KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 04. mai 2012. a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-11-1235 Haldusasi D.Ž`i kaebus Ida Prefekt

) § 31 p 12 kohaselt on kinnipeetul õigus kord nädalas käia saunas, vannis või dušši all ning saada voodipesu, mis on ka tagatud.

-st ei tulene, et kambris peab olema soe vesi,

§ 60

lg 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetul õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord nädalas, kestvusega kuni kaks tundi ja üks kord kuus kuni kolm tundi. Kokkusaamine ei pea kestma seaduses sätestatud maksimumaeg, vaid võib väldata ka 15 minutit, mistõttu ei ole vastustaja eeltooduga rikkunud kaebaja õigusi. 6. Vastustaja märkis, et

§ 32

lg 2 p 6 kohaselt on kinnipeetul keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik ning seega ei olnud sigarisuitsust saastamata õhu tagamine kinnipidamiskambris vastustaja kohustus, vaid kaebuse esitajal endal tuli nõuda oma kambrikaaslastelt mittesuitsetamist pöördudes selleks arestimaja ametniku poole. Arestimajale teadaolevalt on kaebaja suitsetaja ning ta ei ole pöördunud arestimaja ametnike poole palvega, et teda lahutataks suitsetavatest kinnipeetavatest. 7. Isikukonto kasutamise kohta märkis vastustaja, et kaebaja ei ole täpsemalt selgitanud, milliseid õigusi on vastustaja rikkunud.

-st ei tulene, et arestimajas viibivatele isikutele avatakse isikukonto sisseostude tegemiseks ning seetõttu ei ole kaebaja õigusi rikutud.

1. Wc kasutamise kohta märkis vastustaja, et kaebajal ei ole alust väita, et tema privaatsust oleks rikutud rohkem, kui see oli vajalik ja mõistlik tulenevalt VangS § 90 lõikest 4 või oleks alandatud sellega tema väärikust. Vastustaja märkis, et analoogsetele seisukohtadele kambrite sisustuse ja privaatsuse tagamise osas arestimajades on jõudnud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 17.11.2008 otsuses nr 3-3-1-54-
3. Arestimaja juhi 04.10.2011 ettekandest nähtuvalt ei ole arestimajas ette nähtud juuksuriteenust, vajadusel lõikavad kinnipeetavad ise üksteisel juukseid, milleks arestimaja 2 tagab neile käärid ja juukselõikusmasina. Riiete pesemiseks väljastatakse kinnipeetule soovi korral pesukauss ja seep, mistõttu on põhjendamatu kaebaja väide pesu pesemiseks tingimuste puudumise kohta.
4. Vastustaja märkis, et

§ 31

p 9 kohaselt on kinnipeetul õigus lugeda riigi päevalehti ja ajakirju paberkandjal ning raamatukogu olemasolu korral seal olevat kirjandust. Arestimaja juhi ettekandest nähtuvalt võimaldatakse kinnipeetutele lugeda ajalehti. Tulenevalt

§ 31

p 15 on asutuse juhi loal võimalik omada isiklikku raadiot või televiisorit, kuid puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks vastavat luba taotlenud. 11. Vastustaja märkis, et

§ 31

p 4 kohaselt on vahistatul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida, mis ei tähenda jalutuskäigu sunniviisilist võimaldamist, vaid see toimub siis, kui vahistatu on selleks soovi avaldanud.

1. Vastustaja on seisukohal, et D.Ži arestimajas viibimisel ei ole tema õigusi rikutud, ega põhjustatud talle väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi, mistõttu ei ole Ida Prefektuur põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju.
2. 05.04.2012 toimunud videokonverentsina peetaval kohtuistungil pooled olulisi täiendusi ei esitanud. Kaebaja märkis, et arestimajas puudusid pesemisvõimalused ning kui ta palus kaussi, öeldi talle, et ta peseks oma riideid kraanikausis, kuid dušši all ei jõua ta 10 minuti jooksul pesta ennast ja pükse. Vastustaja esindaja küsimusele, miks kahjunõue on sellises summas vastas kaebaja, et summa on väike ja teeb 200 krooni päeva eest, mil talle tekitati moraalset kahju. Vastustaja esindaja märkis, et jääb oma kirjaliku seisukoha juurde. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebajal on õigus vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui talle oli saabunud vähemalt üks RVastS § 9 lõikes 1 loetletud tagajärgedest ja see pidi olema saabunud Ida Prefektuuri õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjel. Seega tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral eelkõige tuvastada, kas isikul on tekkinud mittevaraline kahju, kas toiming, millega isikule väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos kahju tekkimise ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.
4. D.Ž taotleb 20 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist, kuna Ida Prefektuuri Jõhvi Arestimaja on hoidnud teda ebainimlikes ja inimväärikust alandavates tingimustes, rikkunud seadust ja tekitanud kahju tema vaimsele ja füüsilisele tervisele.
5. Kaebaja märkis kaebuses, et arestimaja ei võimaldanud talle hambaravi. Vastustaja on märkinud, et kaebaja sellekohane väide on tegelikkusele mittevastav ning selle tõendamiseks 3 on esitanud kohtule koopiad meditsiinitöötaja vahistatute vastuvõtu žurnaalidest (t.lk.66-69), mistõttu loeb kohus tõendatuks vastustaja vastuväite, et kaebaja kaebustele hambavalu kohta on reageeritud, talle on määratud ravimeid ning tuvastatud, et kaebajal katkiseid hambaid ei ole.
6. Kaebaja väitis, et arestimaja rikkus seadust, kuna teda hoiti arestimajas rohkem kui 90 päeva järjest. Vastustaja on selgitanud, et VangS § 4 kohaselt on vahistatu käesoleva seaduse tähenduses isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas ning vastavalt justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan” § 3 punktile 3 paigutatakse vahistatu Viru Vanglasse, kui tema suhtes on kriminaalmenetluses tõkendina vahi all pidamist kohaldanud Viru Maakohus või Viru Ringkonnakohus. Kinnipeetavate ühest kinnipidamisasutusest teise saatmise kord on kehtestatud VangS alusel vastu võetud justiitsministri 30.05.2006 määruses nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord”. Et nimetatud määruse kohaselt on vahistatute ühest vanglast või arestimajast teise vanglasse või arestimajja ümberpaigutamine Tartu Vangla saatmisosakonna teostada ja prefektuuridele või nende arestimajadele seaduseandja poolt sellekohast pädevust antud ei ole, nõustub kohus selles osas vastustajaga, et prefektuuril puudub õigus ja võimalus saata kinnipeetavaid edasi vanglasse ning prefektuur ei ole käitunud õigusvastaselt.
7. Kaebaja on väitnud, et dušši kasutamise võimaldamisega üks kord nädalas, kambris sooja vee puudumisega, kokkusaamiste võimaldamisega 15 minutiks, suitsetamiseks eraldi ruumi puudumisega, isikukonto kasutamise mittevõimaldamisega ning eraldi lukustatava uksega WC ruumi puudumisega rikuti tema õigusi. Kohus selgitab, et kuna kuni 23.10.2011 kehtinud

redaktsiooni § 31 p 12 kohaselt on kinnipeetaval õigus kord nädalas käia saunas, vannis või dušši all ning kaebaja ise on kinnitanud, et vastustaja on võimaldanud dušši kasutamist üks kord nädalas, nagu sätestab

, siis ei ole vastustaja sellega rikkunud kaebaja õigusi. Kohus selgitab, et kuna arestimajas on tagatud vee kasutamine kambris, ei ole kaebaja isikliku hügieeni eest hoolitsemine piiratud absoluutselt ühe sauna, vanni või dušši kasutamise korraga nädalas. Samas ei tulene

-st, et kambris peab olema soe vesi, mistõttu ei ole ka sellega rikutud kaebaja õigusi. 19. Kaebaja märkis, et arestimajas puudus eraldi ruum suitsetamiseks ning viitas passiivse suitsetamise aktiivsest suuremale kahjulikkusele ning sellest tulenevale tema tervise kahjustamisele. Tulenevalt

§ 32

lg 2 p-st 6 on kinnipeetul keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Vastustaja on märkinud, et kinnipeetul oleks endal tulnud nõuda oma kambrikaaslastelt mittesuitsetamist ja selleks pöörduda arestimaja ametniku poole, kes oleks vajadusel paigutanud mittesuitsetaja suitsetajast eraldi kambrisse. Vastustaja vastusest nähtuvalt ei pöördunud kaebuse esitaja arestimajas viibimise ajal mitte kordagi arestimaja ametnike poole sooviga tema eraldamiseks suitsetavatest kinnipeetavatest. Vastustaja on kohtule esitanud ettekande (t.lk70), mille kohaselt lubas kaebaja endal käsi hakata lõikama, kui talle suitsu ei anta. Sellega loeb kohus tõendatuks kaebaja suitsetamise ning sellest tulenevalt on kaebaja eelkõige ise enda tervist kahjustanud ning isegi eraldi suitsuruumi olemasolul tuleks suitsetajal seal viibides taluda nii enda kui ka teiste sigaretisuitsu. Seega on kohus seisukohal, et eraldi suitsuruumi puudumine ei saanud rikkuda kaebaja kui aktiivse suitsetaja õigusi. 20. Kaebuse esitaja on märkinud, et arestimajas viibimise ajal ei olnud tal võimalik kasutada isikukontot, millega on rikutud tema õigusi. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kuna 4

-st ei tulene, et arestimajas viibivatele isikutele avatakse sisseostude tegemiseks isikukonto ja kaebaja ei ole selgitanud, milliseid tema õigusi on sellega rikutud või milline kahju on talle tekkinud, siis arvestades et arestimajas viibivatele isikutele on tagatud kõik eluks vajalik, ei ole tõendatud kaebaja õiguste rikkumine tulenevalt isikukonto kasutamise mittevõimaldamisest.

1. Kaebaja on märkinud, et eraldi lukustatava uksega WC ruumi puudumisega rikuti tema õigusi ja põhjendanud oma õiguste rikkumist asjaoluga, et ajal, mil ta pidi wc-s käima, ei olnud ta kaitstud võõraste silmade eest, mis tekitas ebamugavusi ja privaatsuse puudumist ning peale selle püsis kambris vastik hais. Vastustaja on märkinud, et Jõhvi arestimaja kambrites on wc piiratud läbipaistmatust plastmaterjalist kardinaga, millega on tagatud loomulike vajaduste privaatne rahuldamine. Vastustaja on viidanud ka arestialuse elektroonilisele jälgimise nõudele, sest tulenevalt VangS § 90 lg-st 4 peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Kohus on seisukohal, et elektrooniline jälgimine tuleneb seadusest ning elektroonilist jälgimist ei ole ka kaebaja vaidlustanud. Kohus selgitab, et kambris, kus asub avatud WC, ei ole võimalik vältida ebameeldiva lõhna teket, kuid seda tuleb käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevat asjaolu, mida on leidnud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 17.11.2008 otsuses nr 3-3-1-54-
3. Kaebaja on märkinud, et kokkusaamiste võimaldamisega 15 minutiks on rikutud tema õigusi ja sellest tulenevalt on halvenenud tema peresuhted.

§ 60

lg 1 ja lg 2 kohaselt on kinnipeetul õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord nädalas, kestvusega kuni kaks tundi ja üks kord kuus kuni kolm tundi. Vastustaja on märkinud, et kokkusaamine ei pea kestma seaduses sätestatud maksimum aeg, vaid võib väldata ka 15 minutit. Vastustaja on seisukohal, et seega on täidetud arestimajas kokkusaamiste võimaldamine kaebajale ning kaebaja õiguste sellekohast riivet ei esinenud. Kohus nõustub selles osas vastustajaga, et kohtumine ei pea kestma seaduses sätestatud maksimumaega. Samas on kohus arvamusel, et tulenevalt

-s sätestatust võib kokkusaamiste aega piirata üksnes julgeolekukaalutlustel, kuid puuduvad tõendid selle kohta, millistele asjaoludele on tuginetud. Kaebaja on märkinud, et kokkusaamiste aja piiramine tõi kaasa sotsiaalsete suhete halvenemise, kuid ei ole kohtule põhjendanud, kuidas on tema peresuhted halvenenud või esitanud tõendeid selle tõendamiseks. Seega ei saa kohus ka selles osas lugeda kaebaja õiguste piiramist ja talle kahju tekitamist tõendatuks.

1. Kaebaja on väitnud, et arestimajas ei võimaldatud tal lõigata juukseid ja pesta pesu. Nähtuvalt arestimaja juhi 04.10.2011 vastusest päringule (t.lk.65) ei ole arestimajas juuksuriteenust ette nähtud, kuid selle jaoks on olemas käärid ja juukselõikusmasin ning kinnipeetutel võimaldatakse ametnike valve all vastastikku juukseid lõigata, kui nad ise selleks soovi avaldavad. Nähtuvalt vastusest päringule tuleb samuti soovi avaldada pesu pesemiseks ning selleks väljastatakse kinnipeetutele pesukauss ja pesuseep ning riideid saab pesta dušširuumis. Kuna kaebuse materjalidest nähtuvalt ei ole arestialune ise vastavasisuliste palvetega arestimaja ametnike poole pöördunud ja arestimajas on vahistatu õiguste realiseerimiseks kindel kord ning kohtul ei ole alust kahelda arestimaja juhi selgitustes, on kohus seisukohal, et Ida Prefektuur ei ole rikkunud kaebaja õigusi.
2. Kaebaja on väitnud, et talle ei võimaldatud igapäevaselt lugeda ajalehti ega juurdepääsu raamatukogule, samuti ei saanud soetada televiisorit või muud elektriseadet, mis tekitas suuri ebamugavusi ja moraalset pinget.

§ 31

p 9 kohaselt on kinnipeetul õigus lugeda riigi päevalehti ja ajakirju paberkandjal ning raamatukogu olemasolu korral seal olevat kirjandust. 5

§ 31

p 15 kohaselt on elektrilise olmetehnika osas sätestatud, et kambris on võimalik tehniliste võimaluste olemasolul asutuse juhi loal omada isiklikku raadiot või televiisorit. Nähtuvalt arestimaja juhi vastusest päringule on arestimajas ajalehed, mida võimaldatakse kinnipeetutel lugeda, puudub raamatukogu, kuid kinnipeetavatele väljastatakse lugemiseks ametnike poolt arestimajja toodud nii eesti kui vene keelseid raamatuid. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et arestimajas on julgeoleku tõttu oluliselt piiratud kambris elektrilise olmetehnika omamine, asutuse juhi loal võimaldatakse omada isiklikku raadiot või televiisorit, kuid puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks vastavat luba taotlenud. Kohus leiab, et kuna kaebaja ei ole kohtule väitnud ega nähtu ka asja materjalidest, et ta oleks arestimajas avaldanud rahulolematust ajalehtede lugemise osas või esitanud taotlusi elektriseadme lubamiseks, ega vaidlustanud sellest keeldumise kohta vormistatud haldusakte, ei ole kohtul alust kahelda vastustaja vastuses kaebaja sellekohaste taotluste puudumise kohta ning kohus leiab, et kaebaja õigusi ei ole rikutud. 25. Kaebaja on väitnud, et vaatamata tema palvetele ei võimaldatud talle igapäevaseid jalutuskäike vabas õhus.

§ 31p 4 kohaselt on vahistatul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida ning ka Vang

S § 93 lg 5 sätestab, et vahistatule võimaldatakse tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Kohus on seisukohal, et

§ 31

lg 4 ei sätesta arestimajale imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel iga päev 1 tund vabas õhus viibida, vaid vabas õhus viibimise eelduseks on sellekohane soovi avaldamine. Arestimaja juhi 04.10.2011 vastusest päringule nähtub, et värskes õhus viibimised viiakse läbi iga tööpäev kooskõlas

§ 31

lg-s 4 sätestatule, kuid esineb ka päevi, kus kõik arestimaja konvoipolitseinikud on terve päeva hõivatud kohtuistungite teenindamisega ja kinnipeetute saatmisega väljaspool arestimaja ning siis vabas õhus viibimist ei toimu. Arestimaja juhi seletustest nähtuvalt saab vahistatu oma õigusi realiseerida vastava tahte selgesõnalise avaldamise korral arestimaja ametnikule ning siis on seaduslike aluste ja võimaluste olemasolul vahistatul võimaldatud vabas õhus viibida. Seega ei ole vastustaja vaielnud vastu kaebaja sellekohasele väitele, et iga päev vabas õhus viibimist ei võimaldatud. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et kas, mis kuupäeval ja kellele oleks kaebaja avaldanud soovi vabas õhus viibimiseks ning et sellele oleks vastatud keeldumisega. Seega on kohus seisukohal, et ei ole tõendatud, et kaebaja oleks pöördunud sooviga jalutuskäiguks arestimaja ametniku poole ning kui kaebaja ei ole selleks soovi avaldanud, ei ole tulenevalt

§ 31p-st 4 selle mittevõimaldamine õigusvastane.

Kohus on seisukohal, et isegi, kui tal ei olnud võimalik iga päev vabas õhus viibida, ei ole kaebaja esitanud kohtule väiteid ja tõendeid sellest tuleneva kahju tekkimise kohta.

1. Kohus selgitab, et kaebajale võis seoses Jõhvi Arestimajas viibimisega tekkida mõningaid ebameeldivusi, kuid kaebaja on ise oma käitumisega asetanud end olukorda, kus tal tuli viibida arestimajas ning taluda kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid piiranguid. Tulenevalt eeltoodust ei ole kohus tuvastanud, et arestimajas kinnipidamisega oleks kaebajale tekkinud füüsilisi või hingelisi kannatusi, kahjustatud tema tervist, alandatud tema inimväärikust või põhjustatud talle muid ebameeldivusi või kannatusi, mis ületaksid kinnipidamisega paratamatult kaasneva kannatuse määra.
2. RvastS näeb küll mittevaralise kahju hüvitamise alusena ette inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise, kuid seejuures on kaebajal jäänud tähelepanuta, et mitte igasugust ebamugavustunnet, mida kinnipeetaval vanglas viibides kogeda tuleb, pole võimalik käsitleda tervise kahjustamisena või inimväärikuse alandamisena. Mittevaralise kahju tekkimise saavad 6 vastavad kannatused kaasa tuua vaid siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine, ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt minimaalset raskusastet ning selle tagajärg on reaalne. Euroopa Inimõiguste Kohus on inimväärikuse alandamisena kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Kohtu hinnangul ei ole kaebuses toodud asjaolud võrreldavad eeltoodud olukordadega, mistõttu ei ole alandatud kaebaja inimväärikust.
3. Kuivõrd füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste puhul ei ole nende mõõtmine objektiivselt võimalik, peab moraalse kahju tõendatuks lugemisel olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, nt missugused on tervisekahjustuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed isiku jaoks. Iga kahjuliku tagajärje tõendamisel tuleb viidata konkreetsetele tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Kohus on seisukohal, et ei ole tõendatud kaebaja inimväärikuse alandamine, tema perekonnasuhete halvenemine või moraalse kahju tekkimine. Üksnes kinnises asutuses viibimine võib olla stressitekitav, kuna peab harjuma vangistusega kaasnevate piirangutega. Seega ei ole tuvastatud kaebaja inimväärikuse alandamine või tema õiguste rikkumine, mis tingiks kahju rahalise hüvitamise. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Mare Krull kohtunik 7