Obsah (7)

§ 5§ 230§ 231§ 1741§ 162§ 405§ 177

2-11-41391 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse avaldamise aeg ja koht 26. aprill 2012, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-41391 Tsiviilas

) § 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Lihtsustatud korras menetlemine on lubatav, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Menetlusosalised ärakuulamist ei taotlenud. 12. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 13.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 liisinguandjal on õigus liisinguleping üles öelda kui tarbijast liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Puudub vaidlus, et 15.06.2007 sõlmisid pooled liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli mootorratas Suzuki C800 Intruder, 0.8, ehitusaasta 2007 (tl 26-30). Lepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (tl 31-36). Hageja kohustus andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja poolt valitud vara ostis hageja 18.06.2007 (tl 37-38) ning andis selle 19.06.2007 kostjale üle üleandmise-vastuvõtu aktiga (tl 39). Kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt tasumata arved (40-51), mistõttu saatis hageja 24.03.2010 kostjale kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 52) ning andis tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 13.04.2010 ja hoiatas, et kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust nimetatud tähtajaks, ütleb hageja lepingu ühepoolselt üles. Kuna kostja ei tasunud lepingujärgset võlgnevust, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles 19.04.2010, seoses millega oli kostjal kohustus tagastada liisinguese. Kuna kostja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks CEOÜ abi, kellel samuti ei õnnestunud vara kätte saada (tl 54). Puudub vaidlus, et kostja on tasunud kirja alusel liisingu osamaksed. Kuna aga kostja ei tagastanud vara ning vara ei õnnestundu kätte saada ka hagejal, siis tuleb kostjal hagejale hüvitada kogu vara jääkväärtuse 1 521,49 eurot ja kindlustuse võlgnevus 84,10 eurot, millise hageja on kostja eest tasunud, kokku 1 605,59 eurot (tl 59). Kostja ei ole nimetatud võlgnevusele vastuväiteid esitanud ja on võtnud hagi õigeks võlgnevus summas 1 605,59 eurot osas, mistõttu kuulub võlgnevus summas 1 605,59 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
2. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingu punktis 5.1 kokku leppinud viivisemääras 7% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudest (1 605,59 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 7% aastas. Kostja 4 2-11-41391 viivisenõudega ei nõustu, kuna leiab, et viivis on kostjale koormav. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, et viivis oleks kostjale koormav. Lisaks tuli kostjal arvestada kohustuste täitmata jätmisel, et hagejal on õigus arvestada viivist. Samuti ei ole viivisemäär suur ning vastab seaduses sätestatule. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt kuulub väljamõistmisele hageja kasuks viivise protsendina põhinõudest (1 605,59 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 7% aastas. Menetluskulud
3. Kooskõlas

§ 1741esitas hageja taotluse menetluskulude hüvitamiseks.

Hageja menetluskulud on järgmised: hagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 383,46 eurot. Kostja väited, et kostja ei ole andnud põhjust hagi esitamiseks on alusetud. Kostja ei ole täitnud oma liisingulepingust võetud kohustusi, mistõttu oli hagejal õigus leping üles öelda ja nõuda liisingueseme tagastamist, mida kostja aga ei tagastanud, seega oli hagejal õigus pöörduda kohtu poole liisingueseme jääkväärtuse hüvitamiseks ja kindlustusmaksete saamiseks. Poolte vahel ei olegi vaidlust, et kostja ei ole tasunud oma liisingu osamaksete võlgnevust. Kostja väited, et hageja ei ole vastanud kostja pretensioonidele on alusetud ja ei ole aluseks menetluskulude väljamõistmata jätmiseks. Lisaks on kostja ise esitanud vastuväite maksekäsu kiirmenetluses. Seega on põhjendatud menetluskulude väljamõistmine kostjalt. Juhindudes

§ 162

lg-st 1 ja

§ 405

lg 1 p-st 3 jätab kohus hageja menetluskulud täielikult kostja kanda.

§ 177

lg 2 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maire Lukk Kohtunik 5