TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-393 Otsuse kuupäev 17.04.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi David Maisurjants´i kaebus Viru Vangla 15.1

) § 67 lg 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks 35 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kartseri karistuse kandmise ajal piirati kinnipeetavale täielikult

§-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Distsiplinaarkaristus määrati D. Maisurjantsile seetõttu, et ta ei allunud 05.12.

1. a kella 09.50 ajal Viru Vangla E7 osakonnas vanglateenituse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle E7 osakonnas. D. Maisurjants oli majandustööle määratud Viru Vangla 18.10.
2. a käskkirjaga nr 6.-2/1316-T. 23.12.
3. a esitas David Maisurjants vaide Viru Vangla 15.12.
4. a käskkirja nr 6.-3/2254-D kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla 13.01.
5. a vaideotsusega nr 6-12/500-1 jäeti D. Maisurjantsi 23.12.
6. a vaie rahuldamata. 20.02.
7. a saabus Tartu Halduskohtusse David Maisurjantsi kaebus Viru Vangla 15.12.
8. a käskkirja nr 6.-3/2254-D tühistamiseks. 08.03.
9. a kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS
10. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigadega, ebaõigesti on kohaldatud materiaalõigust ja määratud karistus on ebaproportsionaalne. Käskkiri ei vasta haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 4 lg 2, § 54, § 56 ja

§ 63ning § 64 sätestatud nõuetele.

Ebaõigesti on kohaldatud PS § 3 lg 1, § 10, § 11, § 13, § 14 ja

§ 37lg 1, lg 2 p 3 ja lg 3, § 38 lg 22 ja § 651 lg 3.

Menetluse ajal ei ole kaebajat ära kuulatud ning kaebaja ei ole saanud efektiivselt ning tõhusalt kaitsta oma õigusi. Kaebaja ei valda eesti keelt ning vene keelde keelduti dokumente tõlkimast. Alusetud on väited, et kaebajale tõlgiti kõik vene keelde ümber. Distsiplinaarmenetluse protokollile on kaebaja 14.12.

1. a lisanud, et ei saa aru, mis on sinna kirjutatud ja palub materjale ning protokolli vene keeles. Hiljem on aga vangla poolt kaebaja teadmata lisatud protokollile alusetu märkus, et kõik on tõlgitud vene keelde. Rikutud on PS § 3 lg 1, § 10, § 14, EL Põhiõiguste harta art 41 lg 1 punkte 2) ja b), EIÕK art 6 ja HMS § 37, § 40 lg 1 ja lg
2. Kogu menetlus on olnud ühepoolne ning eiratud on uurimisprintsiipi (HMS § 6),

§ 64lg 1, VSk

E § 97, § 98 ja Viru Vangla kodukorra punkte 25.2 ja 25.

1. Kaebaja on juba 18.10.
2. a tööle määramise käskkirjale nr 6.-2/1316-T kirjutanud, et ei ole sellega nõus ja põhjus on haigustes, mida ta põeb. Samuti ei ole arvestatud, et 05.12.
3. a korralduse andmisel kaebaja teavitas, et ta ei ole võimeline tööd tegema seoses terviseprobleemidega. Sellele viitas kaebaja ka oma 05.12.
4. a seletuskirjas. Tööle määramise käskkirjast ei nähtu, et see oleks kooskõlastatud arstiga. Kaebajat ei ole keegi meditsiiniosakonnast läbi vaadanud.

§ 37

lg 2 p 3 sätestab, et töötama ei ole kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama.

§ 37lg 3 kohaselt kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst.

Vaidlustatud käskkirjas ei ole üldse kaalutud ega arvestatud kaebaja terviseprobleemidega. Käskkirja aluseks on võetud tagantjärele 14.12.

1. a arsti poolt koostatud tõend, mis aga on lubamatu kuna antud tõend ei saa tõendada olukorda 05.12.
2. a. Viru Vangla 21.11.
3. a käskkirjaga nr 6.-3/2120-D määrati kaebajale samuti karistus töölt keeldumise eest ning kaebaja viitas juba siis, et tulenevalt tervislikust seisundist ei saa ta tööle asuda.16.01.
4. a vaideotsusega nr 6-12/443-2 tunnistati 21.11.
5. a käskkiri nr 6.-3/2120-D kehtetuks seetõttu et kaebaja väiteid valude ja haiguste kohta ei kontrollitud ega kutsutud arsti seoses tööle asumisega. Käesolev vaidlus on analoogne ning jääb arusaamatuks miks nüüd ei arvestata kaebaja 05.12.
6. a terviseprobleemidega ning sellega, et kaebajale meditsiiniõde ei kutsutud, nii nagu selleks kohustab

§ 133. 3.

Samuti leiab kaebaja, et korraldus asuda 05.12.2011. a kartserist tööle on vastuolus

§ 651lg-ga 3, mis sätestab imperatiivse liikumiskeelu (v.

a üks tund jalutamist õues). Antud normist ei tule vanglale kaalutlusõigust. Riigikohus on 05.12.2011. otsuses a nr 3-3-1-41-11 asunud seisukohale, et kartseris viibival isikul ei ole liikumisõigust ning sellest tulenevalt ei ole võimalik ka vanglasiseselt tööd teha, kuna töötamine eeldab vanglasisese liikumisõiguse olemasolu. Sellest tulenevalt ei saa vangla minna vastuollu vangistusseaduses sätestatuga (

§ 8

ja § 651 lg 3), samuti vangla sisekorraeeskirja § 8 lg-ga 4, mis samuti sätestab imperatiivselt, et liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris. PS § 3 lg 1 esimeses lauses on sätestatud oluline riigivõimu piirav põhimõte – riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Pole kahtlust, et riigivõimu teostamiseks tuleb pidada ka vangla kui haldusorgani tegevust haldusakti andmisel ja toimingu sooritamisel. Vanglaametniku antud korraldus on suuline haldusakt. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Riigikohtu halduskolleegium on 01.03.

1. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-103-06 selgitanud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitamata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lõikes 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 07.03.
2. a 2 määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Seega, kuna korraldus oli seadusevastane, siis ei ole kaebaja ka pannud toime

§ 67p 1 rikkumist ning tema karistamine on õigusvastane.

Samuti leiab kaebaja, et tegemist on topeltkaristusega, kuna teda on juba korra Viru vangla 18.10.

1. a käskkirja nr 6.-2/1316-T täitmisest keeldumise eest karistatud.
2. Kaebaja leiab, et karistamine 35 ööpäevaks kartserisse paigutamisega on ebaproportsionaalne ja vastuolus Euroopa Vanglareeglistiku Rec

§ 6

lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Üheks väga oluliseks viisiks edaspidist elu õiguskuulekalt elada on vajalik omada teatud tööoskusi ja tööharjumust. Töötamise eest makstakse kinnipeetavale töötasu, mis aga omakorda tähendab seda, et kinnipeetaval on võimalik hüvitada riigile oma kuritegude sooritamisega tekitatud kahju ja parandada oluliselt vabaduses edaspidist majanduslikku toimetulekut, kuna maksmata hagid ja tööharjumuse/oskuste puudumine võivad edaspidi mõjutada kinnipeetavaid omandama sissetulekuid ebaseaduslikul teel. Kahtlemata on ka kartserikaristuse eesmärgiks suunata kinnipeetavat õiguskuulekale teele, kuid siinjuures ei saa ühte meedet eelistada teisele ja üks ei välista teist. On kinnipeetavaid, kes ei saagi kartserikambrist välja, kuna sooritavad 1 http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/OMBUDSMANI_MENETLUSED/Soovitused_oigusparasuse_ja_hea_halduse_tava_jargi miseks/2009/Viru_Vangla_soovitus__igusp_rasuse_ja_hea_halduse_tava_j_rgimise_osas.pdf 3 üha uusi ja uusi rikkumisi. Ka nende kinnipeetavate puhul peab vähemalt püüdma tekitada neis tööharjumust, mitte üha süvendada neis mittehakkamasaamist. Vangla on seisukohal, et

§ 651

lg 3 piirab kinnipeetava õigust nõuda

§ 8

lg-s 1 sätestatud võimalust liikuda vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. Meelevaldne on tõlgendada

§ 651lg-t 3 ja VSk

E § 8 lg-t 4 kinnipeetavale enda üksnes kartserikambris hoidmise nõudeõigust andvalt. Seega on nimetatud sättega võetud kartserirežiimil olevalt kinnipeetavalt õigus nõuda vanglalt hõivatust taasühiskonnastavate tegevustega ning vaba liikumist osakonnasiseselt, kuid nimetatust ei tulene vanglale keeldu kohustada kinnipeetavat vangla tahte kohaselt viibima väljaspool kartserikambrit või kartserikambrina kasutatavat kambrit. Eeltoodud järeldust ei lükka ümber ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-41-11 p-s 26 toodud seisukoht, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Otsuses märgitud järeldus, et kartserikaristust kandval kinnipeetaval ei ole vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust ega õigust saada

§ 22

alusel antavat soodustust, annab tunnistust sellest, et Riigikohus on käsitlenud töötamist vanglas kinnipeetavale tehtud soodustusena. Viru Vangla E-7 ja E-8 kinnipeetavate, sh vaide esitaja negatiivset suhtumist majandustöödesse arvestades, ei saa vangla majandustöödele määramise puhul rääkida kui kinnipeetavale tehtavast soodustusest, vaid määratud kohustusest. Samas ei esine taksitusi, kohaldamaks kinnipeetava suhtes tegevusi, mis ei ole käsitletavad soodustusena, sh majandustööde teostamine. Vangla arvamust, et majandustöödele määramise näol ei ole tegemist soodustusega, toetab ka õiguskantsleri 12.12.

1. a seisukoht nr 74/110869/1106120, milles on märgitud, et vangistusõigus käsitleb väljaspool vanglat töötamist soodustusena ning töötamiseks annab vangla üksnes loa, kuid ei ole üheks lepingu pooleks. Majandustööle määratakse kinnipeetav õiguslikult vangla poolt antava haldusaktiga, mis on kinnipeetava jaoks kohustus, milles kinnipeetava nõusolekut vaja ei ole. Vastustaja märgib, et isegi kui kinnipeetavale antud korraldus oleks olnud õigusvastane, siis see ei olnud sellest hoolimata tühine. Kinnipeetaval on õigus täitmata jätta vaid tühine korraldus.
2. Riigikohtu halduskolleegium on 01.03.
3. a otsuse nr 3-3-1-103-06 punktis 14 asunud seisukohale, et kinnipeetava poolt korralduse täitmatajätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kohustust kellelgi täita. Samuti on Riigikohus nõustunud ringkonnakohtuga selles, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus märkis õigesti, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kinnipeetavale antud korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine korraldus, sest see oli antud kehtiva haldusakti alusel ning kinnipeetav oleks pidanud korraldusele alluma.
4. Kinnipeetav leiab, et tegemist on topeltkaristusega, kuna teda on juba korra Viru Vangla 18.10.
5. a käskkirja nr 6.-2/1316-T täitmisest keeldumise eest karistatud.

§ 63

lg-st 3 tuleneval võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. On tõene, et vaide esitajat on karistatud tööle asumiseks antud korraldusele allumatuse eest ka Viru Vangla 21.11.

1. a käskkirjaga nr 6.-3/2120-D, kuid nimetatud käskkirja alusel on vaide esitajat karistatud 21.10.
2. a toime pandud distsipliinirikkumise eest, mil kinnipeetav ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda osakonda koristama. Seega kuna kinnipeetav eiras ametniku korraldust nii 21.10.
3. a ja ka 15.12.
4. a, siis on tegemist kahe eraldiseisva rikkumisega mille mõlema eest võis kinnipeetavat karistada.
5. Kinnipeetav märgib, et temale määratud karistus ei ole proportsionaalne. Kinnipeetava karistamine omab preventiivset mõju kinnipeetava edasise käitumise suunamisel vangistuse 4 jooksul. Kinnipeetaval oli distsiplinaarkaristuse määramise hetkel üheksa kehtivat distsiplinaarkaristus, millest kolm tööle asumiseks antud korraldusele allumatuse eest. Vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on vanglas raske distsipliinirikkumine, sest on otsene oht vangla üldisele julgeolekule. Raske rikkumise eest leebe karistuse määramine ei täida vangistuse täideviimise eesmärki. Kohaldatav distsiplinaarkaristus peab isikule mõju avaldama ja suunama kinnipeetavat edaspidi õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma. Kinnipeetava poolt korduvalt samalaadsete rikkumiste toimepanemine näitab, et kinnipeetav ei ole varasemalt määratud karistustest, sh kartserikaristustest järeldusi teinud ja need ei ole talle mõju avaldanud ning kartseripäevade arvu suurendamine oli seetõttu põhjendatud. Arvestades, et

§ 63

lg 1 p 4 võimaldab distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist rakendada kuni 45 ööpäeva, ei ole vaide esitajale määratud siiski maksimaalset karistust. Vangla on seisukohal, et kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toime pandud distsipliinirikkumisega ning vaidlustatud haldusaktis on karistuse määra kujunemist põhjalikult ka selgitatud.

1. Vastustaja selgitab, et distsiplinaarmenetluse protokollist tulenevalt ei põhjendanud kinnipeetav 05.12.
2. a antud korralduse täitmata jätmist sellega, et tal on terviseprobleem. Seega, kui kinnipeetav ei ütle vanglale, et ta ei saa töötada tervisest tulenevatel põhjustel, siis vangla ei teagi, et kinnipeetavale tuleb kutsuda meditsiinitöötaja, kes tema seisundit saaks kontrollida. Esimene korraldus anti kinnipeetavale 21.10.
3. a ja teine 05.12.
4. a. Kahe korralduse vahepeal s.o 17.11.
5. a on J. Kogan kirjutanud õiendi, et isik on võimeline töötama koristajana 1 tund päevas, iga päev. Samuti on Juta Kogan andnud samasisulise õiendi 14.12.
6. a. Seega oli teise korralduse andmise ajaks (s.o 05.12.
7. a) kinnipeetava tervislik seisund korduvalt üle vaadatud. Seevastu vahetult enne esimese korralduse andmist käis kinnipeetav terviseprobleemidega arstil ning talle määrati ravi ja uuringud. Kinnipeetava tervisekaardist nähtuvalt on kinnipeetav viibinud 12.10.
8. a arsti vastuvõtul seoses seljavaluga ja kinnipeetavale on raviks määratud pipraplaaster ja uuringud. 14.10.2011 on vaide esitajale teostatud analüüsid ja 19.10.2011 kande kohaselt on kinnipeetav taas kaevanud seljavalu ning raviks on määratud Tab Diclac. Seega kuna oli teada, et isikul on seljaprobleemid, pidanuks ametnikud kutsuma pärast korralduse eiramist meditsiinitöötaja. Kinnipeetav on märkinud oma 05.12.2011 seletuskirjas, et kui vangla tahab, et ta töötab, siis tuleb talle pakkuda erialast tööd ja kui seda pole, siis soovib kinnipeetav kutseõpet, mida vangla aga ei võimalda. Kinnipeetava seesugused väljaütlemised näitavad, et tegelikult ei soovi kinnipeetav töötada just nimelt koristajana ning esitab vastutusest vabanemiseks otsitud väiteid. Lähtudes eeltoodust palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
9. Käesolevas asjas on David Maisurjants esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt haldusakti tühistamiskaebuse. D. Maisurjants soovib Viru Vangla 15.12.
10. a käskkirja nr 6.3/2254-D tühistamist. Kaebaja leiab, et ta jättis vanglaametniku korralduse täitmata, sest see oli seadusevastane. Ta ei pidanud seda täitma ja seega ei pannud ta toime

§ 67p 1 rikkumist ja tema karistamine tööle mitte asumise eest on õigusvastane.

Kaebajat karistati distsiplinaarkorras

§ 67

p 1 rikkumise eest, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistujate seaduslikele korraldustele. 5 Kohtupraktika kohaselt ei õigusta

67 p 1 rikkumist ja korraldustele allumata jätmist kinnipeetava teistsugune arusaam õigusaktist või hinnang, et vanglateenistuja korraldus on õigusvastane. Kinnipeetav võib keelduda korralduse täitmisest vaid juhul, kui korraldus on käsitatav ilmselgelt tühise haldusaktina (RKHKO otsus nr 3-3-1-103-06, p 14). Käesoleval juhul ei olnud majandustööde abitööliseks E-7 osakonda tööle asumise korraldus ilmselgelt tühine haldusakt HMS § 63 lg 2 mõttes ja seega kohtu arvates ei olnud kaebajal õigus ülalnimetatud põhjusel 05.12.

1. a kella 09.50 ajal mitte tööle asuda.
2. Toimiku materjalidega on tõendatud, et kaebaja kandis ajavahemikul 23.11.
3. a – 18.12.
4. a distsiplinaarkaristust Viru Vangla 21.11.
5. a käskkirja nr 6-3/2120-D alusel. Seega on tõene, et korraldus asuda osakonda koristama on antud kaebajale ajal, mil tema suhtes kohaldati kartserikaristust. Kaebaja ei ole vaidlustanud 21.11.
6. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6-3/2120-D õiguspärasust, distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise ajal kaebaja ei töötanud ja seega ei saa väita, et kartserikaristuse tõttu kõrvaldati ta töölt ja seega tal puudus õigus kasutada vangistusseadusega antud soodustust. 18.10.
7. a käskkirjaga nr 6-2/1316-T määrati kaebaja tööle finants-ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana osaliste tööülesannetega lähtuvalt tema tervislikust seisundist. Osaliste tööülesannete hulka kuulusid käskkirja kohaselt uste, akende, trellide, seinte ja muude pindade pesemine alates 21.10.
8. a kuni 20.01.
9. a tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Vastustaja leidis, et vanglas töötamine on kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ja aitab kaasa õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Kartserikaristuse eesmärgiks on samuti suunata kinnipeetavat õiguskuulekale teele ja vastustaja arvates ei saa ühte meedet eelistada teisele ja üks ei välista teist. Riigikohus on 05.12.
10. a otsuses nr 3-3-1-41-11 märkinud, et: „Kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust…“. Sellest on tehtud järeldus, et

§ 22

märgitud soodustust (töötamine järelevalve all) ei saa kinnipeetav nõuda ajal, mil ta kannab kartserikaristust. Kohus nõustub vastustajaga, et majandustöödele määramine on kinnipeetavale kohustus, millest tal ei ole õigust keelduda lähtudes oma tahtmisest. Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra § 5 lg 3 p 3 alusel võib kinnipeetava ajutiselt töölt kõrvaldada kartserisse paigutamise ajaks, kuid see ei välista töödele rakendamist kartseris oleku ajal. Seega leiab kohus, et kartseris distsiplinaarkaristuse kandmise ajal ei ole välistatud kinnipeetava tööle rakendamine vangla administratsiooni korraldusel. 13. 15.12.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2254-D on kaebajat karistatud 35 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kartseri karistuse kandmise ajal piirati kinnipeetavale täielikult

§-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Vanemvalvur Aulis Teetlok tegi 05.12.

1. a ettekande nr 4661 selle kohta, et 05.10.
2. a kella 09.50 paiku andis ta E maja neljandal korrusel kinnipeetav D. Maisurjantsile, kes paikneb E7 osakonnas kambris nr 3417 korralduse hakata koristama E7 osakonda. Kinnipeetav keeldus talle antud korraldusest. Kinnipeetavale antud võimalus kirjutada seletuskiri, millest ta keeldus (t.l 49). 05.12.
3. a kuupäevaga dateeritud D. Maisurjantsi seletuskirja võttis 06.12.
4. a Aulis Teetlok (t.l 49a). Kaebaja kirjutab seletuskirjas, et ta ei ole nõus käskkirjaga, tal valutab selg, kõrvad ja jalg, arstid abi ei osuta. Hetkel asub ta kartseris ja käib ainult jalutamas ja kannab 6 karistust tööle asumisest keeldumise pärast. Kui tahetakse, et ta töötaks, on vaja anda tööd tema eriala järgi või on vaja suunata teda õppima, et omandada teist eriala. Sellest teeb kohus järelduse, et kaebaja ei soovi teha koristaja tööd ja on nõus tegema muu eriala tööd. 08.12.
5. a teatisega teavitati kaebajat 12.12.
6. a, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus 05.12.
7. a toimunud intsidendi kohta, kui ta ei allunud korraldusele tööle asuda ja et tal on HMS § 40 kohaselt õigus esitada vastuväiteid ja selgitusi (t.l 51). Kaebaja ei ole 05.12.
8. a väitnud, et ta ei ole tervise tõttu võimeline töötama ühte tundi majandustöödel ja seega, kuna kaebaja seda ei väitnud, ei pidanud vangla omal initsiatiivil viima teda arstlikku kontrolli. Kohus leiab, et kaebaja kohustus oli teavitada vangla administratsiooni oma terviseprobleemidest just 05.12.
9. a. Kaebaja väitis, et ei ole nõus käskkirjaga, et tal valutab selg jne, kuid ta ei ole tööle määramise käskkirja vaidlustanud ja ei ole kurtnud, et just 05.12.
10. a ei saanud ta töid teostada. Kaebajal just 05.12.
11. a esinenud terviseprobleemid, mis oleksid objektiivselt töötamist takistanud, ei ole asjas tõendamist leidnud. Ka tagantjärele pole kaebajal tuvastatud töötamist takistavaid terviseprobleeme. Seda kinnitavad 17.11.
12. a ja 14.12.
13. a arsti tõendid. 17.11.
14. a tegi Viru Vangla arst J. Kogan otsuse, et D. Maisurjants on võimeline töötama koristajana koormusega üks tund päevas iga päev (t.l 52). 14.12.
15. a tegi Viru Vangla arst J. Kogan samuti otsuse, et D. Maisurjants on võimeline töötama koristajana koormusega üks tund päevas iga päev (t.l 53).

§ 37

lg 1 kohaselt, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 37

lg 2 kohaselt ei ole töötama kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav, üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav, kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ja kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav.

§ 38

lg 1 kohaselt vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. 18.10.

1. a käskkirjaga nr 6-2/1316-T määrati kaebaja tööle majandustöödele abitööliseks E-7 osakonda üldkasutatavate ruumide koristajana alates 21.10.
2. a kuni 20.01.
3. a tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Kaebajale on tutvustatud käskkirja 21.10.
4. a ja seega oli kaebaja oma töökohustusest teadlik. Samuti ei ole kaebaja haldusasja materjalidest nähtuvalt vaidlustanud Viru Vangla 18.10.
5. a käskkirja nr 6-2/1316-T, millega kaebaja tööle määrati. Ülaltoodud arstide tõendite kohaselt oli kaebaja alates 17.11.
6. a ja samuti vähemalt kuni 14.12.
7. a võimeline töötama üks tund päevas iga päev. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb

§ 37lg 3 kohaselt kindlaks arst.

Selline nõue ei tähenda aga, et kinnipeetavale tuleb tingimata iga kord enne tema tööle määramist teha arstlik läbivaatus või tervisega seotud vastuväite esitamisel tööst keeldumisel nõuda arstilt kinnipeetava terviseseisundi uut kontrolli ning juhul, kui seda pole tehtud, lugeda isik töövõimetuks. Arst leidis 17.11.

1. a ja 14.12.
2. a, et kaebaja on võimeline üks tund iga päev teostama koristustöid ja kohtul pole alust nende tõendite õigsuses kahelda. Miski ei kinnita seda, et kaebaja ei olnud võimeline ühe tunni vältel iga päev koristustöid tegema. Kohus leiab, et mitte iga varasem terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole veel käsitletav võimetusena koristaja tööd teha ühe tunni vältel. Ei ole tõenäoline, et perioodil 17.11.
3. a kuni 05.12.
4. a võinuks kaebaja tervis niivõrd muutuda, et ta ei saanud 05.12.
5. a tööd teha, aga 14.12.
6. a oli jälle suuteline tööd tegema. 7 Kohus leiab, et on tõendatud, et kaebaja oli võimeline koristajana tööd tegema (tervislikel põhjustel oli töö tegemise ajaks määratud üks tund päevas iga päev), kuid 05.12.
7. a keeldus kaebaja tööle asumisest ja seega eiras alusetult vanglateenistuja korraldust. Vastustajal oli õigus alustada distsiplinaarmenetlust ja karistada kaebajat distsiplinaarkorras. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et 05.12.
8. a ei olnud ta terviseprobleemide tõttu võimeline tegema tööd üks tund päevas. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti.
9. Kaebaja vaidlustab 15.12.
10. a käskkirja nr 6-3/2254-D põhjustel, et ta ei saanud käskkirjast aru ja distsiplinaarmenetlus oli läbi viidud uurimisprintsiipi rikkudes. Vaidlustatud käskkirja tutvustas kaebajale 15.12.
11. a inspektor-kontaktisik Tiia Tiivas ja kaebaja kirjutas käskkirja pöördele, et ta ei saa aru, mis on kirjutatud, sest ei valda eesti keelt ja vene keeles dokumenti talle ei antud. 15.12.
12. a käskkirja nr 6-3/2254-D tutvustamine D. Maisurjantsile toimus vene keeles teise üksuse inspektor-kontaktisik Tiia Tiivase poolt, kes selgitas kaebajale, et tegemist on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga, mis on koostatud seetõttu, et kaebaja ei allunud 05.12.
13. a korraldusele asuda tööle ning et talle määratud karistus on 35 ööpäeva kartserit (t.l 54). Teise üksuse inspektor-kontaktisik Anna-Liisa Kakku tutvustas kaebajale 14.12.
14. a koos II üksuse valvuri J. Gandšuga distsiplinaarmenetluse protokolli. Ta rääkis eesti keeles ja kaebajale tõlkis J. Gandšu (t.l 55 ja 56). Seega tegi kohus kindlaks, et dokumendid, mis kaebajat puudutasid, olid vastustaja poolt kaebajale teatavaks tehtud (tõlgitud) talle arusaadavas keeles. HMS § 20 ja 21 sätestatust tulenevalt on haldusmenetluse keeleks eesti keel. Viru Vangla asjaajamiskorra p 1.4.1 tulenevalt on vangla asjaajamiskeeleks eesti keel. Kaebajal oli õigus distsiplinaarmenetluse käigus taotleda vastavalt HMS §-s 21 sätestatule tõlgi kaasamist. Asjaolu, et kaebaja ei valda eesti keelt, ei muuda vangla poolt riigikeeles teostatavaid toiminguid ja haldusakte õigusvastaseks. Kohus leiab, et kaebaja realiseeris oma kaitseõigust täiel määral, ta läbis kohustusliku kohtueelse menetluse ja pöördus õigeaegselt kohtusse ja seega ei saa lugeda, et kaebaja õigusi oleks rikutud seoses haldusmenetluses eestikeelse asjaajamisega ja et vastustaja poolt oleks rikutud uurimisprintsiipi.
15. Kaebaja märgib, et temale määratud karistus ei ole proportsionaalne. Distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetava karistamise eesmärk on vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine, s.o kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamine läbi mõjusa karistuse ning õiguskorra kaitse üldiselt. Toimiku materjalidest on näha, et kaebajal oli karistuse määramise ajal üheksa kehtivat distsiplinaarkaristust, millest mitu tööle asumiseks antud korraldusele allumatuse eest. Vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on vanglas raske distsipliinirikkumine, sest see ohustab vangla üldist julgeolekut. Raske rikkumise eest leebe karistuse määramine ei ole õigustatud. Kinnipeetava poolt korduvalt samalaadsete rikkumiste toimepanemise eest karistuse määramisel avaldab mõju kartseripäevade arvu suurendamine. 35 ööpäeva kartserit ei ole siiski maksimaalne karistus (võimalik on määrata kuni 45 ööpäevane kartserikaristus). Kohus leiab, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toime pandud distsipliinirikkumisega ning vaidlustatud haldusaktis on karistuse määra kujunemist põhjalikult 8 motiveeritud. Seega on vastustaja teostanud karistuse valikul kaalutlusõigust, kaalutlused on asjakohased ning määratud karistust ei saa pidada ebaproportsionaalseks.
16. Kaebaja märgib, et temale on määratud topeltkaristus kuna teda on juba korra Viru Vangla 18.10.
17. a käskkirja 6-2/1316-T täitmisest keeldumise eest karistatud. Toimiku materjalidega on kindlaks tehtud, et nimetatud käskkirja alusel kaebajat karistati selle eest, et ta 21.10.
18. a keeldus tööle asumisest ja 05.12.
19. a keeldus tööle asumisest (eiras korraldust).

§ 63

lg 3 kohaselt ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult ühte distsiplinaarkaristust. Pärast distsiplinaarkaristuse määramist jätkuvat rikkumist ei loeta kohtupraktikas samaks süüteoks ning selle eest võib määrata uue distsiplinaarkaristuse. 21.10.

1. a ja 05.12.
2. a on toimunud rikkumised on eraldiseisvad ning nende mõlema eest võib kaebajat karistada. Kohus leiab, et on väär kaebaja seisukoht, et kui ühel korral kinnipeetavat karistatakse tööle asumise korralduse eiramise eest, siis järgnevatel kordadel seda teha ei saa ja kinnipeetav võibki ametnike korraldusi eirata. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et korralduse eiramine toimus ühe ja sama käskkirja alusel, on tegemist erinevate iseseisvate rikkumistega. Kaebaja pidi tööl olema perioodil alates 21.10.
3. a kuni 20.01.
4. a iga päev üks tund ja kui ta erinevatel kuupäevadel ei täitnud vanglaametniku korraldust asuda tööle, siis on vaieldamatult tegemist erinevate rikkumistega ja seega kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tegemist ei ole topeltkaristusega. Ülaltoodu alusel kaebus jäetakse rahuldamata täies ulatuses. Tamara Hristoforova kohtunik 9