2-11-973 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2012. a, Tartu Tsiviilasja number 2-11-973 Tsiviilasi Kredi

§ 133

lg-ga 2, mille kohaselt hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid 3 hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kõrvalnõuet arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi hagis. Hageja tasus riigilõivu põhinõude järgi.

133 lg 2 võimaldab esitada viivisenõuet, mis ei ületa põhinõuet. Vastuolu seisneb selles, et hagi rahuldamisel täies ulatuses tasumisele kuuluv viivis võib olla tunduvalt suurem kui põhivõlgnevus. Antud asjaolu ei ole kooskõlas

§ 133lg-s 2 sätestatud põhimõttega.

Hagiavalduse p.5. taotluse rahuldamiseks hageja peab täiendavalt tasuma riigilõivu. 24.01.2012 vastuses (tl 96-97) jäi hageja hagi ja seda põhistavate väidete juurde. Hageja on seisukohal, et hageja nõue on selge ja tõendatud hagile lisatud dokumentaalsete tõenditega. Seevastu kostja vastuses esitatud väited on üldsõnalised ja põhistamata. Kostja vastusest ei ole aru saada, millises osas on hagi jäänud talle selgusetuks, mis osas vajab nõue täpsustamist. Kostja ei ole välja toonud, millise konkreetse hageja väitega ta ei nõustu. Kostja väide, et kostja ei ole käenduslepingut allkirjastanud ei ole õige. Kui kostja väidab, et ta ei ole käenduslepingut allkirjastanud peab ta seda ka tõendama. Väide, et teised liisinguandjad käendust ei nõudnud ei ole asjakohane. Hageja esitab käenduslepingu originaali kohtule istungil. Hageja on teavitanud kostjat kirjalikult liisingulepingu ja käenduslepingu täitmisega seotud asjaoludest, esitanud nõudeid ja teinud ettepanekuid astuda läbirääkimistesse. Hageja on vastavad kirjad saatnud tähitud kirjadega käenduslepingus kostja näidatud aadressil. Käenduslepingu punkti 6 järgi loetakse saadetis kättesaaduks, kui hageja on selle saatnud tähitud kirjaga käenduslepingus nimetatud kontaktaadressil, kirja postitamisest seitsme

§ 367

taotledes kohtult sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist kindla summana ja viivise mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on nõutava riigilõivu tasunud. 21.03.2012 toimunud kohtuistungil leidis kostja, et tegemist on tähtajalise lepinguga, mis on lõppenud 20.02.

1. Vaidlust ei ole, et käenduslepingul on kostja allkiri, seega käendusleping ei ole võltsitud, meil ei ole selle vastu midagi, kui võetakse asja juurde. Kostja on seisukohal, et käendus on lõppenud. Käenduslepingu p-s 1 on selgelt välja toodud, et tegemist on lõpptähtajaga. Tõesti lepingu p 2 räägib kestvusest, kuid selles osas VÕS §
2. P-st 8 tuleneb piirang tähtajalisele käendusele. Teisti tõlgendada ei saa, tegemist tähtajalise käenduslepinguga. Kuskil ei ole kirjas, et tähtaeg seotud liisinglepinguga. Kostja ei soovinud käenduslepingut allkirjastada. Lepingus on fikseeritud ostuhind. Tasu küsimine müügiteenuse eest ei ole põhjendatud, hageja põhjendus selles osas ei ole usaldusväärne. Selles osas tuleb jätta põhivõlgnevus rahuldamata, just müügiteenuse maksumuse võrra. Tulenevalt kostja raskest majanduslikust seisundist palub kostja alternatiivselt viivise vähendamist. Kostja palub hagi jätta rahuldamata, menetluskulud jätta hageja kanda, sest käendusleping on lõppenud 20.02.2012.a Hageja selgitas kohtuistungil, et käenduslepingu p-s 1 on nimetatud liisingulepingu nr 1039 lõpptähtaeg 20.02.2012, et oleks teada kaua kohustus kestab, mis summas on. Sergei Rogožin oli ka liisinguvõtja juhatuse liige hetkel, kui sõlmiti põhileping, ta teadis väga hästi tingimustest, tema oli inimene, kes allkirjastas ka põhilepingu. Punktis 1 on nimetatud kohustus. Toimiku lehtedel 22-26 on põhiliisingleping, tl 27 on osamaksete graafik, millega hageja soovib tõendada seda, kuidas tuli kohustust täita (igakuiste osamaksetena), tl 28-30 müügilepinguga nr 1039 soovib hageja tõendada, et tegutses liisinguvõtja huvides; tl 31 sõiduki valduse vastuvõtmise aktiga hageja tõendab, et liisinguese on läinud liisinguvõtja valdusesse; tl 33 tagasiostukohustusega soovib hageja tõendada seda, et tagasiostukohustusega võttis müüja endale kohustuse, et kui liisingleping lõpeb tähtaegselt, siis on õigus sõiduk tagasi müüa lepingu jääkväärtusega; tl 34 liisinglepingu osamaksete graafik – see on kliendi allkirjaga graafik, see dokument on kogemata läinud kahekordselt. Antud hetkel ei olegi oluline kelle allkiri graafikul on. Maksegraafikuid 4 väljastati liisinguvõtjale pidevalt. Käendajana ei peagi olema seda graafikut allkirjastanud, ei ole vahet, kelle allkiri seal on. Tagasiostukohustus ja järgneval lehel olev maksegraafik, see käib tagasiostukohustuse lepingu juurde. Liisinglepingu juures liisinglepingugraafik. Hageja tõendas, kuidas nõue on kujunenud, kuidas tekkis summa. Tl 37 tabel – see on intressi ja viivisearvestuse tabel. Näha, et on edastatud arved, mis olid laekumised, mida jäid üles, kuidas siis arvestati viivist. Intressi arvestavaid vastavalt lepingule ja viivis oli 0,3% päevas iga viivitatud päeva eest. Tl 39 teatis, nõue – teavitatakse käendajat sellest, et liisinguvõtjale on saadetud hoiatus lepingu ülesütlemise kohta. Tl 40 hoiatus liisinglepingu ülesütlemise kohta käib sellega kokku. Tl 42 uus teatis koos erakorralise ülesütlemise teatisega. Tl 45 nõue koos viivisnõudega. Tl 48 sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akt – näitab, et üleandjaks oli Sergei Rogožin ise. Tl 50 müügileping Balti Realiseerimiskeskusele. Balti Realiseerimiskeksu OÜ arve müügiteenuse eest. Kui paneme auto müüki, siis leiab ostja, et vältida ootamist, siis ostab auto ära, tasu saab tegelikult sõiduki vahenduse eest. Võtab enda kanda riski, et hinda ei tasuta. Tl 52 maksekorraldused näitavad, et hageja on teenuse eest. Tl 53 Kotka käsipesu salong arve on puhastusteenuse arve. Tehingu kviitungid tõendavad riigilõivu maksmist. Käendaja tahteavaldus on avaldatud ka liisinglepingule alla kirjutades. Liisinglepingu punkt 2.16.
3. Kostja tutvus lepinguga eelnevalt, talle tutvustati lepingut. Lepingu punkt 8 on käendajale selgitused, millal võib käendus lõppeda. Kui punkti 2 oleks märgitud tähtaeg, mida ei ole tehtud, siis käendaja teaks, et punkt 8 on selgitav. Ei nõustu, et Sergei Rogožin on tavaline inimene, juhatuse liikmena ei saa teda pidada tavaliseks tarbijaks, ta võttis kohustused firmale ja käendas isiklikult, teadis mida enda kanda võtab. Hageja jääb väidete juurde, et on saatnud tähtkirjadena teatised, selle kohta on esitada ka väljavõtted. Kui võimalik, esitaksin juurde. Mis puudutab müügiteenust, hageja vaidleb vastu ja jääb oma nõude juurde, see on põhjendatud. On pöördutud professionaali poole. Tõenäosus läbi BRC, kes suurim kasutatud sõidukite müüja, on tulemus kiirem ja parem. Hageja on kõikidest tekkinud kuludest teavitanud õigeaegselt, kui on tekkinud, on esitatud nõuded, tõendatud kirjadega. Swedbanki väljavõte asjas midagi tõendada ei aita. Hageja palub hagi rahuldada. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja nõue tuleneb Krediidipanga Liisingu AS ja Pavros Ehitus OÜ vahel 11.01.2007 sõlmitud liisingulepingust nr 1039 (tl 22-26), mille esemeks oli sõiduauto Kia Sportage. Lepingust tulenevalt kohustus hageja ostma liisinguvõtja taotlusel ja huvides liisinguvõtja poolt määratud müüjalt liisingueseme (lepingu üldtingimuste p 4.1.) ning lepingu üldtingimuste p 5.
4. kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingust sätestatud makseid. Samuti sõlmiti 11.01.2007 hageja ja Sergei Rogožin’i vahel käendusleping liisingulepingu nr 1039 juurde (tl 32), mille alusel võttis kostja endale kohustuse vastutada Pavros Ehitus OÜ kohustuste täitmise eest. Võlaõigusseadus (VÕS) § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 on võlausaldaja käendaja vastu suunatud nõudel kolm eeldust. Esiteks peab võlausaldaja ja käendaja vahel olema kehtiv käendusleping. Pooltevaheline käendusleping on sõlmitud 11.01.2007 ning puuduvad alused kahtlemaks selle kehtivuses. Kostja on seisukohal, et tema käenduskohustus on lõppenud, sest käendusleping oli tähtajaline ja lõppes vastavalt käenduslepingu p-le 1 20.02.
5. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Käenduslepingust on üheselt arusaadav, et tähtaeg 20.02.2012 puudutab liisingulepingust tulenevat Pavros Ehitus OÜ kohustust. Käenduslepingu p-s 2 on aga selgelt sätestatud, et käenduslepingu vastutuse rahaline maksimumsumma on 275 000 krooni ja (vastutuse) kestvus tähtajatu. 5 Teiseks peab olemas olema käendusega tagatava võlausaldaja nõude olemasolu. Kostja ei ole vaielnud vastu hageja esitatud põhinõudele osas, mis puudutab hüvitamata liisingueseme soetamiskulusid ja puhastusteenuse kulusid. Kostja on vaielnud vastu hageja esitatud müügiteenuseosutamisega summas 383,47 eurot. kulude hüvitamise nõudele seoses Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-56-08 otsuse p-s 16 korranud oma varasemat seisukohta, et liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud – nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust –, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Samas peavad nimetatud müügikulud olema mõistlikult põhjendatud. Hageja esitatud Balti Realiseerimiskeskus OÜ arve kohaselt on müügiteenuse maksumuseks 6 000 krooni, s.o 383,47 eurot. Hageja põhjendas 21.03.2012 toimunud kohtuistungil, et pöördus sõiduki müügiteenuse saamiseks professionaali poole, suurendamaks tõenäosust müüa sõidukit kiiremini ja paremini. Ülalnimetatud Riigikohtu seisukoha valguses peab kohus hageja põhjendust piisavaks. Hagejal on vastavalt liisingulepingu p-le 2.7 õigus nõuda intressi 5,89 % aastas. Lepingu ülesütlemise seisuga (16.03.2010) oli hageja intressinõue 90,25 eurot, mida hageja on vähendanud pärast liisingueseme müüki nõudes 44,71 eurot (tl 37). Tl 37 on esitatud intressi arvestus, mistõttu peab kohus hageja intressinõuet põhjendatuks. Hageja õigus nõuda viivist tuleneb liisingulepingu üldtingimuste p-st 5.
6. Vastavalt liisingulepingu p-le 2.
7. on viivisemäär 0,3 % päevas. Viivisearvestus on esitatud (tl 37), millest nähtuvalt on hageja vähendanud viivist põhinõudeni. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise nõudmise eeldused – rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse täitmisega viivitamine ja nõude sissenõutavaks muutumine – on käesoleval juhul täidetud. Kostja on esitanud alternatiivse taotluse viiviste vähendamiseks olukorras, kus kohus peaks asuma seisukohale, et hageja viiviste nõue on mingiski osas põhjendatud. Kostja põhjendab viivise vähendamise nõuet sellega, et temalt viiviste väljamõistmine hageja poolt nõutud summas on äärmiselt ebaõiglane ega arvestaks kaasuse asjaolusid, poolte käitumist ning poolte lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostja majanduslik seisund ei võimalda tasuda viiviseid, kuna tal puudub kindel sissetulek ja on täitmata kohustused võlausaldajate ees. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivist peetakse kohtupraktikas ebamõistlikult suureks juhul, kui viivis ületab põhinõuet. Kuna antud juhul ei ületa viivis põhinõuet, siis ei ole viivis ebamõistlikult suur. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole viivise vähendamine põhjendatud. Liisinguvõtja juhatuse liikmena pidi Sergei Rogožin olema teadlik hageja ees tekkinud võlgnevusest. Põhjendamatu on 6 kostja väide, nagu ta oleks saanud lepingu ülesütlemisest teada alles kohtu poolt saadetud materjalidest, sest hageja on saatnud nii nõude kui ka lepingu ülesütlemise teate Pavros OÜ aadressil ja Sergei Rogožin’i aadressil (tl 106-108). Võlgnevus on tekkinud juba
8. aastast, millele järgnes lepingu ülesütlemine 16.03.
9. Sellest olenemata ei ole asutud võlgnevust täitma. Samuti ei ole ei liisinguvõtja ega Sergei Rogožin viidates majanduslikele raskustele pöördunud hageja poole võlgnevuse ajatamiseks või võimalike täiendavate kokkulepete sõlmimiseks, mis oleks lõppkokkuvõttes vähendanud ka kostjalt nõutavat viivist. Hagejal on õigustatud huvi saada viivist aja eest, mil kohustatud isik ei ole oma kohustusi täitnud. Kohtusse pöördudes on hageja juba viivist vähendanud põhinõudeni, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks viivist täiendavalt vähendada.

§ 367

kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud välja mõista viivise protsendina põhinõudelt alates 28.11.2011 0,3 % päevas kuni põhinõude täitmiseni. Kolmandaks käendaja vastu suunatud nõude eeldusena peab olema saabunud käendusjuhtum, mille puhul käendaja peab täitma põhivõlgniku kohustuse. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et liisingulepingu põhivõlgnik Pavros Ehitus OÜ rikkus oma põhikohustust. Kuna vastutus on solidaarne, on võlausaldajal võimalik valida, kelle vastu ta nõude esitab. Kuna käendaja vastu suunatud nõude eeldused ülaltoodust tulenevalt täidetud ning hageja nõue on põhjendatud, tuleb hagi rahuldada. MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt

§ 162

lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162lõike 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud Sergei Rogožin.

Kohtunik 7