Obsah (12)

§ 113§ 296§ 42§ 337§ 334§ 338§ 9§ 20§ 11§ 6§ 7§ 8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-09-52396 Otsuse tegemise aeg ja koht 09. mai 2012. a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Viljo Junolainen Kohtuasi OÜ Ideal hagi I. T.i (T.) vastu v

) §-de 8 lg 1, 76 lg 1 ja 3, 100, 108 lg 1, 115 lg 1, 127 lg 1, 128 lg 1 ja 3. Võlausaldajal on

§ 113kohaselt õigus nõuda võlgnikult viivist.

Kui lepinguga on aga ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne, siis loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul kuulub kohaldamisele lepingujärgne viivitusintress 0,25 % päevas Avis Liising üldtingimuste punkti 9.2 kohaselt. Hageja palub välja mõista kostjalt võlgnevuse 104 032, 30 krooni ja viivise hagiavalduse kuupäeva seisuga summas 105 506,01 krooni ja kuni põhinõude täitmiseni protsendina 0,25% päevas põhinõudest. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS

1. Kostja vastuse kohaselt (tl 42, 51) ta lepingut allkirjastanud ei ole ja hagi täies ulatuses ei tunnista. Kostjal puuduvad autojuhiload ja seetõttu polnud ka vajadust sõlmida autoliisingut. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja kinnitab, et näeb lepingut esimest korda ja allkiri lepingul pole tema oma. Kostjal puudub regulaarne sissetulek, mis võimaldaks taolist lepingut sõlmida. Kostja täiendava seisukoha kohaselt (II kd, tl 17) on hageja esitatud tõenditest üheselt nähtav, et lepingu on sõlminud, vara vastu võtnud ja tagastanud J. N. (allkirjastanud kõik dokumendid, sh tüüptingimused), kes on kostja laste isa ning on olnud kostja elukaaslane aastatel 2001-
2. J. N. on maksnud ka osa arveid kostja pangakontot kasutades, kuna tema enda pangakontod olid kohtutäituri poolt arestitud. J. N. kasutas kostja pangakontot ka muude endaga seotud tehingute tegemisel. Tuvastatud on (käekirjaekspertiis), et kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud, ei ole seda allkirjastanud ning lepingu sõlmimisel osalenud ega ka kedagi selleks volitanud. Lepingule kohalduvad üürilepingut puudutavad sätted, st tegemist ei ole rendi ega ka liisinguga. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping palub kostja arvestada, et hageja saab esitada nõude summas 1 049,07 eurot

§ 296lg 1 järgi.

Avansiline makse summas 1 721,64 eurot kuulus igakuiselt võrdsetes osades tasaarvestamisele. Seisuga 27.06.2008. a on arvestamisele kuuluva avansilise makse jääk summas 922,30 eurot, mis kuulub nõudest mahaarvestamisele. Kokkulepe, milline piirab eeltoodut on tühine tulenevalt

§ 42lg 1 ja lg 3 p 2, 5, 30 – tüüptingimus (kostja on käsitletav tarbijana).

Lisaks sätestab ka

§ 337

tingimuse, st kui üürnik on üüri või kõrvalkulud üürilepingu lõppemisele järgneva aja eest ette maksnud, peab üürileandja ettemaksu koos intressiga üürnikule tagastama. Hageja nõude 3 000 krooni, so 191,73 eurot, rakendamise vajadus pole kostjale teada. Puksiiriteenuse osas 1 0152 krooni, so 648,83 eurot märgib kostja, et nõue on põhjendamatu ning ei kuulu arvestamisele, kuna ei vasta tegelikele asjaoludele ja ei ole vajalik kulutus. Sõiduk oli töökorras ja J. N.i igapäevases kasutuses. Sõiduk viidi ära puksiiriteenust kasutamata. Lepingu lõpetamisega seotud kulusid nõuab hageja 286,66 euro ulatuses, mis kostja arvates on tüüptingimustena tühised

§ 42lg 1, lg 3 p 2, 5 järgi ning nõue on põhjendamatu.

Müügikahju nõue on ebaselge. Kahju nõude eelduseks on kahju ettenähtavus ning see ei vasta ka sellele eeldusele. Pooled on ühel meelel, et tegemist ei ole liisingulepinguga, millisele vastav nõue oleks omane. Täidetud ei ole eeldused üürniku vastutuseks kahju eest. Üheks kahju nõude eelduseks on ka vastava kahju ettenähtavus, eeltoodu ei vasta ka sellele eeldusele. Leppetrahvid summas 600 krooni, so 38,35 eurot on põhjendamatud ja

§ 334lg 4 järgi tühised.

Viivistasu nõude asjaolud on kostjale teadmata. Hageja nõue omavastutuse ja müügikahju osas on aegunud (

§ 338

). Kui poolte 3 vahel oleks sõlmitud kehtiv leping, oleks hageja õigustatud nõudma üürnikult 1 049,07 eurot üüritasu, 7,67 eurot parkimise viivistasu ja 922, 30 eurot avansilist makset. Hagi tuleb jätta täies ulatuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. KOHTUISTUNG

1. Kohtuistungil leidis hageja esindaja, et tegemist ei ole liisingulepinguga, kuna hageja andis sõiduki kasutada, mitte ei finantseerinud seda. Tegemist on üüri-teeninduslepinguga. Hageja ärimudel seisneb selles, et ta liisib ja annab liisitud sõidukid oma klientide kasutusse. OÜ Ideal sõlmib liisingufirmaga kasutuslepingu ja annab asja edasi kasutusse. Lepingul on kostja allkiri, järelikult allkirjastas ta selle ise. Avansilist makset ei tagastata, kui kostja rikub lepingut ja seda ta ka oluliselt rikkus. Müügikahju oli lepingu lõpetamise tõttu tekkinud kulu ja see tuleneb lepingu üldtingimuste punktist 7.
2. Leppetrahv viivistasu puhul tuleneb üldtingimuste punktist 9.
3. Kostja esindaja märkis, et juhul kui kohus leiab et poolte vahel oli leping, siis on tegemist üürilepinguga. Avansilise makse tingimus on vastuolus

§-dega 337 ja 42 lg 1 ja 3 p 30 ja tüüptingimusena tühine. Kostja taotleb selle nõude suhtes

§ 338järgi aegumise kohaldamist.

Kostja ei pidanud ette nägema, et vastutab turuväärtuse vähenemise eest. Tarbija ei pidanud aru saama vastutusest, mis seisneb sõiduki müügi puhul hinnavahe hüvitamises. Kehtiva lepingu puhul oleks põhjendatud summa, mis kuuluks tasumisele 134,49 eurot

§ 296lg 1 järgi.

Tasumata arvete põhjendatud summa on 1 049,07 eurot. Sealt on maha arvestatud kasutustakistus 22 päeva, millal väidetav üürnik ei saanud asja kasutada, seega kasutus 9 päeva. Omavastutuse osas on aegumise vastuväide. Lepingu lõpetamise kulude suhtes on tegemist tüüptingimuse tühisusega ja kulude vastuolulisusega. Üürilepingu puhul ei saa müügikahju nõuda ja tarbijale on see summa ettenähtamatu. Viivistasu osas nõus 120 krooniga. Leppetrahvide osas 2 korda 300 krooni, ehk 38,35 eurot, tugineb kostja

§-le 334 lg

1. Võttes need summad kokku, on põhjendatud summaks 2 104,37 krooni ehk 134,49 eurot. Kostja on nõus viivisega 2 000 krooni. Elukaaslasega oli selline finantsiline korraldus, et kostja kasutas oma toetuste saamiseks Sampo Panka ja tunnistaja kasutas arvete maksmiseks Swedbanka. Kostja leiab, et arvete maksjaks on tunnistaja (J. N.). Kostja pole lepingut allkirjastanud, seega puudub otsene tahteavaldus. Juhul, kui tarbija maksab ära arve, teadmata tehingu sisu ja liiki, on tegemist kaudse tahteavaldusega. Lepingu pooleks on tunnistaja ja kui käsitleda teda esindajana, siis tal puudus esindusõigus. J. N.il oli kostja konto kasutamisõigus. Tunnistaja J. N.i ütluste kohaselt oli ta lepingu sõlmimise juures.
2. aastal asus ta tööle firmasse Vanem VS ja algselt kasutas seda autot firma. Firma omanik oli A. R.. Sissemakse 30 000 krooni kandis firma üle ja sai auto kätte. Tunnistaja käis autol järgi firma omanikuga. Auto tehnilisse passi märgiti kasutajatena tunnistaja ja A. R..
3. aasta kevadel lahkus tunnistaja töölt ja nädal aega hiljem helistas A. R. ja pakkus auto liisingu ülevõtmist. Tunnistaja vastas, et ise ei saa võtta, sest pangaarve on arestitud. Kirjutasid tunnistaja elukaaslase nimele. Tunnistaja läks OÜ Ideal esindusse, kus allkirjastas lepingud, sai tehnilise passi ja võtmed ning Opeli teenindusest auto. Paar kuud sai sõita, kui helistati, et on kuuajaline võlgnevus. Helistati uuesti ja öeldi, et kui ei tasu, võetakse auto ära. Tunnistaja tasus võla ära. Vokas nõudsid kaks meest autot. Tunnistaja andis võtmed ja autoga sõideti minema. Auto tehniline pass ja 1 võti on siiamaani tunnistaja käes. Autot treileriga ära ei viidud. Viimase lepingu sõlmis tunnistaja Jõhvis Keskväljak 4, Tsentraalis 3-l korrusel OÜ Ideali esindajaga. Kui tunnistaja lepingudokumendid allkirjastas, ei olnud seal I. T.i allkirju. Tunnistaja allkirjastas dokumendid esimesena. Lepingu sõlmimisel oli kaasas R. M., I. T.i kaasas ei olnud. I. T. pole lepingule alla kirjutanud ning nägi lepingut esimest korda, kui see talle kohtust saadeti. Tunnistaja I. T.i 4 lepingu sõlmimisest ei informeerinud ja viimane ei teadnud lepingust midagi. Tunnistaja maksis arved R. M. ja I. T.i arvetelt, kuna enda arve oli arestitud. Kasutas Swedbanga kontot, mida I. T. ise ei kasutanud. Auto äravõtmisel oli see sõidukõlbulik. Tunnistaja andis I. T.i isikuandmed A. Rüütlile, kes ajas kõik korda. Tunnistaja teab I. T.i allkirja ning lepingul ei ole I. T.i allkiri. Enamus makseid arvete alusel tegi tunnistaja internetipangas, kasutades pangakoode ja I. T.i pangakontot. Arved esitati postiga I. T.ile, kuid tunnistaja võttis ise arved vastu ja avas need. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. Käesolevas asjas on hageja põhiväide olnud see, et kostja on sõlminud rendi/teeninduslepingu nr
5. Kostja põhiväide on see, et tema lepingut sõlminud ei ole. Seega on vaidluse esemeks eelkõige asjaolu, kas kostja on hagejaga lepingu sõlminud, sest sellest sõltub hageja lepingust tulenevate nõuete rahuldamine või rahuldamata jätmine. Võlaõigusseaduse (

) § 3 p 1 kohaselt tekib võlasuhe muuhulgas lepingust.

8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

§ 9

lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamisega ja sellele nõusoleku andmisega, samuti muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Lepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.

1. Toimiku materjalide juures oleva kirjaliku originaallepingu nr. 2405 (I kd, tl 80) järgi on leping sõlmitud 31.05.
2. a ning lepingu lisa nr 3 üks päev varem, so 30.05.
3. a (I kd, tl 15). Tunnistaja J. N.i ütluste kohaselt allkirjastas ta lepingu Jõhvis Keskväljak 4, OÜ Ideal esindajaga ning juures viibis R. M., kuid kostjat kaasas ei olnud. Üldise tõendamisreegli kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1). Hageja leiab, et kuna lepingul on kostja allkiri, siis järelikult allkirjastas kostja selle ise. Kostja on menetluse jooksul väitnud, et tema lepingut ei allkirjastanud, ega kedagi selleks volitanud ei ole. Ekspertiisiakti nr DK-014310/2639 (I kd, tl 97-99) kohaselt ei ole leping tõenäoliselt allkirjastatud kostja I. T.i poolt. Tunnistaja J. N.i ütluste kohaselt pole I. T. lepingule alla kirjutanud ja lepingul ei ole I. T.i allkiri. Kohus leiab eeltoodud tõendite alusel, et kostja pole lepingut hagejaga allkirjastanud. Hageja on küll väitnud, et eksperdiarvamuse (käekirjaekspertiis) tulemusena ei ole võimalik kategooriliselt järeldada, et kostja I. T. ei allkirjastanud lepingut. Samas nähtub ekspertiisiaktile lisatud arvamuste skaalast, (I kd, tl 100) et suure tõenäosusega ei ole allkiri kirjutatud I. T.i poolt. Kohus ei lähtu ainult ekspertiisi tulemustest, vaid ka tunnistaja ütlustest selle kohta, et kui tunnistaja lepingudokumendid allkirjastas, ei olnud seal I. T.i allkirju, sellest saab järeldada et allkirjad lepingudokumentidele kostja nimel on tehtud hiljem.
4. Hageja leiab, et isegi juhul kui kostja lepingut ei allkirjastanud, on tõendatud selle sõlmimine hageja ja kostja vahel, sest kostja on lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult täitnud, st tasunud oma arveldusarvetelt hagejale lepingujärgseid makseid. Kostja on seisukohal, et tema pole kaudset tahteavaldust teinud ning asjaolu, et kostja elukaaslane tasus tema pangakontolt arveid ei saa pidada selliseks teoks. 5 Seega tuleb kohtul kontrollida kas kostja on sõlminud lepingu kaudse tahteavaldusega.

§ 20lg 1 lubab nõustumust (aktsepti) lepingu sõlmimiseks väljendada mh ka teoga. Ts

ÜS § 68 lg 3 kohaselt on kaudne selline tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seega saab tahteavaldust lepingu sõlmimiseks väljendada ka tegudega. Hageja on kostja selliseks teoks pidanud kostja poolt lepingujärgsete maksete tegemist. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Kuna lepinguliste suhete aluseks on kirjalik leping koos maksegraafiku ja lepingu üldtingimustega ning auto kasutamiseks üleandmisega, ei saa lugeda lepingut sõlmituks kaudse tahteavaldusega. Lepingu üldtingimuste p 3.4. kohaselt läheb auto valdus üle peale üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist ning p 7.1 kohaselt jõustub leping allkirjastamise hetkest. Kohtule lepingu nr 2405 järgset sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti esitatud ei ole.

§ 11

lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Nimetatu välistab vaidlusaluse lepingu sõlmimise kaudse tahteavaldusega, st lepingust tulenevad õigused ja kohustused pooltele tekivad lepingu allkirjastamisel. Samas on tunnistaja J. N.i ütlustega tõendatud, et arved võttis vastu ja makseid hagejale tegi tunnistaja, kostja pangakontolt internetipangas, kasutades viimase pangakoode. Seega pole ka kostja selline tegu antud asjas tuvastatav. 7. Hageja väitel tegeleb ta sõidukite liisimisega ja liisitud sõidukite kasutusse andmisega, st tegeleb oma majandustegevuses lepingute sõlmimisega igapäevaselt. Tunnistaja ütluste kohaselt olid lepingu sõlmimise juures tunnistaja ise ja R. M. (kaks meessoost isikut). Lepingus on pooleks aga märgitud kostja, I. T. (naissoost isik).

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 7

lg 1 ja 2 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ja lg 2 keelab õiguste teostamise seadusevastasel viisil. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Kohus leiab, et lepingu sõlmimine olukorras, kus on ilmselge et lepingu pooleks märgitud isik ise kohal ei viibi ja lepingut allkirjastaval isikul puudub volitus lepingu sõlmimiseks, ei ole kooskõlas

§-des 6 ja 7 sätestatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Isiku puhul, kes tegutseb oma majandustegevuses, ei saa sellist käitumist pidada vabandatavaks ja mõistlikuks, sest lepingu sõlmimisel on isiku eesnime ja isikukoodi alusel ettenähtav ja igale mõistlikule isikule arusaadav, et lepingu pooleks märgitu lepingut ise ei allkirjasta. Sellist käitumist ei saa mõistlikult eeldada ja pidada tavapäraseks. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on takistada õiguste kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. 8. Tulenevalt TsÜS § 129 lg-st 1 on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Selleks, et esindusõiguseta isiku tehtud tehing kehtiks, peab isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle heaks kiitma. Käesoleval juhul väidab kostja, et ta pole kunagi vaidlusalust lepingut sõlminud, lepingu sõlmimiseks ja täitmiseks puuduvad tal rahalised vahendid ja pole ka vajadust. Kohus leiab, et makseülekannete tegemine kostja arveldusarvelt ei ole piisavaks tõendiks selle kohta, et kostja on lepingu täitmisele asunud ning 6 sellega volituseta sõlmitud tehingu heaks kiitnud. Tunnistaja ütlustest tuleneb, et ülekanded kostja arvelt teostas faktiliselt tunnistaja ise, mitte kostja. Tõendatud on, et sõiduk oli tunnistaja, J. N.i kasutuses, et viimane käis Tallinnas sõidukil järgi ja andis peale nõudmist sõiduki ka üle (I kd, tl 181). Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele (

§ 8

), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub. Tuvastatud asjaolude põhjal ei ole kostja endale lepingu alusel kohustusi võtnud, mistõttu ei saa talle tuleneda sealt ka kohustust tasuda lepingujärgseid makseid ja vastutada lepingu rikkumise eest. Seega ei ole kostja vaidlusaluse lepingu pooleks ja eeltoodu alusel puudub hagi rahuldamiseks õiguslik alus. Kuna kohus on tuvastanud, et kostja lepingut sõlminud ei ole, siis puudub vajadus käsitleda poolte teisi väiteid lepingu suhtes. MENETLUSKULUDE JAOTUS 9. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse (TsMS § 173 lg 4). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, kannab kõik menetluskulud hageja. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Viljo Junolainen Kohtunik 7