← Eesti

3-11-971/42

Obsah (10)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 200§ 285§ 92§ 108§ 93§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2012, Tallinn Haldusasja

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-11-971 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja karistas 28.02.2011 käskkirjaga nr 241-d kinnipeetav T. Pt vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 14.11.1 rikkumise eest distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks, sest kinnipeetav suitsetas selleks keelatud ajal ja kohas. T. P distsipliinirikkumine on tõendatud järelevalveosakonna valvur I T 01.02.2011 ettekandega nr 226, millest nähtub, et 01.02.2011 kell 06.50 suitsetas kinnipeetav T. P kinnipeetavate söökla nõudepesuruumis pesuvalamu kohal. Valvur I. T märkuse peale kustutas kinnipeetav temal näppude vahel olnud suitsu. Suitsetamine selleks keelatud ajal ja kohas on vangla üldist julgeolekut ohustav rikkumine. Vales kohas suitsetamine võib kahjustada kaaskinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnike tervist, samuti lähtub põlevast suitsust vangla üldist julgeolekut ohustav tuleoht. Kinnipeetava väide, et ta ei ole nõudepesuruumis suitsetanud, ei leidnud menetluse käigus kinnitust. I. T ettekande ja täiendavate ütlustega on tõendatud, et T. P nõudepesuruumis suitsetas. Vanglateenistuse ametnikul ei ole ühtegi põhjust fikseerida sündmusi tegelikkusest erinevalt ja ettekande koostaja sõnades puudub alus kahelda. T. P oli teadlik kohustusest järgida vangistusalaseid õigusakte (nendega tutvumist on ta 07.05.2008 oma allkirjaga kinnitanud), mistõttu oli tema käitumine süüline. Raskendava asjaoluna on arvestatud, et kinnipeetaval on kehtivad distsiplinaarkaristused, kergendavad asjaolud puuduvad. Seejuures on tegemist kolmanda distsipliinirikkumisega, mis on seotud suitsetamise või tubakatoodete ja suitsetamistarvikute omamisega selleks keelatud ajal ja kohas. Seetõttu ei täidaks kartserisse paigutamise asemel kergema distsiplinaarkaristuse kohaldamine vangistuse täideviimise eesmärke.
  2. T. P esitas 28.02.2011 käskkirja peale 09.03.2011 vaide, mille Tallinna Vangla direktor jättis 12.04.2011 vaideotsusega nr 1-13/10145-1 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on distsipliinirikkumise toimepanemine tõendatud, sest ei nähtu ühtegi objektiivset põhjust, mis seaks kahtluse alla I. T ettekandes ja seletuskirjas märgitu õigsuse. Vanglateenistuse ametnikul puudub subjektiivne huvi koostada vaide esitaja kohta alusetuid ettekandeid.
  3. T P esitas 15.04.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 28.02.2011 käskkirja tühistamiseks. Käskkirja kohaselt olevat valvur I. T teinud T. Ple keelatud ajal ja kohas suitsetamise kohta märkuse, kuid kaebaja kuulis sellest esimest korda alles 07.02.2011 oma kontaktisikult. Varem keegi kaebajalt seletust ei nõudnud ja valvuri tähelepanek oli ilmselt ekslik, kuna oli tehtud nurga tagant või läbi pesuruumi luugi vaadates. Kaebaja ei ole keelatud ajal ja kohas suitsetanud. Seletust oleks tulnud nõuda kohe pärast sündmuse toimumist, mitte nädal aega hiljem. Valvur oleks pidanud rikkumise toimepanemises veenduma, kontrollima kinnipeetava nimesilti ja tegema korrarikkujale märkuse. Pesuruum on täis auru ja kolinat, valgustus on puudulik, raadio mängib täisvõimsusega ning töötavad kinnipeetavad on kõik ühesuguses riietuses. Kuna suitsetati väidetavalt pesuvalamu kohal, sai valvur suitsetajat näha ainult selja tagant. Korrarikkumine on antud juhul jäänud nõuetekohaselt fikseerimata. Kuna valvur jättis rikkujale märkuse tegemata ja võis seetõttu rikkuja isikus eksida (sh kannab valvur prille), ei saa kaebaja süü olla tõendatud üksnes valvuri sõnade põhjal. Kaebaja tööruum on kahetsusväärselt kujunenud nn „kiirmahvimise“ kohaks ning kuna sinna pääseb takistamatult iga köögis või söögisaalis viibija, siis võis suitsetajaks antud juhul olla ükskõik milline kinnipeetav, keda ei ole tagantjärele enam võimalik tuvastada. Isiku oleks saanud tuvastada sündmuskohal, kuid seda ei tehtud. Valvur lähtus üksnes eeldusest, et kuna ruumis töötab kaebaja, siis järelikult tema ka suitsetas. Samas ei viibi kaebaja kogu aeg pesuruumis ja tal on ka muud tööülesanded, mistõttu ei oska ta öelda, kes seal konkreetsel ajal viibisid. Kaebaja lahkub tavaliselt ruumist, kui keegi seal suitsu ette paneb, sest tal ei ole teiste keelamiseks 2

(7)3-11-971 võimu. Kaebaja oleks saanud tunnistajad leida, kui ta oleks olnud viivitamatult teadlik enda süüdistamisest. Kuna talle teatati sellest alles viis päeva hiljem, ei ole tunnistajate leidmine enam võimalik.
  1. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning vaidlustatud käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Kaebaja süü on tõendatud valvur I. T ettekandega ning vangistusosakonna inspektor-kontaktisik Kaja Vikkov viis 21.02.2011 valvuriga läbi ka vestluse, täpsustamaks ettekandes märgitud asjaolusid. Inspektor-kontaktisiku õiendis fikseeritud täiendavates ütlustes kinnitas I. Tiik, et 01.02.2011 kell 06.50 nägi ta, kuidas T. P nõudepesuruumis pesuvanni kohal suitsetas (ettekande koostanud vanglaametnik nägi T. P käes põlevat sigaretti ja ka seda, kuidas ta suitsetas, vanglaametniku märkuse peale kustutas kaebaja sigareti näppude vahel). Kui pesuruumis viibis veel teisi isikuid, siis peaks leiduma ka tunnistajaid. Samuti pidanuks kaebaja märkama, kui keegi teine ruumis suitsetab. Kaebusest ja selle lisadest ei nähtu, et ruumis võis suitsetada mõni teine isik. Kaebaja vastupidised väited ja püüd omistada toimepandud rikkumist kellelegi teisele, on üksnes otsitud selleks, et pääseda vastutusest. I. T ettekandest nähtub, et T. P oli teadlik, milles teda süüdistatakse, ning kaebaja on distsiplinaarmenetluse käigus andnud ettekande kohta 07.02.2011 omapoolsed selgitused. Kuigi kaebuses on ette heidetud seletuse küsimist alles nädal pärast rikkumist, ei ole tegemist menetlusnõuete rikkumisega, sest see, millal tuleb distsiplinaarmenetluse käigus anda kinnipeetavale võimalus anda selgitusi, ei ole konkreetselt sätestatud. Kuigi ettekandes ega distsiplinaarmenetluse materjalides ei ole seda märgitud, siis vangla praktika kohaselt teavitatakse kinni peetavat isikut rikkumisest koheselt ning antakse talle võimalus omapoolsete selgituste andmiseks. Seega oleks kaebaja saanud koheselt juhtida vangla tähelepanu sellele, et asjas tuleks üle kuulata ka tunnistajaid, kuid ta pole seda teinud.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 14.12.2011 otsusega T. P kaebuse rahuldamata. Kaebaja väited, et ta ei ole sündmuskohas suitsetanud, on distsiplinaarasja materjalidega ümber lükatud. I. T 01.02.2011 ettekandest nähtub, et valvuri märkuse peale kustutas kaebaja sigareti. Seega on kaebaja tabatud suitsetamiselt ja sellest on teda ka vahetult sündmuse toimumise ajal ja sündmuskohas teavitatud. Rikkumise osas täiendavalt 21.02.2011 koostatud õiendis täpsustab I. T, et nägi 01.02.2011 kell 06.50, kuidas kinnipeetav T. P suitsetas kinnipeetavate söökla nõudepesuruumis pesuvanni kohal. Valvur nägi kinnipeetava käes põlevat sigaretti ja ka seda, kuidas kinnipeetav suitsetas. Karistus on kaebajale määratud 28.02.2011 ehk pärast kõigi asjaolude veelkordset kontrollimist. Kaebaja ei ole taotlenud konkreetsete tunnistajate ülekuulamist ega ole vastupidist tõendanud. Kohtul ei ole alust kahelda valvuri ettekandes ja täiendavas selgituses, sest kaebaja ei ole märkinud, et tal oleks olnud valvuriga mingi konflikt või vaen, mis saaks tingida kahtluse valvuri soovis esitada kaebaja vastu pahatahtlik ja alusetu süüdistus. Vastupidi, kaebaja on kinnitanud, et ta ei sea kahtluse alla valvuri sõnu, et keegi nõudepesuruumis suitsetas, kuid märgib, et see ei olnud tema. Iseenesest T. P ei välista, et just nõudepesuruum on kujunenud kinnipeetavate suitsetamise kohaks. Distsiplinaarasja materjalidest nähtub üheselt, et kaebajat teavitati rikkumisest vahetult sündmuse toimumise ajal ning vastupidist ei tõenda asjaolu, et temalt võeti seletus alles 07.02.
  3. Kui kaebajal oleks olnud nimetada mõni tunnistaja, siis oleks ta saanud sellele koheselt juhtida vangla tähelepanu. Kuna distsiplinaarmenetlus viidi läbi viivituseta, ei olnud asjaolude tagantjärele kontrollimine kuidagi välistatud ja vajaduse korral olnuks kaebajal võimalik oma väiteid tunnistajate ütlustega kinnitada. T. Pt on samalaadse distsipliinirikkumise eest karistatud juba kolmandat korda, mis viitab, et kaebaja väited tema tavapärase korrektse käitumise osas ei ole õiged. Kuna ettekandest nähtub 3
(7)3-11-971 üheselt, et valvur tegi suitsetamise kohta märkuse konkreetselt T. Ple, jäävad kaebaja viited nõudepesuruumis valitsevatele tingimustele arusaamatuks ning need asjaolud ei saanud kuidagi takistada rikkuja identifitseerimist. Kaebaja väide, et valvur ei ole temale suitsetamise kohta märkust teinud, ei ole leidnud kinnitust. Samas isegi juhul, kui valvur ei oleks talle midagi öelnud, ei välistaks see ettekande koostamist. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis konkreetsel ajal tööl. Käskkirjas märgitud süüteo toimepanemine T. P poolt on esitatud tõenditega tuvastatud ja rikkumise eest tuli kaebajale määrata karistus. Kuna vanglateenistuse ametnike üheks teenistusülesandeks on ka kinni peetavate isikute distsipliinirikkumiste fikseerimine, siis ei ole suitsetajate suhtes nn „nõiajahi“ korraldamise argument asjakohane ning rikkumise avastamise korral on ametnik kohustatud sellele reageerima. Vastustajaga tuleb nõustuda, et kirjeldatud teo toimepanemise eest kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on vajalik ja õigustatud nii eri- kui ka üldpreventiivses mõttes. Vaidlustatud käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistusliigi valikut ja kartserisse paigutamise kestust. Karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega, sest vastav distsipliinirikkumine ohustas vangla julgeolekut. Vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju vastustajale seadusega antud kaalutlusõiguse piiridest. Arvestatud on kinnipeetava süü raskuse, kaebaja isikuga ja tema varasema käitumisega. Ka kohtumenetluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistusliigi ja määra valiku ja põhjendatuse. Läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingud on fikseeritud ettenähtud korras ega sisalda vigu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. T P palub apellatsioonkaebuses ja ringkonnakohtule 26.03.2012 saabunud täiendavates seisukohtades halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant jääb kõigi oma kaebuses toodud seisukohtade juurde. Halduskohus on võtnud otsuse tegemisel ühekülgselt arvesse üksnes vastustaja argumente ja T. P süü vaidlusaluse distsiplinaarsüüteo toimepanemisel ei ole tõendatud. Halduskohus leidis, et T. P on esitanud kohtule valeväiteid ja tema süütegu on valvur I. T ettekande alusel tuvastatud õigesti. Apellant ei ole kohtule valetanud, vaid on püüdnud säilitada delikaatsust valvuri seletuse osas. Valvur ei teinud T. Ple väidetava süüteo toimepanemise ajal märkust ega ole teda rikkumisest informeerinud, valvuri sellekohased väited on ebaõiged. Valvur sai suitsetajat näha üksnes läbi nõudepesuluugi ja selja tagant. Kogu sündmus (sh valvuri ja T. P vahel igasuguse suhtluse puudumine) oleks pidanud olema näha videokaamera ülesvõttest, mille vangla oleks pidanud tõe väljaselgitamise huvides säilitama. Praegu on süüteo tuvastamiseks olemas üksnes valvuri ja apellandi vastupidised väited. Kuigi nõudepesuruumis ei ole videokaamerat, on kaamera olemas söögisaalis, millelt oleks nähtunud valvuri liikumine ja asjaolu, et valvur T. Ple mingit märkust ei teinud. Söögisaali video säilitamiseks poleks vanglal olnud mingit takistust. Vangla lähtus sellele vaatamata üksnes valvuri seletusest kui kaudsest tõendist, jättes kasutamata võimaluse hinnata otseseid tõendeid. Seega oli distsiplinaarmenetlus vigadega. Kusjuures
  2. a oktoobris esitas T. P kohta kirjutatud ettekandes ilma mingi nähtava põhjuseta väleväiteid ka teine valvur ja kui
  3. eluosakonna kontaktisik poleks pidanud vajalikuks vaadata läbi söögisaali videod, oleks T. P ka sellel juhul saanud karistuse. Seega ei piisa alati valvuri sõnadest, et korrarikkumist tõendada. Kui Tallinna Vangla väidab, et tal puuduvad
  4. a oktoobri sündmuse kohta andmed, on see vastustaja tegematajätmine. Arusaamatu on kohtu imestus selle üle, et T. Pl ei olnud hiljem enam võimalik leida tunnistajaid, kuna teda ei informeeritud juhtunust koheselt (rikkudes sellega VangS § 64). Apellant rõhutab, et ta ei ole mitte soovinud esitada tunnistajaid, vaid ta ei saanud seda teha, kuna ei olnud ajavahemikul 02.02.2011–07.02.2011 teadlik tema 4
(7)3-11-971 süüdistamisest. Tähtsust ei oma see, et seadus ei sätesta, millal rikkujalt seletus võetakse. Tallinna Vangla tunnistab ka ise, et seletust ei võetud viivituseta. Põhjendamatu on kohtu hinnang, et kõik T. P seletused on antud karistusest pääsemise eesmärgil, sest karistus pöörati täitmisele juba 10.10.
  1. Apellant ei pea tõendama oma süütust. Kokkuvõttes ei ole T. P väidetav süütegu piisavalt tõendatud ja käskkiri tuleb sellel põhjusel tühistada.
  2. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus on teinud põhjendatud otsuse, võttes arvesse mõlema menetlusosalise poolt esitatud tõendeid ja seisukohti. Kohus juhtis T. P tähelepanu asjaolule, et tal tuleb oma väiteid vastavate tõenditega kinnitada. Ebaõige on seisukoht, et T. P kohta ettekande kirjutanud vanglaametnik esitas valeandmeid. Vanglateenistuse ametnike üks teenistusülesannetest on kinni peetavate isikute distsipliinirikkumiste fikseerimine ja kinni peetava isiku arusaam distsipliinirikkumise olemusest võib olla tegelikkusest erinev, kuid see ei tähenda, et ametnikud on valelikud. Tegemist on apellandi subjektiivse ja tegelikkusele mittevastava hinnanguga. Selle kohta, et T. P on juba korra pääsenud distsiplinaarkaristusest põhjusel, et ametnik oli kirjutanud tema suhtes alusetu ettekande, vanglal andmed puuduvad ja tegemist on alusetu väitega. Vanglal puudub subjektiivne huvi kinni peetavaid isikuid alusetult karistada. Väär on ka apellandi väide, et vangla jättis teadlikult videosalvestise läbi vaatamata, sest hoones, kus T. P distsipliinirikkumise toime pani, asub videokaamera ruumis, kust ei ole võimalik nõudepesuruumis toimuvat salvestada. Seega ei ole sündmuse kohta olemas mingit videosalvestist. Halduskohus on otsuses õigesti põhjendanud, miks ei ole veenvad apellandi väited tunnistajate hilisema leidmise võimatuse kohta. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi VangS § 64 kohaselt ning apellanti teavitati distsipliinirikkumisest vahetult sündmuse toimumise ajal. VangS § 65 lg 1 järgi pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe ning seda ei takista iseenesest ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaidlustamine kohtus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  4. VangS § 64 lg 2 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse, ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Antud juhul nähtub valvur I. T 01.02.2011 ettekandest nr 226 (tl 32 pöördel), et vanglaametnik tegi T. Ple nõudepesuruumis suitsetamise kohta märkuse. T. P 07.02.2011 seletuskirja (tl 33 pöördel) kohaselt sai kinnipeetav aga väidetavalt 01.02.2011 toimunud distsipliinirikkumisest sel päeval teada esimest korda ja mingit märkust temale tehtud ei ole. Ringkonnakohus märgib esmalt, et valvuri poolt kinnipeetavale märkuse tegemine või tegemata jätmine ei mõjuta iseenesest kuidagi seda, kas distsiplinaarsüütegu on toime pandud või mitte. T. Pt ei ole karistatud vanglateenistuse ametniku korraldusele allumatuse eest, vaid üksnes selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas suitsetamise eest. Seejuures ei saa kaebaja enda seisukohtades väljendatut arvestades olla vaidlust selle üle, et T. P oli teadlik asjaolust, et kinnipeetavate söökla nõudepesuruumis ei ole suitsetamine lubatud. Distsipliinirikkumisest viivitamatu teavitamine on kahtlemata oluline ja vajalik selleks, et võimaldada ka väidetaval rikkujal endal tõhusalt koguda tõendeid või juhtida tähelepanu tõenditele, mis võiksid kinnitada rikkumise mittetoimumist. Sellest kõrvalekaldumine saaks 5
(7)3-11-971 olla põhjendatud üksnes erandlikel asjaoludel. Samas isegi juhul, kui rikkuja teavitamine distsiplinaarmenetlusest ja temalt seletuse võtmine on toimunud viivitusega, ei tähenda see iseenesest, et karistuse määramine on toimunud sisuliselt õigusvastaselt ja vastav käskkiri tuleks tühistada. Oluline on hinnata hoopis seda, kas menetluse käigus kogutud tõendite põhjal on süüteo toimepanemine piisavalt tõendatud või mitte.
  1. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et isegi kui T. P sai tema süüdistamisest esmakordselt teada alles 07.02.2011, ei olnud tal sel ajal enam objektiivselt võimalik leida tunnistajaid, kes võiksid kinnitada tema väiteid. Kuna vaidlusalune sündmus toimus alles 01.02.2011, siis ei oleks olnud selle meenutamine veel objektiivselt sugugi välistatud. Seejuures on ka T. P ise suutnud 07.02.2011 seletuskirjas täie kindlusega väita, et 01.02.2011 temale mingit märkust ei tehtud. Puudub põhjus arvata, et ükski teine kinnipeetav poleks olnud võimeline nädal varem toimunut meenutama. Seejuures juhul, kui T. P ja I. T vahel 01.02.2011 mingit suhtlust ei toimunud, nagu väidab apellant, ei olnud ka temal endal erilist põhjust konkreetsel päeval toimunud sündmusi mäletada. Siiski tuleb nõustuda apellandiga selles, et kuna Tallinna Vangla pidi T. P 07.02.2011 seletuskirjast mõistma, et kinnipeetav vaidlustab valvuri ettekandes toodud faktiliste asjaolude esinemise (sh eelkõige ükskõik missuguse sisuga märkuse tegemise), mida oleks ilmselt vähemalt mingil määral olnud võimalik kontrollida ka kinnipeetavate söögisaalis asuva videokaamera salvestise abil (nt kinnitada valvuri nõudepesuruumi sisenemise fakti), siis oleks vanglal tulnud kinnipeetava sellekohast väidet kontrollida. Ringkonnakohus rõhutab, et olukorras, kus vanglal on võimalik ilma raskusteta koguda ise andmeid kinnipeetava poolt distsiplinaarmenetluses esitatud vastuväidete kontrollimiseks, kusjuures vastavad tehnilised võimalused on üksnes vangla kontrolli all ja kinnipeetava väidete kontrollimise vajadus pidi olema vanglale ettenähtav (st tegemist oli asjakohaste vastuväidetega), on vangla kohustatud oma võimalusi ka kasutama, sõltumata sellest, kas ja millal kinnipeetav vastavate tõendite kogumist (nt valvekaamera salvestiste ülevaatamist) selgesõnaliselt nõudis. Isegi siis, kui kinnipeetava distsipliinirikkumine on vangla hinnangul piisavalt tõendatud muude tõenditega, ei saa pidada põhjendatuks valvekaamera salvestiste kasutamata jätmist (sh nende mittesäilitamist), kui need võivad aidata kaasa rikkumise asjaolude selgitamisele. Vanglale peab olema ettenähtav, et distsiplinaarkaristuse määramisel võidakse see vaidlustada ning järgnevas vaide- või kohtumenetluses ei pruugi vaideorgan või halduskohus pidada olemasolevaid tõendeid rikkumise tuvastamiseks piisavateks või nende usaldusväärsuse osas tõstatatud kahtlusi kõrvaldatuks. Ka käesoleval juhul, kus pole vaidlust selles, et valvekaamera sündmust otseselt salvestada ei saanud, kuna nõudepesuruumis valvekaamera puudub, oleks kinnipeetavate söögisaalis asuva valvekaamera salvestise kontrollimine saanud kõrvaldada kahtluse vähemalt osas, kas valvur 01.02.2011 hommikul nõudepesuruumis tööl olnud T. Pga üldse suhtles või mitte.
  2. Eeltoodule vaatamata ei olnud T. Ple distsiplinaarkaristuse määramine välistatud, kui süüteo toimepanemine on piisavalt tõendatud juba olemasolevate tõendite põhjal. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul saab apellandi distsiplinaarsüüteo toimepanemise lugeda valvuri 01.02.2011 ettekande ja 21.02.2011 täiendavate seletuste (tl 33) põhjal tuvastatuks. Olukorras, kus ringkonnakohus ei pidanud usutavaks kinnipeetava selgitust, et tal ei olnud rikkumisest viivitusega teadasaamise tõttu võimalik esitada omapoolseid tõendeid (st taotleda tunnistajate ülekuulamist) ning rikkumise kohta on olemas üksnes kinnipeetava ja vanglateenistuse ametniku väited, peaks valvuri väidetes kahtlemiseks esinema mingi ratsionaalne põhjus. Käesoleval juhul puuduvad väited selle kohta, et I. Tl võinuks olla mingi põhjus esitada T. P kohta ebaõigeid andmeid. Seejuures on valvur I. T ettekanne ja tema 6
(7)3-11-971 hilisemad selgitused omavahel kooskõlas ning ametnik ei ole neid tagantjärele muutnud, mis võiks samuti anda aluse kahelda selgituste usaldusväärsuses. Vanglateenistuse ametnike üheks peamiseks teenistusülesandeks ongi kinni peetavate isikute poolt vangladistsipliini järgimise kontrollimine ja õigusaktides ettenähtud nõuete rikkumistele reageerimine. Kui puuduvad mõistlikud põhjused, miks peaks vanglateenistuse ametnik esitama ebaõigeid andmeid, ei ole alust ettekande õigsuses kahelda. Kohus ei saa eeldada, et vanglateenistuse ametnik rikub oma teenistuskohustusi, kui selle kohta igasugused andmed puuduvad. Esitades kinnipeetava poolt toimepandud distsipliinirikkumise kohta valeandmeid, paneks valvur toime avaliku teenistuse seaduse § 84 p-s 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo – vääritu tegu, s.o süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Asjaolu, et T. P on väidetavalt
  1. a oktoobris valvekaamera salvestise kontrollimise tõttu n-ö pääsenud distsiplinaarkaristusest olukorras, kus teine vanglaametnik olevat tema kohta esitanud ebaõige ettekande, ei ole käesolevas vaidluses asjakohane, kuivõrd see puudutab apellandi enda kinnitusel teist vanglaametnikku ja isegi sellise juhtumi esinemisest ei saaks teha üldistusi kõigi ülejäänud vanglaametnike suhtes.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnangutega Tallinna Vangla 28.02.2011 käskkirja formaalse ja materiaalse õiguspärasuse kohta ega pea vajalikuks neid korrata. Käskkirjas on valitud distsiplinaarkaristuse liiki ja määra piisavalt ja asjakohaselt põhjendatud ning kaalutlusreegleid ei ole rikutud. Kuna tegemist oli juba kolmanda samalaadse rikkumisega, siis on kartserisse paigutamise kui kõige rangema mõjutusvahendi rakendamine põhjendatud ning karistuse määra (5 ööpäeva) ei saa pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks.
  3. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb T.

P apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14.12.2011 otsus muutmata. 14. Kehtiva

§ 285

lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue

jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

-s sätestatut. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski põhimõttelisi erinevusi pole. Nii varasema

§ 92

lg 1 kui ka kehtiva

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Varasema

§ 93

lg-st 2 ja kehtiva

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et T.

P on olnud nii esimese kui ka teise astme kohtus vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti T. P kaebus rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Vangla esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud varasema

§ 93

lg 1 ja kehtiva

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. Viive Ligi Virgo Saarmets Ruth Virkus 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.