← Eesti

3-11-1503/35

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1503 Haldusasi M.R. kaebus Siseministeeriumi kantsleri
  2. mai 2011 käskkirja nr 1-5/64 osalise tühistamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
  3. novembril 2011 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: M.R. Esindajad: v.adv. Aare Raig Vastustaja: Siseministeerium Esindaja: Jaana-Helen Luik RESOLUTSIOON
  4. Jätta M.R. kaebus rahuldamata.
  5. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT
  6. Vihula Vallavolikogu
  7. aprilli 1995 otsusega nr 118 kinnitati Käsmus xxxxx asuv 4korteriga elamu tööandja eluruumiks (tl. 50).
  8. juunil 1995 sõlmis Piirivalveamet piirivalveteenistuses olnud M.R.ga tööandja eluruumi üürilepingu Käsmus aadressil xxxxxx asuva eluruumi kasutamiseks. Nimetatud üürilepingut on hiljem korduvalt pikendatud. Varem Käsmus xxxxxx aadressi kandnud hoone kannab käesoleval ajal aadressi xxxxxx.
  9. detsembril 2008 sõlmiti Piirivalveameti ja M.R. vahel tähtajatu üürileping, mille esemeks oli xxxxxx1 ja xxxxxxxx eluruumide kasutamine.
  10. mail 2001 esitas M.R. Piirivalveameti Põhja piirivalvepiirkonnale avalduse xxxxx eluruumi erastamiseks. Maa, millel xxxxxx elamu asub, on
  11. veebruaril 2008 kantud kinnistusraamatusse riigikaitsemaana (registriosa nr. 4696031, katastritunnus 92201:014:0042), mille omanik on Eesti Vabariik. 1
  12. Siseministeeriumi kantsler otsustas
  13. mai 2011 käskkirjaga nr 1-5/64, et teiste hulgas ei kuulu Käsmus xxxx ja xxxxxx asuvad korterid erastamisele, kuna need on kohaliku omavalitsuse otsusega määratletud tööandja eluruumideks. Käskkirja õiguslike alustena on viidatud eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 1 punktile 5 ja lõikele
  14. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
  15. M.R. esitas
  16. juunil 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täiendas
  17. oktoobril 2011 (tl. 42) ning
  18. novembril 2011 (tl. 68) ning milles ta taotleb Siseministeeriumi kantsleri
  19. mai 2011 käskkirja nr 1-5/64 tühistamist osas, mis puudutab xxxxx ja xxxxxx kortereid. Esiteks leiab kaebuse esitaja, et asjassepuutumatu on vaidlustatud käskkirjas viidata EES § 3 lõikele 8, kuna see ei seondu kuidagi asjaoluga, et tegemist oli tööandja eluruumidega. Järgnevalt viitab kaebuse esitaja erinormidele, mis reguleerisid eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamist ja tööandja eluruumide hulgast väljaarvamist ajal, mil kaebuse esitaja asus vaidlusaluseid eluruume kasutama ning esitas avalduse eluruumide erastamiseks – elamuseaduse (edaspidi ES) § 58 lõigetele 1 ja 3 ning §-le
  20. Kaebuse esitaja leiab, et nimetatud normide mõtte ja eesmärgi kohaselt oli eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamisel kui ka tööandja eluruumide hulgast väljaarvamisel esmaseks eluruumi valdaja või omaniku sellekohane otsustus, mille põhjal tehti vastav taotlus kohalikule omavalitsusele. Kaebuse esitaja märgib, et alates võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumisest
  21. juulil 2002 muutus aga kohaliku omavalitsuse pädevus seoses tööandja eluruumide õigusliku staatuse korraldamisega oluliselt. Kaebuse esitaja peab seetõttu vääraks seisukohta, et Siseministeeriumi kantsleril puudus vaidlustatud käskkirja andmisel kaalutlusõigus, kuna enne sellise käskkirja andmist oleks ta pidanud hindama seda, kas vaidlusalused korterid jätkuvalt täitsid sisuliselt tööandja eluruumi funktsiooni või mitte. Kaebuse esitaja on sestap seisukohal, et käskkirja andmisel ei ole välja selgitatud tegelikke faktilisi asjaolusid ning käskkiri seega vastuolus haldusmenetluse seaduse § 56 lõikes 2 sätestatuga. Kaebuse esitaja ei nõustu ka väitega, nagu oleks vallavolikogu
  22. aasta otsuse näol tegemist siduva eelhaldusaktiga.
  23. Kaebuse esitaja leiab, et xxxxxxx ja xxxx asuvad korterid ei täida enam aastaid tööandja eluruumi funktsiooni ning viitab Põhja Piirivalvepiirkonna ülema
  24. aprilli 2000 ettekandele (tl. 46) ja Siseministeeriumi
  25. septembri 2006 kirjale (tl. 4). Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et pärast tema reservi arvamist
  26. juulil 2007 (tl. 71 pöördel) sõlmiti temaga
  27. detsembril 2008 tähtajatu üürileping (tl. 72), milles ei viidatud kuidagi asjaolul, et tegemist oleks tööandja eluruumiga. Ka see viitab kaebuse esitaja hinnangul asjaolule, et kõnealuseid eluruume ei vajatud enam tööandja eluruumidega ning sada silmas pidades oleks vastustaja pidanud esitama vallavolikogule taotluse vaidlusaluste eluruumide väljaarvamiseks tööandja eluruumide hulgast niipea, kui kadus vajadus taolises staatuses eluruumide säilitamiseks.
  28. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-9-98, 3-3-1-38-08 ning 3-3-1-13-03, leides, et neis on selgelt väljendatud seisukohta, et juhul, kui eluruumide erastamata jätmise põhjusi ei esine või need hiljem ära langevad, tekib üürnikul EES §-de 3 ja 4 alusel subjektiivne õigus erastada eluruum. Kaebuse esitaja selgitab, et esitas eluruumi erastamise avalduse
  29. mail 2001, mil talle oli ilmne, et eluruumide valdajal on ära langenud vajadus nimetatud ruumide kui tööandja eluruumide säilitamiseks, seejuures oli avaldus esitatud enne EES § 22 lõikes 61 sätestatud tähtpäeva saabumist. Kaebuse esitaja rõhutab, et eluruumi valdaja on jätnud käeoleva ajani tegemata vajalikud toimingud selleks, et arvata vaidlusalused eluruumid välja tööandja eluruumide hulgast, kuigi sellekohane alus oli olemas juba erastamisavalduse esitamise ajal.
  30. Mis puutub asjaolusse, et vaidlusalune eluruum jäeti Vabariigi Valitsuse
  31. oktoobri 1993 määruse nr 328 „Riigi omandusse jääva vara nimekirja kohta“ (edaspidi VVm 1993/328) 2 alusel riigi omandusse, siis märgib kaebuse esitaja, et EES § 3 lg 5 p 6, mis välistas sellise eluruumi erastamise, tunnistati
  32. jaanuaril 2010 kehtetuks ning seega ei saa see asjaolu olla erastamisest keeldumise aluseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tulenevalt Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 33 lõikes 1 sätestatust ei takistanuks see asjaolu erastamist ka varem. Kaebuse esitaja toob välja, et VVm 1993/328 ei sisalda põhjendust vaidlusaluse elamu riigi omandisse jätmiseks, ent isegi kui selleks oli vajadus kasutada neid tööandja eluruumina, ei olnud see piisavalt põhjendatud, kuna aastatest 2000 ja 2002 pärinevad dokumendid tõendavad taolise vajaduse puudumist. Siinkohal viitab kaebuse esitaja Põhja Piirivalvepiirkonna ettekandele (tl. 46) ning Riigikogu majanduskomisjoni istungi protokollile (tl. 52), millest nähtub, et Põhja Piirivalvepiirkond ja Siseministeerium taotlesid eluruumide andmist munitsipaalomandisse. Kaebuse esitaja hinnangul on Riigikohus (nt. lahendis 3-3-1-53-02) rõhutanud eluruumide erastamise kohustatud subjekti avalik-õiguslikku kohustust eluruumide erastamiseks, mis tähendab kohustust teha kõik endast olenev, et vastavad eluruumid saaksid erastatud, talle seadusega pandud avalik-õiguslik kohustus saaks täidetud ning vastavad eluruumid erastatud. Ka viitab kaebuse esitaja Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-9-98 ja 3-3-1-13-03, kus on leitud, et eluruumi mitteerastamise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla näiteks soov müüa eluruum mitte EES alusel ja seal nimetatud isikutele, vaid teistele isikutele või mõnele konkreetsele isikule. Kaebuse esitaja viitab ka EES § 2 lõikes 1 sätestatud EES eesmärgile ning märgib, et on
  33. aastal tema kasutusse antud kapitaalremonti vajavat elamut oluliselt parendanud ning viitab seejuures
  34. veebruaril 2001 koostatud ettekandele (tl. 75),
  35. juunil 2007 koostatud vaatlusprotokollile (tl. 75 pöördel) ning oma
  36. novembri 2008 pöördumisele (tl. 76).
  37. Kaebuse esitaja viitab ka Riigikogu majanduskomisjoni
  38. detsembri 2002 ning
  39. mai 2002 istungi protokollidele, millest nähtub, et vaidlusaluste eluruumidega sarnaseid eluruume on tasuta antud üle kohalikule omavalitsusele selleks, et neid kasutanud piirivalveametnikud saaksid need erastada. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  40. Siseministeerium vaidleb M.R. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja möönab, et kaebuse esitaja on kasutanud vaidlusalust eluruumi alates
  41. aastast üürilepingute alusel ja on seega EES § 4 punkti 1 kohaselt eluruumi erastamise õigustatud subjekt, ent EES § 3 lg 5 punkti 1 kohaselt ei kuulu erastamisele tööandja eluruumid. Vastustaja selgitab, et kuivõrd vaidlusalune eluruum on Vihula Vallavolikogu otsusega tunnistatud tööandja eluruumiks, anti vaidlusalune käskkiri, tehes samas Politsei- ja Piirivalveametile kohustuseks edastada isikutele, kes on selles käskkirjas nimetatud korterite või korteriomandite suhtes esitanud erastamisavaldused, teatised erastamismenetluse lõpetamise kohta. Vastustaja möönab, et erastamisavalduse menetlus on kestnud pikki aastaid, ent kaebuse esitaja on olnud teadlik, et tema kasutamisel olev eluruum on VVm 1993/328 kohaselt jäetud riigi omandisse ja vallavolikogu otsusega tunnistatud tööandja eluruumiks ega kuulu seetõttu erastamisele. Vastustaja viitab seejuures oma
  42. detsembri 2009 (tl. 20) ning
  43. märtsi 2010 kirjale (tl. 21), milles ta kaebuse esitajale vastavaid asjaolusid selgitanud on. Vastustaja hinnangul välistab kaebuse esitaja õiguspärase ootuse eluruumi erastamisele ka see, et juba
  44. aastal üürilepingut sõlmides oli ta teadlik, et tegu on tööandja eluruumiga, mis erastamisele ei kuulu.
  45. Vastustaja ei nõustu väitega, et enne vaidlusaluse käskkirja andmist oleks tulnud sisuliselt hinnata, kas vaidlusalused korterid täitsid jätkuvalt tööandja eluruumi funktsiooni. Vastustaja viitab seejuures EES § 3 lõikele 8 ning leiab, et selles osas on otsustuspädevus kohalikul omavalitsusel ning ministeeriumi kantsleril puudus antud juhul igasugune kaalutlusõigus. Vastustaja hinnangul on vallavolikogu otsuse näol tegemist eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 3 mõistes. Vastustaja on seisukohal, et asjas ei oma tähtsust kas eluruum on teenistuseks vajalik või mittevajalik, sest kaebuse esitajal puudub igasugune õigus vaidlusaluse eluruumi erastamiseks.
  46. Vastustaja peab tähtsusetuks asjaolu, et Siseministeerium on eelnevalt sarnaseid objekte andnud üle kohalikule omavalitsusele ning leiab, et see ei saanud tekitada kaebuse esitajale õiguspärast ootust eluruumi erastamiseks. Vastustaja toob viimaks ka välja, et kaebuse esitaja erastamisavaldus on esitatud pärast seaduses selleks ettenähtud tähtaja möödumist, viidates EES § 22 lõikele 5 ning asjaolule, et kaebuse esitaja oli sõlminud
  47. novembril 1999 tööandja eluruumi üürilepingu, mille tähtajaks oli aeg, mille jooksul üürnik on üürileandjaga töö- või teenistussuhtes. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  48. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et M.R. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Vaidlusalune Siseministeeriumi kantsleri käskkiri ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, kuivõrd Käsmus xxxxx ja xxxx aadresse kandvad eluruumid ei ole ega olnud ka vaidlustatud käskkirja andmise ajal erastamise objektiks ning kaebuse esitajal ei ole subjektiivset õigust nõuda nende erastamist.
  49. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et xxxxx asuv ehitise alune maa on kantud kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatust nähtuvalt on
  50. veebruaril 2008 avatud Viru Maakohtu kinnistusosakonnas registriosa nr 4696031, mille koosseisus on Käsmus xxxxxx asuv 3986 m2 suurune maatükk katastritunnusega 92201:014:0042, mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud Eesti Vabariik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga (st. maatükiga) püsivalt ühendatud ehitised kinnisasja olulised osad ning sellest tulenevalt ulatub neile kinnisasja omandiõigus. Eluruumide erastamise seaduse §-st 3 tulenevalt on aga erastamise objektiks eluruum koos sellele vastava muu osaga ehitisest. Kohus leiab, et pärast Xxxxxx 4 asuvate hoonete muutumist kinnisasja oluliseks osaks, ei ole neis hoonetes asuvate ruumide erastamine EES alusel enam võimalik. Seda põhjusel, et pärast maatüki kinnistusraamatusse kandmist ei saa selle maatükiga püsivalt ühendatud ehitises asuvad ruumid olla eraldi tsiviilkäibes, mis tähendab, et ehitise aluse maa kinnistamisega lakkas olemast eluruum kui eraldiseisev asi (eluruum vallasasjana). Eluruum kui vallasasi oli teatavasti omandireformi tarbeks kujundatud eraldiseisev asja liik, mis aga lakkas sellisena eksisteerimast seoses muutumisega kinnisasja oluliseks osaks. Riigikohus on haldusasjas nr 33-1-23-01 tehtud lahendis samuti leidnud, et eluruumi erastamise õigust mõjutab elamu aluse maa õiguslik staatus ning kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks EES § 3 lg 1 mõttes. Erandina nähakse EES §-s 217 ette võimalus erastada korteriomandi esemeid, ent see säte ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, kuivõrd Xxxxxx 4 kinnisasja ei ole korteriomanditeks jaotatud. ESS ei anna aga mingisugust võimalust erastada korteriomanditeks jagamata kinnisasja oluliseks osaks olevas ehitises paiknevaid eluruume, ka mitte juhul kui kinnisasja omanikuks on mõni erastamise kohustatud subjekt ning kinnisasja oluliseks osaks muutunud ehitiste vallasasjana tsiviilkäibes liikumise korral oleks eluruumide erastamine kõne alla tulnud. Seadus ei anna ka kaebuse esitajale õigust nõuda, et kinnisasja omanik selle korteriomanditeks jagaks. Eelnevast tuleneb, et isegi juhul kui kaebuse esitajal olnuks mingisugusel varasemal ajal subjektiivne õigus nõuda vaidlusaluste eluruumide erastamist enne, siis ühelgi juhul ei saa tal sellist õigust olla pärast ehitise aluse maa kinnistusraamatusse kandmist ehk alates
  51. veebruarist
  52. Sellest omakorda järeldub, et Siseministeeriumi kantsleri
  53. mai 2011 käskkiri 1-5/64 täiendavalt kaebuse esitaja õigust vaidlusaluste eluruumide erastamiseks enam mõjutada ei saanud. 4
  54. Käesoleva haldusasja materjalide põhjal ei saa siiski ka järeldada, et kaebuse esitajal oleks xxxxx ja xxx asuvate eluruumide erastamise õigus olnud enne maa kinnistusraamatusse kandmist. Vaidlust ei ole käesoleval juhul selles, et nimetatud eluruumid olid juba
  55. aastal tunnistatud tööandja eluruumideks. Tööandja eluruumide erastamise välistab sõnaselgelt EES § 3 lg 5 p
  56. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et kõnealused eluruumid ei täitnud tegelikult tööandja eluruumi funktsiooni. Vaidlust ei ole selles, et need eluruumid anti kaebuse esitaja kasutusse
  57. aastal seoses tema teenistussuhtega toonases Piirivalveametis. Samuti pole vaidlust selles, et kaebuse esitaja teenis piirivalveteenistuses kuni
  58. juulini
  59. Selle perioodi puhul ei ole mistahes alust väita, et tegemist ei oleks olnud tööandja eluruumiga. Kohtu hinnangul ei saa lugeda tööandja eluruumi funktsiooni lõppenuks ka kaebuse esitaja teenistusest vabastamisega. Nimelt tulenes kaebuse esitaja teenistusest vabastamise ajal kehtinud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 15 lõikest 4, et isikut, kes kasutas enne
  60. juulit 2002 elamuseaduse §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne
  61. juulit 2002 elamuseaduse § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Viidatud elamuseaduse § 60 lg 4 punktist 1 tulenes keeld ilma teist eluruumi vastu andmata tööandja eluruumist välja tõsta isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat ning sama lõike 3 punkti kohaselt laienes selline keeld ka tööandja eluruumi saanud isiku suhtes, kes on jäänud vanaduspensionile. Vaidlust pole selles, et M.R. oli piirivalveteenistuses enam kui 10 aastat. Seega ei saanuks tööandja eluruumi omanik teda ka tööandja eluruumi üürilepingu sõlmimise aluseks olnud teenistussuhte lõppemise tõttu eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Kohus leiab, et sellises olukorras üürisuhte jätkamisest ei saa teha järeldust, nagu oleks eluruum kaotanud tööandja eluruumi funktsiooni või et eluruumi omanik oleks pidanud taotlema selle eluruumi välja arvamist tööandja eluruumide hulgast.
  62. Kohus on samuti seisukohal, et ka asjaolust, et Siseministeerium või Piirivalveamet on varem kaalunud vaidlusaluste eluruumide tasuta kohaliku omavalitsuse omandisse andmist, leides, et need eluruumid ei ole tööandja eluruumidena vajalikud, ei saanud tuleneda kaebuse esitajale subjektiivset õigust eluruumide erastamist nõuda, kuivõrd kõnealused eluruumid täitsid jätkuvalt tööandja eluruumi funktsiooni – kaebuse esitaja kasutas neid jätkuvalt seoses teenistussuhtega, mille tõttu need ruumid talle üürile anti. Samamoodi ei oma tähtsust see, et teisi sarnaseid eluruume on kohaliku omavalitsus omandisse antud. Sellest ei saanud kaebuse esitajal tekkida õiguspärast ootust sellele, et ka tema kasutuses oleva eluruumiga samamoodi toimitakse, kaugeltki mitte ei saanud tal tekkida sellest õigust nõuda eluruumi erastamist. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust ka Riigikohtu poolt haldusasjades nr 3-3-1-9-98, 3-3-1-38-08 ja 3-3-1-13-03 tehtud lahendites võetud seisukohad. Esimesena nimetatud lahendis käsitleti olukorda, kus eluruum oli mitteerastatavate eluruumide nimekirja kantud seoses kvartali rekonstrueerimisega, ent haldusorgani hilisemad haldusaktid ja toimingud tekitasid vähemalt põhjendatud kahtluse selles, kas väidetav kvartali rekonstrueerimine üldse aset leiab. Sisuliselt seati viidatud asjas kahtluse alla see, kas faktiline asjaolu, mis tingis eluruumi erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja kandmise, jätkuvalt eksisteeris. Käesoleva asja puhul sellist kahtlust ei ole, xxxxx asuvaid eluruume kasutati kuni hoonealuse maa kinnistamisena sisuliselt tööandja eluruumidena. Asjaolu, et kaebuse esitajaga
  63. detsembril 2008 sõlmitud üürilepingus ei ole märgitud, et tegemist oleks tööandja eluruumiga, ei oma siinkohal tähtsust seetõttu, et selle üürilepingu sõlmimise ajaks oli elamu juba muutunud kinnisasja oluliseks osaks ning eluruumi kui erastamise objekti enam ei eksisteerinud. Haldusasja nr 3-3-1-13-08 puhul oli oluline asjaolu, et vaidlusalune elamu oli kehtiva haldusaktiga erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. xxxxxxxx asuvaid eluruume ei ole tööandja eluruumide hulgast välja arvatud. Juba eelpool leidis kohus, 5 et ei esinenud ka asjaolusid, mis kohustanuks vastustajat astuma samme selleks, et need eluruumid tööandja eluruumide hulgast välja arvata, kuna need olid ka reaalselt tööandja eluruumidena kasutusel. Haldusasja nr 3-3-1-13-03 puhul oli oluliseks asjaolu, et haldusorgan oli vaidlusaluse elamuga teinud tehingu, mis näis olevat vastukäiv põhjendustega, mille tõttu keelduti selle eluruumi erastamisest. Teisisõnu taandus selleski asjas vaidlus sellele, et põhjust, miks keelduti eluruumi erastamisest, kas ei olnud kunagi eksisteerinud või oli see hiljem ära langenud. Võrreldavaid asjaolusid kohtu hinnangul käesolevas asjas ei esine.
  64. Eluruumi erastamise õigust ei anna kaebuse esitajale ka asjaolu, et ta on teinud eluruumi parendamiseks märkimisväärseid kulutusi. Üürilepingu esemeks olevas eluruumis tehtud parenduste üürnikule hüvitamine toimub üürisuhet reguleerivate normide alusel.
  65. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.