Obsah (7)

§ 317§ 407§ 438§ 436§ 468§ 173§ 162

2-11-48854 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Maimu Laumets Otsuse tegemise aeg ja koht 02.04.2012. a, Jõgeva kohtumaja, Pargi 1 Jõgeva Tsiviilasja number 2-

) § 416 lg 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt

§-le 142 Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (SEB Pank) või arvelduskontole nr 221023778606 (Swedbank), mõlemal juhul viitenumber 3100057455. Menetluse käik PLACET GROUP OÜ esitas 13.10.2011.a kohtule hagiavalduse Txxxx Jxxxxxxxx vastu võlgnevuse summas 191,73 euro, intressi summas 38,34 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 153,39 euro nõudes. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt

§-le 394 ning kohustas kostjat vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada. Hagiavalduses märgitud kostja aadressil xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx saadetud hagimaterjalid tagastati märkega „ei ela antud aadressil“. Kohtul ei õnnestunud kostja tegelikku elu- või viibimiskohta välja selgitada. 27.12.2011.a esitas hageja taotluse kostjale menetlusdokumentide avalikult kättetoimetamiseks. Kohus rahuldas taotluse ja otsustas 27.12.2011.a määrusega toimetada kostjale hagimaterjalid kätte avalikult vastava teadaande avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja andis vastamiseks tähtaja 20 päeva teate kättetoimetamisest alates. Teade avaldati 27.12.2011.a.

§ 317lg 5 alusel loeb kohus menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks 26.01.2012.

a. Kostjat hoiatati

§ 407võimalikest õiguslikest tagajärgedest hagile mittevastamise korral.

Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile sisuliselt vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta hagile kohtu poolt määratud tähtajaks. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus leiab, et kuna ei esine

§ 407

lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik, vastavalt

§ 407

lg-le 1 lahendada asi tagaseljaotsusega.

§ 407

lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud. Hagimaterjalide põhjal on pooled sõlminud 13.03.2009. a laenulepingu (tl 9), mille alusel on hageja andnud kostjale laenu 3000 krooni intressimääraga (30 päeva eest 600 krooni) 240 % aastas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping. 2 2-11-48854

§ 438

lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb

§ 438

lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Vabariigi Valitsuse poolt 07.08.

1. a määrusega nr 98 kehtestatud „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvestamise korra“ § 3 kohaselt arvutades kujuneb poolte vahel sõlmitud laenulepingu krediidikulukuse määraks 791,60 %. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 01.05.
2. a jõustunud redaktsiooni § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2
3. lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt märtsis 2009 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 35,87 %. Seega ületab poolte vahelise lepingu järgi kostja poolt tasutav krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. 01.05.
4. a jõustunud TsÜS redaktsiooni § 86 lg 1 alusel oleks seega kostja kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja tarbijakrediidileping tühine. Kohus on seisukohal, et kuivõrd laenulepingu sõlmimise ajal märtsis
5. a ei kehtinud TsÜS § 86 uues redaktsioonis, millega piirati laenu kasutamise tasu suurust ehk intressi, tuleb lähtuda kehtinud seadusest, mille kohaselt ei olnud tarbijat ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mis puudutas lepingu eseme hinda ja üleantu väärtust, seega laenusummat ja laenu hinda ehk intressi. Seega on põhjendatud hageja nõue laenu põhiosa ja intressi nõudes. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenulepingu järgi saadud 3 000 krooni, mis vastab 191,73 eurole ja kokkulepitud intress 600 krooni, mis vastab 38,34 eurole. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja on arvestanud viivist perioodi 12.04.2009 – 27.09.
6. a eest kokkulepitud intressimääras, kokku summas 1141,73 eurot. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt nõuab hageja kostjalt viivise tasumist summas 153,39 eurot. Viivis nimetatud summas tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt

§ 468

lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. 3 2-11-48854 Menetluskulude jaotus

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hagi, seega tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja on esitanud koos hagiga menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub välja mõista kostjalt menetluskuludena menetluses tasutud riigilõivu ja lepingulise esindaja tasu. Hageja on tasunud riigilõivu hagi esitamisel 63,91 eurot ja kostjale menetlusdokumentide avalikult kättetoimetamise eest 6,39 eurot, kokku riigilõivud 70,30 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja lepingulise esindaja tasu on 60 eurot. Kohus leiab, et lepingulise esindaja tasu nimetatud määras on asjaolusid arvestades mõistlik ja jääb Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a. määrusega nr 137 kehtestatud teistelt menetlusosalistelt sissenõutava lepingulise esindaja ja nõustaja kulude maksimaalse kulu piiresse ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maimu Laumets Kohtunik 4