Obsah (4)

§ 67§ 63§ 64§ 66

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 14.12.2011. a Tallinn Haldusasja number 3-11-971 Haldusasi T.P. kaebus Tallinna Vangla V

) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks.

§ 67

p 1 kohaselt on kinni peetav isik kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

§ 63

lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord" p-i 14.11.1 kohaselt on kinni peetaval isikul lubatud suitsetada ainult selleks ettenähtud märgistatud kohtades ning ettenähtud aegadel. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes T.P. distsipliinirikkumine selles, et ta suitsetas selleks mitteettenähtud kohas. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud järelevalveosakonna valvur Ingrid Tiigi 01.02.2011 ettekandega nr 226, millest nähtub, et 01.02.2011 kell 06.50 suitsetas kinnipeetav T.P. kinnipeetavate sööklas nõudepesu ruumis pesuvanni kohal. Suitsetamine selleks mitteettenähtud kohas on vastuolus

§ 67p-st 1 ning Tallinna Vangla kodukorra p-st 14.11.1 tulenevate nõuetega.

Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis T.P.t karistada distsiplinaarkorras. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas 3 menetlusnormidega ning Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 28.02.2011 käskkiri nr 241-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kaebuse esitaja süü distsipliinirikkumise toimepanemises on tõendatud järelevalveosakonna valvur I. Tiigi ettekandega nr 226. Ühtlasi on 21.02.2011 vangistusosakonna inspektorkontaktisik Kaja Vikkov koostanud õiendi, millest nähtub, et 21.02.2011 on läbi viidud vestlus valvur I.Tiigiga, täpsustamaks ettekandes nr 226 märgitud asjaolusid. Oma täiendatavates ütlustes valvur I.Tiik kinnitas, et 01.02.2011 hommikul kell 06.50 nägi ta, kuidas kinnipeetav T.P. suitsetas kinnipeetavate söökla nõudepesuruumis pesuvanni kohal. I.Tiik nägi kinnipeetava käes põlevat sigaretti ning seda, kuidas kinnipeetav suitsetas. Seega on nii ettekandega nr 226 kui ka 21.02.2011 vangistusosakonna inspektor-kontaktisiku poolt koostatud õiendiga tõendatud, et just kaebuse esitaja distsipliinirikkumise toime pani. Ühtlasi nõustub Tallinna Vangla halduskohtu 25.04.2011 kohtumääruses märgituga, et kuigi kaebaja märgib, et sündmuskohas oli palju teisi kinnipeetavaid ja seal oli aurune, ei märgi ta, kas keegi kaas- kinnipeetavatest võis seal suitsetada. Kui seal viibis teisi isikuid, siis peaks leiduma tunnistajaid. Suitsetamisel pidi olema kaebajale suitsetamisele iseloomulik lõhn tunda ja kaebaja oleks ka ise märganud, et keegi teine suitsetab, kui tema seda ei teinud. Kaebaja neile asjaoludele ei viita. Kaebusest ja selle lisadest ei nähtu, et ruumis võis suitsetada keegi muu isik.

§ 64

lg 2 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivad vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Ettekandest nr 226 nähtub, et kaebuse esitaja on teadlik, milles teda süüdistatakse ning kaebuse esitaja on distsiplinaarmenetluse käigus 07.02.2011 andnud omapoolsed selgitused ettekandes märgitu kohta. Kuigi kaebuse esitaja heidab vanglale ette seda, et ta sai seletuskirja kirjutada alles nädal peale väidetavat rikkumist, ei ole tegemist menetlusnõuete rikkumisega, kuna see, millisel ajahetkel tuleb distsiplinaarmenetluse käigus anda kinnipeetavale võimalus selgitusi anda, ei ole konkreetselt sätestatud. Oluline on see, et menetlusosaline distsiplinaarmenetluse käigus ära kuulatakse. Riigikohtu halduskolleegium on 19.06.2008 otsuses nr 3-3-1-25-08 märkinud, et haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Käesoleval juhul nähtub, et kaebuse esitajale on antud võimalus anda omapoolseid selgitusi, seega on kaebuse esitaja menetluse käigus ära kuulatud. Vastustaja selgitab, et

§ 64

kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab distsipliinirikkumise asjaolud välja vanglateenistus. Kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse, protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbiviinud vanglaametnik. Distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul, distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud haldusakti andmisel on eeltoodud nõuetest kinni peetud. Nimetatud põhjusel on kaebuse esitaja väide, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole järgitud üldtunnustatud õigusnorme ja nõudeid, alusetu ja väär. Osas, milles kaebuse esitaja märgib, et on alanud „nõiajaht salasuitsetajatele" märgib Tallinna Vangla, et vangla sisekorraeeskirja § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on 4 õigus seal viibida.

§ 67

p 1 sätestab, et kinnipeetav on julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vanglateenistuse ametnike üks teenistusülesannetest on kinni peetavate isikute distsipliinirikkumiste fikseerimine ning

§ 66

lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku vanglas. Seega nähtub eeltoodust, et vanglaametnike poolt distsipliinirikkumiste fikseerimine on nende teenistusülesannete täitmine. Tallinna Vangla on seisukohal, et käskkiri distsiplinaarkaristuse määramise kohta on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Samuti on distsiplinaarmenetluse käigus tõendatud kaebuse esitaja teo õigusvastasus ja süü rikkumise toimepanemises ning kuna tegemist on vangistusalaste õigusaktide süülise rikkumisega, võis kaebuse esitajat karistada rikkumise eest distsiplinaarkorras. Ühtlasi nähtub vaidlustatud haldusaktist, et vangistusosakonna juhataja on vaidlustatud haldusaktis piisava põhjalikkusega motiveerinud karistuse liigi valikut, mistõttu puudub alus õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

1. 23.09.2011 esitatud vastuse kohaselt jääb Tallinna Vangla kõigi oma seni esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et kaebuse esitaja süü distsipliinirikkumise toimepanemisel on usaldusväärselt tõendatud ning tema distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud. Antud juhul nägi ettekande koostanud vanglaametnik kaebuse esitaja käes põlevat sigaretti ning seda, kuidas ta suitsetas. Vanglaametniku märkuse peale kustutas kaebuse esitaja sigareti näppude vahel. Seega nähtub distsiplinaarmenetluse materjalidest, et vanglaametnik, avastades kinni peetava isiku poolt distsipliinirikkumise toime panemise, reageeris sellele koheselt ning ametniku märkusele reageeris koheselt ka kaebuse esitaja. Olukorras, kus vanglaametnik tuvastab vahetult kinni peetava isiku poolt toime pandud rikkumise, ei koostata ettekannet mitte selle isiku peale, kes rikkumise toimepanemiskohas töötab vaid ikka konkreetse rikkuja peale. Eeltoodud põhjusel saab asuda seisukohale, et kaebuse esitaja vastupidised väited ning püüd omistada toimepandud rikkumist kellelegi teisele on üksnes selleks, et pääseda vastutusest. Antud juhul on kaebuse esitaja süü distsipliinirikkumise toimepanemisel tõendatud muude tõenditega, kui tunnistaja ütlustega ning vangla praktika kohaselt ei anna ükski kinni peetav isik ütlusi teise kinni peetava isiku vastu. Lisaks selgitab Tallinna Vangla, et kuigi nimetatud fakti ei nähtu ettekandelt ega ole märgitud ka distsiplinaarmenetluse käigus, siis vangla praktika kohaselt teavitatakse kinni peetavat isikut koheselt rikkumisest, milles teda süüdistatakse ning antakse talle võimalus omapoolsete selgituste andmiseks. Seega oleks kaebuse esitaja saanud koheselt juhtida vangla tähelepanu sellele, et antud asjas tuleks üle kuulata ka tunnistajad. Käesoleval juhul kaebuse esitaja seda teinud ei ole. KOHTU SEISUKOHAD
2. Kohus uurinud toimikusse esitatud tõendeid ning menetlusosaliste seisukohti leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 7.

§ 67

p 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. 5 Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirja § 82 lg 2 kohaselt kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 14.11.1 kohaselt kinni peetaval isikul on lubatud suitsetada ainult selleks ettenähtud märgistatud kohtades ning ettenähtud aegadel. Kodukorra p 14.11.1.2 kohaselt vangistussektsiooni paigutatud kinnipeetaval on võimalik suitsetada jalutuskäigu ajal jalutushoovis. Kui kinnipeetav ettenähtud korda rikub, siis on temale võimalik määrata karistus distsiplinaarkorras, mida antud juhul vangla ka tegi.

1. Kaebuse esitaja on asunud seisukohale, et ta ei ole keelatud ajal ja kohas so 01.02.2011 kell 06.50 suitsetanud. Kaebaja viitas, et nõudepesuruumi on ligipääs ka kõikidel teistel köögis töötavatel kinnipeetavatel ja sööklas viibijatel ning valvur eksis suitsetaja isikus ning seda kinnitab asjaolu, et valvur ei teinud suitsetajale sellekohast märkust ega küsinud juhtunu kohta koheselt selgitust. Kaebaja selgitab valvuri eksimust ka sellega, et valvur oli oma tähelepaneku teinud nurga tagant või vaadates läbi pesuruumi luugi; kinnipeetavad on ühesuguses riietuses ning selja tagant on raske isikut kindlaks teha; samuti segab vaatlust asjaolu, et pesuruum on täis auru, kolinat, raadio mängib täisvõimsusega. Kaebaja väited, et ta ei ole teinud sündmuskohas suitsu, on ümber lükatud I.Tiik’i poolt vahetult peale sündmust koostatud ettekandega ja kohtule esitatud distsiplinaarasja materjalidega. Distsiplinaarasja materjal kinnitab järgmist: distsiplinaarmenetluse protokollist (tlk 31 pöördel -32) ja I. Tiik’i 01.02.2011 ettekandest nr 226 (tlk 32 pöördel) nähtub, et I.Tiik’i märkuse peale kustutas kaebaja sigareti. Seega on kaebaja vastustaja poolt kohtule esitatud dokumentide kohaselt tabatud suitsetamiselt ning sellest on kaebajat ka teavitatud, millele kaebaja koheselt ka reageeris suitsu kustutamisega, mis tähendab, et kaebuse esitajaga suheldi vahetult sündmuse ajal ja sündmuskohas, mitte aga vastupidi. Kaebaja poolt toimepandud rikkumise osas on täiendavalt koostatud 21.02.2011 õiend (tlk 33), milles I.Tiik täpsustab, et 01.02.2011 hommikul kell 06.
2. nägi ta, kuidas kinnipeetav T.P. suitsetas kinnipeetavate söökla nõudepesuruumis pesuvanni kohal. I.Tiik nägi kinnipeetava käes põlevat sigaretti ning seda, kuidas kinnipeetav suitsetas. Karistus määrati kaebuse esitajale peale seda, so 28.02.2011, so kontrollides kõiki asjaolusid veelkordselt. Kaebuse esitaja ei olnud omapoolselt nimetanud, et tal on tunnistajad, kuigi selleks puudus takistus. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud vastupidist. Kuna kinnipeetav suitsetas selleks mitte ettenähtud kohas, siis kirjutas valvur I.Tiik ettekande vangla kodukorra rikkumise tõttu. Kohtul ei ole alust kahelda valvuri ettekandes ning täiendavas selgituses, kuivõrd kaebaja ei ole märkinud, et neil oleks valvuriga mingi konflikt või vaen, mis saaks tingida kahtluse valvuri soovis esitada kaebaja vastu pahatahtlik ja alusetu süüdistus. Vastupidi kaebaja kinnitab kohtule, et ta ei taha kahtluse alla seada valvuri sõnu, et keegi suitsetas nõudepesuruumis valamu kohal, kuid leiab, et see ei olnud tema (tlk 42). Iseenesest ei välista ka kaebaja, et kinnipeetavad teevad keelatud ajal ja kohas suitsu märkides, et nõudepesuruum on just kujunenud kohaks, kus seda tehakse. Kaebaja selgitab veel, et tavaliselt ta sel juhul lahkub ruumist, kuna temal puudub voli kedagi keelata. Tunnistajaid kaebaja nimetada ei oska, kes saaks kaebaja sõnu tõendada. Kaebaja ei ole seda teinud ka varasemalt distsiplinaarmenetluse ega ka vaidemenetluse käigus. Kaebaja küll märgib, et ta ei osanud nimetada tunnistajaid põhjusel, et vangla teda koheselt ei teavitanud rikkumisest ja kaebaja sai süüdistusest teada alles hiljem so 07.02.2011, kuid kohus kaebaja 6 sellekohase väitega ei nõustu. Distsiplinaarasja materjalidest nähtub üheselt, et kaebajat teavitati vahetult sündmuse toimumise ajal rikkumisest. Asjaolu, et kaebajalt võeti seletus alles 07.02.2011 ei tõenda samuti vastupidist, kuna see ei takistanud nimetamast sellel ajal tunnistajaid. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et juhul kui kaebajal oleks olnud mõni tunnistaja, siis oleks ta saanud koheselt juhtida ka vangla tähelepanu sellele, et antud asjas tuleks üle kuulata tunnistajad. Kaebuse esitaja seda ei teinud. Samas on kaebuse esitaja tabatud käskkirja andmetel distsipliinirikkumiselt suitsetamise nõuetega seotult kolmas kord, mis viitab, et kaebaja väited üldjuhul korrektsest käitumisest suitsetamise nõuete järgimisel ei ole õige. Kohtule jääb ebaselgeks kaebaja väide, et suitsetaja isiku kindlakstegemist raskendasid ka asjaolud, et pesuruum on täis auru, kolinat, raadio mängis täisvõimsusega ning kõik kinnipeetavad kannavad ühesugust riietust. I.Tiik ettekandest nähtub üheselt, et ta tegi kaebuse esitajale suitsetamise kohta märkuse, millele viimane reageeris vahetult suitsu kustutamisega. Seega ei saanud kaebaja poolt kirjeldatud asjaolud kuidagi takistada kaebaja isiku kindlakstegemist. Veel märkis kaebaja, et ta ei ole vestelnud valvur I.Tiik’iga ja viimane ei ole midagi temale öelnud suitsetamise kohta, kuid see ei ole leidnud kinnitust distsiplinaarasja materjalidega, samas ei muudaks see ka fakti, et kaebaja oli tabatud suitsetamisel. Isegi kui oletada, et valvur talle midagi ei oleks öelnud, ei välistanud see ettekande koostamist, kuna distsiplinaarasja menetluses oli kaebajale antud õigus esitada oma seletus (tlk 33 pöördel). Kaebaja kinnitab samuti, et tema oli tööl, seega ei ole vaidlust ka küsimuses, et kaebaja ei saanud kuidagi olla sündmusega seotud. Esitatud tõendiga kogumis on leidnud kinnitamist, et kaebaja on esitanud kohtule valeväiteid ja on leidnud tõendamist, et T.P. poolt käskkirjas märgitud süüteo toimepanemine on tuvastatud õigesti. Kuna rikkumine oli toime pandud, siis tuli kaebajale rikkumise eest määrata karistus. Täiendavalt on kaebaja vanglale ette heitnud ka ebanormaalset regulatsiooni suitsetamise korra suhtes ning märkinud, et peale nimetatud korra sisseviimist on alustatud „nõiajahti“ suitsetajatele. Kohus märgib, et vanglateenistuse ametnike üks teenistusülesannetest on kinni peetavate isikute distsipliinirikkumiste fikseerimine ning

§ 66

lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku vanglas. Seega etteheited sellest, et ametnikud nn „jahivad“ suitsetajaid, ei ole asjakohane argument, kuna töötajad peavadki kinnipeetavaid jälgima ja kui avastatakse rikkumine, siis peab töötaja sellele reageerima, see kuulub nende ametiülesannete juurde ja mitte vastupidi. Kaebuse esitaja leidis ka, et distsiplinaarmenetluse käigus tuleb järgida üldtunnustatud õigusnorme ja nõudeid märkides, et käesoleval juhul ei ole neist nõuetest kinni peetud. Vastustaja vaidles eeltoodud väitele vastu leides, et kaebuse esitaja poolt vaidlustatud haldusakti andmisel on

§ 64nõuetest kinni peetud.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ning leiab, et käesoleval juhul ei ole rikutud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel üldtunnustatud õigusnorme ega põhimõtteid. Kohus oli kaebuse esitajale teinud ettepaneku esitada omapoolselt tõendeid ja nimetada tunnistajaid. Kaebuse esitaja seda ei soovinud teha selgitades, et tema ei pea esitama tõendeid, et keegi teine isik suitsetas. Kohus siinkohal selgitab, et kaebuse esitajale oli tehtud ettepanek tõendite esitamiseks, seega ei ole jäetud kaebaja tähelepanu osutamata, et kohtule saab esitada 7 tõendeid ning kirjeldada asjaolusid senisest täpsemalt. Kuni vaidemenetluseni ja ka vaidemenetluses ei olnud kaebuse esitaja soovinud esitada omapoolseid tõendeid, kuigi distsiplinaarasja menetlusest ja karistuse määramisest pidi olema selge, et on tekkinud vajadus esitada tõendeid. Kohus ei nõustu seisukohaga, et igal juhul puudub nn tagantjärgi võimalus kontrollida asjaolusid. Antud juhul viidi distsiplinaarmenetlus läbi viivituseta ning sündmusest ei olnud palju aega möödunud, seega kaebaja seletus, et kohtule ei saa ta võimalike tunnistajaid nimetada, ei selgita, miks kaebaja ei saanud neid koheselt nimetada, kui asja arutati vanglas. Kaebaja seletusest ei selgu, kuidas oleks olnud võimalik nimetada tunnistajaid siis, kui ta oleks nn kohapeal saanud teadlikuks enda süüdistamisest, kuid see ei ole võimalik nüüdsest. Kaebuse esitaja ei ole selgitanud, mis vahepealsel ajal muutus nii, et ta ennem oleks saanud esitada tõendeid ja nüüd enam ei saa. Esmaseid õiguskaitsevahendeid, sh täpseid seletusi, võimalikke pealtnägijaid jms saab esitada koheselt peale süüdistuse teatavakstegemist, on ebamõistlik jätta need võimalused kasutamata. Ka ei nähtunud kordagi ja ei nähtu senimaani, et ametnik oli huvitatud ettekannet kirjutama sündmusi moonutavalt. Kaebaja hilisem väide, et ametnik kannab prille, „mis omakorda ei ole vaatlusele abiks“ peab ilmselt silmas, justkui see takistaks midagi kindlaks tegemast, on ilmselgelt otsitud, kuivõrd ametnik teeb tööd ja täidab igapäevaselt oma tööülesandeid ja ei ole andmeid, et ametnik prillide kasutamise tõttu ei saaks tööd teha. 9. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kirjeldatud teo toimepanemise eest kinnipeetavale karistuse määramine distsiplinaarkorras on vajalik ja õigustatud, sj seda nii eri- kui üldpreventiivses mõttes.

§ 63

lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Vaidlustatud käskkirjas ja selle alusmaterjalidest distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistusliigi valikut ja karistuse pikkust. Kartserikaristus on kohtu hinnangul proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuivõrd kinnipeetavate distsipliinirikkumised, mis on seotud suitsetamisega selleks mitteettenähtud kohas ohustavad vangla julgeolekut. Kohus leiab, et vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Arvestatud on kinnipeetava süü raskusastet ning kaebaja isikuga ja tema varasema käitumisega. Kaebuse esitaja ei ole esile toonud ning kohtumenetluses ka ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistusliigi ja määra valiku ja põhjendatuse. Läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingud on fikseeritud ettenähtud korras ega sisalda vigu. 10. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 8