-ga on võlausaldajale pandud kohustus põhistada võlgniku maksejõuetus ja tõendada nõude olemasolu (
Maksejõuetuse põhistamine on võlgniku maksejõuetust kinnitavate eluliste asjaolude väljatoomine ja põhjendamine. Lisaks võlgniku maksejõuetust põhistavatele muudele asjaoludele ehk üldalustele tuleb võlausaldajal pankrotiavalduse esitamisel tuua välja ka vähemalt üks seaduses toodu maksejõuetust põhistav asjaolu ehk erialus. Erialuste kataloog on sätestatud
Lähtuvalt pankrotiseaduses sätestatust ja selle mõttest (ja kohtute praktikast) peab mõni
lõikes 2 loetletud erialustest olema elulise asjaoluna faktiliselt aset leidnud enne pankrotiavalduse esitamist. Kuna erialusele peab tuginema juba pankrotiavalduses, siis peab selle erialuse sisuks olev eluline asjaolu olema aset leidnud ajaliselt enne pankrotiavalduse esitamist. Juhul, kui võlausaldaja ei ole piisavalt põhistanud oma pankrotiavaldust, siis peab kohus jätma pankrotiavalduse läbi vaatamata
lg 1 p 2 alusel või juhul, kui avaldus on juba menetlusse võetud, jätma ajutise halduri nimetamata
Pankrotiseaduse § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast ajutine.
lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Lisaks maksejõuetust põhistavatele
lg 1 tulenevatele muudele alustele (üldalused), tuleb võlausaldajal tõendada ka vähemalt ühe
4
lg 3 kohaselt võib
lg 2 p 1 nimetatud asjaoludel pankrotiavalduse esitada võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks.
lõike 2 punktides 2-5 nimetatud asjaoludel võib võlausaldaja pankrotiavalduse esitada, sõltumata sellest, kas tema nõue on muutunud sissenõutavaks või mitte. Kohus asub seisukohale, tutvudes esitatud avaldusega, sellele lisatud dokumentidega, esitatud seisukohtadega ja kuulates ära eelistungil võlausaldaja ja võlgniku esindajad, et esitatud avalduse alusel ei ole ajutist pankrotihaldurit võimalik nimetada. Võlausaldaja on oma pankrotiavalduses tuginenud võlgniku maksejõuetust põhistava asjaoluna üksnes
Viidatud säte kohustab võlausaldajat võlgniku maksejõuetuse põhistamisel välja tooma lisaks üldalusele ka erialuse, milleks viidatud sätte kohaselt on asjaolu, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Kohustus, mille täitmist võlausaldaja on nõudnud, tuleneb avalduse kohaselt poolte vahel sõlmitud suulisest lepingust (ja selle alusel esitatud arvest), mille kohaselt väidetavalt tuli võlgnikul lepingu mitterealiseerumise korral tagastada talle tehtud ettemaks. Kohus ei saa hinnata väidet lepingu mitterealiseerumise kohta, kui kumbki pool pole esile toonud, milles seisnes lepingu olemus-ese, millised olid selle tingimused sh rahaliste kohustuste osas, millal oli täitmise tähtaeg jne. Kohus nõustub selles osas võlgniku vastuväites esitatuga, et kuni pole tõendatud nõude sissenõutavaks muutumine, ei saa asuda arutama, kas võlgnik on asunud väidetavat omapoolset kohustus täitma või mitte. Seega ei ole kohtu hinnangul avaldaja tõendanud, et nõude sissenõutavaks muutumisel, mis avaldaja väitel toimus 01.01.2011, esitati võlgnikule kohustuse (mõistliku aja jooksul) täitmise nõue. Kui ka eeldada, et nõue muutus sissenõutavaks 01.01.2011, siis puudub põhjendus, miks nõude täitmist, tõendatult, nõuti alles 13 kuud hiljem pankrotihoiatusena pealkirjastatud dokumendiga. Kui väidetavalt pooltevaheline suhtlemine jätkus veel 2011 II poolelgi, siis on arusaamatu, millistel asjaoludel ja millal selgus avaldaja jaoks võlgniku maksejõuetus. Maksejõuetusse puutuvalt on avaldaja tuginenud väitele, et võlgnikul on maksuvõlg ja et kinnistud on koormatud nende tegelikku turuväärtust ületavate hüpoteekidega. Vaatamata võlgniku märkusele, et kinnistutesse puutuv on tõendamata, ei ole avaldaja oma vastavat väidet tõendanud ka pankrotiavalduse menetlemisel esitatud järgnevates menetlusdokumentides. Maksuvõlasse puutuvalt ei ole välistatud, et selle täitmiseks on võlgnik teinud mingil viisil koostööd maksuametiga. Maksuvõla suuruse suhestumist võlgniku varanduslikku seisu pole avalduses üldse analüüsitud. Kohus leiab, et iseenesest võla faktiline olemasolu ei too obligatoorselt kaasa maksejõuetuse situatsiooni. Samaväärselt ei tähenda väidetava ettemaksu tagastamise kohustuse mittetäitmine automaatselt seda, et võlgnik ei tee seda vahendite puudumise tõttu. Kohus leiab, et tasaarvestuse kohta esitatud asjaolud ja vastuväited on sellisel ulatuses, mis võimaldavad lugeda nõude ebaselgeks. Nõude ebaselguse korral ei saa läbi viia pankrotimenetlust, vaid nii nagu ka võlausaldaja ise kinnitab, tuleb tsiviilvaidlused läbi vaielda hagimenetluses. Asjakohatu on avaldaja väide, et võlgnik ei saa tugineda võlgniku enda või kolmandate isikute poolt koostatud lankide koondtabelile ( t lk 48-50). Võlgniku poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on lankide koondtabel väljastatud võlgnikule avaldaja meili aadressilt 29.12.2011. Seega on tegemist vähimal juhul avaldaja enda poolt (suvalise kolmanda isiku rolli selle koostamisel ei nähtu) koostatud tabeliga, mistõttu selle suhtes avaldaja 5 poolt esitatud tõelevastavuse väite esitamine on kummastav. Avaldaja väitis, et 2011 II pooles asus võlgnik kahjustama võlausaldaja huve, mis väljendus võlgniku pöördumises teiste koostööpartnerite poole. Avaldaja etteheide, et võlgnik asus tegutsema konkureerivalt samal tegevusala, on ettevõtlusvabadust silmas pidades põhjendamatu. Pretensioonid selles osas, et võlgniku juhatuse liige on avaldaja nimel, volituseta, tehinguid, on käesolevas menetluses asjakohatu. sõlminud A L juhatuse liikmena ametiaja jätkuvuse hindamiseks on avaldaja esitanud rida lepinguid, sõlmituna peale 12.06.2011, ehk registriandmete kohaselt pärast A L kui juhatuse liikme ametiaja lõppemist, tõendavad avaldaja väitel, et võlgnik on aktsepteerinud võlausaldaja esindajana A L. Käitumuslikult võis sellest lähtuvalt võlgnik eeldada, et A L on jätkuvalt avaldaja esindusõigus ja on võlgniku hoolsuskohustus, kas ta igakordselt enne lepingu sõlmimist pidas vajalikuks kontrollida teise poole registriandmetest esindusõiguslike isikute seisu. Kohus leiab aga, et lepingute sõlmimised iseenesest antud situatsioonis ei anna piisavalt alust väita, et A L oli kehtivalt esindusõigus. Ei ole teada, kas need tehingud on, volituste puudumisest teadasaamisel, sõnaselgelt tagasiulatuvalt heaks kiidetud. Kohus leiab, et avaldaja on viite riigikohtu lahendis esitatud seisukohale teinud kontekstist väljakistult. Avaldaja poolt viidatud riigikohtu lahend 3-2-1-65-08 selgitab, et tähtaja lõppemisel saab juhatuse liikme volitused lugeda pikenenuks osaniku vastava selgesõnalise otsusega. Avaldaja väitel tõendab osaniku sellist otsust osaniku J R poolt lepingulisele esindajale Ants Kuningale antud volikiri. Kohus ei näe siin seost. Osanik(ud) saanuks nimetatud riigikohtu otsuse valguses anda sõnaselge kinnituse, et aktsepteeritakse A L jätkuvat tegutsemist juhatuse liikmena. Ühe osaniku poolt tema kui osaniku (mitte xxxx kui äriühingu) esindamiseks Ants Kuningale antud volikiri ei tõenda kuidagi avaldaja osanike ühist otsust A L kui juhataja ametiaja pikendamise osas. Äriregistrisse kantud juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsus tuleb ÄS § 184 lg 2 neljanda lause kohaselt esitada viivitamata äriregistri pidajale. Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. See suhe saab olla üksnes tähtajaline, st tähtaja möödudes see lõpeb. Seadus ei näe ette selle suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel temaga isiku ametiaega pikendab. Ametiaja pikendamiseks on ÄS § 184 lg-te 1 ja 2 kohaselt vajalik osaühingu osanike otsus ametiaja pikendamise kohta ja juhatuse liikme nõusolek sellega. Juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Sellest võib järeldada üldjuhul üksnes juhatuse liikme tahet jätkata juhatuse liikmena. Vaikimist või tegevusetust ei loeta TsÜS § 68 lg 4 kohaselt üldjuhul tahteavalduseks. Osanike otsuste vastuvõtmiseks, sh juhatuse liikme nimetamise ja tema ametiaja pikendamise otsuse vastuvõtmiseks, on seaduses sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168-177). Juhatuse liikme ametiaja võib lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS § 68 lg 3 alusel (või ka VÕS § 1 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nende koostoimes) kaudsete tahteavaldustega aga selleks on lisaks (endise) juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Loomulikult peab selline otsus vastama ka seadusest ja põhikirjast juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsusele tulenevatele kvooruminõuetele. Põhikirjaga võib selline heakskiitmine olla ka välistatud. 6 Riigikohtu viidatud otsuse kohaselt tuleb erandlikult kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele (mh seaduses ja põhikirjas ettenähtud kvooruminõuete osas). Oluline on, et isik ei saa põhjendada oma juhatuse liikmeks olekut pärast ametiaja möödumist üksnes sellega, et ta jätkas oma igapäevast tööd. Osanikel peab olema reaalne võimalus juhatuse liikme ametiaja möödumisel otsustada, kas nad soovivad tema juhatuse liikmena jätkamist. Üheks selliseks otsuseks võib olla osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamine. Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus nimelt ÄS § 179 lg 1 järgi raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande. Juhatus esitab raamatupidamise aastaaruande koos tegevjuhtkonna deklaratsiooniga ja tegevusaruande (majandusaasta aruanne) ning kasumi jaotamise ettepaneku ÄS § 179 lg 2 kohaselt osanikele. Majandusaasta aruande kinnitamise otsustavad osanikud ÄS § 179 lg 3 (aga ka ÄS § 168 lg 1 p 5) kohaselt. Kiites otsusega heaks majandusaasta aruande, tunnustavad osanikud eeldatavasti ka selle juhatuse liikmena koostanud ja osanikele kinnitamiseks esitanud isikute ametiseisundit. Antud asja avaldaja poolt äriregistrile esitatud majandusaasta aruanne ei kajasta, et osanikud oleks sellega tutvunud ja selle heaks kiitnud. Võlgnik võlausaldaja osanikuna ei ole kinnitanud, et ta oleks osalenud ja oleks teadlik osanike koosolekust 2010 majandusaasta aruande kinnitamiseks. Seega ei ole käesolevas asjas tuvastatud selget osanike otsust, millest võiks järeldada avaldaja juhatuse liikme ametiaja pikendamist kaudsete tahteavaldustega, st majandusaasta aruande kinnitamisega osanike poolt. Kui juhatuse liikme ametiaeg on lõppenud, on kanne tema kohta äriregistris ebaõige ja tuleb ÄS §-s 61 sätestatud korras kustutada. See kehtib sõltumata sellest, kas samal ajal kantakse äriregistrisse juhatuse liikmena muu isik, ja sõltumata nt põhikirjas ettenähtud arvulisest nõudest juhatuse koosseisule. Kui osanikud nt omavahelise konflikti ja/või kvooruminõuete tõttu ei suuda juhatuse liikmete ametiaja pikendamist otsustada, võib taotleda ajutise juhatuse liikme määramist kohtult ÄS § 184 lg 6 alusel. Kuivõrd A L ametiaeg lõppes 12.06.2011, siis olukord, kus 22.03.2012 pankrotiavalduse kohtusse saabumisel sisuliselt puudub kanne kehtiva juhatuse kohta, st endiselt on ka kanne juhatuse liikme ametiaja pikendamise kohta tegemata, ei ole kuidagi aktsepteeritav. Ei ole esitatud andmeid, et kande tegemiseks oleks nõuetekohane avalduski registripidajale esitatud ja et kande tegemine on viibinud üksnes mingitest objektiivsetest ja avaldajast sõltumatutest põhjustest tulenevalt. Eeltoodut kokkuvõttes ei ole tõendatud, et A Loli õigust 14.02.2012 volitada Ants Kuningat ja MTÜ-d Tuule Maa esindama võlausaldajat. Kuna volikiri ei ole antud kehtivalt, on volituseta isiku poolt esitatud ka pankrotihoiatus võlgnikule. Kuna pankrotihoiatust ei ole kehtivalt esitatud, ei ole käesolevas pankrotiavalduses esitatud asjaoludel alust ajutise halduri nimetamiseks.
lg 3 p 4 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. Tuginedes
lg 2 punktile 1 ei ole võlausaldaja maksejõuetuse põhistamisel tõendanud pankrotihoiatuse esitamist (ja seetõttu ka kättesaamist) võlgniku poolt enne kohtule pankrotiavalduse esitamist. Seega tuleb jätta ajutine pankrotihaldur nimetamata juba eelkõige eelnimetatud põhjusel. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et
lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele 7 põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Käeoleval juhul nähtub kohtule esitatud seisukohtadest, et poolte vahel on vaidlus avalduse aluseks oleva võlasuhte üle, kuivõrd selle suhtes on tänaseks esitatud tasaarvestusavaldus. Olukorras, kus võlausaldaja pankrotiavaldus tugineb väitele, et võlgnik ei ole kohustust täitnud 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutmist ning võlgnik vaidlustab kohustuse olemasolu, s.h. selle sissenõutavuse, ja olukorras kus võlausaldaja omakorda vaidleb tasaarvestuse kehtivuse üle, ei saa kohus lugeda nõuet selgeks. Esitatud vaidlustuste maht ei võimalda täita pankrotimenetluse kui kiire menetluse läbiviimise eesmärki. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kuna võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust, puudub maksejõuetust põhistavad erialusena väljatoodud asjaolu – pankrotihoiatuse esitamine – ning kohtumenetluse käigus pankrotihoiatuse esitamine on vastuolus
lg 2 p 1 mõttega, võlgnik vaidleb põhjendatult nõudele vastu, mistõttu võlausaldaja nõue ei ole selge, siis tuleb võlausaldaja avaldus jätta rahuldamata ja ajutine haldur nimetamata
lg 3 p 1 ja 4 alusel ning nõude üle tuleb vaidlus lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Vastavalt
§-le 15 lg 6, kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Seega tuleb avalduse läbivaatamisega seotud kulud jätta võlausaldaja kanda.
MS-s sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
lg 2 kolmanda lause kohaselt lahendatakse pankrotimenetluse algatamise avaldus hagita menetluses. Hagita menetluses reguleerib menetluskulude jaotamist TsMS § 172. Nimetatud paragrahvis kehtestab omakorda lg 8 vajalike kohtuväliste kulude hüvitamise (kulude kindlaksmääramise) korra. TsMS § 172 lg 8 esimese lause kohaselt hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Selliselt piiratakse nimetatud lauses oluliselt hagita menetluses väljamõistetavate õigusabikulude (mis on TsMS § 144 p 1 kohaselt üks kohtuvälise kulu liik) suurust. Hagita menetluses on põhjendatud hüvitada menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt. Seda õigustab asjaolu, et suuresti ei lahendata hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust. Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega. 8
lg 7 kohaselt juhul, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada määruskaebuse. Kohtunik Ärakiri õige Kantselei juhataja (allkiri) (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kai Rosar Viru Maakohtu 17.05.2012 RESOLUTSIOON Võtta vastu loobumine määruskaebusest. Lõpetada määruskaebuse menetlemine. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad võlausaldaja kanda. Kohtumäärus jõustus 06.juunil 2012.a. Kantselei juhataja Kai Rosar 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.