3-11-698/13

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-698 Otsuse kuupäev

1. juuni 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi V. Zi kaebus Ida Prefektuuri 16.02.2011 käskkirja nr 9d tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks Kohtuistung 02.06.2011 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: V. Z /isikukood xxx /, esindaja Juri Tolmatšov Vastustaja: Ida Prefektuur /registrikood 70008753/, esindaja Agne Niido. Resolutsioon Jätta V. Zi kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 11.07.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 16.02.2011 andis Ida Prefektuuri prefekt Aldis Alus käskkirja nr 9d (tl 34-35), millega määras Narva kriminaaltalituse jälitusametnik V. Zile politsei ja piirivalveseaduse § 86 p 1 kvalifitseeritava süüteo eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise avaliku teenistuse seaduse § 118 alusel.
4. 16.03.2011 esitas V. Z Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 2-4), milles palus tunnistada tema distsiplinaarkorras karistamise käskkiri ebaseaduslikuks ja tühistada ning nõuda Ida Prefektuurilt sisse tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Avaliku teenistuse seaduse § 84 p 1 ja § 118 lg 2 tuginedes leidis kaebaja, et kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumise tõttu ei saanud teda teenistusest vabastada. Seejuures ta märkis, et prefektile oli lubamatu tõlgendada alkoholijoobe seisundis teenistuses viibimist teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ning väitis, et vastavalt avaliku teenistuse seaduse § 84 p 2 ja § 118 lg 2 on selleks vaid ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine. Liiklusseaduse § 20 lg 3’ p 1 tuginedes väitis ta, et isik loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi mitte vähem kui 0,75 mg/l, tal oli aga 0,64 mg/l ja lisas, et alkoholijoobe kontrollimine kolleegide poolt oli eneseväärikust alandav ning politsei- ja piirivalve seaduse § 723 p 1 vastuolus olev protseduur.
5. Ida Prefektuuri vastuses (tl 30-32) paluti kaebust mitte rahuldada, kirjeldati oma seisukohti asjasse puutuvate õigusaktide sätete suhtes ja distsiplinaarmenetluse käiku ning leiti, et kaebaja süütegu on õigesti kvalifitseeritud ja selle toimepanemine on tõendatud. Muuhulgas märgiti, et teenistuskohustuste jäme rikkumine on määratlemata õigusmõiste, mille peab sisustama karistuse määramise õigust omav isik või ametiasutus distsiplinaarasja menetlemise käigus, Ida Prefektuuris loetakse joobes teenistuses viibimist jämedaks teenistuskohustuste rikkumiseks ning seejuures ei oma tähtsust kui suur oli mõõtmise tulemus. Veel märgiti, et kaebuse viited liiklusseaduse ja politsei- ja piirivalveseaduse sätetele ei ole asjakohased, need reguleerivad teistsuguseid olukordi ning selle, kas isik viibis teenistuses alkoholijoobes, peab tõendama karistust määrav isik ja on tema valik, milliseid tõendeid ta selleks kasutab.
6. Kohtuistungil jäid kaebaja ja tema esindaja kirjalikult esitatu juurde ning palusid täiendavalt ka teenistusse ennistamist. Juri Tolmatšov märkis, et kaebaja on töötanud politseis 18 aastat ilma karistusteta, teda on ergutatud ja ta on saanud riikliku autasu ning alkoholi ei tarvitanud ta tahtlikult, polnud vormis ega rikkunud avalikku korda. Veel leidis esindaja, et isegi jämeda rikkumise puhul ei saa ilma kehtiva karistuseta vabastada ning karistuse määramisel tuleb arvestada asjaolude, kaebaja isiku ja eelneva käitumisega. V. Z ise märkis, et võis toimunu kirjeldamisel ajas eksida ja väitis, et käis väljas mitu korda ning talle kõige lähemal väljapääsul kaamerat pole. Ida Prefektuuri esindaja Agne Niido jäi samuti kirjalikult esitatu juurde ning selgitas, et neil on alkoholi suhtes nulltolerants, sest politseiasutus, kes peab tagama avaliku korra kaitsmise, ei saa lubada, et ametnikud ise töö juures alkoholi tarbivad. Kaebaja seletusi ei pidanud ta usutavaks ja märkis, et on vähetõenäoline, et ta ei tundnud joogis alkoholi, kui kabinetti astunud kolleeg sai kohe tema alkoholi tarbimisest aru. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Vaidlustatud Ida Prefektuuri 16.02.2011 käskkirjast nr 9d (tl 34-35) nähtuvalt pandi V. Zile Ida prefektuuri töökorra punkt 62 ja avaliku teenistuse eetikakoodeksi punkt 18 tuginedes süüks, et ta viibis teenistuses alkoholijoobe seisundis, ei käitunud seega politsei põhiväärtuste kohaselt ega väärikalt ning rikkus jämedalt teenistuskohustusi. Teenistusest vabastamise hetkel oli ta selle prefektuuri kriminaalbüroo Narva kriminaaltalituse jälitusametnik. Seega reguleerisid tema teenistust politsei- ja piirivalve seadus ning avaliku teenistuse seadus. Politsei- ja piirivalve seaduse § 88 p 5 kohaselt on teenistusest vabastamine üks distsiplinaarsüüteo eest politseiametnikule määratav distsiplinaarkaristus. Politseiametniku distsiplinaarsüüteod on loetletud sama seaduse § 86, mille esimeses punktis kehtestatu kohaselt on distsiplinaarsüüteoks seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende mittenõuetekohane täitmine. Ida Prefektuuri 22.06.2010 käskkirjaga nr 51 (tl 63-71) kehtestatud töökorra punkt 62 keelab viibida tööl, haldushoones või selle territooriumil joobeseisundis ning avaliku teenistuse eetikakoodeksi punkt 18 nõuab, et ametnik oleks väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. V. Z pole joobeseisundi kontrollimise protokollis (tl 47) tuvastatut vaidlustanud, kuid väidab distsiplinaarmenetluses antud seletuses (tl 41 pöördel), kaebuses (tl 2-4) ja kohtuistungil esindaja vahendusel antud seletustes (tl 60-62), et polnud alkoholi tarbimisest teadlik, ei olnud vormis ega rikkunud avalikku korda, tegemist ei olnud liilusseaduse § 20 lg 3’ p 1 kohase alkoholijoobega, 2 seda ei tuvastatud õiguspäraselt ning esmakordse rikkumisena ei saanud see teenistusest vabastamist kaasa tuua.
8. Ehkki avaliku teenistuse seaduse § 118 lg 2 sõnastust võib olla keeruline mõista, tuleneb sellest siiski üheselt, et seaduseandja pole teenistuskohustuste jämedat rikkumist samastanud selle seaduse § 84 p 2 nimetatud usalduse kaotusega. Seega võib ka esmane teenistuskohustuste jäme rikkumine kaasa tuua teenistusest vabastamise ning see, mida täpselt jämeda rikkumise all mõelda, on jäetud distsiplinaarkaristuse määraja enda otsustada. Ida Prefektuur on loetlenud võimalikke jämeda teenistuskohustuse rikkumise juhtumeid oma töökorra punktis 69 ning nimetanud muuhulgas ära ka joobeseisundis teenistuses viibimise. Töökord rajaneb avaliku teenistuse seaduse § 78 lg 2, mis näeb ette ametiasutuse sisekorraeeskirja kinnitamise ametiasutuse juhi poolt. Sama seaduse § 77 p 7 kohaselt on sisekorraeeskiri õigusakt, millega määratakse muuhulgas ka ametiasutuse üldised käitumiseeskirjad. V. Z on töökorraga 18.08.2010 tutvunud (tl 33), talle pidi alkoholi tarvitamise lubamatus teada olema ning selle keelu rikkumise ranged tagajärjed ei saanud teda üllatada. Joobeseisundi mõiste sisaldub politsei- ja piirivalveseaduse § 722 ja Ida Prefektuuri töökorra punktis 2.8 ning tähendab alkoholi, narkootilise või psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Seejuures on seaduse § 722 lg 5 täiesti üheselt mõistetavalt kehtestatud, et alkoholijoovet eeldatakse, kui kontrollitava isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 milligrammi või rohkem. V. Zil mõõdeti 0,64mg/l (tl 47) ja seega ei saa ta väita, et tema seisund pole käsitatav alkoholijoobena. Kaebaja enda poolt viidatud liiklusseadus reguleerib selle § 1 kohaselt liikluse korraldamise aluseid Eesti teedel ning liiklusohutuse tagamise aluseid ja põhinõudeid ega saa kuidagi olla kohane politseiametniku distsiplinaarkorras karistamise puhul. Politsei- ja piirivalveseaduse § 723 p 1 kohaselt võib politseipoolsele joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile allutada isiku, kelle suhtes on alust kahtlustada, et ta on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund. Kuna seejuures ei ole seaduseandja piiritlenud konkreetseid süütegude liike, laieneb sätestatu ka politseiametniku distsiplinaarsüüteo tuvastamisele. Joobe kontrollimist reguleerib sama seaduse § 724, mille esimene ja neljas lõige lubavad kasutada ka indikaatorvahendit, kui politseiametnik ei pea vajalikuks ja isik ei nõua muude meetodite rakendamist. V. Z pole väitnud ega tõendanud indikaatorvahendi kasutamise ja selle näiduga mittenõustumist ning tähendust ei oma asjaolu, millist konkreetset blanketti tema seisundi fikseerimisel kasutati.
9. Seega on V. Z pannud toime distsipliinirikkumise, mida saab pidada politsei- ja piirivalveseaduse § 86 p 1 ja avaliku teenistuse seaduse § 84 p 1 märgitud teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks olenemata sellest, et ta ei olnud alkoholi tarvitades vormis ega rikkunud avalikku korda. Tema süüteo suhtes on läbi viidud politsei ja piirivalve seaduse § 91 ja 92 nõuetele vastav distsiplinaarjuurdlus (tl 36-38 ja 40 pöördel) ja talle on võimaldatud seletuste andmist (tl 41 pöördel). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on koostatud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 ja 3 kehtestatud tähtaega järgides, selleks politsei- ja piirivalveseaduse § 89 lg 1 kohaselt pädeva ametiisiku poolt, see sisaldab vajalikul määral faktilisi ja juriidilisi põhjendusi ning vastab sama seaduse § 98 lg 2 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg 2 sätestatud vorminõuetele. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. V. Zi puhul on kaalutluse piire, eesmärki ja proportsionaalsuse põhimõtet järgitud ning käskkirjast ja selle alusena viidatud distsiplinaarmenetluse protokollist on vaatamata vastavate osade lakoonilisusele võimalik üheselt aru saada, miks kohaldati politseiametniku suhtes ettenähtud võimalikest distsiplinaarkaristustest just kõige rangemat. Avaliku teenistuse eetikakoodeksi § 18 nõuab, et ametnik oleks väärikas. Politseiametniku suhtes on sellel nõudel eriline tähendus, sest politsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu peavad politseiteenistuses olevad isikud tavaametnikest veelgi 3 hoolsamalt järgima neile pandud nõuete täitmist ja olema enam võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda nii teenistuskohustustes olles kui teenistusvälises olukorras. Alkoholijoobes teenistuses viibiv politseiametnik pole väärikas ja kahjustab nii enda, oma politseiasutuse kui terve politsei mainet. Tegemist on niivõrd olulise rikkumisega, mille tähendust ei muuda ka varasem laitmatu käitumine, ergutused ja autasud. Kaebuses ja kohtuistungil esitatud seisukohtadest nähtuvalt ei hinda kaebaja ise oma rikkumist adekvaatselt ega ole siiani aru saanud vastava käitumise lubamatusest ja tähendusest ning püüab oma tegu tagantjärele õigustada ja süüd teiste peale veeretada.
10. Eeltoodust tulenevalt on V. Z distsiplinaarkorras karistamine Ida Prefektuuri 16.02.2011 käskkirjaga nr 90d kooskõlas kehtiva õigusega ning kaebus jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Ida Prefektuuri esindaja kohtukulude hüvitamise nõuet ei esitanud (tl 62). Raili Randlane Kohtunik 4