← Eesti

3-10-2143/193

Obsah (5)§ 67§ 56§ 44§ 58§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi, Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2012. a, Tallinn Haldusasja numbe

) § 44 lõikes 1 loetletud alustest haldusmenetluse uuendamiseks ei esine; 3) korraldus nr 378 on motiveerimata, sest selles pole põhjendatud, kuidas rikuks 2,38 ha osas korralduse nr 192 kehtetuks tunnistamata jätmine maakorralduse nõudeid. Lisaks rikub korraldus nr 378 kaebaja usalduse kaitset, sest R. Tl oli 14 aastaga tekkinud usaldus korralduse nr 192 kehtima jäämise suhtes ning vastustajal oli kohustus tõendada, et sellist usaldust ei eksisteeri. Nii pika aja möödudes on kaebajal keeruline tõendada muudatusi oma elukorralduses. R. T tegeles XXX talu maade põllumajandusliku harimisega. Ajutise maakasutuse lepinguga nr 147 anti 1993. aastal R. Tle kasutamiseks 33,8 ha maad. Sellega hoiti ära talu kui majandusüksuse lagunemine ja tagati maa sihipärane, efektiivne ja heaperemehelik kasutamine. R. T haris maid ja tegi sellega seoses investeeringuid (soetas talutehnika). Samuti on kaebaja tellinud erastatud maa suhtes detailplaneeringu koostamise ning Rae Vallavalitsus on detailplaneeringu algatanud. Neid asjaolusid arvestades saaks korralduse kehtetuks tunnistada vaid

§ 67

lg 2 alusel ülekaaluka avaliku huvi korral, mida praeguses asjas ei esine; 4) korraldus nr 1183-k on kaalutlusvigadega ja motiveerimata. Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a seisukohtadest haldusasjas nr 3-3-1-6-07 tuleneb, et kui isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel ei teostata kaalumist, on see automaatselt alus haldusakti tühistamiseks. Korraldustest nr 1183-k ei nähtu, miks on vaja 14 aastat pärast akti andmist selle osaline kehtetuks tunnistamine. Samuti ei selgu, kas kehtetuks tunnistatakse õiguspärane või õigusvastane haldusakt; 5) Harju maavanem ei andnud kaebajale võimalust esitada enne korralduse andmist oma seisukohti. Ärakuulamisõiguse tagamise korral oleks maavanem tõenäoliselt saanud vältida kaalutlusvigu, seega on tegemist menetlusveaga, mis võis viia õigusvastase haldusakti andmiseni. Ärakuulamisõigust ei asenda see, et maavanem vahendas kaebaja ja kolmandate isikute vahelisi tsiviilõigusliku kompromissi sõlmimisele suunatud läbirääkimisi. Korraldus nr 1183-k tuli kaebajale üllatusena, sest haldusasjas nr 3-05-1230 leidis Harju maavanem, et
  3. a korralduse tühistamise välistab kaebuse esitaja usalduse kaitse; 6) korralduse nr 1196-k andmine tuleneb üksnes asjaolust, et anti korraldus nr 1183-k. Korraldusel nr 1196-k puudub iseseisev sisu ja tähendus, mistõttu see tuleb tühistada samadel põhjustel kui korraldus nr 1183-k.
  4. Rae Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel: 3

(13)3-10-2143 1) korralduse nr 378 mõistlikul tõlgendamisel on võimalik aru saada, et korraldus nr 192 on kehtetuks tunnistatud üksnes ühte lahustükki puudutavas osas ja ulatuses, mis ei olnud kohtuotsustega tühistatud; 2) formaalselt uuendas Harju maavanem
  1. juuli
  2. a korraldusega nr 1584-k õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse, kuid tegelik eesmärk oli uuendada haldusmenetlus XXX maa erastamise osas ja tühistada maa erastamise menetluses antud korraldus nr
  3. See tuleneb T P ja P P
  4. juuli
  5. a avaldusest, milles taotleti menetluse uuendamist ja maavanema korralduse nr 682 tühistamist, ning asjaolust, et see avaldus oli haldusmenetluse uuendamise aluseks. Haldusmenetluse uuendamine ei olnud ka sisuliselt välistatud, see on haldusorgani diskretsiooniotsus. Haldusakti kohtus vaidlustamata jätmine või selle vaidlustamisega hilinemine ei piira haldusmenetluse uuendamist; 3) korralduse nr 378 põhjendused sisalduvad korralduse seletuskirjas, millele on korralduses viidatud ja mis on kaebajale koos haldusaktiga teatavaks tehtud. See on kooskõlas

§ 56lõikes 1 sätestatu ja Riigikohtu praktikaga.

Ka kaebaja usalduse kaitsega seonduvaid asjaolusid on kirjeldatud seletuskirjas. R. Tle erastati maad kahe lahustükina, millest ühel asus R. T elamu. Hoonestamata maatükk (katastriüksus XXX) oli suurusega 11,68 ha. Kohtuotsusega on tuvastatud, et nimetatud maatüki ostueesõigusega erastamine 9,3 ha osas oli õigusvastane, ja selles osas on vallavalitsuse korraldus tühistatud. Vastustaja pidi selles osas lähtuma kohtute seisukohast. Üle jäi 2,38 ha, mis koosnes mitmest eraldi siilust või ebamäärase kujuga maatükist. Siin arvestas vastustaja maakorraldusseaduse (edaspidi MaaKS) §-st 5 tulenevate nõuetega, et tagada kinnisasja otstarbekas kasutamine ja majandamine. Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et kaebajale ei kaasnenud varasema korralduse tühistamisega 9,3 ha puudutavas osas mingeid negatiivseid tagajärgi, seega ei saa neid tekkida ka korralduse nr 192 tühistamisega ülejäänud 2,38 ha osas. Kaebaja oli kaasatud korralduse nr 378 andmisele eelnevasse kohtu- ja haldusmenetlusse, mistõttu ei saa korraldus olla tema jaoks üllatuslik. Kaebajal oli enne korralduse andmist, samuti vaidemenetluses võimalik esitada vastuväiteid seoses usalduse kaitsega ning esitada asjakohaseid tõendeid. Kaebaja piirdus üldsõnaliste väidetega usalduse mittearvestamise kohta. Usalduse kaitse ei saa tuleneda ainuüksi korralduste nr 192 ja nr 378 andmise vahele jäänud pikast ajavahemikust. Vastustaja kontrollis enne korralduse nr 378 vastuvõtmist vaidlusaluse maatüki seiskorda. Maa oli paikvaatluse teostamise ajal söötis ja kasutamata. Rae Vallavolikogu algatas

  1. novembri
  2. a otsusega nr 154 XXX kinnistu maatüki II detailplaneeringu ja Rae Vallavalitsus kinnitas
  3. detsembri
  4. a korraldusega nr 1448 detailplaneeringu lähteülesande. Lähteülesande p 2.2 kohaselt on planeeritav ala hoonestamata, suurem osa kinnistutest on varem olnud põllumaa, mis täna on rohumaa. See lükkab ümber kaebaja väite haritud põllumaast ja sellesse tehtud investeeringutest. Vastustaja sõlmis lepingu detailplaneeringu koostamise ja üleandmise kohta mitte kaebajaga, vaid Hauster Baltic OÜ-ga. Detailplaneeringu menetlus on peatunud, viimane märge eskiisi läbivaatamise kohta pärineb
  5. septembrist
  6. a.
  7. Harju maavanem palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) maavanem lähtus korraldust nr 1183-k andes Rae Vallavalitsuse korraldusest nr 378 ja selles toodud asjaoludest, st asjaolust, et muudeti erastamise aluseks olevat eelhaldusakti. Rae Vallavalitsuse korraldus on kooskõlas Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 3-3-1-18-07, kohtuotsustega haldusasjas nr 3-05-1230 ja MaaKS §-s 5 sätestatud nõuetega. Rae Vallavalitsus on õigesti kaalunud kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämise vastu ja avalikku huvi; 2) kuna R. T on olnud kaasatud kohtuvaidlustesse, ei saanud Rae Vallavalitsuse ega sellest tulenevalt ka maavanema korraldused olla kaebaja jaoks üllatuslikud. R. T oli kaasatud korralduste vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetlusse. R. T on koos esindajaga osalenud Harju Maavalitsuses mitmetel nõupidamistel, millest võtsid osa ka Rae Vallavalitsuse esindajad ja maa tagastamise õigustatud subjektid oma esindaja kaudu. 4

(13)3-10-2143 Harju maavanema algatusel peeti läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks R. T ja maa tagastamise õigustatud subjektide vahel.
  1. Kolmandad isikud T. P ja P. P palusid jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) korraldusega nr 378 on korraldus nr 192 kehtetuks tunnistatud üksnes ühte lahustükki puudutavas osas ja ulatuses, mis ei olnud juba tühistatud kohtuotsustega; 2) Harju maavanema
  2. juuli
  3. a korralduse nr 1584-k sisu ja eesmärk oli uuendada haldusmenetlus maa erastamise osas ja tühistada maa erastamise menetluses antud korraldus nr
  4. Kaebaja oli kolmandate isikute eesmärgist varasemate kohtumenetluste tõttu teadlik ja seetõttu pidi korralduse sisu olema kaebaja jaoks arusaadav. Haldusmenetlus on uuendatud juba seeläbi, et haldusorgan vaatas kolmandate isikute taotluse sisuliselt läbi. Haldusmenetluse uuendamine ei olnud ka sisuliselt välistatud, sest haldusorgan võib kaalutlusõigust kasutades haldusmenetluse uuendada muul kui

§ 44lg 1 sätestatud alusel.

Menetluse uuendamist ei välista asjaolu, et haldusakti ei saa kohtus enam kaebetähtaja möödumise tõttu vaidlustada; 3) jõustunud kohtuotsustega haldusasjas nr 3-05-1230 on tuvastatud, et R. Tl ei ole tekkinud vaidlusaluse maa suhtes õiguspärast ootust. Olukord ei ole muutunud. Vaidlusalune kinnisasi on 2004. aastast alates koormatud käsutamise ja koormamise keelumärgetega maa tagastamise õigustatud subjektide kasuks. Usalduse kaitsega seonduvalt tuleb lisaks tähele panna, et tegemist oli topeltmõjudega aktiga ja selle andmisel tuli arvestada varasema haldusaktiga koormatud kolmandate isikute huvi. Kolmandatel isikutel oli õiguspärane ootus sellele, et neile tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud maa; 4)

§ 67

lg 4 punkt 5 välistab isiku võimaluse tugineda haldusakti kehtetuks tunnistamisel usaldusele, kui ta oli õigusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Iga mõistlik inimene saab MaaRS § 9 tekstist aru selliselt, et maad saab erastada ainult elamu juurde ning kaebaja pidi sellest samuti aru saama. Seaduse mittetundmine ei anna alust väiteks, et kaebaja ei olnud haldusakti õigusvastasusest teadlik. Isegi kui kaebaja ei olnud sellest teadlik, oli teadmatus tingitud kaebaja enda süüst. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja teadlik, et maa kuulub tagastamisele õigustatud subjektidele. Kaebajal ei saanud õiguspärast ootust tekkida ka MaaRS § 9 lõikes 2 sätestatud maa võrdse jagamise printsiibist lähtudes. Kaebaja soovis maa erastamist rohkem kui 2 ha ulatuses ja maa tagastamise õigustatud subjekt soovis maa tagastamist ning nende vahel ei ole kokkulepet sõlmitud, seega tuli maa nende vahel jagada võimalikult võrdselt; 5) korraldus nr 1183-k on motiveeritud, selle andmisele eelnes põhjalik menetlus haldusorganites ja kohtus ning kaebaja oli sellesse algusest peale kaasatud. Kaebajal on olnud võimalik esitada oma seisukoht.

  1. Tallinna Halduskohtu
  2. juuni
  3. a otsusega jäeti R. T kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Põhjendused: 1) Rae Vallavalitsuse
  4. mai
  5. a korralduse nr 378 p 1 koos korralduse seletuskirjaga on üheselt mõistetavad selliselt, et kaebajale anti nõusolek XXX lahustüki erastamiseks ning korraldus nr 192 tunnistati kehtetuks XXX lahustükki puudutavas ja kohtu poolt veel tühistamata osas. Kuivõrd korralduse preambulas on seletuskirjale viidatud ja seletuskiri on kaebajale koos korraldusega teatavaks tehtud, siis on põhjendamatud kaebaja väited, et korraldus nr 378 on ebaselge ja kohtu poolt tühistatud korraldust ei saanud vallavalitsus enam kehtetuks tunnistada; 2) haldusmenetluse uuendamine saab toimuda esimese menetlustoimingu sooritamisega. Riigikohtu praktikast tulenevalt võis Rae Vallavalitsus haldusmenetluse oma algatusel uuendada hoolimata sellest, millise korralduse andis menetluse uuendamiseks maavanem. Rae Vallavalitsus on uuendatud haldusmenetluse korralduse nr 192 osaliseks kehtetuks tunnistamiseks ka sisuliselt läbi viinud, sest menetluse tulemusena on võetud vastu korraldus nr 378; 5

(13)3-10-2143 3) korraldusest nr 378 koos seletuskirjaga on võimalik jälgida, milliseid asjaolusid on vallavalitsus kaalumisel arvestanud, mistõttu ei saa ebapiisav motiveerimine

§-st 58 tulenevalt olla nimetatud korralduse tühistamise iseseisvaks aluseks; 4) tunnistajate R T, R P ja H K ütlused kinnitavad R T väiteid, et XXX maatükki hariti

  1. aastate alguses, aga kuna Rae Vallavalitsus andis nõusoleku maa R. Tle erastamiseks alles
  2. mai
  3. a korraldusega nr 192 ja R. T kanti maa omanikuna kinnistusraamatusse
  4. augustil 1996, ei saa enne
  5. aastat toimunud põlluharimine või põllumajandustehnikasse investeerimine tekitada kaebuse esitajale ootust korralduse nr 192 kehtima jäämise suhtes. Tunnistajate ütlused on vastuolulised selles osas, kas ja millises ulatuses tegeles R. T XXX maatükil põllumajandusega aastatel 1996-
  6. Tunnistajad R. T, K. K ja R. U on kinnitanud vaidlusalusel perioodil maa harimist ning tunnistajad H. K ja R. P on seda eitanud. R. T, K. K ja R. U ei mäletanud maa harimise täpset aega ega osanud nimetada, milliseid töid ja millises järjekorras maatükil täpsemalt tehti. Üldsõnalisus vähendab tunnistajate ütluste usaldusväärsust. R. T, K. K ja R. U ütlused on vastuolus ka kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, sest tunnistajate väitel toimus maaharimine
  7. aastate alguseni kogu XXX maatükil, samas nähtub maa erastamise toimikust, et juba erastamise ajal (
  8. aastal) moodustas XXX lahustükist põllumaa üksnes 1,8 ha, 9,6 hektarit oli looduslik rohumaa ja 0,2 hektarit võsa ja põõsastik, mistõttu ca 10 hektari osas oli maaharimine tõenäoliselt lõpetatud juba enne
  9. aastat. Ka
  10. aastal Rae Vallavalitsuse kinnitatud XXX maatüki detailplaneeringu lähtetingimustes on märgitud, et suurem osa kinnistust oli varem põllumaa, tänaseks aga rohumaa. On üldteadaolev, et haritavast põllumaast ei saa üleöö tekkida looduslikku rohumaad. Seega on usaldusväärsemad tunnistajate H. K ja R. Pi ütlused, et pärast
  11. aastat maatükki enam põllumajanduslikult ei haritud. Isegi kui ajavahemikul 1996-2002 XXX maatükki hariti ja seda tegi R. T ise, sai see ilmselgelt puudutada lühikest perioodi ja väikest osa XXX maatükist ning sellises ulatuses maa harimine ei saaks kaebaja elukorraldust märkimisväärselt muuta. Ei ole ka usutav, et kaebaja soetas põllutehnika spetsiaalselt Viskari II maa harimiseks; 5) Rae Vallavalitsus kinnitas
  12. detsembril 2003 detailplaneeringu lähtetingimused, samas tehti detailplaneeringu menetluse viimane toiming
  13. septembril
  14. a. Detailplaneeringu lähtetingimused kehtisid
  15. jaanuarini
  16. a. Seega oli planeerimismenetlus Rae Vallavalitsuse korralduse nr 378 vastuvõtmise ajaks sisuliselt seiskunud ning Viskari II detailplaneeringu algatamine ja lähtetingimuste kinnitamine
  17. aastal ei omanud korralduse nr 378 andmisel enam määravat tähtust ja sellega mittearvestamine ei saa olla korralduse tühistamise aluseks; 6) tõendatud ei ole, et R. T tegi kulutusi seoses detailplaneeringu koostamise ja finantseerimisega. Rae Vallavolikogu
  18. novembri
  19. a otsuse nr 154 p 2 kohaselt tuli Rae Vallavalitsusel sõlmida vastav leping Hauster Baltic OÜ-ga ning selline leping ka sõlmiti, kuid R. T poolt kohtule esitatud
  20. juulil
  21. a tema ja Hauster Baltic OÜ vahel sõlmitud lepingu usaldusväärsus on kaheldav ja selle alusel raha tasumine ei ole tõendatud. Hauster Baltic OÜ-ga sõlmitud lepingu usaldusväärsust kahandab see, et R. T esitas lepingu esmakordselt alles kohtumenetluses; 7) Rae Vallavalitsus tagas R. Tle uuendatud haldusmenetluse käigus õiguse olla ära kuulatud ja võimaluse tõendeid esitada. Kuigi vallavalitsus pidi korralduse nr 378 andmisel lähtuma

§-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest, st ta oli kohustatud enne erinevate huvide kaaluma asumist välja selgitama menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid oma algatusel, ei ole haldusorgani uurimispõhimõte piiramatu. Mitmed R. T poolt hiljem kohtumenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad R. T väitel temal usalduse tekkimist Viskari II maatüki erastamise suhtes, olid kaebaja enda valduses või mõjusfääris ning kaebaja valduses oleva, kuid vallavalitsusele esitamata jäänud teabega mittearvestamist ei saa vallavalitsusele ette heita. Arvestades seda, et kaebajat esindas haldusmenetluses professionaalne õigusabiteenuse osutaja, vallavalitsus on korralduse nr 378 andmisel tuginenud kohtuotsustes asjas nr 3-05-1230 tuvastatule ning enne korralduse andmist tehtud Viskari II maatüki paikvaatluse kohaselt 6

(13)3-10-2143 oli vaidlusalune maa korralduse andmise ajal jätkuvalt söötis ja kasutamata, pidi kaebaja hiljemalt korralduse nr 378 peale vaiet esitades aru saama, et täiendavate selgituste või põhjenduste andmata jätmisel võetakse korraldus sellisel kujul vastu; 8) Rae Vallavalitsus on haldusmenetluse piisava põhjalikkusega läbi viinud ning avalik huvi kaalub korralduses nr 378 toodud põhjustel üles kaebaja huvi jääda temale õigusvastaselt erastatud maa omanikuks; 9) maavanem on korralduses nr 1183-k õigesti leidnud, et kui maa erastamise eelhaldusakt on õigusvastane põhjusel, et MaaRS § 9 lg 2 kohaselt ei oleks tohtinud R. Tle XXX lahustükki erastada, on samal põhjusel õigusvastane ka maa erastamise korraldus nr 682 kui lõplik haldusakt. Kuna maavanem on õigusvastase korralduse osalisel kehtetuks tunnistamisel tuginenud eelkõige Rae Vallavalitsuse korraldusele nr 378 ning R. T on maavanema korraldustele esitanud kohtumenetluses samu vastuväiteid kui vallavalitsuse korraldusele, siis on asjakohased kõik kohtu põhjendused, mis on antud korralduse nr 378 õiguspärasuse hindamisel; 10) maavanema tegelik tahe
  1. juuli
  2. a korralduse nr 1584 andmisel oli suunatud maa erastamise menetluse uuendamisele. Seda kinnitab korralduse nr 1584 preambulas toodud viide kolmandate isikute avaldusele, kus taotleti R. Tle XXX lahustüki erastamise aluseks oleva korralduse kehtetuks tunnistamist, samuti viide Tallinna Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a otsusele haldusasjas nr 3-05-1230, milles vaieldi sama maatüki erastamise õiguspärasuse üle. Seda kinnitab ka haldusmenetluse tegelik kulg ja asjaolu, et uuendatud haldusmenetlus lõppes XXX maatüki erastamise korralduse kehtetuks tunnistamisega. Kompromissläbirääkimiste käigus arutati XXX maatükiga seonduvat tervikuna ning kaebajal oli selle käigus võimalik oma seisukoht esitada ka temale nimetatud maatüki erastamise korralduse võimaliku tühistamise kohta. Käesoleva vaidluse tausta ja eripärasid arvestades ning silmas pidades, et maavanem on tuginenud korralduses nr 1183-k samadele kaalutlustele kui vallavalitsus korralduses nr 378, ei saa R. T täiendav ärakuulamata jätmine enne maavanema korralduse nr 1183-k andmist olla selline menetlusviga, mille tõttu tuleks maavanema korraldus tühistada (

§ 58). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 13.

R. T apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu

  1. juuni
  2. a otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Ühtlasi palub kaebaja jätta menetluskulud vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohus on eksinud, kuna on asja lahendamisel lähtunud tavapärasest ostueesõigusega erastamise olukorrast ja subjektide vahelisest vaidlusest, kuid käesolev vaidlus ei ole tavapärane. Jõustunud kohtuotsusega on tühistatud Rae Vallavalitsuse ostueesõigusega erastamise eelhaldusakt osaliselt osas, millega võimaldati kaebajal maa ostueesõigusega erastada 9,3 ha lahustüki arvelt, ning sama jõustunud kohtuotsuse resolutsiooniga on tuvastatud, et Harju maavanema ostueesõigusega erastamise lõpphaldusakt on seadusjõus ning kolmandatel isikutel puudub ka edaspidi õigus nõuda nimetatud haldusakti tühistamist kohtu kaudu, kuna kolmandad isikud on selleks kaebuse esitamise tähtaja mööda lasknud. Isegi kui asuda seisukohale, et ostueesõigusega erastamise menetlus uuendati, oleks maavanem pidanud uuendatud menetluses iseseisvalt haldusmenetluse seaduse asjakohastele normidele tuginedes kujundama seisukoha, kas tulenevalt haldusasjas nr 3-05-1230 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a otsuse jõustumisest ja maa ostueesõigusega erastamise eelhaldusakti osalisest tühistamisest esineb aluseid lõpphaldusakti osaliseks kehtetuks tunnistamiseks. Selle asemel tugines maavanem eelhaldusaktile, kuid selline tegevus on asjakohatu, arvestades, et maavanemal lasus kohustus teostada iseseisvalt kaalutlusõigust. Kaebuse lahendamisel oleks pidanud lähtuma sellest, et maavanema poolt oma
  5. a korralduse osaliselt kehtetuks tunnistamise otsustamise aluseks ei saa olla Rae Vallavalitsuse poolt eelhaldusakti kehtetuks tunnistamine või muutmine, vaid halduskohtu poolt teises kohtumenetluses eelhaldusakti osaline tühistamine. Teises haldusasjas tehtud 7

(13)3-10-2143 jõustunud kohtulahend aga ei kohustanud haldusorganeid erastamise küsimust uuesti läbi vaatama ega lahendama. Seega on väär halduskohtu seisukoht, et maavanem võis jätta kaalutlusõiguse teostamata ja tugineda teise haldusorgani poolt teostatud kaalutlusele; 2) maavanema korraldus nr 1183-k on motiveerimata ning kaalutlusõigust ei ole teostatud. Selles osas kordab apellant halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi; 3) halduskohus on tõendeid ühekülgselt hinnates ja tõendamiskoormist ebaõigesti jaotades põhjendamatult leidnud, et kaebajal ei saanud tekkida usalduse kaitset maavanema
  1. aasta haldusakti kehtima jäämise suhtes. R. T tegeles isiklikult XXX talu maade põllumajandusliku harimisega ning tegi selleks vajalikke investeeringuid, lisaks tasus vaidlusaluse maatüki maamaksu kuni käesoleva ajani. Nimetatud asjaolud on eelnevas haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses vastustajate poolt ka otsesõnu omaks võetud ning nimetatud asjaolu on kinnitanud tunnistajad R. U, R T ja K. K. Tunnistajate ütluste osas ei arvestanud halduskohus ajafaktorit, st asjaolu, et tunnistusi anti asjaolude kohta, mis leidsid aset 9-15 aastat tagasi. Tunnistajatele ei saa seetõttu ette heita, et nad ei mäleta kõiki asjaolusid kuupäeva või isegi aasta täpsusega. Tunnistajad ei oletanud R. T poolt vaidlusaluse maa harimise aega, tunnistajate ütlused ei ole omavahel vastuolus ja tuleb lugeda seetõttu usaldusväärseteks. Samas on kolmandate isikute poolt kutsutud tunnistaja R. P ütlused ebausaldusväärsed, kuna ta mäletab väidetava põlluharimisperioodi lõppu aastaarvu täpsusega ning oli endine õigustatud subjekt. R. P ja H. K ütlused on vastuolulised, kuna esimese väitel kasvasid maatükil mõned puud, kuid teise väitel on tegemist lageda maaga, millel puid pole. P. L ütlused ei ole asjakohased, kuna ta ei osanud maatüki kohta vaidlusalusel perioodil midagi öelda. R. T poolt vaidlusaluse maatüki harimist kuni
  2. aastani kinnitavad käesolevas haldusasjas esitatud tõendid kogumis. Kui maa oleks
  3. aastal söötis olnud, siis kasvaks seal praegu noor mets või vähemalt kõrge võsa, kuid seda seal ei ole; 4) kohtu poolt on põhjendamatu tugineda vaidlusaluse maatüki kõlvikulisele koosseisule
  4. veebruaril
  5. a toimunud mõõdistamise alusel, kuna on arusaamatu, kuidas mõõdistaja tegi talvel lumekatte alt kindlaks, mis on rohumaa ja mis põld. Seega on tegemist mõõdistaja hooletusest tingitud veaga, mis kandus ilmselt detailplaneeringu lähtetingimustesse edasi. Isegi kui asuda seisukohale, et
  6. aastal asus maatükil looduslik rohumaa, ei välista see R. T poolt nimetatud maatükil põllumajandusega tegelemist, sest R. T kasvatas mõnel aastal maatükil heina, niitis selle ja müüs seda. Lisaks heinale kasvatas ja haris R. T nimetatud maatükil ka muid kultuure; 5) R. T sõlmis
  7. juulil
  8. aastal OÜ-ga Hauster Baltic töövõtulepingu, millega tellis vaidlusalusele maatükile detailplaneeringu ja tasus selle eest 171 000 krooni. Halduskohtu põhjendused lepingu ebausaldusväärsuse kohta on põhjendamatud. Majandusaasta aruanne ei saa tõendada tehingu toimumist, tegemist ei ole algdokumendiga.
  9. mai
  10. a kohtuistungil võttis kohus vastu kolmandate isikute poolt kohtule esitatud OÜ Hauster Baltic majandusaasta aruande, kuid jättis rahuldamata kaebaja taotluse sellele aruandele vastuväidete ja tõendite esitamiseks. Tegemist on poolte võrdsuse printsiibi rikkumisega; 6) asjasse puutumatu on halduskohtu märkus detailplaneeringu menetluse seiskumise ja kaebaja poolt õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise kohta, sest kaebaja selgitas kohtuistungil, et kui kolmandate isikute õiguseellased
  11. aastal pöördusid kaebusega halduskohtusse, siis kaebaja detailplaneeringuga edasi ei tegelenud, soovides ära oodata vaidluse tulemuse. Sellel asjaolul puudub aga seos sellega, kas kaebaja on haldusakti kehtima jäämist usaldades muutnud oma elukorraldust; 7) kuna
  12. juuni
  13. a haldusakti andmise ja selle osalise kehtetuks tunnistamise vahel on pikk ajavahemik, siis kehtib kaebaja õigustatud ootuse eeldus ja haldusorganil lasub akti kehtetuks tunnistamisel tõendamise koormus ja kohustus näidata, et seda usaldust ei eksisteeri. Tegemist on sedavõrd pika ajavahemikuga, et kaebajal võib olla raskendatud leida tõendeid. Kirjalikud tõendid võivad olla hävinenud, sest puudub nii vanade 8
(13)3-10-2143 dokumentide säilitamise kohustus, ja tunnistajad võivad olla surnud. Samas on halduskohus jätnud kaebuse rahuldamata üksnes tõendamatuse põhjusel; 8) halduskohus ei ole selgitanud, miks vähesel määral maa harimine ei tekita muudatusi elukorralduses ning millisest piirist alates tekitab maa harimine usalduse kaitse haldusakti kehtimajäämise suhtes. Kohtu järeldus on vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-3-1-48-06; 9) maavanem on korralduste andmisel rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust ning ostueesõigusega erastamise menetlust ei ole uuendatud. Selles osas kordab kaebaja halduskohtule esitatud kaebuse seisukohti.
  1. Rae Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuväited: 1) haldusasjas nr 3-05-1230 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  2. aprilli
  3. a otsuse põhjendustes ega resolutsioonis ei ole öeldud, et korraldus nr 682 on seadusjõus, et seda ei ole keegi tühistanud või kehtetuks tunnistanud ning et kolmandatel isikutel puudub ka edaspidi õigus nõuda nimetatud korralduse tühistamist kohtu kaudu. Kuna korralduse nr 682 osas menetlus lõpetati, siis ei teinud kohus selles osas ka sisulist otsust. Asjaolu, et kohus ei menetlenud kaebust maavanema korralduse nr 682 osalise tühistamise nõudes, ei välistanud haldusmenetluse uuendamist. Lisaks on asjakohatu kaebaja väide korralduse nr 682 kohtus vaidlustamise võimalikkuse kohta, kuna pärast haldusasjas nr 3-05-1230 tehtud kohtuotsuse jõustumist ei ole seda korraldust kohtus vaidlustatud; 2) on arusaamatu, kuidas rikub korraldus nr 1196-k kaebaja õigusi. Apellant pole näidanud ka seda, et halduskohus oleks ebaõigesti jätnud vallavalitsuse korralduse tühistamata. Tuleb asuda seisukohale, et halduskohtu otsus on vaidlustatud üksnes maavanema
  4. juuli
  5. a korralduse nr 1183-k osas; 3) Harju maavanema
  6. juuli
  7. a korraldust nr 1584-k, millega uuendati endise Viskari 41 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus, R. T ei vaidlustanud, mis tähendab, et menetluse uuendamise korraldus on seaduslik ja põhjendatud; 4) arusaamatuks jääb kaebaja poolt ostueesõigusega erastamise tavapärase ja mittetavapärase olukorra eristamine. Ostueesõigusega erastamise menetluses on kohaliku omavalitsuse korraldus alati eelhaldusaktiks ja maavanema korraldus lõplikuks haldusaktiks ning eelhaldusakt ja lõplik haldusakt peavad olema vastavuses. Kui osaliselt õigusvastane eelhaldusakt viiakse vastavusse jõustunud kohtuotsusega, kuid lõplik haldusakt jäetakse muutmata, on lõplik haldusakt vastuolus nii jõustunud kohtuotsusega kui ka eelhaldusaktiga; 5) maavanem on kaalutlusõigust teostanud, kuna on korralduse nr 1183-k andmisel lähtunud nii Rae Vallavalitsuse korraldusest nr 378, selle seletuskirjast kui ka jõustunud kohtulahenditest haldusasjas nr 3-05-1230 ja õigusnormidest. Maavanemal ei olnud vajadust korrata vallavalitsuse korralduses nr 378 toodud asjaolusid ja kaalutlusi. Halduskohus ei ole jõudnud otsuses järeldusele, et maavanem ei pidanud kaalutlusõigust teostama ning et maavanem võis tugineda teise haldusorgani poolt teostatud kaalutlustele. Maavanem ei ole korralduses nr 1183-k teinud formaalset viidet, vaid on teostanud iseseisvalt kaalutlusõigust. Maavanema korraldus nr 1183-k on motiveeritud ja põhjendatud; 6) halduskohus hindas tõendeid õigesti; 7) kaebaja usalduse kaitse aspektist ei ole oluline, et maavanem tunnistas kehtetuks 14 aasta taguse haldusakti. Kaebaja ei arvesta, et samade menetlusosaliste vahel algasid kohtuvaidlused juba
  8. aastal. Kaebajal ei saanud tekkida usaldust korralduse nr 192 kehtima jäämise suhtes. See on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, kus kohus hindas muu hulgas usalduse tekkimist kogu haldusakti kehtima jäämise suhtes. Samas ei ole kaebaja ka põhjendanud, miks 9,3 ha suuruse maatüki ülejäänud osas ehk kokku 2,38 ha osas oleksid usalduse tekkimise asjaolud ja tõendid XXX lahustüki muu osaga võrreldes erinevad. Usalduse tekkimisest haldusakti kehtima jäämise suhtes saab rääkida vaid alates haldusakti andmisest, mistõttu puudub alus arvestada ja hinnata
  9. aasta korralduse nr 192 osalisel muutmisel neid asjaolusid, mis eelnesid korralduse nr 192 andmisele; 9
(13)3-10-2143 8) kohus leidis õigesti, et tunnistajate R. U, R. T ja K. K tunnistused on üldsõnalised ja sellest tulenevalt ebausaldusväärsed. Kui tunnistaja ei tea anda konkreetseid ütlusi ja tema ütlused on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, siis peab kohus seda arvestama ning vastavalt ka tõendeid hindama. Vastuolu R. P ja H. K ütlustes seoses puude olemasoluga on ebaoluline; 9) kaebaja on esitanud esmakordselt väite selle kohta, et vaidlusaluse maatüki
  1. aasta kõlvikulisele koosseisule ei saa tugineda. Maa kõlvikulist koosseisu ei vaidlustatud maa ostueesõigusega erastamisel
  2. aastal. Ühtlasi ei olene maa kõlvikuline koosseis üksnes maamõõtjast. Katastriüksuse mõõdistamisel võetakse aluseks ka aluskaardid, ortofotod ja asulaplaanid; 10) kohus ei rikkunud menetlusnorme, kui võttis kolmandalt isikult dokumentaalse tõendina vastu OÜ Hauster Baltic majandusaasta aruande. Teised menetlusosalised esitasid detailplaneeringu koostamise lepingule vastuväited kahel korral, vastavalt 4 kuud ja 23 päeva enne kohtuistungit, mistõttu oli kaebajal piisav aeg esitada lisaks lepingule ka muid tõendeid kulutuste kandmise kohta. Lisaks on põhjendamatu väide, et majandusaasta aruanne ei tõenda tehingu toimumist, sest majandusaasta aruanded peavad olema tõesed. Detailplaneeringu algatamine ei tähenda veel elukorralduse muutmist ega detailplaneeringu kehtestamist või selle realiseerimist; 11) ajaline faktor ei muuda tõendamiskoormuse jaotust. Vastustajatel ei ole võimalik tõendada usalduse mittetekkimist. Vastustajatel oli kohustus teostada kaalutlusõigust ja selle raames hinnata, kas isikul võis olla tekkinud usaldus haldusakti kehtima jäämise suhtes; 12) kuna vaidluse esemeks ei olnud kaebaja põllumajandusega tegelemine teistel maatükkidel, on sellekohased kaebaja väited asjakohatud.
  3. Harju maavanem vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maavanem nõustub Rae Vallavalitsuse seisukohtadega ja märgib täiendavalt, et haldusasjas nr 3-05-1230 toimus kohtuvaidlus samade poolte vahel juba
  4. aastast ning juba sellest ajast ei saanud kaebajal tekkida usaldust korralduse nr 192 kehtima jäämise suhtes. R. T ärakuulamisõigus oli maavanema poolt tagatud, sest poolte vahel peeti maavanema initsiatiivil läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks. Lisaks on maavanem alati olnud seisukohal, et R. Tle maa ostueesõigusega erastamisel on rikutud materiaalõigusnormi.
  5. Kolmandad isikud T P ja P P vaidlevad esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Kolmandad isikud nõustuvad halduskohtu otsuses ja Rae Vallavalitsuse vastuses esitatuga ning märgivad täiendavalt järgmist: 1) R. T väitel kasutas ta enne ajutise maakasutuse lepingu sõlmimist vaidlusalust maad õiendi alusel, kuid selline õiend ei saanud olla maakasutuse seaduslikuks aluseks, mistõttu tegeles kaebaja sellel ajal maa harimisega ebaseaduslikult. On välistatud, et sellise tegevuse tulemusena võiks tekkida õiguspärane ootus korralduse nr 682 kehtima jäämise suhtes. Ka ajutise maakasutamise lepingu alusel maa harimine ja selleks investeeringute tegemine ei saa tekitada õiguspärast ootust maa omanikuks saamise osas. Pealegi ei olnud vaidlusaluse maa harimine enne erastamist vaidluse all; 2) kaebaja väide, et maa kõlvikulisele koosseisule ei saa tugineda, on põhjendamatu, kuna erastamise toimiku lk-lt 24 nähtuvalt toimusid maa mõõdistamise välitööd veebruarist aprillini
  6. a ning katastriüksuse plaanilt nähtuvalt
  7. a aprillis. Pole põhjust arvata, et maamõõtja ei saanud
  8. a aprillis määrata maa kõlvikulist koosseisu lume tõttu. Lisaks kinnitab katastriüksuse plaan tunnistajate ütlusi. Kaebaja poolsed tunnistajad on oma ütlustes vastuolulised ning nende ütlused ei kattu asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega. Vaidlusalune kinnistu on kaetud üksikute puude ja põõsastega, mis näitab, et kinnistut ei ole pikka aega kasutatud; 3) kaebaja ei esitanud kohtule taotlust OÜ Hauster Baltic juhatuse liikme tunnistajana ülekuulamiseks ning oli teadlik vastaspoole seisukohast majandusaasta aruande kohta, mistõttu poolte võrdsuse printsiipi ei ole rikutud. 10
(13)3-10-2143 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Vaidlust ei ole käesolevas asjas selle üle, et Rae Vallavalitsuse ja Harju maavanema
  2. a korraldused, millega apellandile maa lahustükina erastati, olid õigusvastased.

§ 64

, 66 ja 67 näevad isikut soodustava õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamisel ette kaalutlusõiguse, mille teostamisel peab haldusorgan arvestama muu hulgas haldusakt adressaadi usaldust, haldusakti andmisest möödunud aega ning menetluse läbiviimise põhjalikkust. Tallinna Ringkonnakohtu

  1. aprilli
  2. a otsusega nr 3-05-1230 tühistati Rae Vallavalitsuse
  3. a korraldus vaid osas, millega erastati lahustükina kolmandate isikute poolt tagastamise avalduses näidatud maa. Käesolevas asjas vaidlustatud Rae Vallavalitsuse korralduses viidatakse korralduse seletuskirjas esitatud asjaoludele. Seletuskirjas on kaalutud apellandi ja avalikke huve ning asutud seisukohale, et apellandil ei ole tekkinud sellist kaitsmist väärivat usaldust maa erastamisel selle maa osas, mille osas ringkonnakohtu viidatud otsusega vallavalitsuse
  4. a korraldust ei tühistatud, ning
  5. a korralduse kehtetuks tunnistamise korral apellandile kahju ei teki. Vaidlustatud Harju maavanema korralduses pole kaalutlusõiguse teostamise kohta selgitusi toodud. Maavanem on seisukohal, et piisav oli Rae Vallavalitsuse korralduses selgituste toomine ning maavanemal puudus vajadus sama kaalumist uuesti teostada.
  6. Apellandi seisukoht, et olukorras, kus kohtuasjas nr 3-05-1230 on menetlus Rae Vallavalitsuse korralduse tühistamise nõudes osas, milles seda nimetatud kohtuasjas ei tühistatud, lõpetatud ning maavanema korralduse tühistamise nõudega pöördusid kolmandad isikud halduskohtusse pärast kaebetähtaja möödumist (ka selles osas menetlus lõpetati), ei ole võimalik maa erastamise kohta antud haldusaktide kehtetuks tunnistamine, on ekslik. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
  7. novembri
  8. a otsuses nr 3-3-1-36-04 (p 21), et haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud rahuldamata. Kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks ja mis haldusorgani arvates tingivad haldusakti kehtetuks tunnistamise, siis ei ole kehtetuks tunnistamine uutel põhjustel keelatud. Lisaks võimaldab haldusmenetluse seadus ka õiguspärase haldusakti, sh kohtumenetluses õiguspäraseks peetud haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui esinevad Haldusmenetluse seaduses sätestatud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused. Olukorras, kus kohus ei kontrollinud
  9. a korralduste õiguspärasust ning kolmandad isikud ei saanud neid korraldusi vaidlustada, ei olnud seetõttu haldusorgani poolt nende kehtetuks tunnistamine välistatud.
  10. Apellandi arvates ei olnud maavanem maa erastamise menetlust uuendanud ega saanud vaidlustatud korraldust seetõttu anda. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ja leiab, et isegi kui kaebaja maa erastamise menetluse uuendamisest maavanema korraldusest aru ei saanud, pidi ta mõistma maavanema korralduse õigusvastasust ringkonnakohtu otsuse seisukohtadest kohtuasjas nr 3-05-1230 ning maavanema juures peetud läbirääkimistel, kus arutati kokkuleppe leidmise võimalikkust apellandi ja kolmandate isikute vahel. Menetluse uuendamine, nagu halduskohus õigesti selgitas, oli võimalik ka maa erastamise korralduse kehtetuks tunnistamise korralduse andmisel ega vajanud eraldi eelneva haldusakti andmist.
  11. Apellant ei ole näidanud, et ta oleks erinevalt kohtuasjas nr 3-05-1230 tehtud ringkonnakohtu otsuses käsitletud lahustüki osas tehtud kulutustest ja sellega seoses elukorralduse muutmisest oodanud maa erastamise korralduste kehtima jäämist käesolevas asjas vaidlustatud Rae Vallavalitsuse korralduses vaadeldava maa osas enam ning et korralduse kehtetuks tunnistamine puudutas teda suuremal määral. Ükski tõenditest seda asjaolu ei kinnita. Vastupidi, apellant väidab ka ise, et põllumajandusega ta kohtuasjas nr 3-05-1230 kaebuse esitamise ajal enam ei tegelenud ning detailplaneeringu menetlus jäi siis seisma. Tõenditest ei nähtu, et ringkonnakohtu
  12. aprilli 11

(13)3-10-2143
  1. a otsuses vaadeldud maatüki kasutamine apellandi poolt oleks toimunud väiksemal määral kui praegu vaatluse all oleval 2,38 ha suurusel maa-alal. Olukorras, kus pole tõendatud maa edasise kasutamise eesmärgil kulutuste tegemine või apellandi elukorralduse muutmine, ei saa vaidlustatud Rae Vallavalitsuse korralduse seletuskirja järeldusi, et kaebaja huvi erastamiskorralduse kehtima jäämiseks on väiksema kaaluga kui avalik huvi korralduse kehtetuks tunnistamiseks, pidada ekslikeks.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, et halduskohus on tõendeid, mis puudutavad kaebaja elukorralduse muutmist ja kulutuste kandmist tulenevalt ootusest, et maa erastamise korraldused jäävad kehtima, valesti hinnanud. Apellant selgitas ringkonnakohtu istungil, et põllumajandustehnika soetamine oli ennast ära tasunud ning põllumajandusega apellant enam edasi tegeleda ei kavatsenudki. Õigusvastaste maa erastamise korralduste kehtetuks tunnistamine poleks lubatav ilma ülekaaluka avaliku huvita juhul, kui kaebaja oleks teinud erastatud maa edasist kasutamist lootes kulutusi või käitunud oma elu korraldamisel teisiti, kui ta oleks käitunud juhul, kui maad poleks talle õigusvastaselt erastatud. Olukorras, kus kaebaja põllumajandusega enam tegeleda ei kavatsenud ega lootnud põllumajandusega tegelemise võimaluse jätkumisele talle kuuluval maatükil (vajaduseta maad põllumajanduseks rentida), ei saa rääkida ka kaitsmist väärivast usaldusest, mis takistaks õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist. Seetõttu pole asja lahendamisel ka oluline, kas halduskohus hindas tunnistajate ütlusi põllumajandusega tegelemise aja osas õigesti või mitte. Samal põhjusel pole oluline ka see, kas halduskohus hindas õigesti maatüki kõlvikulist koosseisu.
  3. Mis puutub detailplaneeringu koostamisega seoses kulutuste tegemisse, siis selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et
  4. juuli
  5. a lepingu alusel OÜ-le Hauster Baltic raha maksmine ei ole usutavalt tõendatud. Ringkonnakohtu arvates saab kulutuste kandmist tõendada mitte poole seletusega, vaid raamatupidamisdokumendiga. Selleks saab olla raha saanud äriühingu kassa sissetuleku order või pangaülekandega tasumise korral pangakonto väljavõte. Poole seletused ei kinnita ringkonnakohtu arvates usaldusväärselt, et tasu on makstud, eriti olukorras, kus OÜ Hauster Baltic majandusaasta aruandest nähtuvalt ei ole äriühingu omaniku R Tga
  6. aastal äriühing ostumüügitehinguid teinud ning ainsaks tehinguks on saadud laen summas 280 000 krooni. Kui apellandil endal ei olnud kassa sissetuleku order säilinud, oli tal võimalik teenust osutanud äriühingult küsida raamatupidamisdokumendist koopiat. Arvestades väidetavast raha tasumisest kuni eelmises kohtuasjas apellandi kolmanda isikuna kaasamiseni kulunud aega (vähem kui 2 aastat) ja sellise tõendi olulisust kaebaja poolt kinnistu arendamise ja edasise võõrandamise kavatsuse korral tekkiva maksukohustuse jaoks pole usutav, et apellant ei säilitanud OÜ Hauster Baltic kassa sissetuleku orderit.
  7. Apellant leiab, et ka maamaksu tasumine tekitas talle usalduse, et maa erastamise korraldused jäävad kehtima. Ringkonnakohtu arvates see nii ei ole. Apellant pidigi kuni kinnistusraamatu kande muutmiseni maamaksu tasuma, sest ta saab maad kasutada ja vallata ning kasu asja kasutamisest TsÜS § 62 tähenduses. Maamaksu suurus ei olnud sedavõrd suur, et arvata, et kaebaja tasus maamaksu üksnes ootuses, et ta saab maa omamisest hiljem tulu teenida. Apellant pole tõendanud ka elukorralduse muutmist seoses vajadusega tegeleda maa omamisest tulenevalt suurel määral asjaajamisega ja selleks muudest tegevustest loobumisega.
  8. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et Rae Vallavalitsuse korraldus on õiguspärane.
  9. Apellant märgib õigesti, et maavanema korralduse andmise eel ei ole maavanem andnud talle tähtaega seisukohtade ja tõendite esitamiseks ja kaebaja ärakuulamiseks, samuti pole korralduses nr 682 toodud põhjendusi, millest nähtuks
  10. juuni
  11. a korralduse kehtetuks tunnistamise kaalumine, mis seal peaksid

§ 56kohaselt 12

(13)3-10-2143 sisalduma. Korralduses toodud põhjendused näitavad küll asjaolusid, mis olid aluseks haldusakti andmisele, ent ei kajasta, miks maavanem pidas avalikku huvi kaalukamaks. Rae Vallavalitsus on aga oma korralduses põhjendanud, miks ta leiab, et kaebaja huvi maa erastamiseks antud haldusaktide kehtima jäämiseks pole kaalukam kui avalik huvi nende haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks. Harju maavanema korraldus, millega maa erastati, oli kohtuasjas nr 3-05-1230 vaidlustatud ning halduskohus tühistas selle. Seega oli kaebajal vajalik näidata maavanema
  1. juuni
  2. a korralduse kehtetuks tunnistamist välistavate, st kaebaja usalduse kaitset näitavate asjaolude olemasolu juba nimetatud kohtumenetluses. Täiendav ärakuulamine oleks saanud puudutada vaid käesolevas haldusasjas vaidlustatud Rae Vallavalitsuse korralduses näidatud maatükki. Apellant ei ole aga ka kohtumenetluses näidanud, et tal oleks olnud kaitsmist vääriv huvi, mis oleks saanud välistada maa erastamise korralduste kehtetuks tunnistamise. Maavanem pole
  3. juuli
  4. a korralduses leidnud, et Rae Vallavalitsuse seisukoht, et maa erastamise korralduse kehtima jäämise huvi pole kaalukam kui huvi selle kehtetuks tunnistamiseks, oleks ekslik. Sellest saab järeldada, et maavanem vallavalitsuse seisukohaga nõustus.
  5. Seetõttu ei saanud maavanema korralduse vormivead ja kaebajale tähtaja andmata jätmine tõendite ja seisukohtade esitamiseks asja otsustamist mõjutada. Halduskohtu otsus jätta kaebus maavanema korralduste tühistamiseks rahuldamata tuleb seetõttu jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
  6. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb apellandi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajatelt rahuldamata (HKMS § 108 lg 1 esimene lause). Rae Vallavalitsuse taotlus menetluskulude väljamõistmiseks apellandilt tuleb jätta samuti rahuldamata HKMS § 109 lg 6 alusel. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Erandina on haldusorgani kasuks õigusabikulude väljamõistmine võimalik ka muudel juhtudel. Seejuures tuleb arvestada välise õigusabi vajalikkust haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, kaebuse esitaja majanduslikku olukorda jne. Õigusabikulude väljamõistmine haldusorgani kasuks on võimalik ka juhul, kui kaebaja käitub menetluses pahatahtlikult või vaidluse all olev küsimus on õiguskorras erilise tähtsusega (vt Riigikohtu
  7. aprilli
  8. a otsus nr 3-3-1-9-10, p 15 edasiste viidetega). Ringkonnakohtu arvates käesoleval juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei eksisteeri ning Rae Vallavalitsuse põhitegevuse raamest vaidlus ei välju, samuti ei ole tõendatud, et vallavalitsusel puudus võimalus kohtumenetluses osaleda ilma välist õigusabi kasutamata. Lauri Madise Viive Ligi Oliver Kask 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.