← Eesti

2-10-12542/41

Obsah (4)§ 34§ 35§ 42§ 29

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ele Liiv ja Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2011. a., Tallinn Tsiviila

). Hageja ei ole

§ 34

mõttes tarbija.

§ 34

järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg. 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Hageja korteriomandile seatud hüpoteegiga tagatud

  1. detsembril
  2. a. kostja ja OÜ Abraset vahel sõlmitud laenulepingu nr.XXX alusel tekkinud kohustus oli võetud OÜ Abraset kinnistu ostmiseks majandustegevuse laiendamise eesmärgil. Seega sõlmis hageja vaadeldava lepingu huvist äriühingu majandustegevuse vastu. Kuna hageja ei ole tarbija, siis vastutab tema kinnisasi kooskõlas AÕS § 325 lõikega 1 kokkuleppe kehtivusel juhul, kui võlgnik rikub laenulepingujärgset raha tagasimaksmise kohustust. Poolte vahel on vaidlus, kas kõnesolev tagatiskokkulepe on kvalifitseeritav

§ 35mõttes tüüptingimusena ja taoline küsimus võib tõusetuda (vt.

nt. Kõve, V. Varaliste tehingute süsteem Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, 244 lk).

§ 35lg.

1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seega ei pea tüüptingimus olema välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes. Selle sätte kohaselt loetakse tüüptingimuseks ka muu läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Vastavalt

§ 42lõikele 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid 7

(14)ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Riigikohtu otsuses 3-2-1-150-06 väljendatud seisukoha järgi on

§ 35

lõikest 1 ja § 42 lõikest 1 tulenevalt tüüptingimuse tühisuse regulatsiooni eesmärgiks kaitsta lepingupoolt, kelle suhtes on kasutatud eelnevalt välja töötatud ja läbi rääkimata lepingutingimust, mis esitatakse poolele sellistel asjaoludel, et tal pole võimalik läbirääkimisi pidada ja tingimuse sisu mõjutada, ebamõistlikult kahjustavate lepingutingimuste eest.

§ 35lg.

2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Selle sätte mõtte kohaselt peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski

§-s 42 sätestatud alustel see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Kuna hageja soovis, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes

tüüptingimuste regulatsiooni, pidi ta esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus

§ 35lg.

1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, s. t. lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik). Hageja ei ole tõendanud, et kostja kasutab temale teadaolevalt samasuguse sõnastusega tagatiskokkuleppe tingimust enamuses tagatiskokkulepetes, tal puudus võimalus kostjaga kokkuleppe tingimuste üle läbi rääkida ning notar talle tagatiskokkuleppe sõlmimise õiguslikke tagajärgi ei selgitanud. Kokkuleppe osalised on vaidlusaluse notariaalselt tõestatud kokkuleppe punktis 2. 3 avaldanud ja kinnitanud, et nad on kõikide kokkuleppes viidatud dokumentidega tutvunud, on teadlikud nende sisust ning nad ei soovi viidatud dokumentide ettelugemist notari poolt ega lisamist kokkuleppele. Kokkuleppe punktis 4 sisalduvad notari selgitused (tl. 56 - 67). Seega ei saa järeldada, et notar oleks jätnud täitmata oma tõestamisseaduse (TõS) § 18 lõikes 1 sätestatud ametist tuleneva selgitamiskohustuse. Hageja seletusest nähtub, et poolte vahel toimusid läbirääkimised ja tõendamist ei ole leidnud, et hagejal oleks puudunud võimalus notarile oma tegeliku tahte avaldamiseks. Hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolu kohta, et kostja kasutab temale teadaolevalt vaidlusaluse kokkuleppega samasuguse sõnastusega tagatiskokkuleppe tingimust enamuses tagatiskokkulepetes. Et kohus saaks kontrollida vaidlusaluse kokkuleppe kui tüüptingimuse lubatavust

§ 42

järgi, tulnuks hagejal tõendada, et tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik. Taolised asjaolud ei ole tuvastamist leidnud. Eeltoodud põhjendusel tuleb kontrollida vaidlusaluse tagatiskokkuleppe kehtivust kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 alusel, mille järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi võimaldab osundatud säte kohtul hinnata, kas esitatud asjaoludel ei tohiks vaidlusalune kokkulepe olla kehtiv vastuolu tõttu ühiskonnas aktsepteeritud väärtustega ja ka õigusdogmaatikas prevaleerivate printsiipidega (vt. nt. Kuurberg, M. Heade kommetega vastuolus olevad tehingud kui tühised tehingud, Tartu Ülikool, 2004). Lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (Riigikohtu otsus 3-2-1-76-01). Seega saab tehingu heade kommete vastasus tuleneda koguhinnangust tehingule, pidades silmas tehingu sisu ja lisaasjaolusid ning ka asjaosaliste ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Hinnangu andmisel on oluline tehingu tegemise aeg. 8

(14)
  1. augustil
  2. a. poolte vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud hüpoteekidega tagatud nõuete muutmise kokkuleppe punkti 3 sõnastusest järeldub, et hageja kinnisasjale seatud hüpoteek tagab ka tulevikus tekkivaid kostja nõudeid kolmanda isiku vastu, mis on AÕS § 279 lg. 3 järgi lubatud. Hageja hinnangul on tagatiskokkulepe heade kommetega vastuolu tõttu tühine, sest kokkuleppe ebapiisav määratletus piirab ebamõistlikult hageja majandusvabadust ja edasist toimetulekut ning ta ei olnud teadlik oma kinnisasja vastutuse ulatusest. Tuvastatud on, et
  3. juunil
  4. a. sõlmitud laenulepinguga laenas kostja OÜ-le Abraset 2.000.000 krooni. Laenulepingu on OÜ Abraset nimel allkirjastanud juhataja M K. Hageja väitel soovis ta oma korteriomandile hüpoteegi seadmisega anda kostjale tagatise kostja ja OÜ Abraset vahel
  5. augustil
  6. a. sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Vaidlust ei ole, et hageja on sõlminud vaidlusaluse tagatiskokkuleppe huvist endaga seotud äriühingu majandustegevuse vastu. Seega oli hageja eesmärk vaidlusaluse tehingu tegemisel arendada endaga seotud äriühingu majandustegevust ning kostja nõustus eesmärgi täitmiseks andma äriühingu kasutusse raha tingimusel, et kohustuste täitmine on piisavalt tagatud. Hageja on selle eesmärgi realiseerumiseks teinud notari poolt tõestatud tahteavalduse, mille sisuks on tahe taluda juhul, kui OÜ Abraset jätab kostjaga sõlmitud võlaõiguslikest lepingutest tulenevad kohustused täitmata, kohustuse täitmist hageja kinnisasja arvelt. Selliselt oma vabalt kujunenud tahet avaldades pidi hageja teadma, et kostja ja hagejaga seotud kolmanda isiku vahel on laenusuhte tekkimine võimalik just sellisel tingimusel. Selle kokkuleppe eesmärk ei ole heade kommetega vastuolus, sest nüüdisaja majandus- ja äritegevuse praktikas ei ole ebaharilik, et äriühinguga seotud isikud, näit. juhatuse liikmed, annavad äriühingute kohustuste täitmise tagamiseks isiklikke või esemelisi tagatisi. Hageja heidab kostjale ette, et ta on OÜ-ga Abraset laenulepingute sõlmimisega, millega laenas viimasele 2.000.000 krooni ja seejärel 5.500.000 krooni, teadlikult tekitanud olukorra, kus hageja eluasemele algselt sellesama eluaseme soetamiseks võetud laenu tagatiseks seatud hüpoteegid hakkasid tagama laene, mille summa oli kordades suurem kui hüpoteekide summad kokku, ning olukorras, kus kostja soovib täitemenetluses müüa hageja korteriomandi OÜ Abraset laenu katteks, oleks kostjal alus hagejaga sõlmitud korterilaenulepingu ülesütlemiseks seetõttu, et laen ei ole enam nõuetekohaselt tagatud, mis seaks hageja majanduslikult väljapääsmatusse olukorda. Vaidlusaluse kokkuleppe tühisust vastuolu tõttu heade kommetega tuleb hinnata kokkuleppe sõlmimise aja seisuga. Hageja on vande all antud seletuses avaldanud, et
  7. augustil
  8. a. notariaalselt tõestatud tagatiskokkuleppega andis ta nõusoleku, et tema korteriomand tagab OÜ Abraset 2.000.000 krooni suurust laenukohustust kostja ees laenuperioodil. Seega saabunuks ka selle laenukohustuse täitmata jätmise korral OÜ Abraset poolt tagajärg, mille puhul hagejal tulnuks taluda kohustuse sundtäitmist oma kinnisasja arvelt ning ka sel juhul võinuks eelduslikult tekkida olukord, kus esineks alus pooltevahelise kodulaenulepingu kostja poolt ülesütlemiseks, millele järgnenuksid hageja jaoks võimalikud majandusraskused. Hageja seletustest saab teha järelduse, et ta oli osundatud riski kaalunud ja sellega arvestanud ning huvist endaga seotud äriühingu majandustegevuse arendamise vastu avaldanud autonoomselt tahet, mida on notar tahteavalduse tõestamise käigus kontrollinud, tagada oma kinnisasjaga äriühingu kohustusi tahteavalduses sisalduval viisi. Kuna hagejat ajendas soov saada endaga seotud äriühingu tegevuse arendamiseks rahalist ressurssi, ta oli teadlik tagatise andmise õiguslikest tagajärgedest ning isikuna, kes on ettevõtja ja ettevõtte tegevjuht, tegutsedes eelduslikult käibes vajaliku hoolsusega, pidas võimalikuks tehingu tegemist sellistel tingimustel, siis tuleb seda pooltele siduvaks pidada ning see ei saa olukorra muutumise tõttu muutuda heade kommete vastaseks. Eeltoodud põhjustel ei muuda asjaolu, et pärast tehingu tegemist võttis OÜ Abraset nii 2.000.000 krooni suuruse laenukohustuse (iseenesest sõlmiti ka selle kohustuse aluseks olev
  9. augusti
  10. a. laenuleping pärast tagatiskokkuleppe sõlmimist) kui ka 5.500.000 krooni suuruse laenukohustuse, vaidlusalust 9
(14)tagatiskokkulepet heade kommete vastaseks. Tõendamist ei ole leidnud, et hagejal kui OÜ Abraset seaduslikul esindajal puudus kostja ja OÜ Abraset vahel
  1. detsembril
  2. a. laenulepingu sõlmisel võimalus mitte nõustuda laenulepingu tingimustega ja keelduda lepingu sõlmimisest. Kostja töötaja on
  3. detsembril
  4. a. saatnud hagejale e-kirja, milles avaldab, et OÜ-le Abraset kinnistu ostmiseks laenu andmise tingimuseks on muuhulgas, et laenu jäävad automaatselt lepinguid muutmata tagama juba sõlmitud hageja korteriomandile seatud hüpoteegid. Seega ei ole veenvad hageja väited, et teda ei teavitatud sellest tingimusest või et eksisteeris kokkulepe tagatiskokkuleppe sõlmimiseks tulevikus (tl. 169). Pooltel ei ole vaidlust, et laenuleping on sõlmitud ning et lepingut asuti täitma. Seega on oluline, et lepinguvabaduse raames on hagejal olnud võimalus otsustada, kas leping sõlmida. Arvestades eeltoodut ning õiguskindluse põhimõtet, puudub esitatud asjaoludel õigustus vaidlustada tehingut siis, kui saabub kohustuse täitmise hetk. Kostja ja OÜ Abraset vahel nii
  5. augustil
  6. a. kui ka
  7. detsembril
  8. a. sõlmitud laenulepingud on OÜ Abraset nimel allkirjastanud hageja kui osaühingu juhataja. Vaidlusaluses täiteasjas on sundtäitmisele esitatud
  9. detsembril
  10. a. kostja ja OÜ Abraset vahel sõlmitud laenulepingust tulenev nõue. Seega oli või vähemalt pidi hageja kui osaühingu juhataja olema teadlik kohustuse ulatusest, mille osas tema kinnisasi täitmise eest vastutab ning mille arvelt kostja nüüdseks sundtäitmist nõuab. Vaidlusalune tagatiskokkulepe võiks käsitletud põhjusel kahjustada hagejat kui kolmandat isikut, kes on kostja suhtes võlgnikuks, tulenevalt nendevahelisest tagatislepingust juhul, kui laenulepingu pooleks olev isik oleks võtnud tagatislepinguga hõlmatud kohustusi hageja teadmata. Asjaolu, et hageja kinnisasi vastutab lisaks sundtäitmisele esitatud nõude täitmise eest ka teis(t)e kohustus(t)e (antud juhul hageja enda) täitmise eest, ei anna alust pidada kostja käitumist TsÜS § 138 tähenduses hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ning seega sundtäitmise lubatavust kõrvaldavaks, kui sissenõudjal on täitedokument, millest tulenevalt on tal õigus kinnistu arvel oma nõude rahuldamist nõuda. Hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks saaks lugeda juhtumi, kui kostja, kasutades ära oma õiguspositsiooni, teostaks oma õigust sundtäitmise alustamiseks, näiteks, olukorras, kus täitmisele esitatud nõue oleks võrreldes kinnisasja väärtusega ebaproportsionaalselt väike. Vaidlusaluses täiteasjas on kostja suhtes algatatud täitemenetlus 5.025.251, 75 krooni sissenõudmiseks ning hageja väitel on sundtäitmise esemeks oleva korteriomandi väärtus ka hüpoteegisummast madalam, mistõttu ei ole alust järeldada, nagu kasutaks kostja oma õigust sundtäitmisele kinnisasja arvelt hea usu põhimõttega vastuolus. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Vaidlusaluses asjas ei oma tähtsust, kas hageja on tarbija või mitte, sest tarbijaks olemisest või mitteolemisest ei sõltu see, kas hageja korteriomand vastutab vaidluse all oleva laenukohustuse eest või mitte. Kohus ei analüüsinud hageja väiteid, et vaidlusalune tagatiskokkulepe on tüüptingimus ning see on tühine tulenevalt vastuolust

§ 42lg.

3 punktiga 14, kuivõrd tagatiskokkuleppega on kostja sisuliselt saavutanud olukorra, kus tal on võimalik hageja nõusolekuta muuta tagatavate nõuete suurust (sest tagatud on kõikvõimalikud nõuded). Hageja viitas ka sellele, et nimetatud tüüptingimus võib olla tühine tulenevalt sellest, et see on vastuolus

§ 42lg.

3 punktiga 22¹. Kohus on

§ 35lg.

1 kohaldamisel valesti jaganud tõendamiskoormise, leides, et seda, et tingimus on tüüptingimus, peab tõendama hageja, s. t. pool, kes ei lisanud tingimust lepingusse ega soovi sellele tugineda. Kostja ei ole tõendanud, et tagatiskokkuleppe sisu osas oli hagejal võimalik läbi rääkida. Kostja on üksnes väitnud, et kuna tegemist oli notariaalse lepinguga, siis ei saa ühelgi juhul olla tegemist tüüptingimusega. Seega tuleb eeldada, et tagatiskokkulepe oli sõlmitud tüüptingimustel. Isegi kui see eeldus ei oleks õige, ei ole õige maakohtu seisukoht. Kostja ei 10

(14)ole kordagi vastu vaielnud asjaolule, et ta kasutab vaidlusaluse tagatiskokkuleppega samas sõnastuses tagatiskokkuleppeid enamikus hüpoteegi tagatiskokkulepetes. Seega on tegemist asjaoluga, mille üle ei ole pooltel vaidlust ja seetõttu ei olnud ka hageja TsMS § 231 lõigetest 2 ja 4 tulenevalt kohustatud seda asjaolu tõendama. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 230 lõiget 1 ja § 231 lõikeid 2 ja
  1. Isegi kui viidatud asjaolu oli tõendamata, oleks kohus pidanud eelmenetluses hageja tähelepanu selle juhtima. Maakohus seda ei teinud. Kohus on asjaolust, et pooled rääkisid läbi laenulepingu tingimusi, tuletanud, et läbi räägiti ka tagatiskokkuleppe tingimused. Samas ei ole menetluses ühtki tõendit selle kohta esitatud. Kohus ei ole õigesti ja täies mahus käsitlenud hageja seisukohti tagatiskokkuleppe heade kommete vastasuse ja tühisuse osas. Kohus ei käsitlenud võimalust, kas tagatiskokkuleppe sõlmimise hetkel olid tagatavad nõuded piisavalt määratletud, et hageja oleks
  2. augustil
  3. a. saanud ette näha, et tema korteriomandile seatud hüpoteek tagab ka
  4. detsembril
  5. a. sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid. Kohus on heade kommete vastasust eitades tuginenud peamiselt asjaolule, et
  6. detsembril
  7. a., s. t. rohkem kui 4 kuud pärast tagatiskokkuleppe sõlmimist, sõlmisid kostja ja OÜ Abraset uue laenulepingu. Sealjuures on tähtsust omistatud sellele, et hageja sai kohtu hinnangul laenulepingu tingimustest teada
  8. detsembril
  9. a. ehk ca 4 kuud pärast tagatiskokkuleppe sõlmimist.
  10. detsembril
  11. a. sõlmitud laenuleping ja seda puudutavad asjaolud ei oma
  12. augustil
  13. a. sõlmitud tagatiskokkuleppe headele kommetele vastavuse hindamisel tähtsust, kuna vastavust headele kommetele tuleb hinnata
  14. augusti
  15. a. seisuga. Pooltel ei ole olnud vaidlust, et
  16. augustil
  17. a. ei olnud pooltel mistahes soovi ega eesmärki sõlmida
  18. detsembril
  19. a. allkirjastatud laenulepingut. Seega ei saanud hageja
  20. augustil
  21. a. ette näha, et tema kinnistule seatud hüpoteek hakkab tagama muu hulgas ka
  22. detsembril
  23. a. sõlmitavast laenulepingust tulenevaid nõudeid. Järelikult on täidetud tingimus, mille puhul saab Riigikohtu praktikast tulenevalt asuda seisukohale, et vaidlusalune tagatiskokkulepe on vastuolus head kommetega ja seetõttu tühine. Heade kommete vastasust ei välista see, et
  24. detsembri
  25. a. laenuleping sõlmiti ega ka see, et laenulepingu allkirjastas OÜ Abraset esindajana hageja. Mitte kumbki asjaolu ei muuda
  26. detsembri
  27. a. laenulepingu sõlmimist tagantjärele ettenähtavaks tagatiskokkuleppe sõlmimise hetkel. Kostja poolt
  28. detsembril
  29. a. hagejale saadetud e-kiri ei saa muuta tühist tagatiskokkulepet tagantjärele kehtivaks. Isegi kui sellele e-kirjale tähtsust omistada, ei ole tõendatud, et hageja on selle kirja kätte saanud. Õige ei ole kohtu järeldus, et kui isik nõustub äriühingu ühte laenu tagama ja tagatiskokkulepe sõlmitakse üldistel tingimustel, siis tuleb eeldada, et isiku tahe oli suunatud ka kõikide tulevikus äriühingu ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavate mistahes lepingute tagamisele. Vaidlusaluse tagatiskokkuleppe sõlmimisel ei olnud pooltel tahet muude kui sel hetkel teadaoleva kohustuse tagamiseks sama hüpoteegiga. Seega ei olnud tagatiskokkuleppe sõlmimisel poolte tahtega hõlmatud hiljem sõlmitavad tehingud. Hilisemate lepingute sõlmimiseks oleks tulnud tagatiskokkulepet notariaalset muuta. Seda tehtud ei ole. Asjaolu, et hageja on tagatiskokkuleppe sõlminud, ei välista automaatselt seda, et hageja ei võiks tugineda kokkuleppe vastuolule heade kommetega ja seega tühisusele. Kui maakohtu seisukohaga nõustuda, siis saaks tagatiskokkulepe olla vastuolus heade kommetega üksnes juhul, kui hagejal puudub võimalus keelduda tagatiskokkuleppe sõlmimisest. Riigikohus ei ole oma praktikas piiranud heade kommete vastasust olukorraga, kus poolel puudub valik, kas leping sõlmida või mitte. Riigikohtu praktika kohaselt on oluline üksnes see, et tagatiskokkuleppes on hõlmatud piiramatu hulk tulevikus tekkivaid nõudeid ning hageja on sellega seatud majanduslikult väljapääsmatusse olukorda. Mõlemad nimetatud asjaolud käesoleval juhul esinevad. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud seda, et tagatiskokkuleppe tulemusel piiratakse hageja majandusvabadust ning edasist toimetulekut. Kuna kohus pole tuvastatud kõiki hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, on otsus olulises osas põhjendamata. Lisaks ei ole 11
(14)kohus võtnud seisukohta selle kohta, kas tagatiskokkuleppega on tagatud kõikvõimalikud kostja nõuded OÜ Abraset vastu. Heade kommete vastasuse osas ei oma tähtsust, kas hageja allkirjastas
  1. detsembri
  2. a. laenulepingu või mitte, kuna nimetatud asjaolu on tekkinud hiljem ja see ei muuda tagatiskokkulepet tagantjärele kehtivaks. Lisaks ei ole kohus sisuliselt analüüsinud hageja seisukohti osas, mis puudutab tagatiskokkuleppe ja kostja käitumise vastuolu hea usu põhimõttega. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja piisavalt põhjendatud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei pea vajalikuks neid üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et nõustuda ei saa väitega, nagu oleks maakohus ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise, kui leidis, et seda, et vaidluse all olev lepingutingimus on tüüptingimus, pidi tõendama hageja. Ka Riigikohus on oma lahendi 3-2-1-45-07 punktis 11

§ 35

lõikeid 1 ja 2 tõlgendades leidnud, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes

-i tüüptingimusteregulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus

§ 35lg.

1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks, s. t., lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik). Nõustuda ei saa ka selle apellandi väitega, nagu ei oleks maakohus analüüsinud hageja väiteid vaidlusaluse lepingutingimuse tüüptingimuseks oleku kohta, sest maakohus on otsuses oma sellekohast järeldust põhjalikult põhjendanud. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja põhjendanud, millised on need faktilised asjaolud, mille maakohus jättis tähelepanuta, kuid mille tõttu oleks tulnud tüüptingimuse suhtes jõuda maakohtust teistsugusele järeldusele. Taolistele asjaoludele ei viidanud hageja ka vande all seletust andes, samas kirjeldas hageja siis oma tavalist praktikat pangaga suhtlemisel ja väitis, et kokkuleppe sõlmimisele eelnevad pangas läbirääkimised (kd. I, tl. 169). Ka ei ole tsiviilasja materjalidega kooskõlas apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu ei oleks kostja kordagi vastu vaielnud sellele, et vaidlusalune lepingutingimus on tüüptingimus:

  1. oktoobri
  2. a. vastuses hageja täiendavatele seisukohtadele on kostja sõnaselgelt väitnud, et vaidlusalune notariaalne kokkulepe hüpoteekidega tagatud nõuete muutmiseks ei ole tüüptingimus, see kokkulepe on poolte vahel läbi räägitud ja eraldi kokku lepitud (kd. I, tl. 157). Vaatamata kostja sõnaselgele vastuväitele ei toonud hageja ka seejärel esile neid fakte, mis võiksid anda alust pidada lepingutingimust tüüptingimuseks, tõendite esitamisest rääkimata. Nõustuda ei saa maakohtule tehtud etteheitega, mis käib tüüptingimust puudutava selgitamiskohustuse kohta: hageja on oma
  3. oktoobri
  4. a. menetlusdokumendis ise kinnitanud, et kohtuistungil palus kohus hagejal täiendavalt selgitada oma seisukohti seoses sellega, et tagatiskokkulepe on oma olemuselt tüüptingimus (kd. I, tl. 141), sellele vaatamata ei toonud hageja esile asjakohaseid fakte. Et tõendeid esitatakse asjaolude tõendamiseks, millele pool oma nõuete alusena tugineb (TsMS § 230 lg. 1), siis eelneb tõendamiskohustusele kohustus oma nõude aluseks olevad asjaolud esile tuua. Kui asjaolusid esile ei tooda, siis ei kerkigi küsimust nende tõendamisest. Et maakohus tüüptingimuse kasutamist hageja suhtes ei tuvastanud, siis ei pidanud ta analüüsima seda, kas lepingutingimus võiks olla tühine vastavalt

§-s 42 sätestatule. Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega selle kohta, nagu ei oleks maakohus käsitlenud piisava põhjalikkusega hageja väiteid vaidlusaluse lepingutingimuse 12

(14)heade kommete vastasuse kohta. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et vaidlusaluse tagatiskokkuleppe vastavust headele kommetele tuleb kontrollida selle kokkuleppe sõlmimise aja seisuga sel ajal kehtinud seaduse alusel, seda ongi aga maakohus teinud. Nõustuda ei saa väitega, nagu oleks maakohus lepingutingimuse heade kommete vastasust eitades tuginenud peaasjalikult asjaolule, et neli kuud pärast kokkuleppe sõlmimist sõlmisid kostja ja OÜ Abraset uue laenulepingu. Maakohus on otsuses käsitlenud hageja huvi tagatiskokkuleppe sõlmimiseks ja taolise kokkuleppe sõlmimise eesmärki, hageja tahte kujunemist tema poolt taotletava eesmärgi realiseerumiseks ja tema tahtega kooskõlas oleva tahteavalduse tegemist. Maakohus on hinnanud ka vaidlusaluse kokkuleppe tavapärasust äritegevuses. Selleks on kohus muuhulgas analüüsinud hageja enda väiteid kokkuleppe sõlmimise asjaolude ja kaalutluste kohta. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, millele kohus on jõudnud eespoolkirjeldatud asjaolude kaalumise tulemusena. Nõustuda ei saa ka sellega, nagu ei oleks poolte käitumisel pärast lepingu sõlmimist tähtsust lepingu headele kommetele vastavuse hindamise seisukohalt, sest poolte käitumisest pärast lepingu sõlmimist võib nähtuda ka nende huvi lepingu sõlmimise vastu. Pealegi on

§ 29lg.

5 punktis 3 on sätestatud, et lepingu tõlgendamisel tuleb muuhulgas eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist nii enne kui pärast lepingu sõlmimist. Seda maakohus tegigi, kui käsitles lisaks lepingu sõlmimise asjaoludele ka pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist toimunut. Maakohus on otsuses põhjendanud ka seda, miks ta leiab, et hageja jaoks oli OÜ Abraset võetavate kohustuste ulatus ettenähtav. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega ka selle osas. Tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete hüpoteegiga tagamine on AÕS § 279 lõigete 2 ja 3 kohaselt iseenesest lubatud. AÕS § 346 lg. 2 lause 1 kohaselt peab kokkulepe, millega määratakse, milline nõue on hüpoteegiga tagatud, olema notariaalselt tõestatud. Osundatud säte aga ei välista kokkulepet, mille sisuks on tagada hüpoteegiga hüpoteegipidaja ja kolmanda isiku vahelistest lepingutest tekkivaid nõudeid. Et kinnisasja omanik ja hüpoteegipidaja on õigustatud kokku leppima, millised nõuded on konkreetse hüpoteegiga tagatud, on kinnitanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-41-04 (punkt 20). Kokkuleppe notariaalse tõestamise eesmärgiks on tagada, et leping selle kohta, millised nõuded on hüpoteegiga tagatud, sõlmitaks läbimõeldult – kui on kuuldud notari selgitusi ja kaalutud oma huve. Vaidlusaluses notariaalselt tõestatud lepingus leppisid pooled kokku, millise kolmanda isikuga sõlmitud lepingutest tekkinud või tekkivad nõuded on hüpoteegiga tagatud, kusjuures kolmandaks isikuks oleva OÜ Abraset käitumine oli nii vaidlusaluse lepingu sõlmimisel, OÜ Abraset poolt 5, 5 milj. krooni suuruse laenu võtmisel, laenulepingu rikkumisel kui laenu tagastamiseks täitemenetluse alustamisel ja on ka praegu täielikult hageja kontrolli all. Sundtäitmist, mille lubamatuks tunnistamist on hageja hagis taotlenud, on alustatud täitedokumendiks oleva

  1. detsembri
  2. a. laenulepingu alusel, mille OÜ Abraset nimel on kostjaga sõlminud hageja ise. Niisugustel asjaoludel ei saa nõustuda hageja väitega, nagu ei oleks hageja saanud lepingu sõlmimisel olla kindel kinnisasja vastutuse ulatuses. Et sundtäitmist, mille lubamatuks tunnistamist hageja hageb, on alustatud üksnes
  3. detsembri
  4. a. laenulepinguga võetud laenu tagastamiseks, siis ei ole vajadust käsitleda seda, kas vaidlusaluse tagatiskokkuleppe alusel võiksid tagatud olla ka taolised hüpoteetilised nõuded, mille olemasolule ei ole kumbki pool tuginenud ja mille sundtäitmiseks ei ole täituri poole pöördutud. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt määratud tsiviilasja hinda tuleb muuta, lugedes selleks 80.528, 68 eurot. Maakohus leidis õigesti, et vastavalt TsMS § 125 lausele 1, mida hagi esitamise ajal tuli kohaldada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudele, tuli selle nõude hind määrata hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Et hageja ei ole sundtäidetava 321.172, 12 euro (5.025.251, 75 krooni) suuruse nõude osas võlgnik, vaid vastutab selle nõude täitmise eest üksnes oma korteriomandi väärtuse ulatuses, on põhjendatud hageja väide, et tema poolt hagiga taotletava hüve väärtus 13

(14)ei saa ületada osundatud korteriomandi väärtust, milleks asjatundja arvamuse kohaselt on 1.260.000 krooni (kehtivas vääringus 80.528, 68 eurot). Tehingu tühisuse tuvastamise nõue on samuti tuvastusnõue, mille hind TsMS § 125 kohaselt määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral; hageja on oma tuvastushuviks pidanud seda, et tema vara ei väheneks sundtäitmise käigus vaidlusalusest lepingust tulenevalt korteriomandi väärtuse võrra. Seega on hageja tuvastusnõude rahuldamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamise eelduseks, kusjuures mõlemad tuvastusnõuded on suunatud sama eesmärgi saavutamisele. TsMS §-s 134 sätestatakse nõuete liitmine hagihinna arvestamisel. Osundatud paragrahvi lg. 1 lause 1 kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded, lg. 3 kohaselt aga, kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. Kolleegium leiab, et osundatud lõikeid tuleb mõista selliselt, et ka juhul, kui esitatud on kaks tuvastusnõuet, mis on suunatud ühe ja sama eesmärgi saavutamisele (tehingu tühisus ja sellest tulenev sundtäitmise lubamatus), tuleb hagihind määrata suurema väärtusega tuvastusnõude järgi. Seega tuleb tsiviilasja hinnaks lugeda hageja korteriomandi väärtuse ühekordne hind 80.528, 68 eurot. Tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses tuleb vastavalt apellatsioonkaebuses esitatud taotlusele lugeda samuti 80.528, 68 eurot. Nii on TsMS § 137 lg. 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi ja § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Kolleegium leiab nende sätete koosmõjus, et tsiviilasja hinna määramisel tuleb kohaldada menetlustoimingu tegemise – apellatsioonkaebuse esitamise – ajal hinna määramise kohta sätestatut, arvestades asja apellatsiooniastmes vaidlustatavat ulatust. Apellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud kohtuotsuse, millega jäeti rahuldamata tema kaks nõuet – sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue ja tehingu tühisuse tuvastamise nõue. Tehingu tühisuse tuvastamise nõude hinna 80.528, 68 euro määramist kooskõlas TsMS § 125 lausega 1 on kolleegium eespool põhjendanud. 5. aprillil 2011. a. jõustus TsMS § 132 lg. 5, mille kohaselt mittevaraliseks loetakse hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet; kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 3000 eurot. Kohaldades aga hageja poolt esitatud nõuete liitmisel eespooltoodud põhjendusel TsMS § 134 lõikes 3 sätestatud põhimõtet, on vaidlusaluse asja hinnaks apellatsiooniastmes tuvastusnõude hind 80.528, 68 eurot. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad poolte apellatsioonimenetluse menetluskulud TsMS § 171 lg. 1 alusel apellandi kanda. Fred Fisker Ele Liiv Malle Seppik 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.