← Eesti

3-11-1056/88

Obsah (5)§ 10§ 3§ 2§ 5§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2012, Tallinn Haldusa

) § 10 lg 5 p 1 ja Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ (edaspidi reklaamimaksu määrus) § 8 lg 1 kohaselt esitada maksudeklaratsioon hiljemalt reklaami eksponeerimisele eelneval tööpäeval maksuhalduri ametiruumides, elektroonilist andmeside kasutades või posti teel, pole korteriühistu maksudeklaratsiooni esitanud. Korteriühistut hoiatati, et korralduse täitmata jätmise korral rakendab maksuhaldur sunniraha maksukorralduse seaduse (MKS) § 91 lg 1 alusel.

  1. MTÜ Korteriühistu Liivalaia 3 esitas vaide eelnimetatud korralduse kehtetuks tunnistamiseks, kuid vaie jäeti Tallinna Ettevõtlusameti 29.03.2011 otsusega nr 5-1.17/507 rahuldamata.
  2. MTÜ Korteriühistu Liivalaia 3 esitas 28.04.2011 halduskohtule kaebuse (tl 3-5, 20), mille nõudeks pärast kaebuse puuduste kõrvaldamist jäi nõue tühistada Tallinna Ettevõtlusameti 18.02.2011 korraldus nr 5-1.5/
  3. Kaebust põhjendati sellega, et Pauligi kaubamärki eksponeeris Liivalaia 3 korterelamu otsaseinal Paulig Coffee AS vastavalt kaebajaga sõlmitud lepingule. Kuigi 10.06.2005 sõlmitud tähtajatu üürilepingu ütles Paulig Coffee AS alates 31.12.2010 üles, ei lõpetanud ta reklaami eksponeerimist. Kuna kaebaja oli reklaami jätkuva eksponeerimisega nõus tingimusel, et ta ei kanna maksukohustuse riisikot, oli kaebaja ja Paulig Coffee AS vahel sõlmitud reklaami eksponeerimiseks kasutatava seinapinna tasuta kasutamise leping ja seinapinna otsene valdus jäi Paulig Coffee AS kätte. Siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja pärast korralduse saamist reklaami kinni kattis, sest kaebaja teostas antud juhul asja omaniku kui kaudse valdaja tugevamast õiguslikust positsioonist tulenevat väljanõudmisõigust. Kaebajal puudub igasugune huvi kaubamärgi „Paulig“ reklaamina eksponeerimiseks, selline huvi on üksnes Paulig Coffee AS-l, kes ongi nimetatud teabe avalikustanud. Seega on reklaami osas maksukohustuslaseks Paulig Coffee AS.
  4. Tallinna Halduskohtu 16.05.2011 määrusega kohaldati esialgset õiguskaitset ning peatati vaidlustatud korralduse täimine.
  5. Tallinna Ettevõtlusamet vaidles kaebusele vastu (tl 54). Kaebaja oli reklaamiga seinapinna otsene valdaja korteriomandiseaduse § 2 lg 1 kohaselt, sest kehtivat lepingut seinapinna kellegi teise kasutusse andmiseks ühistul ei olnud. Kuna kaebaja on seinale maalitud reklaami otsene valdaja, on ta maksukohustuslane. Tallinna Ettevõtlusamet saatis kaebajale juba 24.01.2011 e-kirjaga meeldetuletuse kaebaja mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrist näha oleval aadressil, et reklaamimaksudeklaratsioon on esitamata. Nagu nähtub kaebaja esitatud e-kirjavahetusest Paulig Coffee AS-ga, oli kaebajal võimalus reklaam hoone otsaseinal üle värvida või seina muul moel kasutada, samas Paulig Coffee AS-l puudus tegelik võim reklaami üle. 2

(7)3-11-1056
  1. Kolmas isik (tl 58) teatas, et leping kaebajaga on alates 01.01.2011 lõppenud ning lepingu lõpetamisel ei esitanud korteriühistu ei lepingust tulenevaid ega lepinguväliseid pretensioone. Seega ei leia kolmas isik, et tal oleks mingeid kohustusi seoses kasutatud reklaamipinnaga või vaidlusega linnale reklaamimaksu tasumise osas.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 25.10.2011 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et puudub vaidlus selle üle, et Liivalaia 3 hoone otsaseinal eksponeeritud kohvitassi kujutise ja kirja „Paulig“ näol on tegemist reklaamiga ning seda eksponeeriti seal 2011 jaanuaris ja veebruaris. Vaieldakse selle üle, kellel on tekkinud reklaamimaksu tasumise kohustus – kas Paulig Coffee AS-l või kaebajal. Hoone otsasein, millel reklaami eksponeeriti, kuulub vastavalt korteriomandiseaduse §-le 1 Liivalaia 3 korteriomanike kaasomandisse ning selle majandamine, sealhulgas õigus seinapinda reklaami eksponeerimiseks välja üürida ja kohustus seina vajadusel värvida, on korteriühistuseaduse § 2 lg 1 järgi korteriühistul. Kaebaja ja kolmanda isiku kirjavahetusest nähtub, et 04.01.2011 võeti maha 10.06.2005 lepingu alusel Liivalaia 3 otsaseinale kinnitatud teisaldatav reklaamikandja ning selle alt tuli nähtavale vaidlusalune värvidega seinale kantud reklaam, mille vanus on kolmanda isiku hinnangul ca 15 aastat. Kaebaja pole seda väidet ümber lükanud. Järelikult oli see reklaam seinal juba enne 2005 lepingu sõlmimist ega saa seega olla reklaam, mille eksponeerimist reguleeritakse viidatud lepinguga. 10.06.2005 lepingu p 3.1.5 kohaselt kohustus üürnik seinapinna lepingu lõppemisel üle andma seisundis, milles lepingu objekt oli koos reklaamikavandi pealekandmisega, arvestades normaalset kulumist. See lepingupunkt sai täidetud teisaldava reklaamikandja eemaldamisega. Vastavalt reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p-dele 3 ja 4 on maksuobjektiks reklaam, mida eksponeeritakse Tallinna linna haldusterritooriumil füüsilise või juriidilise isiku poolt ning maksukohustuslaseks on maksuobjekti otsene valdaja. Vaidlusalune reklaam on värvitud kaebaja valduses olevale seinale ega ole teisaldatav. Seega on vastustaja õigesti määratlenud maksukohustuslasena kaebaja. Kui kaebaja leiab, et seinapinnale kantud reklaami oleks pidanud eemaldama kolmas isik, on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mida saab kaebaja lahendada kolmanda isikuga läbi rääkides või maakohtusse pöördudes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  3. MTÜ Korteriühistu Liivalaia 3 palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse ja kaebuse rahuldada. Menetluskulud palutakse välja mõista vastustajalt. Halduskohus on jätnud kontrollimata korralduse formaalse õiguspärasuse. Ettevõtlusamet pole haldusmenetluses kontrollinud ega kogunud tõendeid selle kohta, millal väidetavat reklaami eksponeeriti ja kas üldse on tegemist reklaamiga. Tähtsust omab eeltoodu eelkõige seepärast, et reklaamimaksu määruse § 5 lg 1 kohaselt on võimalik reklaami kinni katta. Samuti peaks maksuhaldur sama määruse § 7 lg 7 kohaselt maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral ise määrama maksusumma, mitte nõudma deklaratsiooni esitamist. Kaebaja ja kolmas isik on jäetud ärakuulamata ning kaebajale pole 24.01.2011 teadet kätte toimetatud. Vaidlusalune korraldus anti alles 18.02.
  4. Sellega on vastustaja üritanud oma tegevusetuse tagajärjed inkrimineerida kaebajale, sest reklaamimaksu summa suurenes iga viivitatud päevaga. Halduskohus on alusetult leidnud, et seinale maalitud reklaam ei saanud olla
  5. a sõlmitud lepingu objektiks, sest oli seinale kantud juba aastaid varem. Kaebaja ja kolmanda isiku 3
(7)3-11-1056 vahelise lepingu p 10.2 kohaselt on tegemist lepinguga, mis tühistab kõik lepingupoolte vahelised lepingu objekti üürile andmist puudutavad varasemad suulised ja kirjalikud kokkulepped, määratledes seega juba olemasoleva lepingu eseme edaspidise kasutamise korra. Samuti õigustab lepingu p 3.1.3 üürnikku kasutama seinapinda reklaampinnana, täpsustamata, kas tegemist peab olema teisaldamatu või teisaldatava reklaamiga. Ka Paulig Coffee AS ülesütlemisavaldus sisustab õigussuhte eesmärgi „reklaami eksponeerimise“ kui juriidilise faktiga. Eelnevast tulenevalt on nii vastustaja kui halduskohus lähtunud väärast eeldusest väidetava maksuobjekti valduse ülemineku kohta. Valduse üleminek on praegu lahutamatult seotud asja kasutamise lõpetamisega ning igasugust avaldust, millega ei kaasne ka sellekohane tegevus, tuleb lugeda paljasõnaliseks ning õiguslikku tähendust mitteomavaks. Kui reklaami eksponeerimist alustanud isik seda tegevust ei lõpetanud, ei saa tema paljasõnalise avalduse tegemise tõttu muutuda reklaami eksponeerijaks muu isik, kellel pealegi puudub igasugune õiguslik alus ja huvi Pauligi kaubamärgi eksponeerimiseks. Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes peab reklaamimaksu tasuma isik, kes selle eksponeerimisest kasu sai. 9. Tallinna Ettevõtlusamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja pole siiani vaidlustanud seda, et Pauligi reklaami hoone seinal jaanuaris-veebruaris 2011 eksponeeriti. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et üürisuhe lõppes 31.12.2010, edasi kestis vara tasuta kasutus, mis lõppes märtsis, kui kaebaja seina üle värvis. Kohtule oli reklaami kujutav foto esitatud ning korralduses on piisavalt täpselt piiritletud periood, mille kohta maksudeklaratsioon tuli esitada. Maksudeklaratsiooni esitamise kohustus on kaebajal tulenevalt

§ 10

lg-st 5 ning kaebajal endal lasus kohustus pidada arvestust reklaamimaksu tasumise seisukohast oluliste asjaolude kohta. Maksuhalduri õigus nõuda maksudeklaratsiooni esitamist tuleneb maksukorralduse seaduse (MKS) § 85 lg-st 3 ja 91 lg-st

  1. 24.01.2011 saadetud e-kirja näol oli tegemist meeldetuletusega deklaratsiooni esitamiseks, mille kättetoimetamist ei reguleeri MKS §
  2. Tegemist on toiminguga, mille sooritamise viisi, ulatuse ja menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemise järgi (HMS § 107 lg 2). Vastustaja lähtus meeldetuletuse saatmisel sellest, et mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud andmed on õiged ja elektrooniline informatsiooni edastamine on kõige lihtsam ja kiirem viis eesmärgi saavutamiseks. Põhjendatud pole kaebaja etteheide meeldetuletuse hilise saatmise kohta olukorras, kus maksukohustuslasel endal lasub kohustus deklaratsioon esitada reklaami eksponeerimisele eelneval tööpäeval. Maksukohustuslaseks pole reklaamimaksu määruse kohaselt isik, kes reklaami eksponeerimisest kasu saab, vaid selle otsene valdaja. Kaebaja oli reklaami otsene valdaja. Käesoleva ajani pole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et otsaseina valdus oleks vaidlusalusel perioodil kuulunud Paulig Coffee AS-le. Esitatud e-kirjavahetusest selgub, et selline õigus oli kaebajal. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Apellatsioonkaebuses on asutud seisukohale, et korraldus on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada. Kaebaja on kohtule ette heitnud, et korralduse formaalset õiguspärasust pole otsuses üldse käsitletud, haldusorgan on rikkunud haldusmenetluse reegleid ega ole haldusakti korralikult põhjendanud, mis toob igal juhul kaasa haldusakti tühistamise. Lisaks on kaebaja arvates nii vastustaja kui ka kohus eksinud maksukohustuslase 4

(7)3-11-1056 määratlemisel – kaebaja ei saa mõistlikult võttes olla maksukohustuslane reklaami eksponeerimisel, millest ta mingit kasu ei saa.
  1. Halduskohtus ei vaielnud pooled korralduse formaalse õiguspärasuse üle, seepärast ei sisalda kohtuotsus ka sellekohaseid põhjendusi. Nagu halduskohus otsuses märkis, keskendus kogu vaidlus sellele, kes on käesoleval juhul eksponeeritud reklaami osas maksukohustuslane. Eeltoodu ei tähenda, et ringkonnakohtus poleks kaebajal õigus tulla välja väitega, et korraldus tuleb tühistada selle formaalse õigusvastasuse tõttu – vaidluse esemeks on arvestades esitatud kaebust 18.02.2011 korraldus tervikuna. Seepärast peatub ringkonnakohus kõigepealt korralduse formaalsel õiguspärasusel.
  2. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vastustaja oleks pidanud maksudeklaratsiooni esitamiseks kohustamise asemel määrama ise tasumisele kuuluva maksusumma.

§ 3

lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist. Tallinna linnas on reklaamimaksu määruse § 10 lg 1 kohaselt maksuhalduriks ettevõtlusamet.

§ 3

lg 2 näeb ette, et volitatud ametiisik rakendab kohalike maksude kogumisel maksukorralduse seaduses sätestatud maksuhalduri õigusi volikogu määrusega kehtestatud ulatuses. Määruse § 1 lg 1 p-st 5 ja § 13 lg-st 1 tulenevalt on volikogu määrusega Tallinna Ettevõtlusameti kui reklaamimaksu maksuhalduri MKS-s sätestatud õigusi ja kohustusi piiratud üksnes osas, mis on ainuomased riiklike maksude maksuhaldurile. Sellest tulenevalt, ehkki reklaamimaksu määruse § 7 lg 7 kohaselt määrab maksuhaldur maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral tasumisele kuuluva maksusumma vastavalt maksukorralduse seadusele (s.o maksuotsusega – MKS § 95 lg 1), ei lõpeta see maksukohustuslase kohustust maksudeklaratsioonid esitada (

§ 10

lg 5 p 1, määruse § 8 lg 1) ega välista maksuhalduri õigust anda MKS § 85 lg 3 alusel korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Samuti võimaldab MKS § 91 lg 1 maksuhalduril juhul, kui deklaratsiooni ei ole tähtpäevaks esitatud, määrata maksukohustuslasele deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (MKS § 136), et deklaratsiooni maksuhalduri määratud tähtajaks esitamata jätmise korral võidakse tema suhtes rakendada sunniraha. 13. Kaebaja on märkinud, et teda ja kolmandat isikut ei kuulatud enne korralduse andmist ära ning 24.01.2011 e-kirjaga saadetud teadet maksudeklaratsiooni esitamise vajaduse kohta ei toimetatud talle kätte MKS § 52 korras. Kolmanda isiku ärakuulamata jätmine kaebaja õigusi ei puudutaks ning tegelikult nähtub asja materjalidest, et kolmas isik on oma seisukoha menetluses avaldanud, teatades, et ta on lepingu reklaami eksponeerimiseks Liivalaia 3 seinal lõpetanud ning reklaamimaksu ei maksa. Kuigi ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et e-kirjaga maksudeklaratsiooni esitamise kohta meeldetuletuse saatmine on tõepoolest efektiivseim viis eesmärgi saavutamiseks, on kaebajal õigus, et enne haldusakti andmist ei ole talle selgituste andmiseks aega antud, mis tähendab, et MKS § 13 lg 1 rikkudes on ta jäetud ära kuulamata. Asjaolu, et meiliaadress, millele 24.01.2011 e-kiri saadeti, oli kaebaja kontaktina märgitud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris, ei anna alust lugeda ekirja kättetoimetatuks MKS § 54 lg 6 alusel. Viimati nimetatud norm kehtib üksnes registrijärgsel aadressil lihtsaadetisena saadetud dokumentide puhul ega ole rakendatav elektroonilisele postile. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kaebaja polnud tema suhtes algatatud menetlusest teadlik enne korralduse saamist ning teda pole selles menetluses ära kuulatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul MKS § 13 lg 2 näidatud asjaolusid, mis õigustavad maksukohustuslase ärakuulamata jätmist. Küll ei ole põhjendatud kaebaja etteheide vastustaja viivituse kohta maksudeklaratsiooni nõudmisel, sest MKS § 85 lg 3 kohaselt on maksudeklaratsiooni esitamiseks meeldetuletuse saatmine maksuhalduri õigus 5

(7)3-11-1056 mitte kohustus, vastutus maksudeklaratsiooni õigeaegse esitamise eest lasub

§ 10lg 5 kohaselt maksukohustuslasel. 14. Rek

S § 2 lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Nimetatud säte avab reklaami mõiste materiaalse sisu. RekS § 2 lg 2 loetleb rea erandeid, millal mingit teavet reklaamina ei käsitata, isegi kui see oma omadustelt või eeldatava faktilise mõju poolest vastab RekS § 2 lg 1 p-s 3 toodud tingimustele.

§ 2

lg 1 kohaselt kehtestatakse kohalik maks (sh reklaamimaks –

§ 5

p 5, § 10) valla- või linnavolikogu poolt maksumäärusega, mis peab vastama

§ 4nõuetele.

Muu hulgas peab maksumääruses olema määratud maksuobjekt ja maksumaksjad (

§ 4lg 1 p-d 2, 3).

Reklaamimaksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt (

§ 10lg 1).

Reklaamimaksuga maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu, samuti reklaamimaksu soodustuste ja vabastuste andmise tingimused ja korra kehtestab volikogu (

§ 10lg-d 2, 6).

  1. Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ § 1 lg 1 p-s 1 on reklaami mõiste sisustatud identselt RekS § 2 lg 1 p-ga
  2. Määruse § 1 lg-s 2 sätestatud erandid käesoleval juhul kõne alla ei tule. Reklaamimaksu määruse § 2 lg 1 p 2 sätestab, et maksuobjekt on reklaam, mida eksponeeritakse eraomandis oleval kinnistul või ehitisel või selle siseruumides avalikkusele suunatult. Määruse § 3 sätestab juhud, mil reklaami eksponeerimine ei ole maksustatud, ning ka selles paragrahvis kirjeldatud juhtumiga pole käesoleval juhul tegemist. Seega tuleb nõustuda vastustaja ja kohtu seisukohaga, et Liivalaia 3 otsaseinal eksponeeritud kohvitassi kujutis koos kirjaga Paulig on käsitletav reklaamina, sest tegemist on teabega, mida eksponeeritakse avalikkusele suunatult Pauligi kaubamärgiga kohvi müügi suurendamise eesmärgil, ning arvestades reklaamimaksu määruse § 2, on selle reklaami näol tegemist maksuobjektiga.
  3. Reklaamimaksu osas on maksukohustuslaseks välireklaamikandja otsene valdaja (reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 4). Asjaõigusseaduse § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. AÕS § 39 kohaselt lõpeb valdus, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. AÕS § 33 lg 2 kohaselt isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Välireklaamikandja on asi, millele paigaldatakse välireklaami või mille vahendusel edastatakse välireklaami (reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 12). Seega ei ole reklaamimaksu maksja defineeritud selle kaudu, kes reklaami eksponeerimisest kasu saab, vaid reklaamimaksu peab maksma isik, kelle tegeliku võimu all reklaamikandja on. Käesoleval juhul on välireklaamikandjaks Liivalaia 3 otsasein, millele reklaam vahetult värvitud on. Vastustaja ja kohus on leidnud, et hoone otsaseina otsene valdus kuulub korteriühistule korteriühistuseaduse § 2 lg 1 kohaselt ning eeltoodust tulenevalt on maksukohustuslaseks kaebaja. Kaebaja leiab, et reklaami eksponeeris otsaseinal tasuta kasutamise lepingu alusel kolmas isik. Kolmanda isiku kinnitusel on üürileping lõppenud ning seinale kantud kujutise eest tema reklaamimaksu maksma ei pea. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja kohtuga, et asjas pole esitatud tõendeid, et kolmas isik valdaks hoone otsaseina ja reklaamikandjat. Leping korteriühistu ja kolmanda isiku vahel lõppes 31.12.2010 ning kolmas isik on teisaldatava reklaamtahvli eemaldamisega loobunud tegeliku võimu teostamisest. Eeltoodut kinnitab kohtule esitatud e-kirjavahetus (tl 43-44), kus kolmas isik selgesõnaliselt distantseeris end seinale kantud kujutisest, öeldes, et seina 6

(7)3-11-1056 korrashoid on korteriühistu probleem, ning soovitas juhul, kui seina kohe ei õnnestu remontida, nagu kavandatud, värvida üle Pauligi logo. Kaebaja 07.01.2011 vastusest selgub, et plaanis on sein uue reklaami paigaldamiseks peagi välja rentida, seni jääb kujutis seinale.
  1. Liivalaia 3 korterelamu on jagatud korteriomanditeks. Korteriomandiseaduse § 1 lg 1 kohaselt on korteriomand omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Sama paragrahvi
  2. lõike kohaselt on kaasomandi esemeks maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis käesoleva seaduse § 2 lõike 2 järgi ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Korteriomanikel kui kaasomanikel on õigus kaasomandit vallata, kasutada ja käsutada (AÕS § 68 lg 1) ning korteriühistuseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on korteriühistu ülesandeks korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine, ei tähenda, et maatüki või hoone valdus oleks korteriühistule üle antud. Korteriomandiseaduse § 13 lg 1 kohaselt tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Eeltoodust järeldub, et käesoleval juhul saavad reklaamimaksu osas maksukohustuslasteks olla üksnes korteriomanikud, mitte korteriühistu. Kuna maksudeklaratsiooni esitamise kohustus on üksnes maksukohustuslasel, on vaidlustatud korraldus materiaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada.
  3. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Käesolevas asjas on kaebaja kandnud menetluskulusid varasema HKMS kehtivuse ajal, seega tuleb rakendada kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg-t 1 ja 93 lg-t 4, mille kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning esimese astme kohtu otsuse muutmise korral muudetakse vastavalt ka menetluskulude jaotust. Kaebaja on tasunud riigilõivu kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamiselt kummaski kohtuastmes 15.97 € ning riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluselt 12,78 €, kokku 44,72 €, mis tuleb Tallinna linnalt välja mõista. Lauri Madise Lilianne Aasma Viive Ligi 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.