lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Tõendamiskoormus on lepingust tuleneva kohustuse täitmise üle käivas vaidluses selline, et hageja kohustuseks on tõendada kohustuse olemasolu. Hageja kohustuseks ei ole tõendada, kas põhivõlgnik on oma kohustuse täitnud või mitte. Kostjate kohustuseks ja võimaluseks on esitada nii käenduslepingust kui ka põhivõlast tulenevad vastuväited
Kostja 1 on endiselt kolmanda isiku juhatuse liikmed ning seega on talle teada ka põhivõlgniku tegevusest tulenevad asjaolud mh see, kas põhivõlgnik on täitnud laenulepingust tuleneva kohustuse või mitte. Hageja õigus on
lg 1 järgi solidaarvõlgnike korral valida, millise võlgniku vastu ta nõude esitab. Hageja ei pea nimetatut tõendama ega põhjendama. Asja lahendamise seisukohast ei ole oluline, kuidas laenu on kasutatud ja seetõttu ei ole asjakohased ka sellekohased tõendid ning kohus neid ei analüüsi. Laenulepingu järgi on laenusaajal õigus otsustada, millisel otstarbel ta laenu kasutab. Laenulepingust ei nähtu, et laenulepingu pooled oleksid kokku leppinud laenu kasutamise sihtotstarbe. Seega pole asjas olulised ka kolmanda isikule OÜ JIE poolt tagasi makstud laen, sest selle laenu tagasimaksmine ei täitnud kolmanda isiku kohustust hageja ees. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjate poolt sõlmitud käenduslepingus on tarbijakäenduslepingud või mitte.
lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Õige on küll hageja väide, et vastavalt õiguse üldpõhimõtetele ei ole seaduse tagasiulatava jõuga kehtestamine üldjuhul kohane ja vastav olukord peab olema seaduses selgesõnaliselt reguleeritud.
lg 1 alates 5.04.2011 sisse viidud muudatused tarbijakäenduse regulatsioonis saab seetõttu kehtida alles seaduse jõustumise järgselt sõlmitud lepingutele. Kohus peab vajalikuks selgitada, et füüsiliste isikute käenduslepingute kohta puudus varasemalt konkreetne seaduse regulatsioon, seega ei saa käesoleval juhul olla tegemist olukorraga, kus seadusandja muudab õiguslikku olukorda. Kohtupraktika juhatuse liikmete poolt äriühingu kohustuste tagamiseks sõlmitud käenduslepingute kohta ei ole olnud ühene. Ainuüksi fakt, et isik on äriühingu juhatuse liige ei ole piisav, et mitte kohaldada käenduslepingule tarbijakäenduse sätteid. Oluline on juhatuse liikme seotus äriühinguga, näiteks asjaolu, et tegemist on samal ajal ka äriühingu osanikuga. Kohtule esitatud kolmanda isiku registriandmetest nähtub, et kostjad on olnud laenusaaja osanikud laenulepingu sõlmimise ajal, samuti on kolmanda isiku ja OÜ JIE vahel sõlmitud laenulepingutest näha, et kolmandale isikule antud laenu kasutati kostjatega seotud teiste äriühingute majandustegevuse tarbeks. Kohtu arvates on need asjaolud piisavad, et mitte kohaldada kostjate sõlmitud käenduslepingute puhul tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut. Kostjatel oli majanduslik huvi kolmanda isiku tegevuse vastu, samuti laenulepingu sõlmimise vastu. Seega ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga ja need ei ole tühised.
lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 sätestab kohustuse rikkumise korral põhivõlgniku ja käendaja solidaarvastutuse ning
Käenduslepingute p 2.1 sätestab, et hagejal on õigus laenulepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmisel koheselt nõuda täitmist käendajatelt. Laenulepingu järgi oli kohustuse täitmise tähtaeg 15.08.2009 ning viivise suuruseks 1 % tasumata summast päevas. Kostjad ei ole esitanud laenulepingu täitmise kohta vastuväiteid, samuti ei ole nad esitanud viiviste vahendamise nõuet. Kohustuse täitmisega on oldud viivituses alates 16.08.2009, hageja on oma viivise nõuet vähendanud ja on seetõttu õigustatud nõudma kuni 23.03.2010 sissenõutavaks muutunud viivist summas 828 000 krooni e 52918,84 eurot ning 24.03.2010 kuni 18.03.2011 sissenõutavaks muutunud viivist summas 92 000 krooni e 5879,87 eurot. Kohus leiab, et
lg 1 p 1 ja p 6 järgi tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg 920 000 krooni e 58798,71 eurot ja viivis 920 000 krooni e 58798,71 eurot. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi jätta solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi tuleb menetluskuude kindlaksmääramise taotlus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.