Obsah (5)

§ 178§ 131§ 181§ 180§ 130

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-440 Haldusasi A.A.i kaebus Politsei- ja Pi

) § 178 lõikes 1 sätestatud suuruses töötasu.

1. veebruaril 2011 tegi PPA A.A.ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (nr 1018471837), kohustades teda lahkuma Eestist 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui
2. märtsil
3. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4. A.A. esitas
5. veebruaril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb PPA
6. veebruari 2011 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-04/45 ning
7. veebruari 2011 lahkumisettekirjutuse nr 1018471837 tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et

§ 178

lõiget 1 tuleb tõlgendada lähtudes töölepingu seaduse § 29 lõikest 6 selliselt, et välismaalasega ei ole lubatud kokku leppida madalamas töötasus, ent

§ 178

lõike 1 mõte ei ole selles, et mingil konkreetsel ajavahemikul saadud palk ei võiks olla väiksem kui tasu alammäär. Kaebuse esitaja toob välja, et töösuhte iseloomust tulenevalt ei ole tööandja kohustatud töötajale tasu maksma, kui töötaja ei ole erinevatel põhjustel tööandjale tööd teinud. Kaebuse esitaja peab vääraks vastustaja seisukohta nagu ei sätestaks

välismaalasele võimalust töötada osalise tööajaga või viibida palgata puhkusel ning et sõltumata osalise tööajaga töötamisest või palgata puhkusel viibimisest, on oluline täita seadusest tulenevat palgakriteeriumi nõuet. Kaebuse esitaja viitab oma seisukoha kinnituseks ka kuni 30. septembrini 2010 kehtinud

seletuskirja punktile 3.2.3, kus põhjendatakse palgakriteeriumi vajadust ning leiab, et tööandjal ei saa olla kohustust maksta välismaalasest töötajale tasu tema palgata puhkusel viibimise ajal. Kaebuse esitaja märgib, et

-is sätestatud välismaalaste palgakriteeriumi eesmärk on vältida Eesti tööturul odava võõrtööjõu kasutamist.

1. Kaebuse esitaja märgib, et seletas
2. jaanuari 2011 vastuses PPA-le, et
3. aasta jooksul kasutas ta 22 päeva põhipuhkuseks ja 111 päeva palgata puhkuseks oma sooviavalduste järgi
4. aasta jooksul 14 päeva põhipuhkuseks ja 95 päeva palgata puhkuseks oma sooviavalduste järgi. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et palgata puhkuse vajadus tekkis perekondlikel põhjustel. Kaebuse esitaja märgib, et tööandja on tasunud talle

§ 178

lõikes 1 sätestatud töötasu ning aja eest, mil kaebuse esitaja viibis puhkusel oli talle töötasu arvestatud lähtuvalt faktiliselt töötatud päevadest, arvestades siinjuures

§ 178lõikes 1 sätestatud tingumust.

VASTUSTAJA SEISUKOHT 4. Politsei- ja Piirivalveamet peab A.A.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist, olles seisukohal, et kaebuse esitajale makstav töötasu ei vastanud seaduses kehtestatud palgakriteeriumi nõuetele ning seepärast oli haldusorgan kohustatud keelduma tähtajalise elamisloa pikendamisest. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga

§ 178

lg 1 tõlgendamise osas ning leiab, et tulenevalt

-is sätestatud palgakriteeriumi sätte sõnastusest ja eesmärgist lasub tööandjal kohustus maksta Eestis töötamiseks tähtajalist elamisluba omavale välismaalasele

-is sätestatud tasu ning

ei anna haldusorganile palgakriteeriumi täitmise hindamise osas kaalutlusõiguse rakendamise võimalust. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja elamisloa pikendamise taotluse kohaselt oli tema töökohaks laevakoostaja-keevitaja töötasuga 15 210 krooni ning nõutavaks palgakriteeriumiks oli sel ajal 14 056 krooni ja 64 senti. Vastustaja selgitab aga, et tuvastas menetluse 2 käigus, et kaebuse esitaja on Tallinna Laevatehas OÜ-st saanud palka

1. aasta juulikuu eest 18 739 krooni; augustikuu eest 13 689 krooni; septembrikuu eest 12 191 krooni; novembrikuu eest 16 571 krooni ja detsembrikuu eest 16 197 krooni, kokku 77 387 krooni. Vastustaja märgib, et sellisel kujul tuleb kuue kuu töötasuks 84 339 krooni ja 84 senti ning aasta töötasuks 168 679 krooni ja 68 senti, samas kui Maksu- ja Tolliametilt saadud info põhjal on Tallinna Laevatehas OÜ A.A.ile
2. aastal teinud väljamakseid 128 104 krooni eest, seega 40 575 krooni ja 68 sendi võrra vähem, kui palgakriteeriumi alusel ette nähtud. Vastustaja selgitab samuti, et kontrollimise käigus selgus, et Tallinna Laevatehas OÜ ei ole kaebuse esitajale igas kuus maksnud

§ 178

lõikes 1 nimetatud tingimustel tasu ning seega oli alust kahelda nimetatud ettevõtte usaldusväärsuses. Eeltoodu tõttu leiab vastustaja, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine

§ 131

lõike 1 ja

§-i 180 alusel oli õiguspärane. 5. Vastustaja leiab, et kaebuses viidatud TLS sätted kaebuse esitaja suhtes ei kohaldu, kuivõrd

näol on tegemist eriseadusega, mis reguleerib välismaalaste Eestis töötamise aluseid. Samuti leiab vastustaja, et asjaolu, et kaebuse esitajale on võimaldatud

1. aasta eest palgata puhkuseks 111 päeva ja
2. aasta eest 95 palgata puhkuse päeva, millest tulenevalt olid kaebuse esitaja vastavad sissetulekud väiksemad, ei oma palgakriteeriumi täitmisel tähtsust. Vastustaja leiab, et ka osalise tööajaga töötamisel või palgata puhkusel viibimise korral on oluline täita seadusest tulenevat palgakriteeriumi nõuet, kuna vastasel juhul kaotaks palgakriteeriumi nõude sätestamine

-s oma eesmärgi. Vastustaja selgitab, et palgakriteeriumi regulatsiooni mõtteks on, et välismaalase töötasu võimaldaks tema äraelamise Eestis ning isik ei jääks koormavaks Eesti riigi sotsiaalsüsteemile, samuti on selle eesmärk vältida olukorda, kus ettevõtted üritavad palgakulude madalal hoidmiseks tuua välismaalt Eestisse sisse odavat tööjõudu. 6. Vastustaja viitab ka sellele, et kaebuse esitaja on 3. märtsil 2011 esitanud PPA-le uue tähtajalise elamisloa taotluse ning talle on 7. märtsil 2011 antud tähtajaline elamisluba

§ 181

lg 1 p 8 alusel töötamiseks, kui lähetatud töötajale, mistõttu on kaebuse esitajal alus Eestis viibimiseks uue elamisloa näol olemas. Samuti toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja lahkus Eesti Vabariigist

1. veebruaril 2011 ning on lahkumisettekirjutuse seega vabatahtlikult täitnud. Ka lahkumisettekirjutust peab vastustaja õiguspäraseks, kuna kaebuse esitaja kaotas elamisloa pikendamata jätmise tõttu viibimisaluse. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et A.A.i kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Politsei- ja Piirivalveamet on kaebuse esitaja tähtajalise elamisloa pikendamise otsustamisel vääralt kohaldanud

§ 178

lõiget 1 ning teinud seetõttu põhjendamatu järelduse kaebuse esitaja tööandja ebausaldusväärsuse kohta

§ 180mõistes.

Järelduse, et kaebuse esitaja tööandja ei ole talle maksnud

§ 178

lõikes 1 sätestatud suurusega tasu, on Politsei- ja Piirivalveamet käesoleval juhul teinud kaebuse esitajale

1. aasta teisel poolaastal, st juulist detsembrini tehtud väljamaksete põhjal. Vastavad andmed on saadud Maksu- ja Tolliameti andmekogust ning poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitajale on sel perioodil töötasuväljamakseid tehtud järgnevalt: juulis 18 739 krooni, augustis 13 689 krooni, septembris 12 191 krooni, oktoobris 0 krooni, novembris 16 571 krooni ja detsembris 16 197 krooni. Kohtuistungil antud selgituse kohaselt ei kahtle vastustaja ka selles, et kaebuse esitaja viibis kokkuleppel tööandjaga palgata puhkusel perioodidel, mille kaebuse esitaja tõi välja vastustajale
2. jaanuaril 2011 saadetud kirjas (tl. 36). Seega pole poolte vahel käesolevas asjas vaidlust selles, et
3. aasta teisel poolaastal viibis kaebuse esitaja palgata puhkusel kokku 40 kalendripäeva. Pooltevaheline 3 vaidlus taandubki üksnes

§ 178lõike 1 tõlgendamisele.

Kokkuvõttes leiab kaebuse esitaja, et selles sättes nimetatud tasu tuleb mõista välismaalasest töötajale makstava tasu alammäärana täistööajaga töötamise korral ning hindamaks seda, kas tööandja on välismaalasest töötajale vähemalt

§ 178

lõikes 1 sätestatud ulatuses tasu maksnud, tuleb arvesse võtta töötaja poolt tegelikult töötatud aega. Vastustaja seevastu on seisukohal, et

§ 178

lõikes 1 sätestatud tasu tuleb välismaalasest töötajale maksta sõltumata sellest, kui palju töötaja tööandjale reaalselt tööd teeb. 8. Kohus nõustub kaebuse esitaja käsitlusega.

§ 178

lõikes 1 sätestatakse, et tööandja on kohustatud maksma välismaalasele tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutisega. Statistikaamet avaldab andmeid Eesti keskmise palga kohta aasta keskmise brutokuupalgana. Avaldatud keskmine brutokuupalk on statistiline näitaja, mis kajastab keskmist täistööajaga töötava töötaja töötasu ühes kuus. Vastav märkus on andmete avaldamisel tehtud ka Statistikaameti veebilehel, kus märgitakse, et avaldatud keskmised brutokuupalgad on taandatud täistööajaga töötajale, et oleks võimalik võrrelda palku tööaja pikkusest olenemata1.

§ 178

lõike 1 eesmärk on, nagu nõustusid ka mõlemad menetlusosalised ning mis nähtub üheselt ka sarnast regulatsiooni sisaldanud välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (tl. 10 jj), et tööandjad ei tooks Eestisse odavat tööjõudu sellistele töökohtadele, mida oleks võimalik täita ka Eesti kohaliku tööjõuga. Sama eesmärki kannab ka

§-s 177 sätestatud Eesti Töötukassa loa nõue. 9. Kohtu hinnangul ei ole

§ 178

lõike 1 eesmärgiks iseenesest välismaalasest töötaja majandusliku toimetuleku tagamine. Nõue, et töötaja töötasu peab võimaldama tema toimetuleku Eestis on sätestatud

§ 178lõikes 4.

On ilmne, et Eesti keskmisest brutokuupalgast 1,24 korda suurem töötasu tagab igal juhul toimetuleku, mistõttu oleks

§ 178lõike 4 sätestamine tarbetu, kui sama paragrahvi 1.

lõike mõte oleks selles, et töötaja peab igal juhul, sõltumata sellest kui palju ta tööandjale tööd teeb, saama tasu, mis ühes kuus vastab arvestuslikult Eesti keskmise brutokuupalgale korrutatuna koefitsiendiga 1,24. Kohus leiab, et

§ 178

lg 4 toetab käsitlust, mille kohaselt on

§ 178

lõikes 1 sätestatud tasuna silmas peetud töötasu alammäära täistööajaga töötamise korral. Nimelt tuleneb just

§ 178

lõikest 4, et töötajale makstav tasu peab tagama tema toimetuleku sõltumata sellest, kui palju töötaja tööd teeb. Seevastu ei saa

§ 178

lõikest 1 tuleneda tööandjale kohustust maksta töötajale seal kindlaksmääratud suurusega töötasu sõltumata sellest, kui palju tööd töötaja tööandjale teeb.

1. Töösuhte põhisisuks on see, et töötaja teeb tööandja juhtimise ja kontrolli all tööd ning tööandja maksab töötajale selle eest tasu. Töösuhteid reguleerivates õigusaktides on sätestatud erinevaid juhtumeid, mil töötajal ei ole, vaatamata töösuhte kehtimisele, kohustust tööd teha ning sellega korrespondeeruvalt ei ole tööandjal kohustust ka töötajale palka maksta. Üheks selliseks juhtumiks on näiteks töötaja ajutine töövõimetus, mille korral saab töötaja seaduses sätestatud tingimustel ravikindlustushüvitist, ent ei pea tegema tööd ega saa tööandja käest selle aja eest palka. Samamoodi ei välista tööseadusandlus kuidagi töötaja ja tööandja vahelisi kokkuleppeid selle kohta, et teatud perioodil isik tööd ei tee ning palka ei saa, ilma et töösuhet lõpetataks. Üheks selliseks võimalikuks kokkuleppeks on ka töötajale niinimetatud palgata puhkuse võimaldamine.
2. Tööandjale pandav kohustus maksta töötajale kindlaksmääratud suurusega tasu, sõltumata sellest, et töösuhteid reguleerivate õigusaktide kohaselt võib tööandjal olla õigus teatud aja eest töötajale üldse mitte tasu maksta, oleks vastuolus töösuhte iseloomuga ning ka ebaloogiline. Väär on 1 Nt. Statistikaameti
3. juuni 2010 pressiteade. Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.stat.ee/
4. 4 vastustaja seisukoht, et tööseaduste normid kaebuse esitajale ei kohaldu, kuna

on välismaalasest töötaja suhtes eriseaduseks.

ei reguleeri töötaja ja tööandja vahelisi suhteid. Neid suhteid raamistavad tööseadused ka juhul, kui töötaja on välismaalane. Töölepingu seaduse § 5 lg 1 p 5 kohaselt tuleb töötaja ja tööandja vaheline töötasukokkulepe fikseerida töölepingu kirjalikus dokumendis. Olenemata sellest, millise palgasüsteemi kohaldamises kokku lepitakse, tähendab töötasu siiski tasu maksmist tehtud töö eest ning töösuhte olemusega oleks vastuolus kokkulepe, et töötaja saab kindlaksmääratud tasu ka juhul kui ta tööd ei tee või kui ta teeb seda vähem kui kokkulepitud töönormi ulatuses. Just selline kokkulepe tuleks aga sõlmida, kui anda

§ 178lõikele 1 selline tõlgendus, nagu seda on teinud vastustaja.

Sellisel juhul tuleks osatööajaga töötajale maksta samaväärset palka, mida sama tööd tegevale täistööajaga töötajalegi. Kaebuse esitaja on õigesti leidnud, et see oleks vastuolus tööandja kohustusega kohelda töötajaid võrdselt. Samuti tuleks vastustaja tõlgendusega nõustumise korral maksta tööandjal täistööajaga töötajale, kes on viibinud terve kuu töövõimetuslehel, töötasuna ikkagi

§ 178

lõike1 kohaselt arvutatud summa, vaatamata sellele, et tööseadusest tulenevalt ei tuleks töötajale sel kuul üldse palka maksta. Selline sekkumine töötaja ja tööandja vahelistesse suhetesse ei saa olla

§ 178lõike 1 mõte.

Seetõttu on ekslik ka vastustaja seisukoht, et

§ 178

lõikes 1 sätestatud töötasu kriteerium peab olema täidetud ka juhul kui töötaja viibib palgata puhkusel. 12. Eeltoodust tulenevalt, tuleb

§ 178

lõiget 1 tõlgendada nii, et tasu, mis vastab Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutisele, peab tööandja välismaalasest töötajale maksma eeldusel, et töötaja töötab kogu kontrollitava perioodi vältel täistööajaga, milleks töölepingu seaduse § 43 lg 1 ja 2 kohaselt on eelduslikult 40 tundi nädalas ja 8 tundi päevas ehk viis tööpäeva nädalas. Kui töötaja kontrollitaval perioodil vähem töötab, tuleb

§ 178lõikes 1 sätestatud tasumiinimumi proportsionaalselt vähendada.

1. Vaidlusalusest otsusest ning vastustaja poolt kohtule esitatud kirjalikust seletusest nähtuvalt on otsuse tegemisel kontrollitud kaebuse esitajale makstud töötasu
2. aasta juulist septembrini. Selle aja jooksul on kaebuse esitajale Maksu- ja Tolliameti andmekogu kohaselt deklareeritud töötasuväljamakseid kokku 18 739 +13 689 + 12 191 + 0 + 16 571 + 16 197 = 77 387 krooni. Kaebuse esitaja poolt vastustajale esitatud selgituse (tl. 36) kohaselt viibis kaebuse esitaja sel perioodil tööandjaga kokkuleppel palgata puhkusel kokku 1+1+2+36 = 40 kalendripäeva. Pidades silmas viiepäevast töönädalat, jääb nende 40 kalendripäeva hulka arvestuslikult 10 puhkepäeva ning seega viibis kaebuse esitaja tööandjaga kokkuleppel ilma tasu saamata töölt eemal
3. aasta teisel poolaastal 30 tööpäeva jooksul. Arvestuslikke tööpäevi oli sel perioodil 128, kui arvestada iga 5 tööpäeva kohta kaks puhkepäeva ning võttes arvesse ka riiklikud pühad. Kuivõrd kehtiva tähtajalise elamisloa taotluse oli kaebuse esitaja esitanud
4. detsembril 2008, siis oli Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmiseks palgaks

§ 178lg 1 mõistes 2007.

aasta keskmine brutokuupalk2 11 336 krooni.

§ 178

lg 1 sätestatud töötasu miinimummääraks, millest kaebuse esitaja puhul lähtuda tuli, oli seega 1,24*11 336=14 056,64 krooni kuus. Kontrollitava perioodi (juulidetsember 2010) töötasu miinimummääraks kujuneb sel juhul 6 x 14 056,64 = 84 339,84 krooni ning minimaalseks tasuks ühe täistööajaga töötatud tööpäeva eest sel perioodil 84 339,84 : 128 = 658,91 krooni. Kaebuse esitaja töötas ning tööandjal oli talle kohustus tasu maksta 123-30=98 tööpäeval ning sellest lähtudes pidi tööandja talle

§ 178lõike 1 kohaselt maksma tasu vähemalt 658,91 x 98 = 64 573,18 krooni.

Nagu eelpool juba välja toodud, oli kaebuse esitaja tegelikuks töötasuks sel ajal 77 387 krooni, mida on rohkem. Seega on väär vastustaja seisukoht, et OÜ Tallinna Laevatehas 2 Avaldati 18. juunil 2008 http://www.stat.ee/18970. 5 maksis kaebuse esitajale 2010. aasta teisel poolaastal väiksemat tasu kui

§ 178lõikes 1 ette nähtud.

14. Vaidlusaluses otsuses on PPA välja toonud, et puuduvad tõendid, mille alusel saaks tõsikindlalt tuvastada, kas Tallinna Laevatehase OÜ maksab kaebuse esitajale

-is ettenähtud palka või mitte. Selline seisukoht on antud asjaoludel üldsõnaline ja tõendamata. Leides, et kaebuse esitaja või tema tööandja on jätnud esitamata mingisugused vajalikud tõendid, tuleb haldusorganil välja tuua, millistest tõenditest on jutt. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Nagu juba eelpool öeldud, ei ole vastustaja kahtluse alla seadud kaebuse esitaja palgata puhkusel viibimist. Sellise asja kahtluse alla seadmine iseenesest ei oleks välistatud, ent sel juhul oleks vastustaja pidanud kaebuse esitajale tegema ettepanekud vastavate asjaolude kohta täiendavate tõendite hankimiseks või koguma neid omal algatusel, näiteks pöördudes kaebuse esitaja tööandja poole. Läbi viidud menetluses kogutud ja kohtule esitatud tõendite pinnalt ei saa aga teha järeldust, et tööandja ei maksnud kaebuse esitajale töötasu vähemalt

§ 178lõikes 1 sätestatud miinimummääras.

15. Samuti tuleb tähele panna, et

§-s 180 sätestatakse tähtajalise elamisloa andmisest (samuti pikendamisest) keeldumise alusena asjaolu, et isiku töötasu ei taga tema toimetulekut Eestis. Seega juhul kui osatööajaga töötava või palju palgata puhkusel viibiva välismaalasest töötaja reaalselt saadav tasu on sedavõrd väike, et see ei taga tema toimetulekut Eestis, on võimalik tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduda. Sellisel juhul aga ei ole keeldumise aluseks asjaolu, et tööandja ei ole täitnud oma kohustust maksta

§ 178

lõikes 1 sätestatud suuruses töötasu.

§-s 180 sätestatakse liiatigi väga avarad võimalused tähtajalise elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumiseks ka tööandja ebausaldusväärsuse tõttu. Seejuures piisab, kui pädeval haldusorganil on põhjendatult alust kahelda tööandja usaldusväärsuses. Sel alusel tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisel tuleb haldusorganil aga seda kahtlust põhjendada. Välismaalasest töötajale makstava tasu suuruse osas võib selline kahtlus tekkida näiteks juhul kui on tuvastatud asjaolusid, mis viitavad sellele, et tegelikult makstav töötasu ei vasta maksuhaldurile deklareeritud summadele või et tööandja ja töötaja kokkulepped osatööaja või niinimetatud palgata puhkuste kohta on fiktiivsed ja reaalselt töötab töötaja siiski täistööajaga, saades aga töötasu

§ 178

lõikes 1 sätestatust vähem, sest valitud perioodidel vormistatakse töötaja palgata puhkusele ning tasu ei maksta. Ühtegi sellist asjaolu vastustaja käesoleval juhul välja toonud ei ole. Ka kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et PPA ei kahtle selles, et kaebuse esitaja palgata puhkusel viibis.

1. Vastustaja on leidnud, et vaidlusaluse tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse tühistamine ei täidaks oma eesmärki, kuna kaebuse esitajale on vahepeal antud uus tähtajaline elamisluba teisel alusel. Kohus leiab, et kohtumenetluse ajal isikule teisel alusel tähtajalise elamisloa andmine ei võta isikult kaebeõigust ega anna alust kaebuse rahuldamata jätmiseks. Asjaolu, et kaebuse esitajale antakse elamisluba ühel alusel, ei välista seda, et teisel alusel elamisloa andmisest keeldumine rikub isiku subjektiivseid õigusi.
2. Koos otsusega tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kohta on kaebuse esitaja taotlenud ka talle tehtud lahkumisettekirjutuse tühistamist.

§ 130

sätestatakse, et kui välismaalane on taotlenud elamisloa kehtivusajal elamisloa pikendamist, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. A.A. esitas PPA-le tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse ajal, mil tema varasem tähtajaline elamisluba kehtis.

§-s 130 kohaselt kaotas ta viibimisaluse tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse tegemisel. Haldusakti tühistamisel kohtuotsusega tunnistatakse haldusakt kehtetuks tagasiulatuvalt algusest peale ning seega tuleb tagantjärele lugeda, 6 et konkreetne haldusakt ei ole kunagi kehtinud

1. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kuigi vaidlusaluse lahkumisettekirjutuse tegemise ajal elamisloa pikendamisest keeldumise otsus kehtis, muutub lahkumisettekirjutus elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse tühistamise tõttu õigusvastaseks. Sellisel juhul ei välista halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 26 lg 1 p 1 kohtuotsusega tühistatud haldusakti alusel antud järgneva haldusakti tühistamist. Seetõttu tuleb tühistada ka lahkumisettekirjutus. Asjaolu, et kaebuse esitaja on lahkumisettekirjutuse täitnud ning ettekirjutuse kehtivus seeläbi haldusmenetluse seaduse § 61 lõike 2 kohaselt lõppenud, ei välista ometi selle tühistamist ehk tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist algusest peale.
2. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 93 lõike 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on taotlenud 15,97 euro suuruse riigilõivu ja ning 624 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist vastustajalt. Riigilõivu tasumine on tõendatud maksekorraldusega (tl. 9). Õigusabikulude kohta on kaebuse esitaja esitanud advokaadibüroo Aavik ja Partnerid arve koos selgitusega osutatud õigusabi sisu kohta ning maksekorralduse, millest nähtub, et OÜ Tallinna Laevatehas on advokaadibüroole arvel näidatud summa tasunud. Kohtupraktika kohaselt tuleb menetlusosalise kulud kantuks lugeda ka juhul kui need on tema eest kandnud kolmas isik. Seega tuleb kaebuse esitaja menetluskulud kantuks lugeda vaatamata sellele, et tema eest on need tasunud OÜ Tallinna Laevatehas. HkMS § 93 lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kasuks väljamõistetava õigusabikulu suurust tuleb vähendada 144 euro võrra. Arvele lisatud selgituse kohaselt kulus õigusabile kokku 4 tundi ja 20 minutit, seejuures 2 tundi kohtuistungil osalemisele. Kohtuistungi protokolli kohaselt vältas kohtuistung ühe tunni. Kuigi arvel ei ole näidatud tunnitasu hinda, saab selle tuletada arve summast ja spetsifikatsioonist. 624 euro suuruse tasu korral ning 260 minuti töö tuleb õigusabile kulutatud minuti hinnaks 2,4 eurot. Kuna ühe tunni ulatuses tuleb õigusabikulu pidada põhjendamatuks, tuleb õigusabikulu vähendada 2,4*60=144 euro võrra. Seetõttu tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista 15,97+480=459,97 eurot. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et õigusabikulu on põhjendamatult suur ka asja keerukust ja mahukust arvestades. Vaidluse keerukust arvestades on kaebuse koostamisele, vastustaja vastuse läbitöötamisele ja kohtuistungiks ettevalmisemisele kulunud advokaadi aeg ja tasu pigem tagasihoidlikud. Kristjan Siigur kohtunik 3 I. Pilving. Haldusakti siduvus. Tartu Ülikooli kirjastus, 2006, lk
3. 7