KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 28.10.2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-2210 Haldusasi M.S. kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt

§ 11lg 8; § 47¹ lg 2 ja 3).

KAEBUSE ASJAOLUD:

4. Kaebuse esitajale kuulub eramu Tallinnas aadressil xxxxxxx. M.S. esitas TLPA-le taotluse DP algatamiseks kinnistu Tõru tn 6a suhtes, mille omanikuks kaebaja ei ole ja mille omanik on A. E. TLPA teatas, et xxxxxx kinnistule uue üksikelamu püstitamiseks ei ole vaja koostada DP-d. Elamu projekti koostamisel tuleks aluseks võtta vastustaja poolt
7. a väljastatud projekteerimistingimused ning arvestada tuleb xxxxxx omaniku poolt esitatud tingimustega projekteerimistingimuste taotlusele lisatud asendiskeemi kohta. TLPA tagastas kaebuse esitajale xxxxxx kinnistu DP algatamise taotlusega esitatud materjalid. M.S. esitas kaebuse, milles taotleb TLPA poolt: 1) tehtud haldusakti nr 10.08.2011 nr 43/1063 (detailplaneeringu algatamata jätmine) tühistamist; 2) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kohustamiseks DP algatamiseks. Projekteerimistingimuste väljastamise xxxxxxx suhtes on M.S. vaidlustanud haldusasjas nr 311-1591.a. 1 KOHTU SEISUKOHT 5.

§ 7

lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. 6.

§ 11

lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse, kui selle esitajal, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud, ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust.

1. Riigikohtu Halduskolleegium on selgitanud, et „Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võis kohus kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda (Riigikohtu
2. mai
3. a määrus haldusasjas nr 3-3-19-08, p-d 14-15;
4. septembri
5. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-08, p 13;
6. septembri
7. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-34-08, p 9;
8. oktoobri
9. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-45-08, p 11;
10. oktoobri
11. a määrus haldusasjas nr 33-1-53-08, p 8).
12. juuni
13. a määrusega asjas nr 3-3-1-20-10 (p 10) pidas halduskolleegium võimalikuks laiendada

§ 11lg 31 p 5 kohaldamisala ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu.

Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik.

1. Eeltoodut silmas pidades oli kohus jätnud M.S. kaebuse korduvalt käiguta ja palunud märkida, missuguse subjektiivse õiguse kaitseks kaebus on esitatud, kuivõrd kaebuse andmetel ei ole M.S. esitanud DP taotlust enda kinnistule ehitamiseks ning ta ka ei ole volitatud isikuks, et esitada naaberkinnistu suhtes taotlusi, sj taotlust algatada DP. Kaebuse materjalidest nähtus ka see, et M.S. ei kavatse teise isiku kinnistule DP algatamisel seda finantseerida ja ta ka ei ole saanud kinnistu omanikult volitusi esitada DP taotlust, seda enam, et kinnistu omanik A. E. on esitanud taotluse hoone ümberehitamiseks ja saanud ka projekteerimistingimused, mille muutmist ta on käesolevaks ajaks TLPA-ilt taotlenud ning mille suhtes peetakse naaberkinnisasjade omanikega läbirääkimisi. Vaidlust ei ole küsimuses, et M.S. sai tema esitatud DP algatamise taotluse suhtes TLPA keelduva vastuse ning M.S. on vaidlustanud naaberkinnistule väljastatud projekteerimistingimused. Seega nähtub, et kaebuse esitajal on võimalik vaidlustada naaberkinnisasjal toimuv või planeeritav ehitamine projekteerimistingimuste vaidlustamisega, ta on seda ka teinud, kuna ta leiab, et naabri kinnisasjale projekteerimistingimuste alusel ehitamine rikub tema õigusi. Kohus oli selgitanud, et kui projekteerimistingimused jäävad vaidlustamata, siis hakatakse ehitama; sisult samasuguse vastuse on esitanud TLPA. Kaebuse esitaja ei ole pöördunud kohtusse eesmärgil, et kohustada TLPA-it vastama tema DP taotlusele põhjusest, et see jäi vastamata või et rikutakse mingit muud seadust, kui PlanS. Kaebuse andmetel on TLPA kaebajale selgitanud, et projekteerimistingimuste väljastamisel ja kehtimisel ei väljastata samal ajal DP-d ja kaebajale tehti ettepanek esitada projekteerimistingimuste suhtes oma seisukohad. 2
2. Kaebuse täpsustamisel nähtub, et M.S. kinnitab, et ta ei ole esitanud nn populaarkaebust. Kaebaja leiab, et ta esitab subjektiivsete õiguste kaitse kaebuse, kuid kaebaja korduvalt väldib nimetamast, missugust subjektiivset õigust ta soovib kaitsta. M.S. on naaberkinnistu omanik, kes ei ole ise esitanud enda kinnistu suhtes DP taotlust, so tegemist ei ole juhtumiga, mil oleks vajalik või otstarbekas koostada DP kahe kinnistu osas või hõlmata ühise DP-ga naaberkinnisasju. Seega nähtub, et DP algatamise taotlus ei puuduta kinnistu omaniku õigusi ehitada omal kinnistul või teostada planeerimist kinnistul nii, et DP algatamata jätmine takistaks kaebajal tema kinnistul omandiõiguse või ettevõtluse teostamist. Kui TLPA takistaks kaebajal sellise tegevuse, siis tekiks küsimus, kas kinnistu omaniku õigusi planeerimismenetluses takistatakse ja kas seda tehakse õiguspäraselt või õigusvastaselt. Kuigi kaebaja viitas, et igaüks võib algatada DP ja esitada DP taotluse, nähtub kohtule, et kaebuse esitajale ei ole tehtud takistusi sellise taotluse esitamiseks, seega on ta saanud sellekohase õiguse realiseerida ja selles osas ka vaidlust ei ole tekkinud, mis aga automaatselt ei tähenda subjektiivsete õiguste rikkumist, kui sellise taotluse alusel DP-d ei algatata. Kui DP-d ei algatata isiku taotluse alusel ja see ei riku isiku subjektiivseid õigusi, siis ei saa rikkuda isiku õigusi ka nn ebapiisav asja motiveerimine. TLPA on kaebajale esitanud sj selgitused ja juhised, miks ta taotlust ei saa rahuldada ning mis kaebajal tuleks edasi teha. Naabri kinnisasjale ehitamiseks on juba väljastatud projekteerimistingimused, nende suhtes on ka esitatud muudatusettepanekud ning neid arutatakse kõigi naaberkinnisasjade omanikega läbi, sh ka M.S.iga. Kaebaja on kohtule ka märkinud, et teises haldusasjas (nr 3-11-1591) ongi ta vaidlustanud projekteerimistingimused.
3. Kohus juhtis kaebuse esitaja tähelepanu, et kaebaja ei ole märkinud subjektiivset õigust, mis võimaldaks temal algatada DP-d teise isiku kinnistule, kui see ei ole seotud sooviga algatada DP enda kinnistul, mil võiks lahendada kahe kinnistu küsimused läbi DP menetluse ja mis võiks rikkuda omaniku õigusi planeerimismenetluses. Projekteerimistingimuste vaidlustamisel saab kaebaja esitada ka nõude algatada teise isiku kinnistul hoopiski DP menetlus, kui see on põhjendatud ja kui kaebaja esitab sellise taotluse ning toob esile, et käesoleval juhul võiks esineda vajadus objekt ehitada läbi DP koostamise. Kohus selgitas kaebuse esitajale, et kuivõrd kaebaja ei nõustu teise isiku kinnistule DP algatamisel tema taotluse alusel sellist DP-d finantseerima, siis on ilmselge, et seaduse käsitlusel kaebaja soovitud viisil rikutakse hoopiski ebaproportsionaalselt ja alusetult teise omaniku põhiseaduslikke õigusi oma vara vabalt valla, kasutada ja käsutada, kuna keegi muu isik asub naabri kinnistul koostama DP-d ning soovib seda teha lisaks väljastatud projekteerimistingimustele. Vaidlustada tuleb eelkõige projekteerimistingimuste väljastamist ja esitada oma nõuded ning ei saa mööda hiilida asjakohasest vaidlusest. Kaebuste paljusus ei saa tagada, et kaebaja jõuab soovitud eesmärgile. Tegelikult ei avaldanud M.S. ka selgelt kahe kaebuse kokkuvõttes soovitud eesmärke, va et oli aru saada, et ta ei esitada konkreetseid põhjuseid, miks talle teisele kinnistule kavandatud projekt ei meeldi, kuid soovib takistada ehitamist. Nagu nähtub, ei ole kaebuse esitaja senimaani ka suutnud välja tuua subjektiivset õigust, mis annaks temale võimaluse nõuda DP koostamist teise isiku kinnistule ilma omaniku nõusolekuta ja paralleelselt projekteerimistingimuste väljastamisega. Kohtukaebuse esitamisel oli kaebaja märkinud, et naaberkinnistul puudub kehtiv DP, mille kohta kaebaja ei ole aga tegelikult esitanud ühtegi tõendit, samas ei selgita kaebaja, miks see on oluline. PlanS tagab, et ehitamine naaberkinnisasjal toimub kooskõlas kas olemasoleva DP-ga, selle muudatusega või üldplaneeringuga, mis arvestab valla või linna territooriumi osa 3 kohta kehtestatut ja see on ka maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Samas nähtub, et kaebaja oli kohtukaebuses suutnud märkida üksnes seda, et igal isikul on õigus algatada DP, kaebaja tegi seda viitega PlanS §-le 10, mis sätestab planeeringu koostamise algatamise ja korraldamise ja mille lg 1 ütleb, et iga isik võib teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku. Planeeringu koostamise algatamise otsustamisel võib põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keelduda. Kohtule nähtub, et sellest ei piisa subjektiivsete õiguste olemasolu ja rikkumisele viitamisel. Iseenesest ei olnud puhkenud vaidlust selle üle, et kaebaja sai esitada DP algatamise taotluse ning see ka lahendati, seega nn igaühe õiguse kaebaja enda esitatud andmetel sai realiseerida ning takistusi selles ei tehtud.
4. Käesolevalt on kaebuse esitaja vastanud kohtule, mille kohaselt selgub, et teda ei huvita hetkel konkreetse objekti ehitamine projekteerimistingimuste alusel, vaid ta on esitanud kaebuse tulevikku suunatult asjaolust, et naaberkinnistul oleks olemas kehtiv DP, mis tagaks ka naabri ehk kaebaja õigused tulevikus. Kaebaja on vastamisel täpsustanud 26.10.11.a. vastuse p-is 2.10.1, et tema huviks on, et DP-ga lahendatakse krundil tulevikus toimuv võimalik ehitustegevus tunduvalt laiemana, selle tõttu ta esitas DP taotluse.
5. Seega nähtub, et kaebuse esitaja eesmärgiks on tagada, et kui tema DP taotluse alusel kehtestatakse naabri kinnistule selline DP, mis püsivalt tagab naabritele, et selle tingimused enam ei muutu ja naabrid saavad olemasoleva DP-ga arvestada kogu aeg ja tulevikus.
6. Kohus arvestades kõiki esitatud seisukohti jääb seisukohale, et kaebuse esitajal ei ole subjektiivset õigust keelata A. E. kinnistul tulevikus ehitamist või planeerimismenetluse läbiviimist. Kaebajal ei ole võimalik märgitud viisil tagada enda huvides, et kui A. E. kaebaja naabrina soovib veel hiljemgi midagi enda kinnistule ehitada, seal lammutada jms, et siis ta seda teha ei saagi, kuna kaebaja taotluse alusel saaks TLPA kehtestada sellise DP, mis edasiselt tagab nn õigusrahu. Tulenevalt planeerimismenetluse normidest ja iseloomust ei taga ükski kehtiv DP seda, et kinnistule enam ei ehitata või et seal midagi ei planeerita. Ei ole sellist naabri õigust, mille kaitseks saaks keelata teise isiku krundil tulevikus toimuvate muutuste läbiviimise ka siis, kui kinnistule on kehtestatud DP või kui see kehtestatakse. Kuna kehtivat DP-d on võimalik igal ajahetkel muuta, kui selleks on vajadus ning ei kavandata seadusega keelatut, siis vastupidiselt nähtubki, et PlanS normid tagavad isikule õiguse teha kinnistu planeeringus vajalikke muutusi. Kehtiva DP olemasolu ei takista krundil edasist planeerimistegevust ja vastavalt sätestab selle ka PlanS. Kaebaja ise viitas PlanS § -le 9 ja kohus kinnitab, et PlanS § 9 sätestab tingimused ja õiguse DP algatamiseks igal ajal ning omanikul ei ole takistusi kehtiva planeeringu muutmiseks, kui ta soovib seda teha seaduses sätestatud alustel ja korras. Seega ei ole võimalik kaebuse esitajal saavutada eesmärki, et tulevikku suunatult võtta võimalus kinnistuomanikul DP kehtestamisega jätkata vajadusel planeerimismenetluse kaudu oma õiguste realiseerimist. Kaebuse esitaja selline lähenemine kinnitab kohtule, et kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumise väide on sisutühi ning kaebus on perspektiivitu, kuna soovitud eesmärgi saavutamine ei ole seadusest tulenevalt võimalik. Naaberkinnistu omanik ei saa keelata tulevikku suunatult teisel omanikul enda omandi vaba valdamist, kasutamist ja käsutamist läbi planeerimismenetluse normide ja keelata edasist ehitamist, kui selleks on vajadus ja võimalused. PS § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides 4 õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Samuti sätestab PS § 31 õiguse tegelda ettevõtlusega, kuid ka see ei ole absoluutne õigus, kuna sama paragrahvi teine lause lubab seadusandjal sätestada ettevõtlusõiguse kasutamise tingimused ja korra. Samas nähtub PS § -st 11, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust; piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatavad vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse printsiibiga peab arvestama nii õiguse kohaldaja kui ka seadusandja. Käesolevalt ongi seadusandja sätestanud PlanS normid ja EhS normid, mis tagavad õiguste kaitse ning seavad omandi kasutamisele ka piiranguid, kuid ei fikseeri, et omanikul on keelatud teha kehtivas planeeringus muutusi. Isegi kui kaebuse esitaja oleks viidanud omandiõiguse rikkumisele, nähtub, et omandiõigus ei ole piiramatu ja sunnib arvestama teiste isikute seadusega tagatud õigusi.
7. Kohtukaebuses oli kaebaja viidanud, et ta algatas DP taotluse lähtudes PlanS § 9 lg 2 p 2 ja lg 4 p 2; § 9 lg 2 p 3; § 9 lg 2 p 12, kuid ka see viide ei selgita, et kaebuse esitajal oleks õigus nõuda teise isiku kinnistule DP kehtestamist ja seda nn tulevikku suunatult (kaebaja nimetas selle nn üldises plaanis). Kui kaebajat ei huvita DP läbiviimiseks hetkel projekteerimistingimuste väljastamine ning nende vaidlustamine või nende kaudu üksikobjekti ehitamine, siis jääb ebaselgeks, miks kaebaja neile normidele üldse viitab. Krundi ehitusõiguse määramine, hoonete lubatud suurima arvu või hoonete puudumise, krundi hoonestusõiguse, olemasolevate arhitektuursete-ja kujundusnõuete tingimused on juba määratud kehtivate planeeringutega ning iseenesest ongi planeerimisseaduse ülesandeks, et need tingimused on muudetavad, kui omanik taotleb kas nt krundi ehitusõiguse muutmist või soovib ehitada muu hoone. Kohases planeerimismenetluses kontrollitakse, kas üldplaneering, DP või projekteerimistingimused võimaldavad soovitud viisil ehitamise ja krundi kasutustingimuste muutmise ning see on muutuv ja arenev protsess, mida ei peata ega takista kaebaja soovitud DP kehtestamine.
8. Kaebaja märgib, et „xxxxxxx kinnistule ei ole käesolevaks hetkeks DP-d kehtestatud, st, et ei ole läbitud põhjalikku planeerimismenetlust, mille kaudu määratletakse lähiaastate ehitustegevus nimetatud krundil“. DP ning selle menetluskord on suunatud ka naaberkinnisasjade omanike huvide kaitseks, millest tulenevalt võib DP algatamise taotluse esitada kindlasti ka naaberkinnisasja omanik. Kohtule nähtub, et ka siinkohal ei selgu, missuguste kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisele kaebaja soovib viidata, kui nähtub, et planeerimismenetlusest konkreetse objekti suhtes kaebaja käesolevalt kaitset ei vaja. Kohtule nähtub, et naabri õigusi ja huvisid ja õigusrahu saab tagada ka õiguspäraselt läbiviidud projekteerimistingimuste väljastamise menetlusega, mitte aga üksnes DP koostamisega. Planeeringumenetlus ongi selleks, et tagada naabri õiguste kaitse ja on kaebaja valida, kas ta esitab seal menetluses kõik teda huvitavad nõuded või jätab need esitamata.
9. Kaebaja küll märkis korduvalt (ka teise haldusasja kohta), et ka käesolevas asjas esitas kaebuse esitaja DP algatamise taotluse „eesmärgiga reguleerida xxxxxxx krundi suhtes mitmed tingimused, mis on seejuures projekteerimistingimustega reguleerimata“, ei ole kaebaja nimetanud, mis ta siinkohal konkreetselt silmas peab. Kaebaja on 5 korduvalt hoidunud täpsemalt selgitamast, mis nimelt on jäänud reguleerimata ja miks ta ei soovi neid vajakajäämisi TLPA-le teatavaks teha. Kaebuse esitaja on möönnud, et temale on antud võimalus käesoleval ajal projekteerimistingimuste suhtes esitada oma seisukoht ja et ta seda ka teeb lähemal ajal. Seega nähtub kohtule, et kaebuse esitaja osaleb projekteerimistingimuste arutamise ja kontrollimise menetluses ja kui tal on ka tegelikult mingeid konkreetseid ettepanekuid, siis ta saab need esitada pooleliolevas menetluses, sh on tal ka õigus mitte nõustuda projekteerimistingimustega ning vajadusel nõuda hoopiski nt DP koostamist. M.S. märgib ka ise, et ta on vaidlustanud Tallinna Halduskohtus ka xxxxxxxxx projekteerimistingimused, kuna käesoleval juhul on projekteerimistingimuste väljastamise menetlus viidud vastustaja poolt läbi õigusvastaselt (haldusasi 3-111591). Kohus siinkohal märgib veelkord, et kaebuse esitajal on võimalus ja kohustus veenduda kaebuse esitamise tähtajal, kas tema õigusi teises menetluses rikutakse ja viidata kõigile põhjustele, mis on seotud tema subjektiivsete õiguste rikkumise ja kaitsega, sj esitada ka kohustamisnõudeid (nt DP algatamiseks), kuid selleks ei pea algatama veel uut menetlust põhjusest, et kaebaja varasemalt ei jõudnud kõigi õiguste rikkumiste suhtes äratundmisele. See ei selgita käesoleva kaebuse esitamise põhjendatust ning kohtule ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks ka põhjendatud huvi esitada käesolevat kaebust ja jätta vaidlustamata projekteerimistingimused, kui need rikuvad tema õigusi. Kuivõrd mingeid erandlikke asjaolusid samuti ei ole esile toodud, mis kaebaja kaebuse juba nimetatud eesmärgist erineks, siis lähtub kohus kaebaja poolt esitatud eesmärgist.
10. Kuivõrd kaebaja ise nimetab, et kohustamisnõue tugineb tühistamisnõudele, siis leiab kohus kokkuvõtteks, et

§ 11

lg 31 p 5 kohaselt tuleb kaebus tagastada, kuna kaebaja soovitud DP kehtestamine ei taga ega saagi seaduse kohaselt tagada, et tulevikus naabril oleks tagatis, et teise isiku krundile kehtestatud DP fikseeriks naabri kohustuse, et kinnistul enam midagi ei muutuks. 18. Kohus ei pea enam vajalikuks kaebust käiguta jätta ja leiab, et on andnud kaebuse esitajale piisavalt võimalusi selgitada subjektiivsete õiguste olemasolu, rikkumine ning kaebuse eesmärk.

§ 11

lg 31 p 5 alusel tagastab halduskohus kaebuse, kui selle esitajal, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud, ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. 19. Vastavalt

§ 84

lg 4 p 3 tasutud riigilõivu ei tagastata, kui kaebus kuulub tagastamisele põhjusel, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Karin Kalmiste kohtunik 6