← Eesti

2-08-27371/60

Obsah (4)§ 197§ 200§ 28§ 198

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2012. a., Tallin

) § 186 p. 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega.

§ 197lg.

1 kohaselt, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. 3

(7)Nõustuda ei saa hageja väitega, et laenulepingutest tulenevaid hageja nõudeid ei ole võimalik tasaarvestada, kuivõrd auto müügitehing toimus
  1. a. võlgnevuse katteks. Hageja esitas oma väite tõendamiseks
  2. mai
  3. a. laenulepingu (tl. 192).
  4. oktoobri
  5. a. kohtuistungil ilmnes, et hageja väited tehingu asjaolude kohta ei ole tõesed. Samuti on otseselt väär hageja poolt
  6. augusti
  7. a. menetlusdokumendis väidetu, et kostjal on tasumata
  8. mai
  9. a. laenulepingu alusel saadud 10.000 krooni (tl. 131). Kohtuistungil esitatud laenulepingu ärakirjalt nähtub, et tegelikkuses on
  10. septembri
  11. a. seisuga laen tagastatud ja leping lõpetatud (tl. 219), mistõttu puudus vajadus kohustuse täitmist veel täiendavalt tagada. Hageja poolt kohtule erinevate ärakirjade esitamist tuleb pidada kohtu eksitamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 328 lg. 1 kohaselt peavad menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta olema tõesed, hageja avaldused ei ole tõesed. Veenvad ei ole ka hageja väited täiendava 35.000 krooni tasumise kohta
  12. juulil
  13. a. Hageja oma väite kinnituseks kohtule tõendeid esitanud ei ole (TsMS § 230 lg. 1).
  14. aprilli
  15. a. istungil avaldas hageja, et auto ostuhinna kohta on dokumendid raamatupidamises (tl. 125),
  16. oktoobril
  17. a. aga kinnitas hageja, et tõendeid raha tasumise kohta siiski ei ole (tl. 223). Eeltoodust järeldub, et hageja on küll saanud kostjalt sõiduki omandiõiguse, kuid asjakohane vastusooritus puudub.

§ 200lg.

4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväited. Hageja ei ole esitanud tasaarvestuse avaldusele vastuväiteid, mis välistaksid täielikult või osaliselt kostja nõude maksmapaneku. Hageja esitas tasaarvestuse avaldusele aegumise vastuväite (tl. 60).

§ 200lg.

2 ei sea piiranguid nõude tasaarvestamisele, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Seadusandja tahe on suunatud sellele, et vaatamata tasaarvestava poole nõude aegumisele on tasaarvestamine lubatud, kui õigus teise poole nõue tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Seega ei mõjuta hageja esitatud aegumise vastuväide tasaarvestuse kehtivust ning kostjal oli õigus oma nõue tasaarvestada.

§ 28lg.

2 kohaselt, kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Hageja hinnangul võib sõiduki hind olla 49.000 kuni 100.000 krooni (tl. 190). Kostja nõustus, et hind on 100.000 krooni (tl. 137b, 204). Kostja poolt hagejale üle antud sõiduki väärtuseks tuleb lugeda 100.000 krooni. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks oma hinna tasumise kohustuse täitnud või poolte vahel oleks muid kokkuleppeid, mis võiksid hageja kohustuse kostja ees välistada, on hageja täitmata kohustus 22. juuli 2003. a. tehingust tulenevalt kostja ees 100.000 krooni. Tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused on täidetud ning pooltevahelised nõuded tuleb kattuvas ulatuses lugeda lõppenuks. Kuivõrd

197 lg. 2 kohaselt lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse õiguse tekkimise hetkest, tuleb lõppenuks lugeda ka intressi ja viivisenõue. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata vaidluse maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja nõuet ei saa tasaarvestada, kuna kostja müüs sõiduki hagejale

  1. mail
  2. a. ja
  3. juulil
  4. a. sõlmitud laenulepingute tagamiseks. Käesolevas asjas esitas hageja aga nõude poolte vahel
  5. mail
  6. a. ning
  7. novembril
  8. a. sõlmitud laenulepingute alusel. Kostja ei saa jätkuvalt tasaarvestada aina uusi ja uusi laenulepinguid autoga, millega toimus tasaarveldus juba
  9. a. 4

(7)Hageja esitas tasaarvestusavaldusele vastuväited. Maakohus jättis otsuses käsitlemata asjaolud, mille kohaselt hageja andis sõiduki kostjale rendile ning hageja kandis sõiduki remondikulu 1268, 01 eurot. Tallinna Ringkonnakohus märkis
  1. aprilli
  2. a. otsuses, et tuvastada tuleb, kas hageja oli kohustatud kostjale tasuma tehingu objektiks olnud sõiduki väärtuse ja kui oli, siis kas selleks väärtuseks oli 170.000 krooni või mõni muu rahasumma. Maakohus on jätnud need asjaolud tuvastamata. Kohus ei ole põhjendanud järeldust, et kostja poolt hagejale üle antud sõiduki väärtuseks tuleb lugeda 100.000 krooni. Kohus on jätnud tuvastamata sõiduki tegeliku väärtuse, samuti arvestamata asjaoluga, et kostjal oli kohustus tasuda renti sõiduki kasutamise eest. Samuti on hageja valduse taastamisel sõiduki üle kandnud kulutusi summas 1268, 01 eurot. Kostja ei ole esitanud tõendeid sõiduki maksumuse kohta. Hageja esitas kohtule taotluse tõendite kogumiseks eesmärgiga tuvastada vaidlusaluse sõiduki maksumus, kohus jättis selle hageja taotluse lahendamata. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Apellatsioonkaebuse väidet, nagu oleks kostja müünud oma sõiduki hagejale enne
  3. mai
  4. a. ja
  5. novembri
  6. a. kuupäeva kandvate laenulepingute sõlmimist sõlmitud laenulepingute tagamiseks ja nagu oleks auto müügihinna nõue tasaarvestatud nende laenudega, ei ole hageja usutavalt põhjendanud ega tõendanud. Nii tuvastas maakohus, et oma väidet, nagu oleksid pooled
  7. juulil
  8. a. üldse sõlminud laenulepingu, mille alusel hageja olevat andnud kostjale laenuks 35.000 krooni, ei ole hageja tõendanud. Apellatsioonkaebuses on hageja üksnes korranud oma väidet sel päeval kostjale raha laenamise kohta, kaebusest ei nähtu aga, miks hageja maakohtu otsuse põhjendusega ei nõustu, aga samuti, milliste tõendite alusel oleks hageja arvates tulnud järeldada teisiti. Kostja on hageja poolt väidetud laenulepingu sõlmimist ja raha saamist eitanud, hageja ei ole aga oma väite kohta esitanud kohtule ühtegi tõendit. Isegi väite selle kohta, et pooltel oli lisaks laenulepingutele, millele hageja oma hagi on rajanud, ka teisi laenulepinguid, sealhulgas
  9. juuli
  10. a. laenuleping, on hageja esmakordselt esitanud alles
  11. augusti
  12. a. menetlusdokumendis (kd. I, tl. 131), seega pea kaks aastat pärast seda, kui kostja vastuses hagiavaldusele tasaarvestuse tegemisele tugines ja kohtule ka sellekohase avalduse esitas (kd. I, tl. 22 – 25). Sedavõrd hilist asjaolude esmakordset esiletoomist, arvestades seda, et tasaarvestuse tegemisele oli kostja tuginenud nii vastuses hagiavaldusele (kd. I, tl. 23 – 25), millele ka tasaarvestuse avaldus oli lisatud (kd. I, tl. 28), kui vastuses hageja poolt kostja vastu esitatud pankrotiavaldusele (tsiviilasja 2-06-1235 lk. 157 – 158), millele samuti oli tasaarvestusavaldus lisatud (tsiviilasja 2-06-1235 lk. 159), ei suutnud hageja pool apellatsioonikohtu istungi mõistetavalt selgitada. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja poolt kostjale
  13. juulil
  14. a. raha laenuks andmist ei ole tõendatud, seega ei ole tõendatud ka, et hagejal oleks olnud sellest tulenev nõue, mille tasaarvestuse küsimus kostja nõudega hageja vastu oleks üldse saanud kerkida. Apellatsioonkaebusest võib mõista ka, nagu viitaks hageja tasaarvestusele oma
  15. mai
  16. a. laenulepingust tuleneva nõudega. Maakohus tuvastas otsuses, et
  17. mai
  18. a. laenulepingu alusel laenas hageja kostjale 10.000 krooni ning et kostja maksis saadud laenu tagasi
  19. septembril
  20. a. Neid asjaolusid ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Et selle laenulepingu alusel oli aga laenuks saadud raha tagasi makstud, siis ei oleks hagejal juba ainuüksi sellest tulenevalt olnud osundatud laenulepingust tulenevat nõuet, mida ta oleks saanud tasaarvestada kostja müügihinna tasumise nõudega tema vastu. 5
(7)Lisaks sellele ei ole aga hageja tuginenudki asjaolule, nagu oleks tema teinud teisele poolele tasaarvestusavalduse oma mingite nõuete tasaarvestamiseks kostja müügihinna tasumise nõudega. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja pool, et taolisi avaldusi ei ole hageja kostjale teinud. Ka seetõttu, et tasaarvestus toimub

§ 198

kohaselt avalduse tegemisega teisele poolele, hageja ei ole aga oma väidetavate nõuete tasaarvestuseks kostjale tasaarvestusavaldust teinud, ei ole põhjendatud hageja väited kostja müügihinna tasumise nõude tasaarvestamisest hageja varasemate nõuetega. Maakohus tuvastas, et

  1. juulil
  2. a. kirjutasid hageja ja kostja ARK-i Tallinna büroos alla ostu-müügilepingule (tl. 49), mille alusel läks sõiduki omandiõigus üle hagejale, hageja ei ole aga kostjale vastusooritust teinud ehk müügihinda tasunud. Nende asjaolude üle ei ole enam ka vaidlust. Seega tekkis kostjal hageja vastu sõiduki müügihinna tasumise nõue.
  3. oktoobril
  4. a. hagejale tehtud avaldusega tasaarvestas kostja oma müügihinna tasumise nõude hageja nõudega tema vastu, mis tulenes
  5. mai
  6. a. ja
  7. novembri
  8. a. kuupäeva kandvatest laenulepingutest. Maakohus tuvastas, et sõiduki

§ 28lg.

2 kohaseks müügihinnaks oli 100.000 krooni, tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused olid täidetud ning pooltevahelised nõuded tuleb kattuvas ulatuses lugeda lõppenuks ning kuna tasaarvestatavad nõuded lõpevad tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse õiguse tekkimise hetkest (

§ 197lg.

2), siis tuleb lõppenuks lugeda ka intressi ja viivisenõue. Maakohtu otsuse ebaõigsust selles osas on apellant põhjendanud üksnes väitega, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud sõiduki maksumuse ning on jätnud valesti arvestamata selle, et apellandil olid kostja vastu nõuded kostja poolt auto kasutamisest ja hageja poolt auto remondi eest tasumisest tulenevalt: hageja on selgitanud, et müügilepingu sõlmimise järgselt jäi kostja autot kasutama ning pidi maksma selle eest hagejale igakuuliselt 4000 krooni, aga samuti, et hageja sai sõiduki kätte alles

  1. juulil
  2. a. remonditöökojast, kuhu kostja oli selle remonti viinud, remondi eest tasus hageja aga 19.840 krooni. Muudele väidetavatele menetlusnormide rikkumistele ei ole apellant osundanud. Kolleegium leiab, et apellandi väited ei ole põhjendatud. Nii ei ole hageja vaidlusaluses asjas esitanud kostja vastu mingeid nõuded auto kasutamisest või remondi eest tasumisest tulenevalt. Arvestades eespooltoodut, mille kohaselt hageja ei olnud oma väidetavate nõuete tasaarvestamiseks teinud kostjale ka tasaarvestusavaldust, ei ole kohus vaidlusaluses asjas õigustatud otsustama selle üle, kas hagejal on tema poolt väidetud nõuded või kui suured need nõuded on. Mis puutub auto müügihinda, siis ei pea kolleegium võimalikuks tuvastada selle suurust erinevalt maakohtust. Kostja on nõustunud, et hagejale müüdud sõiduki hinnaks müügilepingu sõlmimise ajal saab lugeda 100.000 krooni. Hageja on kostjalt ostetud sõiduki hinna kohta andnud erinevaid selgitusi. Nii on ta leidnud, et selle ostuhind võis olla 40.000 krooni (kd. I, tl. 125), samas on hageja väitnud, et müüs sõiduki
  3. augustil
  4. a. edasi kolmandale isikule 41.000 krooni eest (kd. I, tl. 131). Üldteada on, et sõiduki väärtus ajas ei suurene, vaid väheneb, seda enam, et hageja enda väidetel jäi sõiduk pärast kostjaga
  5. juuli
  6. a. müügilepingu sõlmimist kostja valdusse ja kostja seda ka intensiivselt kasutas, samuti vajas sõiduk enne hagejapoolset edasimüümist remonti. Seega ei ole usutav, et sõidukit oleks pärast kaheaastast intensiivset kasutamist ja remontimist õnnestunud müüa alghinnast kõrgema hinnaga. Pealegi on hageja ise väitnud, et müügilepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et kostja ostab sõiduki aasta pärast hinnaga 83.000 krooni tagasi (kd. I, tl. 189). Kui hageja väidetest lähtuda ja eeldada, et aasta pärast müügilepingu sõlmimist pidi sõiduki hind poolte kokkuleppe kohaselt olema 83.000 krooni, siis arvestades sõiduki kulumist, ei saanud see müügilepingu sõlmimise ajal olla väiksem, vaid pidi olema suurem. Apellatsioonikohtu istungil möönis hageja, et sõiduki hind võis olla 100.000 krooni.
  7. septembri
  8. a. menetlusdokumendis on hageja Kuldse Börsi andmetele viidates pidanud vaidlusaluse sõiduki maksimaalseks võimalikuks hinnaks samuti 100.000 krooni (kd. I, tl. 6

(7)190). Ka nii hageja kui kostja poolt kohtule esitatud ajalehe Kuldne Börs
  1. a. kevade ja suve väljaannetest nähtub, et vaidlusaluse sõidukiga sarnaste sõidukite hinnad on olnud 100.000 krooni ringis (kd. I, tl. 120 – 123; 197 – 198). Seega on poolte väidete ja esitatud tõendite põhjal võimalik pidada vaidlusaluse sõiduki müügihinnaks müügilepingu sõlmimise ajal 100.000 krooni, nagu maakohuski leidis. Apellatsioonkaebuses on apellant pannud maakohtule pahaks auto hinda puudutavate tõendite kogumiseks esitatud taotluse lahendamata jätmist, täpsustamata, millal ja milliste tõendite kogumist puudutavat taotlust ta silmas pidas. Kui apellant pidas silmas
  2. septembri
  3. a. menetlusdokumendis (kd. I, tl. 190 – 191) esitatud taotlust, siis lahendas maakohus selle
  4. oktoobri
  5. a. määrusega (kd. I, tl. 208), mille kohus on edastanud hageja esindajale tema poolt kohtule teatatud meiliaadressile (kd. I, tl. 189 ja 209). Seega ei ole põhjendatud väide, nagu oleks taotlus jäetud lahendamata. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta apellandi kanda. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.