükki puudutavas osas ja ulatuses, mis ei olnud juba tühistatud kohtuotsustega; 2) formaalselt uuendas Harju maavanem
  8. juuli
  9. a korraldusega nr 1584-k õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse, kuid tegelik eesmärk oli uuendada haldusmenetlus Viskari maa erastamise osas ja tühistada maa erastamise menetluses antud korraldus nr
  10. See tuleneb . P. ja P. P.
  11. juuli
  12. a avaldusest, milles taotleti menetluse uuendamist ja maavanema korralduse nr 682 tühistamist, ning asjaolust, et see avaldus oli haldusmenetluse uuendamise aluseks. Haldusmenetluse uuendamine ei olnud ka sisuliselt välistatud, see on haldusorgani diskretsiooniotsus. Haldusakti kohtus mittevaidlustamine või selle vaidlustamisega hilinemine ei piira haldusmenetluse uuendamist; 3) korralduse nr 378 põhjendused sisalduvad korralduse seletuskirjas, millele on korralduses viidatud ja kaebajale koos haldusaktiga teatavaks tehtud. See on kooskõlas

§ 56

lg-s 1 sätestatu ja Riigikohtu praktikaga (nt haldusasjad nr 3-3-1-49-08, 3-3-1-79-08, 3-3-1-57-09). Ka kaebaja usalduse kaitsega seonduvaid asjaolusid on kirjeldatud seletuskirjas. R.T.le erastati maad kahe lahustükina, millest ühel asus R.T. elamu. Hoonestamata maatükk (katastriüksus xxxxxxxxxxx) oli suurusega 11,68 ha. Kohtuotsusega on tuvastatud, et nimetatud maatüki ostueesõigusega erastamine 9,3 ha osas oli õigusvastane ja selles osas on vallavalitsuse korraldus tühistatud. Vastustaja pidi selles osas lähtuma kohtute seisukohast. Üle jäi seega 2,38 ha, mis koosnes mitmest eraldi siilust või ebamäärase kujuga maatükist. Siin arvestas vastustaja maakorralduse seaduse §-st 5 tulenevate nõuetega, et tagada kinnisasja otstarbekas kasutamine ja majandamine. Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et kaebajale ei kaasnenud varasema korralduse tühistamisega 9,3 ha puudutavas osas mingeid negatiivseid tagajärgi, seega ei saa neid tekkida ka korralduse nr 192 tühistamisega ülejäänud 2,38 ha osas. Kaebaja oli kaasatud korralduse nr 378 andmisele eelnevasse kohtu- ja haldusmenetlusse, seetõttu ei saa korraldus olla tema jaoks üllatuslik. Kaebajal oli enne korralduse andmist, samuti vaidemenetluses võimalik esitada vastuväiteid seoses usalduse kaitsega ning esitada asjakohaseid tõendeid. Kaebaja piirdus üldsõnaliste väidetega usalduse mittearvestamise kohta. Usalduse kaitse ei saa tuleneda ainuüksi korralduse nr 192 ja nr 378 andmise vahele jäänud pikast ajavahemikust. Vastustaja kontrollis enne korralduse nr 378 vastuvõtmist vaidlusaluse maatüki seiskorda. Maa oli paikvaatluse teostamise ajal söötis ja kasutamata. Rae Vallavolikogu algatas

  1. novembri
  2. a otsusega nr 154 xxxxxxx kinnistu maatüki II detailplaneeringu ja Rae Vallavalitsus kinnitas
  3. detsembri
  4. a korraldusega nr 1448 detailplaneeringu lähteülesande. Lähteülesande p 2.2 kohaselt on planeeritav ala hoonestamata, suurem osa kinnistutest on varem olnud põllumaa, mis täna on rohumaa. See lükkab ümber kaebaja väite haritud põllumaast ja sellesse tehtud investeeringutest. Vastustaja sõlmis lepingu detailplaneeringu koostamise ja üleandmise kohta mitte kaebajaga, vaid Hauster Baltic OÜ-ga. Detailplaneering on peatunud, viimane märge eskiisi läbivaatamise kohta pärineb
  5. septembrist
  6. a.
  7. Harju maavanem peab kaebust põhjendamatuks ja palub jätta see rahuldamata järgmistel põhjustel (I kd, tl 141-143): 4 1) maavanem lähtus korraldust nr 1183-k andes Rae Vallavalitsuse korraldusest nr 378 ja selles toodud asjaoludest, s.t asjaolust, et muudeti erastamise aluseks olevat eelhaldusakti. Rae Vallavalitsuse korraldus on kooskõlas Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 3-3-1-18-07, kohtute otsustega haldusasjas nr 3-05-1230 ja maakorralduse seaduse § 5 sätestatud nõuetega. Rae Vallavalitsus on õigesti kaalunud kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämise vastu ja avalikku huvi; 2) kuna R.T. on olnud kaasatud kohtuvaidlustesse, ei saanud Rae Vallavalitsuse ega sellest tulenevalt ka maavanema korraldused olla kaebaja jaoks üllatuslikud R.T. oli kaasatud korralduste vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetlusse. R.T. on koos esindajaga osalenud Harju Maavalitsuses mitmetel nõupidamistel, millest võtsid osa ka Rae vallavalitsuse esindajad ja maa tagastamise õigustatud subjektid oma esindaja kaudu. Harju Maavanem algatusel peeti läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks R.T. ja maa tagastamise õigustatud subjektide vahel. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD
  8. T.P. ja P.P. paluvad jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel (I kd, tl 118-125): 1) 1) korralduse nr 378 mõistlikul tõlgendamisel on võimalik aru saada, et korraldus nr 192 on kehtetuks tunnistatud üksnes ühte lahustükki puudutavas osas ja ulatuses, mis ei olnud juba tühistatud kohtuotsustega; 2) Harju maavanema
  9. juuli
  10. a korralduse nr 1584-k sisu ja eesmärk oli uuendada haldusmenetlus xxxxxxx maa erastamise osas ja tühistada maa erastamise menetluses antud korraldus nr
  11. Kaebaja oli kolmandate isikute eesmärgist varasemate kohtumenetluste tõttu teadlik ja seetõttu pidi korralduse sisu olema kaebaja jaoks arusaadav. Haldusmenetlus on uuendatud juba seeläbi, et haldusorgan vaatas kolmandate isikute taotluse sisuliselt läbi. Haldusmenetluse uuendamine ei olnud ka sisuliselt välistatud, sest haldusorgan võib kaalutlusõigust kasutades haldusmenetluse uuendada muul kui

§ 44lg 1 sätestatud alusel.

Menetluse uuendamist ei välista asjaolu, et haldusakti ei saa kohtus enam kaebetähtaja möödumise tõttu vaidlustada; 3) jõustunud kohtuotsustega haldusasjas nr 3-05-1230 on tuvastatud, et R.T.l ei ole tekkinud vaidlusaluse maa suhtes õiguspärast ootust, ning sellest ajast ei ole olukord muutunud. Vaidlusalune kinnisasi on 2004. aastast alates koormatud käsutamise ja koormamise keelumärgetega maa tagastamise õigustatud subjektide kasuks. Usalduse kaitsega seonduvalt tuleb lisaks tähele panna, et tegemist oli topeltmõjudega aktiga ja selle andmisel tuli arvestada varasema haldusaktiga koormatud kolmandate isikute huvi. Kolmandatel isikutel oli õiguspärane ootus sellele, et neile tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud maa; 4)

§ 67

lg 4 p 5 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli õigusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Iga mõistlik inimene saab MaaRS § 9 tekstist aru selliselt, et maad saab erastada ainult elamu juurde ning kaebaja pidi sellest samuti aru saama. Seaduse mittetundmine ei anna alust väiteks, et kaebaja ei olnud haldusakti õigusvastasusest teadlik. Või isegi kui kaebaja ei olnud sellest teadlik, oli teadmatus tingitud kaebaja enda süüst. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja oli teadlik, et Viskari maa kuulub tagastamisele õigustatud subjektidele. Kaebajal ei 5 saanud õiguspärast ootust tekkida ka MaaRS § 9 lg-s 2 sätestatud maa võrdse jagamise printsiibist lähtudes. Kaebaja soovis maa erastamist rohkem kui 2 ha ulatuses ja maa tagastamise õigustatud subjekt soovis maa tagastamist ning nende vahel ei ole kokkulepet sõlmitud, seega pidi maa nende vahel jagama võimalikult võrdselt; 5) korraldus nr 1183-k on motiveeritud, selle andmisele eelnes põhjalik menetlus haldusorganites ja kohtus ning kaebaja oli sellesse algusest peale kaasatud. Kaebajal on olnud võimalik esitada oma seisukoht. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Rae Vallavalitsus andis
  2. mai
  3. a korraldusega nr 192 nõusoleku endise xxxxx talu 20,0 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks R.T.le. Harju maavanema
  4. juuni
  5. a korraldusega nr 682 erastati maa R.T.le kahe mittekülgneva lahustükina. Katastriüksusel nr xxxxxxxxxxx suurusega 8,32 ha (xxxx I) asuvad R.T.le kuuluvad hooned ja selle lahustükiga seonduv ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Vaidlus käib selle üle, kas Rae Vallavalitsus ja Harju maavanem on õigesti kehtetuks tunnistanud haldusaktid, millega R.T.le anti nõusolek erastada ja erastati hoonestamata lahustükk (katastriüksus nr xxxxxxxxxxx) suurusega 11,68 ha xxxxxxxi II), arvestusega, et jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-05-1230 oli Rae Vallavalitsuse korraldus nr 192 juba tühistatud 9,3 ha puudutavas osas.
  6. Kohus kontrollib esmalt Rae Vallavalitsuse
  7. mai
  8. a korralduse nr 378 õiguspärasust (I), seejärel Harju maavanema
  9. juuli
  10. a korralduse nr 1183-k ja
  11. juuli korralduse nr 1196-k õiguspärasust (I) ning viimaks lahendab kaebuse ja otsustab menetluskulude jaotuse (III). I
  12. Kohtuasjas nr 3-05-1230, kuhu oli kolmanda isikuna kaasatud ka R.T., vaieldi Viskari II lahustüki R.T.le erastamise õiguspärasuse üle. Jõustunud kohtotsusega on Rae Vallavalitsuse
  13. mai
  14. a korraldus nr 192 tühistatud 9,3 ha osas. Rae Vallavalitsuse
  15. mai
  16. a korralduse nr 378 punkti 1 koos korralduse seletuskirjaga lugedes ei ole raske mõista, et kaebajale anti kokkuvõttes nõusolek xxxxxxxx I lahustüki erastamiseks ning korraldus nr 192 tunnistati kehtetuks xxxxxxx II lahustükki puudutavas ja kohtu poolt veel tühistamata osas. Korralduse nr 378 preambulas on seletuskirjale viidatud ning vaidlust ei ole selle üle, et seletuskiri on kaebajale koos korraldusega teatavaks tehtud. Seega kaebaja arutlused selle üle, et korraldus nr 378 on ebaselge ja kohtu poolt tühistatud korraldust ei saanud vallavalitsus enam kehtetuks tunnistada, on põhjendamatud.
  17. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et maa ostueesõigusega erastamise menetlus ei olnud uuendatud ning Rae Vallavalitsus ei saanud asuda eelhaldusakti kehtetuks tunnistamise menetlust läbi viima olukorras, kus lõplik haldusakt (maavanema maa erastamise korraldus) oli kehtiv ega olnud enam halduskohtus vaidlustatav. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb

§ 44

lg-s 1 sätestatud aluste esinemise korral haldusorganil menetlus uuendada, kuid muudel juhtudel on haldusorganil selleks kaalutlusõigus. Haldusorgan võib haldusmenetluse uuendada ka oma initsiatiivil (vt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-04). Kui haldusorganil on haldusmenetluse uuendamiseks kaalutlusõigus, ei saa eelhaldusakti 6 haldusmenetluse uuendamist välistada pelgalt asjaolu, et teise haldusorgani antud lõplik haldusakt on kehtiv ja selle vaidlustamise tähtaeg on möödas (vrd viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-04).

§ 35

lg 1 p 3 kohaselt algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega. Analoogiliselt saab haldusmenetluse uuendamine toimuda esimese menetlustoimingu sooritamisega. Seega võis Rae Vallavalitsus haldusmenetluse oma algatusel uuendada hoolimata sellest, millise korralduse andis menetluse uuendamiseks maavanem. Rae Vallavalitsus on uuendatud haldusmenetluse korralduse nr 192 osaliseks kehtetuks tunnistamiseks ka sisuliselt läbi viinud, sest menetluse tulemusena on võetud vastu korraldus nr

  2. Kaebaja leiab, et korraldus nr 378 on motiveerimata ja ei ole seetõttu kontrollitav. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Korralduse preambulas viidatud ja kaebajale koos korraldusega kättetoimetatud seletuskirja kohaselt lähtus Rae Vallavalitsus kokkuvõtlikult järgmistest kaalutlustest: 1) kohtute seisukoha järgi oli kogu xxxxxxx II maatüki R.T.le erastamine õigusvastane selle vastuolu tõttu MaaRS § 9 lg-ga 2; 2) pärast kohtuotsuse jõustumist haldusasjas nr 3-05-1230 jäi korraldus nr 192 kehtima selliselt, et Rae Vallavalitsus andis nõusoleku R.T.le xxxxxxx II lahustükist 2,38 ha maa erastamiseks. Tühistamata osas koosnes see maa mitmest eraldi siilust või ebamäärase kujuga maatükist ja selliste maatükkide erastamine ei oleks kooskõlas maakorraldusseaduse § 5 lg 2 nõuetega; 3) haldusasjas nr 3-051230 tuvastasid kohtud, et R.T.l ei olnud xxxxxxx II maatüki erastamiseks õiguspärast ootust. Enne korralduse andmist teostas vallavalitsus täiendavalt paikvaatluse ja sellest nähtuvalt oli vaidlusalune maa jätkuvalt harimata ja söötis; 4) R.T. oli haldusmenetlusse kaasatud, kuid ei esitanud tõendeid selle kohta, et korralduse nr 192 tühistamisega kaasneks temale mingid negatiivsed tagajärjed; 5) Harju maavanema eestvedamisel on püütud saavutada kompromissi R.T. ja maa tagastamise õigustatud subjektide vahel, kuid see pole õnnestunud; 6) korralduses toodud asjaolusid arvestades kaalub avalik huvi toimida kooskõlas õigusaktidega üles R.T. huvi jääda erastatud maa omanikuks. Kohus leiab, et kuna korraldusest koos seletuskirjaga on võimalik jälgida, milliseid asjaolusid on vallavalitsus kaalumisel arvestanud, ei saa ebapiisav motiveerimine

§-st 58 tulenevalt olla korralduse nr 378 tühistamise iseseisvaks aluseks. 15. R.T. peab korraldust nr 378 õigusvastaseks põhjusel, et selles ei ole arvestatud tema usaldusega korralduse nr 192 kehtima jäämise vastu. Kaebaja arvates puudub ülekaalukas avalik huvi, mis kaaluks üles 14 aastat tagasi antud haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebaja kahjuks. Rae Vallavalitsus on tuginenud korralduse nr 192 osalisel kehtetuks tunnistamisel

§ 64

lõikele 3, § 65 lõikele 1, § 66 lõikele 1 ning § 67 lõigetele 1 ja 2.

§ 64

lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.

§ 65

lg 1 ja § 66 lg 1 võimaldavad haldusakti, mis selle andmise ajal oli õigusvastane, kehtetuks tunnistada nii etteulatuvalt kui tagasiulatuvalt.

§ 67

lg 1 kohaselt peab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestama peale

§ 64

lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, 7 avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Selles ei ole vaidlust, et R.T.le xxxxxxxx II maatüki erastamine MaaRS § 9 lg 2 sätestatud alusel oli õigusvastane. Kaebaja ei väida ka, et 2,38 ha maa erastamine mitme eraldi siiluna on kooskõlas maakorraldusseaduse §-ga

  1. Selleski pole vaidlust, et Rae Vallavalitsus on õigusvastase korralduse nr 192 osaliselt kehtetuks tunnistanud etteulatuvalt. Kaebaja väitel tegeles ta xxxxxxx II maatükil
  2. aastani põllumajandusega ja tegi investeeringuid põllumajandustehnika soetamiseks. Pärast seda on kaebaja tellinud xxxxxxx II maatüki detailplaneeringu koostamise ja kandnud sellega seoses kulutusi. Seega tuleb kindlaks teha, kas kaebajal oli neid asjaolusid arvestades tekkinud usaldus korralduse nr 192 kehtima jäämise vastu. Kui R.T.l on usalduse kaitse tekkinud, tuleb kontrollida, kas vastustaja on kaalumist õiguspäraselt teostanud.
  3. Tunnistajate R. T., R. P. ja H. K. ütlused kinnitavad R.T. väiteid, et xxxxx II maatükki hariti
  4. aastate alguses (III kd, tl 17, 21, 23). Aga kuna Rae Vallavalitsus andis nõusoleku maa R.T.le erastamiseks alles
  5. mai
  6. a korraldusega nr 192 ja R.T. kanti maa omanikuna kinnistusraamatusse
  7. augustil 1996, ei saa enne
  8. aastat toimunud põlluharimine või põllumajandustehnikasse investeerimine tekitada kaebuse esitajale ootust korralduse nr 192 kehtima jäämise suhtes. Seetõttu kohus seda perioodi ja sellega seotud tõendeid pikemalt ei käsitle. Muuhulgas ei tuvasta kohus praeguses asjas, kas ja millises ulatuses haris sel perioodil maad R.T. isiklikult ja milliseid kulusid kaebaja sellega seoses kandis.
  9. Tunnistajate ütlused on vastuolulised selles osas, kas ja millises ulatuses tegeles R.T. xxxxxx II maatükil põllumajandusega perioodil 1996-
  10. Maa harimist vaidlusalusel perioodil kinnitab kaebajaga samas külas elav tunnistaja K. K., kes ei osanud öelda täpseid aastaarve, kuid arvas, et see võis olla 1998-2000 (III kd, tl 19). Samamoodi ei mäletanud täpset maaharimise perioodi tunnistaja R. T., kes oletas, et see võis olla
  11. aastate alguseni (III kd, tl 17). Tunnistaja R. U. ütluste kohaselt käisid tööd xxxx II maatükil
  12. aastast 2002-
  13. aastani (III kd, tl 16). Samas maatüki vahetus naabruses elavate ja maatükist töö tõttu sageli mööda sõitnud tunnistajate H. K. ja R. P. ütlused maa harimist sel perioodil ei kinnita (III kd, tl 21 ja 23). Seega kolm tunnistajat (R.T., K. K. ja R. U.) on kinnitanud vaidlusalusel perioodil maa harimist ning kaks tunnistajat on seda eitanud (H. K. ja R. P.). Kohus märgib, et R.T., K. K. ja R. U. ei mäletanud maa harimise täpset aega, vaid pigem oletasid, millal see võis olla. R. T. rääkis osaliselt enne
  14. aastat toimunud maaharimisest („kartuli kasvatamine ja talgud olid vist
  15. a. Kartuleid võtsime ka varem“ – III kd, tl 17). Tunnistajad ei osanud ka nimetada, milliseid töid ja millises järjekorras maatükil täpsemalt tehti (nt millal toimus tegelikult kivikorjamine, mis ilmselt pidi eelnema, mitte järgnema maa harimisele). Üldsõnalisus vähendab tunnistajate ütluste usaldusväärsust. R.T., K. K. ja R. U. ütlused on vastuolus ka kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega. Tunnistajate väitel toimus maaharimine
  16. aastate alguseni kogu xxxxxx II maatükil. Maa 8 erastamise toimikust nähtub aga, et juba erastamise ajal (
  17. aastal) moodustas xxxxx II lahustükist põllumaa üksnes 1,8 ha, koosnedes kahest eraldiasetsevast tükist suurusega 0,6 ha ja 1,2 ha; 9,6 hektarit oli looduslik rohumaa ja 0,2 hektarit võsa ja põõsastik (II kd, tl 153, 162). Sellise liigituse alusel määrati ka maa maksumus (II kd, tl 157-159). Seega tõenäoliselt oli ca 10 hektari osas maaharimine lõpetatud juba enne
  18. aastat. Ka
  19. aastal Rae Vallavalitsuse kinnitatud xxxxxxx II maatüki detailplaneeringu lähtetingimustes on märgitud, et suurem osa kinnistust oli varem põllumaa, tänaseks aga rohumaa. Kohus loeb üldteadaolevaks, et haritavast põllumaast ei saa üleöö tekkida looduslikku rohumaad (vt
  20. aastal erastamistoimingute tegemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse
  21. märtsi
  22. a määrus nr 101 „Kõlvikute kaardi ning maa kvaliteedi ja hindamise kaardi koostamise kord“ p 9 kood 111). Eeltoodut arvestades peab kohus usaldusväärsemaks tunnistajate H. K. ja R. P. ütlusi, et pärast
  23. aastat maatükki enam põllumajanduslikult ei haritud. Ja isegi kui ajavahemikul 19962002 xxxxxxx II maatükki mingil ajal hariti ja seda tegi R.T. ise, sai see ilmselgelt puudutada lühikest perioodi ja väikest osa xxxxxxx II maatükist, sest dokumentaalsete tõendite kohaselt oli nii
  24. kui
  25. aastal suurem osa xxxxxxx II maadest looduslik rohumaa. Sellises ulatuses maa harimine ei saaks ilmselt isegi selle tõendatuse korral kaebaja elukorraldust märkimisväärselt muuta.
  26. Kuna xxxxxxx II maad 1996-2002 põllumajanduslikult ei haritud või tehti seda väga väikeses mahus, ei ole usutav ka kaebaja väide, et ta soetas põllutehnika spetsiaalseltxxxxx II maa harimiseks. Tunnistajate R. U., R. T. ja K. K. ütlustega on tuvastatud, et R.T. ja tema koostööpartner H. T. harisid Rae vallas koos mitmeid erinevaid maatükke (III kd, tl 16, 17, 19). Kinnistusraamatu väljavõtetega on tõendatud, et R.T.l oli maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistuid lisaks Rae vallale ka teistes valdades (II kd, tl 98-101). Seega on usutav, et põllumajandustehnikat soetati ja kasutati tegelikult mitmete maatükkide harimiseks. Tõenäoliselt kandis vähemalt osa tehnika soetamise kuludest AS Viskari, mitte R.T. (vt Maanteeameti liiklusregistri väljavõtted R.T. ja AS Viskari nimel registreeritud sõidukite kohta, II kd, tl 58-59). Tõendamata on, et R.T. tegi liiklusregistris AS Viskari nimele registreeritud tehnika äriühingult rentimiseks kulutusi. Samuti on tõenäoline, et kui vaidlusalusel maatükil tehti põllutöid juba enne
  27. aastat, nagu väidab kaebaja, soetati vähemalt osa vajaminevast tehnikast juba enne maatüki erastamist R.T.le. Enne maa erastamisest tekkinud võimalikud kulutused ei saanud aga tekitada kaebajale usalduse kaitset korralduse nr 192 kehtima jäämise vastu. Seega ei pea kohus usutavaks, et kaebaja on põllutööde tegemiseks vajalikku tehnikasse investeerinud ainuüksi xxxxxx II maatüki harimise eesmärgil. Ja isegi kui mingis osas kasutati soetatud tehnikat vaidlusaluse maa harimiseks, ei saaks see käesolevas ja eelmises punktis toodud asjaolusid arvestades kaasa tuua märkimisväärseid muudatusi kaebaja elukorralduses.
  28. Kokkuvõttes ei ole kohtu arvates tõendatud, et kaebaja haris xxxxxx II maatükki aastatel 1996-
  29. Ja isegi kui kaebaja maatükki sel perioodil mingil ajavahemikul ja teatud ulatuses haris ja soetas selleks põllumajandustehnika, ei saanud see kaasa tuua märkimisväärseid muudatusi kaebaja elukorralduses. 9
  30. R.T. väitel tekkis pärast
  31. aastat tema kaitstav usaldus korralduse nr 192 kehtimajäämise vastu xxxxxx II detailplaneeringu koostamise menetlusest. Vaidlust ei ole selle üle, et R.T. taotluse alusel algatas Rae Vallavolikogu
  32. novembril 2003 xxxxxx II maatüki detailplaneeringu. Rae Vallavalitsus kinnitas
  33. detsembril 2003 detailplaneeringu lähtetingimused, milles nähti ette senise maatulundusmaa sihtotstarbe muutmine äri- ja tootmismaaks, kinnistu jagamine kruntideks ja kruntidele ehitusõiguse määramine (I kd, tl 111147). Samas tehti detailplaneeringu menetluse viimane toiming
  34. septembril 2004 (eskiisprojekti läbivaatamine, II kd, tl 96). Detailplaneerimise lähtetingimused kehtisid
  35. jaanuarini 2006 (I kd, tl 147). Seega oli planeerimismenetlus Rae Vallavalitsuse korralduse nr 378 vastuvõtmise ajaks sisuliselt seiskunud. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei ole kasutanud mingeid õiguskaitsevahendeid seiskunud planeerimismenetluse jätkamiseks. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et xxxxxxxx II detailplaneeringu algatamine ja lähtetingimuste kinnitamine aastal 2003 ei omanud korralduse nr 378 andmisel enam määravat tähtust ning sellega mittearvestamine ei saa olla korralduse tühistamise aluseks.
  36. Kohtu arvates ei ole tõendatud ka see, et R.T. tegi kulutusi detailplaneeringu koostamise ja finantseerimisega seoses. Rae Vallavolikogu
  37. novembri
  38. a otsuse nr 154 p 2 kohaselt tuli Rae Vallavalitsusel sõlmida vastav leping Hauster Baltic OÜ-ga ning selline leping ka sõlmiti (I kd, tl 147-148). R.T. on küll kohtule esitanud
  39. juuli
  40. a lepingu, mille kohaselt töö tellijaks Hauster Baltic OÜ-lt oli omakorda kaebuse esitaja, kes tasus selle eest lepingu sõlmimisel ettemaksuna 171 000 krooni (II kd, tl 69-70), kuid vastustaja ja kolmandad isikud on õigesti välja toonud, et lepingu usaldusväärsus on kaheldav ja selle alusel raha tasumine ei ole tõendatud. Nii nähtub OÜ Hauster Baltic
  41. a majandustegevuse aruande lk 13 olevast tabelist (II kd, tl 230), et äriühingu kinnitusel ei ole seotud isiku (äriühingu omaniku) R.T.ga
  42. aastal kõnealust tehingut tehtud. Kaebaja ei ole raha ülekandmise kohta OÜ-le Hauster Baltic esitanud muid tõendeid peale lepingu, kuigi Rae Vallavalitsus ja kolmandad isikud juhtisid aegsasti enne kohtuistungit tähelepanu asjaolule, et leping ei tõenda raha tegelikku maksmist ja kaebajal tuleks esitada pangakonto väljavõte või maksekorraldus (II kd, tl 96 ja tl 187-188). Hauster Baltic OÜ-ga sõlmitud usaldusväärsust kahandab seegi, et R.T. esitas lepingu esmakordselt alles kohtumenetluses.
  43. Kokkuvõttes leiab kohus, et ka planeerimismenetlus ei tekitanud R.T.le kaitstavat usaldust korralduse nr 192 kehtima jäämise vastu. Detailplaneeringu koostamise ja finantseerimisega seotud kulutuste tegemine ei ole aga tõendatud.
  44. Rae Vallavalitsuse korralduse õiguspärasuse hindamisel tuleb kohtu arvates täiendavalt silmas pidada järgmist. Rae Vallavalitsus tagas R.T.le uuendatud haldusmenetluse käigus õiguse olla ära kuulatud ja võimaluse tõendeid esitada. Nimelt esitas vallavalitsus enne korralduse nr 378 andmist selle eelnõu koos seletuskirjaga R.T.le tutvumiseks ja ettepanekute tegemiseks (I kd, tl 69-75). R.T. heitis oma vastuväidetes (I kd, tl 77) vallavalitsusele ette kaebaja usalduse kaitsega mittearvestamist, kuid ei toonud välja ühtki konkreetset asjaolu, millega vallavalitsus oleks pidanud arvestama, ega esitanud omalt poolt ka mitte ühtegi tõendit, mille alusel oleks vallavalitsus saanud usalduse kaitse ulatust hinnata. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et haldusmenetluses ei olnud otstarbekas tõendite esitamisele ressurssi raisata (III kd, tl 13 pöördel). 10 Samas oli kaebaja kohtumenetluses seisukohal, et hoolimata üldsõnalistest ja tõendamata vastuväidetest korralduse eelnõule oleks pidanud vallavalitsus asuma ise tõendeid koguma (III kd, tl 13 pöördel). Kohtu arvates on kaebajal iseenesest õigus, et Rae Vallavalitsus pidi korraldust andes lähtuma

§-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest, st ta oli kohustatud enne erinevate kaaluma asumist välja selgitama menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid oma algatusel. Haldusorgani uurimispõhimõte ei ole aga piiramatu.

§ 38

lõikest 3 tulenevalt on menetlusosalisel kohustus haldusorganile esitada ja teatavaks teha talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Mitmed R.T. poolt hiljem kohtumenetluses esitatud dokumentaalseid tõendid, mis kinnitavad R.T. väitel temal usalduse tekkimist xxxxxx II maatüki erastamise suhtes, olid kaebaja enda valduses või mõjusfääris (nt Maanteeameti liiklusregistri õiendid, II kd tl 58-59;

  1. juuli
  2. a töövõtuleping detailplaneeringu koostamiseks, II kd, tl 69-70). Kaebaja valduses oleva, kuid vallavalitsusele esitamata jäänud teabega mittearvestamist ei saa vallavalitsusele ette heita. Haldusorganil on kohustus tagada, et menetlusosaline ei jätaks teadmatusest olulisi tõendeid esitamata. R.T. nimel korralduse eelnõule vastuväited esitanud vandeadvokaadile kui professionaalsele õigusabiteenuse osutajale pidi olema äratuntav, et tõendite või vähemalt konkreetsemate vastuväidete esitamine haldusmenetluses on oluline. Vallavalitsus on korralduse nr 378 eelnõu seletuskirjas usalduse kaitse ulatusel hindamisel tuginenud kohtuotsustes asjas nr 3-05-1230 tuvastatule ja sellele tuginedes leidnud, et korralduse tühistamine ei mõjutaks oluliselt kaebaja elukorraldust. Lisaks teostas vallavalitsus enne korralduse andmist xxxxxx II maatüki paikvaatluse ning tuvastas, et vaidlusalune maa oli korralduse andmise ajal jätkuvalt söötis ja kasutamata. Sellest pidi kaebaja aru saama, et täiendavate selgituste või põhjenduste andmata jätmisel võetakse korraldus sellisel kujul vastu. Kaebajale pidi täiendavate põhjenduste esitamise vajadus olema äratuntav hiljemalt korralduse nr 378 peale vaiet esitades (I kd, tl 79), kuid ka selles R.T. pelgalt kordab korralduse eelnõule esitatud üldsõnalisi vastuväiteid.
  3. Kaebaja leiab, et kaalutlusõigust ei ole õiguspäraselt teostatud, kuid ei ole peale usalduse kaitsega mittearvestamise vastustajale muid konkreetseid kaalutlusvigu ette heitnud, sest kaebaja ülesanne ei ole välja mõelda, mida haldusorgan oleks pidanud kaaluma (III kd, tl 13). Kohtu arvates peab haldusorgan kaaluma asjaolusid, mis on konkreetsel juhul asjakohased ja mis on uurimispõhimõtet rakendades haldusorganile teatavaks saanud. Rae Vallavalitsus on kohtu eespool toodud põhjendusi arvestades haldusmenetluse piisava põhjalikkusega läbi viinud. Ka kohtumenetluses täiendavalt tuvastatu kinnitab, et R.T.l ei ole vaidlusaluse maaga märkimisväärset usalduse kaitset tekkinud. Seetõttu nõustub kohus vallavalitsuse hinnanguga, et avalik huvi kaalub korralduses nr 378 toodud põhjustel (vt käesoleva otsuse p 14) üles kaebaja huvi jääda temale õigusvastaselt erastatud maa omanikuks. II
  4. Harju maavanema
  5. juuli
  6. a korraldusega nr 1183-k tunnistati kehtetuks maavanema
  7. juuni
  8. a korraldus nr 682 R.T.le 11,68 ha suuruse xxxxx II lahustüki erastamist puudutavas osas, ning maavanema
  9. juuli
  10. a korraldusega täpsustati korraldusega nr 682 erastatud maatüki kasutamiseks kehtestatud kohustusi. 11
  11. Kohtu arvates on maavanem korralduses nr 1183-k õigesti leidnud, et kui maa erastamise eelhaldusakt on õigusvastane põhjusel, et MaaRS § 9 lg 2 kohaselt ei oleks tohtinud R.T.le xxxxx II lahustükki erastada, on samal põhjusel õigusvastane ka maa erastamise korraldus nr 682 kui lõplik haldusakt. Maavanem on õigusvastase korralduse osalisel kehtetuks tunnistamisel tuginenud eelkõige Rae Vallavalitsuse korraldusele nr 378, seega sisuliselt samadele asjaoludele ja kaalutlustele kui Rae Vallavalitsus eelhaldusakti andes. R.T. on maavanema korraldustele esitanud kohtumenetluses samu vastuväiteid kui vallavalitsuse korraldusele (motiveerimispuudused, usalduse kaitsega mittearvestamine). Seetõttu on maavanema korralduste õiguspärasuse hindamisel asjakohased kohtuotsuse I osas toodud põhjendused, mida kohus ei pea vajalikuks siinkohal korrata. Kohus märgib täiendavalt vaid järgmist.
  12. Harju maavanem on
  13. juuli
  14. a korraldusega nr 1584 kolmandate isikute
  15. juuli
  16. a avalduse alusel uuendanud endise Viskari 41 maa tagastamise menetluse. Kohus nõustub vastustajate ja kolmandate isikutega, et tegemist on formaalse eksimusega ja maavanema tegelik tahe oli suunatud maa erastamise menetluse uuendamisele. Seda kinnitab korralduse nr 1584 preambulas toodud viide kolmandate isikute avaldusele, kus taotleti R.T.le xxxxxx II lahustüki erastamise aluseks oleva korralduse kehtetuks tunnistamist (I kd, tl 35-37), samuti viide Tallinna Ringkonnakohtu
  17. aprilli
  18. a otsusele haldusasjas nr 3-05-1230, milles vaieldi sama maatüki erastamise õiguspärasuse üle. Seda kinnitab ka haldusmenetluse tegelik kulg ja asjaolu, et uuendatud haldusmenetlus lõppes xxxxxx II maatüki erastamise korralduse kehtetuks tunnistamisega.
  19. Menetlus uuendati pärast kohtuotsuse jõustumist asjas 3-05-1230, millesse R.T. oli kaasatud kolmanda isikuna. Kõik menetlusosalised on kinnitanud, et enne käesolevas asjas vaidlustatud korralduste andmist toimus maavanema juures kõigi menetlusosaliste juuresolekul korduvalt kohtumisi, kus arutati kompromissi sõlmimist Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-06-
  20. Selles tsiviilasjas on kolmandad isikud esitanud Eesti Vabariigi ja kaebuse esitaja vastu hagi, milles paluvad kohtul tuvastada R.T. ja Eesti Vabariigi vahel
  21. juulil
  22. a sõlmitud kinnisasja ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisus, tuvastada R.T. nõusolek tema kohta tehtud kinnistusraamatu kande kustutamiseks ja parandada kinnistusraamatu kannet nii, et omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti Vabariik. Vaidlust ei ole selle üle, et kohtuasi puudutab xxxxxx II maatükki (vt kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusele lisatud dokumendid, I kd, tl 154-160). Nimetatud tsiviilasjas oli menetlus peatatud, ootamaks ära kohtute seisukohad R.T.le xxxxxx II maatüki erastamise õiguspärasuse ja asjakohaste haldusaktide kehtivuse suhtes. Seetõttu peab kohus usutavaks vastustajate seisukohta, et kompromissläbirääkimiste käigus arutati xxxxxxx II maatükiga seonduvat tervikuna ning kaebajal oli selle käigus võimalik oma seisukoht esitada ka temale nimetatud maatüki erastamise korralduse võimaliku tühistamise kohta. Kohus on eespool selgitanud, et kaebaja sai realiseerida oma õigust olla ära kuulatud ka Rae Vallavalitsuse korralduse nr 378 andmise menetluses. Käesoleva vaidluse tausta ja eripärasid arvestades ning silmas pidades, et maavanem on tuginenud korralduses nr 1183-k samadele kaalutlustele kui vallavalitsus korralduses nr 378, ei saa R.T. täiendav ärakuulamata jätmine enne maavanema korralduse nr 1183-k andmist seetõttu olla selline menetlusviga, mille tõttu tuleks maavanema korraldus tühistada (

§ 58). 12 29.

Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et maavanema korralduse nr 1183-k tühistamiseks puudub alus. Maavanema korraldust nr 1196-k peab kaebaja õigusvastaseks üksnes põhjusel, et korraldus nr 1183-k on õigusvastane. Kuna kohus on eespool leidnud vastupidist, et ole vaja selle korraldusega seonduvat täiendavalt käsitleda. III

  1. Rae Vallavalitsus ja Harju maavanem on leidnud, et avalik huvi kaebajale xxxxxx II lahustüki erastamise kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles kaebaja huvi jääda erastatud maa omanikuks. Otsuse I ja II osas toodud põhjendusi arvestades leiab kohus, et vaidlustatud korraldused on lõppjäreldustes õiged ja nende andmisel ei ole tehtud selliseid menetlusvigu, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega puudub alus korralduste tühistamiseks ja R.T. kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
  2. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja omandisse jääb jätkuvalt ca 8 ha suurune xxxx I maatükk, millel asub ka kaebaja elamu. Kui R.T. on siiski kandnud kulutusi xxxxxxII maatüki harimise või selle ala detailplaneerimisega seonduvalt, saab ta taotleda vastustajalt kulude hüvitamist

§ 67lg 3 alusel.

Selle säte kohaselt hüvitatakse isikule varaline kahju, mis tal haldusakti kehtima jäämise usaldamise tõttu on tekkinud või kindlasti tekib, kui ülekaalukast avalikust huvist tulenevalt tunnistatakse haldusakt isiku kahjuks kehtetuks. 32. HKMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Otsus tehakse R.T. kahjuks, kuid teised menetlusosalised ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seetõttu jäävad kõigi menetluskulud nende enda kanda. Monika Laatsit 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.