Tsiviilasi nr: 2-11-56220 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 08.05.2012.a, Tallinn Tsiviilasj

§ 154

, kuna tegemist on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega (VÕS § 136 lg 2). Kostja vastuväited

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-i 2 alusel. Sisuliselt palus hageja tuvastada, et 11.12.2002 toimus hagejaga tööõnnetus kostja süül. Kostja leidis, et maakohtu pädevusse ei kuulu tööõnnetuse toimumise tuvastamine, kuna see kuulub Tööinspektsiooni pädevusse. Hagejal puudus iseseisev õiguslik huvi ülalmainitud nõude esitamise osas. Kui tööõnnetuse fakti tuvastamine oli hagejale vajalik töövõimetuspensioni saamiseks, pidi hageja pöörduma halduskohtusse (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-104-03, 3-2-4-2-04). Hageja teadis juba
2. detsembris, et kostja ei vormista 11.12.2002 kukkumist tööõnnetusena (vastasel juhul oleks kostja pidanud uurimise läbi viima hiljemalt 7 tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse toimumist). Põhjendamatud olid hageja väited, et kostja käitumise tõttu puudus arstidel võimalus hageja töövõimetuse põhjust seostada tööõnnetusega. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtus, et juba
3. aastal olid arstide poolt kirjalikult fikseeritud hageja selgitused tema haigestumise põhjuste kohta (vette kukkumine). Kostja leidis, et hagi on aegunud

§ 153lg 1 alusel.

Vaidlusalusest sündmusest oli möödunud rohkem kui 9 aastat. Nõude aegumine ei ole peatunud. Hageja ei esitanud kohtule varasemalt kahju hüvitamise hagi kostja vastu. Hageja ja arstid olid hageja haigestumise faktist ja selle võimalikust põhjusest teadlikud juba

1. jaanuaris ja sellest ajast hakkas kulgema aegumistähtaeg. Hagi on põhjendamatu, hagejaga ei toimunud tööõnnetust. Hageja jätkas tööd nii samal päeval kui ka järgmisel 18 tööpäeval. Hagejaga juhtunu ei põhjustanud talle rasket, isegi mitte kerget kehavigastust, samuti ei olnud ta eluohtlikus seisundis. Kostjal puudus alus tööõnnetuse raporti koostamiseks. Tõendatud ei ole põhjuslikku seost hageja vette kukkumise ja tema tervisliku seisundi vahel. Esimese astme kohtu otsus
2. Maakohus tegi 01.02.2012.a otsuse, millega rahuldas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks osaliselt ja jättis R Ki hagi Aktsiaseltsi BLRT ERA vastu tervisekahju hüvitise saamiseks enne
3. aastat sissenõutavaks muutunud kohustuste osas rahuldamata nõude aegumise tõttu ning jätkas menetlust R Ki hagis Aktsiaseltsi BLRT ERA vastu tervisekahju hüvitamise nõudes alates
4. aastast sissenõutavaks muutunud kohustuste osas. Pooltel puudub vaidlus asjaolude üle, et hageja töötas kostja juures töölepingu alusel alates 04.10.2000 kuni 02.05.2006 ning tööleping lõpetati töötaja tervise mittevastavuse tõttu. 11.12.2002 hageja, viies mööda 600 mm laiust ja 3 000 mm pikkust tuulise ilmaga kõikuvat trappi elektrikapi ust (700 x 600 mm) mootorlaevale „THEO“, kukkus 4 m kõrguselt vette laeva ja kai vahele. Kostja tööõnnetuse raportit 11.12.2002 õnnetuse kohta ei koostanud. Sotsiaalkindlustusameti poolt on määratud hagejale alates 19.01.2004 töövõime kaotus 40%, alates 22.07.2004 töövõime kaotus 60%, alates 17.05.2006 töövõime kaotus 80% ja alates 22.05.2008 töövõime kaotus 100%. Hageja tugines kahju hüvitamisel deliktiõiguse sätetele (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2). Tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise puhul on kahju hüvitamise viis ja ulatus määratletud VÕS § 130 lg 1 ja 2 sätetes. Nõude eelduseks on kahju tekitaja õigusvastane tegu ja süü teo toimepanekul. Asjaolu, et käesolevas asjas ei ole koostatud tööõnnetuse raportit, ei 3

§ 153

lg 1 kohaselt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab maksimaalse aegumistähtaja, milleks on 30 aastat arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

§ 154

kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Reeglina makstakse kahjuhüvitis välja ühekordse rahasummana. VÕS § 136 lg 2 sätestab, et surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Käesoleval juhul nõudis hageja kostjalt kahju hüvitamist perioodiliste maksetena.

§ 154

mõttes tuleb pidada korduva kohustuse all silmas kõiki sooritusi, mis tuleb teha mingi ajavahemiku järel perioodiliselt, sõltumata nõude õiguslikust alusest. Maksete suurus ei pea olema ühesugune. Hageja nõude näol oli tegemist perioodilise (igakuise) kahju hüvitamise kohustusega. Seega tuleb aegumist arvestada kalendriaasta kaupa, s.t aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja subjektiivne aegumistähtaeg algas

1. juuni lõpust. Asjas esitatud tõendite kohaselt pidas hageja tööandja juures 11.12.2002 toimunud õnnestust enda haigestumise põhjuseks. Nimetatu tulenes hageja poolt arstidele antud selgitustest. Kohtu hinnangul sai hageja hiljemalt haigestumise ajal (
2. jaanuaris) teada kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas hageja sai kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada
3. või 2007, kuna nõue kahju osas esitati kohtule 16.11.
4. Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et 19.11.2009 hagi esitamisega tsiviilasjas nr 2-0961040 aegumine peatus

§ 160lg 1 alusel.

Tsiviilasjas nr 2-09-61040 ei esitanud hageja tervisekahju hüvitamise nõuet kostja vastu, e sooritushagi. Hageja esitas nõude kostja vastu 11.12.2002 kostja süül tööõnnetuse toimumise tuvastamiseks, e tuvastushagi. Käesoleva hagi läbivaatamise raames saab kohus (nõude rahuldamise eelduste kontrollimisel) tuvastada muuhulgas ka selle, kas 11.12.2002 toimus kostja süül tööõnnetus. Kui teatud õiguslik asjaolu või olukord on tuvastatud, siis annab see võimaluse panna maksma sellest asjaolust või olukorrast tulenevaid nõudeid, kuid neid nõudeid on võimalik maksma panna vaid aegumistähtaja jooksul. Nõue tuleb esitada kohtule aegumistähtaja jooksul, sõltumata sellest, kas enne või pärast nõude aegumist tehakse tuvastusotsus õigussuhte puudumise või olemasolu kohta (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 16). Tuvastushagi esitamine kohtule 19.11.2009 ei peatanud käesoleva nõude aegumist. 13.01.2012 esitatud nõude täpsustuse kohaselt oli hageja nõudeperioodi alguseks 19.01.2004. Tulenevalt

§-st 154

1. sissenõutavaks muutunud kohustuste aegumistähtaeg algab 01.01.2005 kell 00:00 ja lõpeb 31.12.2007 24:00;
2. sissenõutavaks muutunud kohustuste aegumistähtaeg algab 01.01.2006 kell 00:00 ja lõpeb 31.12.2008 24:00;
3. sissenõutavaks 4

§ 154

) ning õige õigusnorm (

§ 153

) on jäetud täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Ebaõige materiaalõiguse normi kohaldamine on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni, kuna maakohus on vaheotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et tervisekahju hüvitise perioodiliste maksete nõue ei ole aegunud alates

1. sissenõutavaks muutunud kohustuste osas. Üks ja sama nõue tervisekahju hüvitamiseks ei saa olla üheaegselt aegunud ja mitte aegunud. Kõnealuse nõude aegumine ei sõltu sellest, kas kannatanu nõuab kahju hüvitamist perioodiliste maksetena või muul viisil. Kahju tekitaja ei pea kannatanule tervisekahju hüvitama, kui tervisekahju on tekkinud pärast 01.07.2002 ja kannatanu pole 3 aasta jooksul vastavat nõuet esitanud. Hageja nõue on aegunud. Kuigi hageja oli kahjust ja eeldatavast süüdlasest teadlik hiljemalt
2. jaanuaris, esitas ta nõude tervisekahju hüvitamiseks alles 16.11.
3. Kostja taotles aegumise kohaldamist ja kohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata

§ 153

alusel, mis näeb ette, et tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama (nn subjektiivne aegumistähtaeg).

§ 153

näeb ette kannatanu teadmisel (või teadma pidamisel) põhineva kolmeaastase aegumistähtaja. Kuivõrd hageja pole tervisekahju hüvitamise nõuet 3 aasta jooksul esitanud, on tema nõue

§ 153

järgi aegunud ka juhul kui hageja nõuab tervisekahju hüvitamist perioodiliste maksetena. Nimetatud seisukohta toetab kohtupraktika. Kostja seisukohta, et süüdlane ei pea kannatanule tervisekahju hüvitama, kui tervisekahju on tekitatud pärast 01.07.2002 ja kannatanu pole 3 aasta jooksul nõuet esitanud, kinnitab ka tervisekahju hüvitamise regulatsiooni tõlgendamise ajalooline meetod. Enne 01.07.2002 võis kannatanu nõuda süüdlaselt tervisekahju hüvitamist ka 3 aasta möödumisel. Täna kannatanul sellist võimalust ei ole. Enne 01.07.2002 kehtinud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ p 18 kohaselt kui avaldus kahju hüvitamiseks esitatakse 3 aasta möödumisel sama punkti alapunktides 1 ja 2 märgitud tähtaegadest senisest sissetulekust ilmajäämise päevast või toitja surma päevast, hüvitati kahju avalduse esitamise päevast arvates. Ajutise korra p 18 asemele on kehtestatud

§ 153

lg 1, mille kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. „Teadmisena kahjust“ tuleb mõista teadmist kahju tekitamise aluseks olevatest asjaoludest ja eksimus õiguslikus 5

§ 153

on hüvepõhine, hõlmates kõiki nõudeid, mis tulenevad isiku tervise kahjustamisest (sh deliktilised kahju õigusvastase tekitamise nõuded). Lepinguvälise kahju hüvitamise nõue hakkab aeguma alates ajast, kui on toimunud kahju hüvitamise aluseks olev kahjulik tegu või sündmus ja kannatanule on tekkinud sellest tulenevalt kahju ning need asjaolud ja kahju tekitaja isik on kannatanule teatavaks saanud või pidid teatavaks saama (seejuures ei ole oluline, et võimalik kahju tekitaja ise oma vastutust/süüd eitab). Hageja pöördus kohtusse 2011. aastal (vaidlusalusest sündmusest on möödunud rohkem kui 8,5 aastat), seega on hageja hagi aegunud täies ulatuses, mitte osaliselt ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus kohaldas ja tõlgendas vääralt

§-i 154. Korduva kohustuse all mõistab

§ 154

pigem perioodilisi intressimakseid, viivisemakseid, lepingutest tulenevaid perioodiliste kulutuste makseid. Tervisekahjustusest tuleneva kahju hüvitamise erinormiks on

§ 153

ja üldnormiks

§ 150

, mis näeb ette et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Õigusalases kirjanduses valitseb arusaam, et juhul kui kahju tekib tulevikus, on püsiv või selle tagajärjed korduvad edaspidi - üldiselt peaks lähtuma seejuures nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahju hüvitamist saab mingis osas sooritushagiga nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise nõue. Juba

1. aastal määrati hagejale töövõimetuspension seoses 40%-lise töövõime kaotusega. Kui hageja oleks
2. aastal pöördunud kohtusse, oleks ta esitanud hagi tähtaegselt ja talle (teoreetiliselt) võis olla välja mõistetud perioodiline kahjuhüvitis. Juhul kui hüvitise määramise aluseks olevad asjaolud oleksid muutunud (nt suureneb elukallidus, hagejale määratakse 60%, 80%, 100% töövõime kaotus jne), võis hageja nõuda perioodiliste maksete suuruse muutmist alates hagi esitamisest VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 alusel. Sel juhul ei ole tegemist täiendava kahju hüvitamise nõudega, vaid kohtulikult tuvastatud nõude suuruse uue hindamisega tuleviku jaoks. Vastustaja seisukoht
3. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis aegumise kohaldamata. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega kohaldatakse kogu nõude osas aegumist ning mille tõttu jäetakse kogu haginõue aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus, st üksnes selles osas, milles kohus jättis aegumise kohaldamata.
5. Käesoleva tsiviilasja lahendus sõltub sellest, kas hagiga esitatud nõue on aegunud või mitte, sest hageja esitas kohtusse tervisekahju nõude ja kostja esitas sellele aegumise vastuväite. Aegumise kohaldamisel on määrava tähendusega, see, kas selle nõude aegumisele tuleb kohaldada

§ 153lg-t 1 või §-i 154.

Ringkonnakohus lähtub vaidluse lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest osas, milles neid ei vaidlustata. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et hagejal toimus kostja juures töötades 11.12.2002.a õnnetus, mille käigus kukkus hageja laevale elektrikapi ust kandes vette ning oli külmas veel ca 5-6 minutit. 6

§ 153lg-st 1.

Vastav säte reguleerib tervise kahjustamisest tulenevat nõude aegumistähtaega, samuti vastava nõude aegumistähtaja algust. Viidatud sätte kohaselt hakkab nimetatud nõude aegumistähtaeg kulgema ajast, mil õigustatud isik (hageja) sai kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada või pidi teada saama. Käesoleval juhul esitati tervisekahju nõue esmakordselt kohtusse 16.11.2011.a. Seega on oluline, kas hageja sai tervisekahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada vähemalt kolm aastat enne nimetatud tähtpäeva. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt, sest kahju tekkimise aluseks olevast elusündmusest (tööülesannete täitmise käigus vettekukkumine) sai hageja teada koheselt , so 11.12.2002.a ning sellest, et väidetavalt selle elusündmuse tagajärjel tekkis hagejale kahju, pidi hageja hiljemalt teada saama 19.01.2004.a, sest alates sellest ajast määrati hagejale töövõime kaotus 40% ulatuses ning perioodi 19.01.2004.a kuni 16.11.2011.a vahele jääb enam kui kolmeaastane periood. Juba enne osalise töövõime kaotuse määramist viibis hageja pikalt haiguslehel ning tema sissetulek oli seetõttu vähenenud, mistõttu esines tal ka enne nimetatud kuupäeva negatiivne diferents hageja majanduslikus sfääris. Ringkonnakohus märgib, et hageja võis kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saada ka varem, kuid see ei oma käesoleval juhul aegumise üle otsustamisel tähendust. Käesoleval juhul on määrava tähendusega tuvastada, kas

§ 153

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja alguse ja hagi esitamise vahele jääv periood oli vähemalt kolm aastat ning ringkonnakohtu poolt aegumise arvestamise aluseks olevate asjaolude korral tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Isegi siis, kui asuda seisukohale, et hageja sai kahjust, st tema varalises sfääris ilmnenud negatiivsest diferentsist teada alles 02.05.2006.a, so ajal, mil kostja lõpetas hagejaga tervise tõttu tööle sobimatuse tõttu töölepingu ja mil hageja reaalselt sissetuleku kaotas, ei muudaks see aegumise kohaldamise osas midagi, sest ka selle kuupäeva ja käesoleva hagi esitamise vahele jääb enam kui kolmeaastane periood. Viidatud põhjustel tuleb lugeda, et hageja nõue kostja suhtes on aegunud. 8. Ringkonnakohus ei jaga hageja ja maakohtu seisukohta selles, et tervisekahju nõude puhul tuleb nõude aegumise üle otsustamisel lähtuda üksnes

§-s 154 sätestatust, seda ka siis, kui hageja ei ole kolme aasta jooksul kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada saamisest alates nõuet esitanud. Kuigi tervisekahju hüvitis, eeldusel, et tegemist ei ole nö ühekordse kahjuga nagu näiteks täieliku tervenemise korral esinenud ravikulud, mõistetakse üldjuhul alati välja perioodiliste maksetena, tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus kahju kannatanud isik kolme aasta jooksul kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada saamisest või teada saama pidamisest alates nõuet ei esita (

§ 153

lg-s 1 sätestatud eeldused), ei saagi aegumise vastuväite esitamise korral nõuet maksma panna. Aegumise regulatsiooni eesmärk on pakkuda ka kohustatud isikule õiguskindlust ja õigusrahu aegumise vastuväite esitamise võimaluse läbi. See tähendab, et aegumise regulatsiooni loomisel oli seadusandja eesmärk luua kohustatud isiku jaoks olukord, kus kohustatud isik saab teatud aja möödudes olla kindel, et ta saab aegumise vastuväite esitamise läbi tema suhtes nõuete maksmapanemise välistada. Seadusandja hinnangul on tervisekahju nõude puhul nõude maksmapanemiseks piisav aeg kolm aastat alates sellest ajast, mil kahju kannatanud isik kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada sai. Seadusandja leidis, et juhul kui sellest ajast, mil möödub kolm aastat ajast, mil kahjukannataja kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada saab, peab saama ka kostja olla kindel, et ta võib aegumise vastuväite esitamise teel nõude rahuldamisest keelduda ning enda jaoks ka õiguskindluse luua. Ka käesoleval juhul oli nii, et kuigi hageja teadis pikka aega asjaoludest, millele ta käesolevat hagi esitades tugines, kuid hageja ei esitanud vastavatest 7

§ 154

, eeldab tervisekahju nõude aegumise peatumine seda, et kahjustatud isik esitab kahju põhjustanud isiku suhtes

§ 153

lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul hagi, millega välistatakse tervisekahju nõude kui sellise aegumine ning juhul, kui kahju põhjustanud isik jätab edaspidi mõne perioodilise hüvitise makse tasumise kohustuse täitmata, tuleb vastava kohustuse aegumistähtaega arvestada

§-i 154 järgi. 11. Käesoleval juhul ei välista aegumise kohaldamist ka see, et peale esialgsest töövõimetusest teada saamist hageja töövõimetus hiljem ka suurenes. Olukorras, kus hageja saab esialgselt teada 40%-lisest töövõime kaotusest ning sellest hoolimata nõuet üleüldse ei esita, ei saa hageja kaitset ka hiljem, st ka siis, kui töövõime kaotus 40%-lt suureneb. Olukorras, kus hageja oleks kostja suhtes kahjunõude

§ 153

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul esitanud, siis oleks töövõime kaotuse suurenemisest tingitud hüvitisnõue (st hüvitise suurendamise nõue) hakanud aeguma kahju suurenemisest teada saamisest või teada saama pidamisest. Kuid isegi siis, kui asuda käesolevas lõigus käsitletud küsimuses vastupidisele seisukohale, ei annaks see teistsuguse otsuse tegemiseks alust, sest hagejale määrati 100%-line töövõime kaotuse määr alates 22.05.2008.a ning selle aja ja hagi esitamise vahele jääb samuti enam kui kolme aastane periood. 12. Maakohus leidis õigesti, et aegumise peatumist ei saanud tingida see, et hageja esitas tsiviilasjas nr 2-09-61040 kostja vastu 19.11.2009.a tuvastusnõudega hagi. Hagi aegub üksnes selle konkreetse nõude osas, mida kohtusse esitatakse. Tuvastushagi esitamine ei peata nõude aegumist. Konkreetse nõude aegumise peatumine eeldab samas nõudes kohtusse hagi esitamist. Kui nõude osas aegumise kohaldamine eeldab seda, et kostja toob kohtu ette kõik aegumise kohaldamise eelduseks olevad asjaolud ja vajadusel tõendab need, siis aegumise peatumise kohaldamine eeldab seda, et aegumise peatumise tuvastamise eelduseks olevad asjaolud toob kohtu ette see pool, kes aegumise peatumisele tugineda soovib (antud juhul hageja) ning vajadusel vastavad asjaolud tõendab (TsMS § 230 lg 1). Hageja ei ole kohtu ette 8