← Eesti

3-11-939/144

Obsah (10)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 200§ 285§ 92§ 108§ 93§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 1. märts 2012, Tallinn Haldusasj

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-11-939 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinnas XX asub kaks elamut (ehitisregistri koodidega XX ja XX). J Tile kuuluvad XX asuvast hoonest korterid nr X ja nr X. Samal aadressil omavad kortereid veel J O (korter nr X), V K (korter nr X) ning T J, R M ja T H (mõttelistes osades korter nr X). AS-le Kodu Grupp kuulub hoone Tallinnas XX. Tallinna Linnavalitsus esitas 20.04.2007 XX ehitiste piiride kulgemise ettepaneku, mille J. T vaidlustas haldusasjas nr 3-07-
  2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12.06.2009 otsusega nr 3-07-1468 Tallinna Linnavalitsuse 20.04.2007 piiride kulgemise ettepaneku. Tallinna Linnavaraamet tegi 20.11.2009 kirjaga nr 4.2-1/6454 uue piiride kulgemise ettepaneku XX korteriomandite seadmiseks, millele oli lisatud ka 30.09.2009 projekt nimetusega „XX teenindusmaa määramise skeem“. J. T teatas 28.12.2009, et ta ei nõustu esitatud ettepanekuga, paludes jätkuvalt moodustada XX kolme ehitise teenindamiseks ühine krunt.
  3. Tallinna Linnavalitsus määras 29.12.2010 korraldusega nr 2008-k XX ehitise teenindamiseks vajaliku maa (suurus 360 m2, sihtotstarve elamumaa) AS Kodu Grupp poolt ostueesõigusega erastamiseks. J. T märkis 10.03.2011 pöördumises Tallinna Linnavaraameti poole, et tema seisukoht, mille kohaselt tuleb kõigile kolmele hoonele määrata ühine krunt, ei ole muutunud. Tallinna Linnavaraamet vastas 16.03.2011 kirjaga nr 4.2-5/3012, edastades J. Tile ka Tallinna Linnavalitsuse 29.12.2010 korralduse nr 2008-k, XX katastriüksuse plaani ja Tallinna Linnavaraametis 03.05.2010 registreeritud avalduse nr 4.2-5/
  5. J T esitas 13.04.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 29.12.2010 korralduse nr 2008-k tühistamiseks. AS Elisor 18.03.2011 kirjast nähtub, et Roheline aas 14 katastriüksuse moodustamise käigus ei koostatud teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanekut ega piiriprotokolli, mis on vastuolus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra (Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrus nr 144) p-s 12 ja maakatastriseaduse (MaaKatS) § 20 lg-tes 51 ja 52 sätestatuga, sest haldusakti andmisele ei ole eelnenud seaduses ettenähtud kohustuslikku menetlust (vt lisaks Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määruse nr 264 „Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord“ § 21). Roheline aas 14 ja 14a asuvad kolm hoonet paiknevad ajalooliselt ühises kasutuses (veel ka
  6. aastal) olnud maal (endine kinnistu 349B), mistõttu pidi kohalik omavalitsus maareformi seaduse (MaaRS) § 7 lg 51 kohaselt esmalt kaaluma teenindamiseks vajaliku maa määramist senisest ühisest maakasutusest lähtuvalt ning veenvalt põhjendama sellest kõrvalekaldumist. Kaevatav haldusakt ja selle lisad ei sisalda ühtegi põhjendust, millistest kaalutlustest tulenevalt otsustati määrata teenindamiseks vajalik maa toodud piirides ega arvestatud kaebaja varasemate ja linnale ammu teada olnud ettepanekutega (s.o ühise krundi moodustamiseks). Põhjenduste puudumine on oluline menetlusnormi rikkumine. Kolme hoone juurde ühise kinnistu moodustamine oleks otstarbekam, kuna tagaks kõigi ehitiste omanike võrdse kohtlemise. Kaevatava haldusakti tagajärjel ei ole kaebaja taotluse rahuldamine enam võimalik. Kaebajale on küll 25.11.2009 edastatud 30.09.2009 kuupäeva kandev projekt teenindusmaa määramise kohta, kuid tegemist oli üksnes projektiga. Tallinna 2

(12)3-11-939 Linnavalitsus ei informeerinud kaebajat sellest, et kavatseb määrata XX teenindamiseks vajaliku maa kaebaja taotlusest erinevalt ja vastavalt lisatud plaanile. Kaebaja kaasamata jätmine viitab tema huvide mittekaalumisele ning arvestamisele üksnes XX hoone omaniku huviga. Olukorras, kus J. Ti taotlus ühise krundi moodustamiseks oli lahendamata, pidi linnavalitsus andma enne kaevatava haldusakti andmist kaebajale võimaluse esitada selle kohta oma seisukoht. Kaasamata jätmine on oluline ja võis mõjutada asja otsustamist, sest kaebajale ei ole teada, kas kohalik omavalitsus kavatseb määrata XX ehitistele ühise krundi või mitte ning kas kavatsetakse taotleda ehitiste juurdepääsuks vajalikku maad munitsipaalomandisse. Seega ei ole kohalik omavalitsus neid asjaolusid üldse kaalunud ega hinnanud, kas alles jääv maa on piisav selleks, et tagada XX asuvate ehitiste sihtotstarbeline kasutamine, hooldamine, ohutu ekspluateerimine ja füüsilise säilimine ning on kooskõlas maakorralduse nõuetega.
  1. Tallinna Linnavalitsus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebus on ilmselt põhjendamatu, sest kaebaja ei ole tõendanud enda õiguste olemasolu XX hoone juurde maa erastamiseks. Kaebaja on väitnud, et ta on XX elamus asuva kahe korteri omanik, kuid ei ole esitanud ühtki seda kinnitavat tõendit. Isegi juhul, kui kaebajal on õigus erastada maad XX juurde, on kaebus ikkagi ilmselt põhjendamatu, sest vaidlusalune korraldus ei välista kaebaja võimalust XX juurde maad erastada. Kuna käesoleval juhul ei ole XX ehitise püstitamisel määratud kindlaks ainult selle ehitise teenindamiseks vajalikku maad, saab kohalik omavalitsus määrata korteromandite seadmiseks vajalikuks teenindusmaaks üksnes XX ehitise aluse maa, mistõttu ei saa XX elamu juurde määratud ehitise teenindamiseks vajalik maa kuidagi kaebaja õigusi rikkuda. Ekslikud on kaebaja väited, et haldusakt on õigusvastane menetlusnormide rikkumise tõttu. Õigusaktidest ei tulene ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel eelnevalt piiriprotokolli koostamise kohustust ja piiriprotokollile nõusoleku mitteandmine ei takistanuks katastriüksuse moodustamist. Piiriprotokolli olemasolu on vajalik alles siis, kui kohalik omavalitsus edastab katastriüksuse moodustamise toimiku koos vastavasisulise avaldusega riigi maakatastri pidajale katastriüksuse registreerimiseks. Seega ei saa piiriprotokolli hilisem koostamine olla kaevatava haldusakti tühistamise aluseks. Ekslik on seisukoht, et kohalik omavalitsus pidi MaaRS § 7 lg-st 51 tulenevalt kaaluma teenindamiseks vajaliku maa määramist lähtuvalt senisest ühisest maakasutusest (lähtuda tuli hoopis MaaRS § 6 lg-st 33), sest XX hooned ei moodusta ehitiste kompleksi. Samuti on XX elamu AS Kodu Grupp ainuomandis, XX hoones on aga eraldi korterid, mida saab kinnistada korteriomanditena. Määrates XX hoonete juurde ühtse teenindusmaa, asuks kohalik omavalitsus hoonete seniseid omandisuhteid ümber korraldama (kõik muutuksid kaasomanikeks). Kaebaja viited senisele maakasutusele on eksitavad, sest eristatud ei ole ehitise alust maad ja ehitist ümbritsevat maad. Kaebaja on olnud XX elamu teenindamiseks vajaliku maa määramise menetlusse kaasatud ning J. Tile on korduvalt selgitatud, miks tema ettepanekuid ei ole võimalik arvestada.
  2. Kolmas isik J O märkis halduskohtule esitatud seisukohas, et vastustaja poolt kohtule esitatud Hades Geodeesiabüroo koostatud XX katastriüksuse plaan (töö nr K200718), XX krundi piiride juurdeehituse projekt ning krundi piiride ettepanek XX kohta (töö nr G-091-01) ei vasta käesoleval ajal esinevale tegelikule olukorrale.
  3. Kolmandad isikud R M, T J ja V K märkisid halduskohtule esitatud seisukohtades, et nad on juba aastaid otsinud võimalust seadustada XX eraldi hoones asuvad korterid X ja X iseseisva kinnistuna. Ka Tallinna Kultuuriväärtuste Amet on 14.01.2010 kirjas nr 5-2/44 3
(12)3-11-939 kinnitanud, et ajalooline Hotel de France’i kinnistu XX on praeguseks niikuinii jagunenud mitme omaniku vahel ja ajalooline hoonestustervik säilinud vaid osaliselt, mistõttu ei ole ka muinsuskaitse aspektist tingimata tarvilik kinnistu säilitamine ühe krundina. Kolmandad isikud paluvad määrata nende korterite uueks aadressiks XX korterid X ja X.
  1. Kolmandad isikud AS Kodu Grupp ja T H kaebuse suhtes oma seisukohta ei esitanud.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2011 otsusega J. Ti kaebuse rahuldamata. Kuigi haldusasja materjalide hulgas puuduvad ostu-müügilepingud, millest nähtuks J. Tile korterite vallasasjadena võõrandamine ja omandiõiguse üleminek, on vastustaja väide kaebeõiguse puudumise kohta otsitud. XX elamus (ehitisregistri kood XX) kahe korteri J. Tile kuulumist kinnitavad kaudselt nii ehitisregistri erinevate aegade väljavõtted kui ka kaebaja ja vastustaja kirjavahetus seoses teenindusmaa määramisega ning Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2009 otsus nr 3-07-
  3. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolu ümberhindamiseks mõjuv põhjus puudub ja J. Ti omandiõiguse XX elamus asuvale kahele korterile saab lugeda tuvastatuks. Vaidlustatud korraldus ei piira küll J. Ti õigust maa erastada, kuid võib siiski piirata temale maa erastamise ulatust. Õige on kaebaja väide, et XX hooned paiknevad ajalooliselt ühisel maakasutusel (endine õigusvastaselt võõrandatud kinnistu nr k-349b). Kuigi õigustatud subjekti MaaRS § 6 lg-s 1 sätestatud õigus nõuda maa tagastamist endisaegsetes piirides ei laiene õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate ehitiste omanike erastamistaotlustele (vt ka MaaRS § 6 lg 33) ning kohalik omavalitsus ei ole seega kohustatud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramisel lähtuma õigusvastaselt võõrandatud maa endisaegsetest piiridest, on vaidlusalust maad põhimõtteliselt siiski võimalik määrata XX ehitiste juurde teenindamiseks vajaliku maana ning XX ehitisele ebaproportsionaalselt suure või ebamõistlikes piirides teenindusmaa määramine võib kahjustada kaebaja huve XX ehitisele piisavas ulatuses ja sobivate piiridega teenindusmaa määramiseks. Eelnevast tulenevalt on J. Til käesolevas asjas kaebeõigus ning tema kaebeõigust on tunnustanud ka Tallinna Ringkonnakohus 12.06.2009 otsuses nr 3-07-
  4. XX ehitise teenindusmaa piiride ja suuruse määramine on vaieldamatult kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus. Vaidlustatud korraldus ega selle seletuskiri ei sisalda tõepoolest kaalutlusi, miks Tallinna Linnavalitsus ei määra XX ehitistele ühist maakasutust. Kuigi üldjuhul on haldusakti nõuetekohane põhjendamata jätmine selle tühistamise aluseks, ei ole erandlikes olukordades menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatud haldusakti tühistamine selle puuduliku motiveerimise tõttu (nt Riigikohtu 05.11.2008 otsus nr 3-3-1-49-08, p 11; 15.10.2009 otsus nr 3-3-1-57-09, p 13; 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, p 44). Käesoleval juhul ongi tegemist sellise erandliku olukorraga, kus kohalikul omavalitsusel puudus võimalus kaaluda ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramist ehitiste senisest ühisest maakasutusest lähtuvalt. XX ehitised ei moodusta lahutamatult seotud ehitiste kompleksi ning ehitised on ka omandivormilt erinevad. Korterite senise omandivormi säilitamiseks ei ole võimalik erastada XX kahe ehitise juurde ostueesõigusega maad XX ehitisega sarnasel viisil (vt MaaRS § 20 lg 3, eluruumide erastamise seaduse (EES) § 211, korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 2 ja § 2 lg 2). Põhimõtteliselt oleks küll võimalik XX ehitiste ning nende teenindamiseks määratava maatüki baasil moodustada ka korteriomandid, kuid olukorras, kus XX ehitised kompleksi ei moodusta ning XX ehitis on ainuomandis, on viimase omanikul õigus ehitise juurde maad erastada MaaRS § 22 lg 1 ja § 221 lg 6 alusel. Ühise kinnisomandi moodustamiseks ning selle korteriomanditeks või ka reaalosadeks jagamiseks on vajalik kõigi XX elanike nõusolek, mis haldusasja materjalidest nähtuvalt ilmselgelt puudub ning vastavad läbirääkimised on lõppenud tulemusteta. Seega ei saanudki vastustaja AS-le Kodu Grupp kuuluva ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamisel täiendavalt kaaluda vaidlusalustele ehitistele ühise teenindusmaa määramist. Kuna vastustajal 4
(12)3-11-939 selles osas kaalutlusõigus sisuliselt puudus, ei ole põhjendatud korralduse tühistamine üksnes motiveerimispuuduste tõttu, sest ka asja uuel otsustamisel puuduks kohalikul omavalitsusel võimalus määrata XX ehitistele ühine teenindusmaa. Maa ostueesõigusega erastamise korra (Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrus nr 267) p 13 ap 2 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajaliku ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korras (Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrus nr 144) sätestatu kohaselt. Viimatinimetatud korrast tuleneb, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek koostatakse enne katastriüksuse moodustamisele asumist, mitte katastriüksuse moodustamise käigus, ning XX osas koostati krundi piiride ettepanek 20.10.2009, mis vastab korras ettenähtud nõuetele. Selles märgitu ei erine oluliselt 30.09.2009 koostatud XX teenindusmaa määramise skeemis toodud piiridest. Seega on väär kaebaja väide ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku koostamata jätmise kohta. Ka XX piiriprotokolli koostamata jätmine enne vaidlustatud korraldusega ehitisele teenindusmaa määramist, millega on vastustaja iseenesest rikkunud MaaKatS § 20 lg-t 54 koosmõjus teenindusmaa määramise korra p-ga 12, ei anna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt alust haldusakti tühistamiseks, sest katastriüksuse plaanil ja piiriprotokollis määratud piirid on kokkulangevad ning seega ei saanud piiriprotokolli ettenähtust hilisem koostamine ja allkirjastamine sisuliselt mõjutada vaidlustatud korralduse seaduslikkust. Seejuures on piiriprotokolli allkirjastamisel viibinud ka J. Ti esindaja ning kohapeal sellele märkusi ei esitatud. Kuna vastustaja lahendas käesoleval juhul XX elamu omaniku taotlust ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, on menetlusosaliseks eelkõige XX elamu omanik. Arvestades samas XX ehitiste lähedust ning ajaloolist kokkukuuluvust, samuti J. Ti eesmärgi saavutamise võimatust pärast kaevatava haldusakti andmist, pidi vastustaja enne korralduse vastuvõtmist ära kuulama ka XX elanike seisukohad. Eelkõige sai see seisneda XX elanikele võimaluse andmises leppida omavahel kokku ühise maakasutuse osas. Kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda Roheline aas 14 ja 14a ehitiste juurde maa erastamist õigusvastaselt võõrandatud kinnistu endistes piirides ning see olnuks võimalik üksnes ehitiste omanike kokkuleppe olemasolul. Tallinna Linnavaraamet on kaebajat kõigist krundipiiride ettepanekutest informeerinud, samuti on teda Tallinna Linnavaraameti 20.11.2009 kirjaga nr 4.2-1/6454 teavitatud 30.09.2009 koostatud teenindusmaa määramise skeemist, selgitades ka maa-ala kolmeks krundiks jagamise kaalutlusi ja andes võimaluse vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja ka kasutas. 2010. a veebruaris ja märtsis on peetud ka läbirääkimisi (sh osales kaebaja esindaja) kompromissi saavutamiseks, kuid see ei andnud tulemusi. Olukorras, kus kohaliku omavalitsuse antud tähtajaks ei olnud ehitiste omanikud jõudnud kokkuleppele ehitiste korteriomandite seadmiseks reaalosadeks jagamise osas, ei olnud vastustajal võimalik kaaluda XX ehitistele ühise teenindusmaa määramist. See takistus pidi olema kaebaja jaoks ilmne. Vastustaja on kaebajat XX ühise krundi moodustamise läbirääkimistesse piisavalt kaasanud ning andnud talle võimaluse esitada ehitiste teenindusmaa määramise kohta ettepanekuid ja vastuväiteid. XX ehitistele teenindusmaa määramise küsimust käesoleva vaidluse raames lahendada ei saa. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. J T palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus tuvastas vaidlustatud haldusakti andmisele eelnenud menetluse ja korralduse motiveerimise puudulikkuse, kuid jättis sellele vaatamata haldusakti ebaõigesti tühistamata. Haldusakti põhjendamata jätmine on üldjuhul selle 5
(12)3-11-939 tühistamise aluseks, kuna selline akt pole kohtulikult kontrollitav (nt Riigikohtu 12.11.2007 otsus nr 3-3-1-57-07; 17.09.2008 otsus nr 3-3-1-39-08; 15.01.2009 otsus nr 3-3-1-87-08). Halduskohus nõustus, et vaidlusalune kaalutlusotsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja oleks pidanud selle HMS § 56 alusel tühistama. Kohtu seisukoht haldusakti tühistamata jätmist õigustavate erandlike asjaolude esinemise kohta on ekslik. Kohtu poolt viidatud sätetest (EES § 211; KOS § 1 lg-d 1 ja 2, § 3 lg-d 1 ja 2; MaaRS § 22 lg 1) ei tulene, et ehitiste erineva omandivormi tõttu on ühise krundi moodustamise vältimatuks eelduseks kõigi omanike nõusolek. Kehtiv õigus võimaldab ka kõik kolm hoonet jagada korteriomanditeks (seda möönis halduskohus ka ise) ja moodustada nende juurde ühe kinnistu. Ühise teenindusmaa määramine on ka faktiliselt jätkuvalt võimalik (st maa on kinnistamata). Asjaolu, et XX elamu kuulub tervikuna AS-le Kodu Grupp, ei muuda ühise teenindusmaa määramist võimatuks. Vastustaja ega kohus (sh Tallinna Ringkonnakohus 12.06.2009 otsuses nr 3-07-1468) ei ole viidanud õigusnormile, millest tulenevalt on omanike kokkulepe ühise teenindusmaa määramise vältimatuks eelduseks. Kuivõrd halduskohtu järeldus kaalutlusõiguse sisulisest puudumisest siiski vastaval eeldusel põhineb, on see ebaõige ja meelevaldne. Kohalik omavalitsus oleks saanud kaaluda erinevate lahendusvariantide vahel. Sellest tulenevalt ei ole tegemist ka HMS § 58 kohase erandliku olukorraga ja halduskohus oleks pidanud motiveerimata haldusakti igal juhul tühistama. Apellant nõustub halduskohtuga, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p-s 7 sätestatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek koostatakse enne katastriüksuse moodustamisele asumist. Halduskohus on õigesti märkinud, et XX katastriüksuse moodustamise toimikust nähtuvalt on nimetatud ettepanek küll koostatud, kuid puudus siiski piiriprotokoll, mis koostati ja allkirjastati õigusvastaselt alles pärast haldusakti andmist, kuigi oleks pidanud olema koostatud enne katastriüksuse moodustamist ja ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramist. Halduskohus jättis siiski ka selle menetlusnormi rikkumise tuvastamisele vaatamata vaidlustatud haldusakti HMS § 58 alusel tühistamata. Kohtu viide MaaKatS § 20 lg-le 54 ei ole asjakohane, sest see on kohaldatav üksnes juhul, kui maa erastatakse ilma maaüksuse katastrimõõdistamiseta plaani- ja kaardimaterjalide alusel, kuid käesolevas asjas ei määratud XX piiri plaani- ja kaardimaterjalide alusel, vaid viidi läbi mõõdistamine, millist olukorda MaaKatS § 20 lg 54 ei reguleeri. Katastrimõõdistamise korra §-de 19-22 järgi on piiriprotokolli koostamine lõpliku haldusakti andmisele eelnev kohustuslik menetlus, mis tagab muu hulgas kõigi puudutatud isikute menetlusse kaasamise ja nende seisukohtade ärakuulamise enne lõpliku haldusakti andmist. Piiriprotokolli õigeaegse koostamata jätmise tõttu oli käesoleval juhul apellandi seisukoha nõuetekohane ärakuulamine välistatud. Halduskohus on otsuses alahinnanud piiriprotokolli tähendust ja võimalikku mõju haldusakti andmisele. Kohus ei saanud menetlusnormi rikkumise tõttu sisuliselt kontrollida, kas kohalik omavalitsus kaalus enne lõpliku haldusakti andmist apellandi ettepanekut ühise krundi moodustamiseks ning hinnata nende mittearvestamise põhjuseid. Apellanti ei ole ka piisavalt kaasatud haldusakti andmisele eelnenud haldusmenetlusse. Faktiliselt ebaõige on halduskohtu seisukoht, et apellandi esindaja piiriprotokolli allkirjastamisel märkusi ei esitanud, kuna esindaja viitas 28.12.2009 esitatud vastuväidetele ja 10.03.2011 kohtuotsusele. XX hoonetele teenindamiseks vajaliku maa määramine on Tallinna Linnavalitsuse menetluses juba aastaid ning vastustajale oli teada, et apellant ei nõustu maa jagamisega, vaid taotleb ühise teenindusmaa määramist kõigile kolmele hoonele, mistõttu pidi ta andma J. Tile kui menetlusosalisele enne haldusakti andmist võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Ka halduskohus on õigesti leidnud, et vastustaja pidi enne haldusakti andmist kuulama ära muu hulgas XX elanike seisukohad. Kaasamine ei olnud vajalik pelgalt ehitise reaalosadeks jagamise kokkuleppe sõlmimise vajadusest tulenevalt, vaid apellant oleks tulnud menetlusse kaasata sõltumata kokkuleppe olemasolust 6
(12)3-11-939 või puudumisest. Nõuetekohane kaasamine on eriti oluline praeguses olukorras, kus XX omanike vahel esineb suuri erimeelsusi. Vastustaja ei ole XX ehitiste teenindamiseks vajaliku maa J. Ti taotlusest erinevalt ja enne selle lahendamist kindlaksmääramise kavatsusest apellanti informeerinud. Apellandile edastatud 30.09.2009 projekt kattub küll sisuliselt praeguse lahendusega, kuid tegemist oli alles projektiga, mis oli asjaosaliste vahel peetud läbirääkimiste aluseks. Seetõttu oli kaevatava haldusakti olemasolu J. Ti jaoks üllatav ja tema kaasamata jätmine võis mõjutada asja otsustamist. Apellandi kaasamata jätmine viitab tema huvide kaalumata jätmisele ja üksnes XX omaniku huviga arvestamisele (vt Riigikohtu 19.06.2008 otsus nr 3-3-1-25-08). Muu hulgas ei nähtu, et vastustaja oleks üldse kaalunud, milline teenindamiseks vajalik maa tuleks määrata XX asuvale kahele ehitisele, mida XX ehitise teenindamiseks määratud maa suurus vaieldamatult mõjutab.
  1. Tallinna Linnavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja on endiselt seisukohal, et J. Til puudub asjas kaebeõigus, kuna ta ei ole tõendanud, et tal on õigus erastada ostueesõigusega maad Roheline aas 14a hoone juurde. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oli kaebuse esitamise ajal XX elamus asuva kahe korteri omanik. Ehitisregistri väljavõtetel ei ole omandiõiguse tuvastamisel õiguslikku tähendust. Kohtute poolt varasem uurimisprintsiibi rikkumine ei õigusta jätkuvat õigusvastast käitumist. Ka apellatsioonkaebuse sisulised väited ei anna kohtuotsuse muutmiseks põhjust. Vaidlustatud korraldus ei välista apellandi võimalust õigusaktides sätestatud alustel ja korras erastada maad XX hoone juurde (EES § 212). XX ehitise juurde ei ole selle püstitamisel määratud kindlaks eraldi teenindamiseks vajalikku maad, mistõttu saab kohalik omavalitsus määrata korteromandite seadmiseks vajalikuks teenindusmaaks üksnes XX ehitise aluse maa. Kuna XX elamu juurde määratud ehitise teenindamiseks vajalik maa ei hõlma XX elamu alust maad, ei saa vaidlusalune korraldus kuidagi apellandi õigusi rikkuda. XX ei moodusta ehitiste kompleksi ning ehitiste omandivormid on erinevad (XX elamu on AS Kodu Grupp ainuomandis, XX elamus on eraldi korterid). Ehitiste omanike vahel kokkuleppe puudumise tõttu ei saa kohalik omavalitsus kaaluda ühise teenindusmaa määramist XX ehitiste juurde tervikuna, vaid sellega asuks vastustaja sisuliselt seniseid omandisuhteid ümber korraldama (kaasomandite moodustamine). MaaRS ega MaaKatS ei sätesta vastustajale kohustust, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel tuleb tingimata eelnevalt koostada piiriprotokoll, vaid piiriprotokoll on vajalik alles siis, kui kohalik omavalitsus edastab riigi maakatastri pidajale katastriüksuse moodustamise toimiku koos avaldusega katastriüksuse registreerimiseks. Lisaks ei takista piiriprotokollile nõusoleku mitteandmine katastriüksuse moodustamist, mistõttu ei saa selle hilisem koostamine olla kaevatava haldusakti tühistamise aluseks. Apellant on XX hoonega seonduvas menetluses korduvalt avaldanud oma seisukohti ning kinnitab kaebustes nende juurde jäämist (s.o ühise teenindusmaa määramise nõue). Vastustaja on J. Tile korduvalt selgitanud, miks ei ole võimalik tema ettepanekuid arvestada. Apellandi ärakuulamisega on tema menetluses osalemise vajalikkus ammendunud.
  2. Kolmas isik J O märgib ringkonnakohtule esitatud arvamuses, et tõele ei vasta seisukoht, mille kohaselt XX hoonele selle ehitamise ajal teenindusmaad ei määratud. Nimetatud ahiküttega ehitise teenindamiseks mõeldud maa kajastub abihoonete ajaloolises paigutuses (kütuse ja maa hooldamiseks vajalike tööriistade ladustamiseks). Tähtsust ei oma, et vastustaja on õigusvastaselt lubanud Roheline aas 14 abihooned naabermaatüki (XX) omaniku huvides lammutada. 7
(12)3-11-939
  1. Kolmandad isikud V K, R M ja T J märgivad ringkonnakohtule esitatud arvamuses, et jäävad oma varasemate seisukohtade juurde ning taotlevad täiesti iseseisvas kahe korteriga ehitises asuvatest korteritest nr 4 ja nr 6 eraldi kinnistu moodustamist. Kolmandad isikud ei nõustu nendele kuuluvast ehitisest mõttelise osa andmisega J. Tile, kuna see rikub nende omandiõigust ja kodu puutumatust (põhiseaduse §-d 32 ja 33).
  2. Kolmandad isikud AS Kodu Grupp ja T H apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta esitanud ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  4. Vastustaja poolt jätkuvalt kahtluse alla seatud J. Ti kaebeõiguse küsimuses nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuses sisalduvate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus möönab, et olemasolevad tõendid kahe XX elamus asuva korteri J. Tile kuulumise kohta on üksnes kaudsed, kuid asja materjalidest (sh XX katastriüksuste moodustamise toimikutest) nähtuvalt ei ole ka Tallinna Linnavalitsus ise seadnud juba mitmeid aastaid väldanud haldusmenetluse käigus kahtluse alla J. Ti omandiõigust XX elamus asuvatele korteritele nr X ja nr X, samuti ei ole vastavasisulise kahtluse tõstatamist kuidagi põhistatud kohtumenetluses. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et J. Ti puutumus vaidlustatud haldusaktiga ja seega tema kaebeõiguse olemasolu on esitatud dokumentidega küllaldaselt põhistatud. Õige on ka halduskohtu järeldus, et XX elamu juurde teenindamiseks ebaproportsionaalselt suure või ebamõistlike piiridega maa määramine (ja erastamine) saab iseenesest rikkuda XX elamus korterit omava isiku õigusi, kuivõrd välistatud ei ole võimalus, et selle tulemusena ei ole enam võimalik erastada XX elamu juurde teenindamiseks vajalikku maad piisavas suuruses või ratsionaalsete piiridega. Kaebaja õiguste rikkumise tegelikku asetleidmist saab hinnata üksnes asja sisulise läbivaatamise tulemusel.
  5. Antud juhul puudub vaidlus selles, et XX paiknevad kolm elamut ei moodusta lahutamatult seotud ehitiste kompleksi, mille puhul sõltuks ehitiste sihtotstarbeline kasutamine, hooldamine, ohutu ekspluateerimine ning füüsiline säilimine hoonete kogumi kui terviku säilitamisest. Faktilistest asjaoludest (vt ehitisregistri andmestiku väljavõte 04.11.2010 seisuga – XX katastriüksuse moodustamise toimik, tl 42-43; ehitisregistri andmestiku väljavõte 15.06.2011 seisuga – I kd, tl 178-179) nähtub samuti, et XX elamu on AS Kodu Grupp ainuomandis (eluruumi nr X reaalosa suurus 1617/1617), kuid XX korterid paiknevad kahes elamus järgmiselt: ühes hoones (ehitisregistri koodiga XX) eluruumid nr X (reaalosa suurus 1647/4384), nr X (reaalosa suurus 937/4384) ja nr X (reaalosa suurus 962/4384) ning teises hoones (ehitisregistri koodiga XX) eluruumid nr X (reaalosa suurus 652/4384) ja nr X (reaalosa suurus 186/4384). Käesoleva vaidlusega sisuliselt sarnased küsimused olid arutluse all ka haldusasjas, mille osas on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2009 otsus nr 3-07-1468 (J. Ti kaebus Tallinna Linnavalitsuse 20.04.2007 piiride kulgemise ettepaneku tühistamiseks). Nimetatud asjas tühistas ringkonnakohus vaidlustatud piiride kulgemise ettepaneku põhjusel, et Tallinna Linnavalitsus ei olnud ettepaneku tegemisel kaalunud J. Ti taotlust moodustada XX ehitiste teenindamiseks ühine krunt. Ringkonnakohus märkis otsuses, et kehtiv õigus ei näe ühise 8
(12)3-11-939 krundi moodustamiseks ette korterid erastanud isikute kohustust sõlmida selleks vastav notariaalses vormis kokkulepe. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene sellist kohustust eluruumide erastamise korra (Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määrus nr 198) p-st 72 ega saa seda tuletada ka sama korra p-st
  1. Sellel põhjusel oli Tallinna Linnavalitsus ringkonnakohtu arvates lähtunud kaalutlusõiguse teostamisel ebaõigest eeldusest ja jättis J. Ti ettepaneku seega ebaõigesti sisuliselt kaalumata. Olulisele kaalutlusveale viidates tühistas kohus vaidlustatud eelhaldusakti ja selgitas, et Tallinna Linnavalitsusel tuleb asja uuel läbivaatamisel J. Ti ettepanekut uuesti kaaluda.
  2. Ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa määramiseks annavad MaaRS § 221 lg 6 ja selle alusel kehtestatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra (Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrus nr 144) p 4 kohalikule omavalitsusele küllalt ulatusliku hindamisruumi ja kaalutlusõiguse (vt ka Riigikohtu 29.03.2006 otsus nr 3-3-1-81-05, p 11). Ringkonnakohus on aga seisukohal, et kohaliku omavalitsuse kaalumisruum laieneb üksnes ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisele ning haldusorganile antud kaalutlusõigus ei hõlma otsustamist selle üle, kas määrata ühtset kompleksi mitte moodustavatele ja erinevatele isikutele kuuluvatele ehitistele ühine teenindamiseks vajalik maa või mitte. Ehkki iseenesest tuleb nõustuda apellandiga (samale viitas ringkonnakohus ka 12.06.2009 otsuses nr 3-07-1468), et käesoleval juhul kujunenud olukorra lahendamiseks ei ole õigusaktides selgeid reegleid ette nähtud, jagab ringkonnakohus siiski vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et ehitiste / korterite omanike kokkuleppeta ei saa Tallinna Linnavalitsus kõigi ehitiste suhtes määrata kindlaks ühist teenindamiseks vajalikku maad. Nõustuda tuleb sellega, et iseenesest oleks taolise kokkuleppe sõlmimine võimalik, kuid selle mittesaavutamisel tuleb lähtuda üldistest sätetest. MaaRS § 22 lg 1 kohaselt on ehitise omanikul õigus erastada selle juurde maad ja seda vähemalt MaaRS § 221 lg 6 alusel kindlaksmääratud ehitise teenindamiseks vajalikus minimaalsuuruses. Nimetatud õigust ei saa erastamist ettevalmistav või korraldav haldusorgan ilma ehitise omaniku nõusolekuta kuidagi piirata, kuivõrd puuduvad õiguslikud takistused XX elamu juurde määratava teenindamiseks vajaliku maa baasil iseseisva kinnistu moodustamiseks. Unustada ei tohiks sedagi, et maa erastamine (MaaRS § 22 lg 1) või korteriomandi seadmine (EES § 211) toimub avalduse alusel, milles taotletust tuleks võimalikult suures ulatuses ka lähtuda (arvestades mõistagi õigusaktides ettenähtud piire). Samuti on õige vastustaja viide, et kõigi elamute juurde ühise krundi moodustamisega asuks kohalik omavalitsus XX ehitise omaniku tahte vastaselt tema omandisuhteid ümber kujundama (nt KOS § 1 lg 1 ja § 2 lg 2). KOS § 1 lg 4 ja § 3 lg 2 kohaselt saab korteriomandid moodustada üksnes ühe kinnisasja piires ning korteriomandite moodustamisel asendub kinnisasja senine õiguslik režiim tervikuna KOS-st tuleneva õigusliku režiimiga (ka juhul, kui kinnisasjal on mitu elamut, hõlmavad korteriomandid neid kõiki – vt Riigikohtu 12.10.2011 otsus nr 3-2-1-77-11, p 12).
  3. Käesoleval juhul on üheselt selge, et XX ehitise omaniku ja XX korterite omanike vahel (sh XX erinevates elamutes paiknevate korterite omanike endi vahel) puudub läbirääkimiste pidamisele (vt Tallinna Linnavaraameti 04.02.2010 kiri nr 4.2-5/664 – I kd, tl 44) vaatamata igasugune kokkulepe (vt nt V. Ki, AS Kodu Grupp ja R. Mati 29.04.2010 ühisavaldus Tallinna Linnavaraametile – I kd, tl 45; AS Kodu Grupp 26.04.2010 seisukoht Tallinna Linnavaraametile koos lisaga, samuti Tallinna Linnavaraametis 18.02.2010 toimunud nõupidamise protokoll – XX katastriüksuse moodustamise toimik, tl 56-60). Lisaks on ka vaidlusaluse korralduse seletuskirjas (XX katastriüksuse moodustamise toimik, tl 11) 9
(12)3-11-939 viidatud, et AS Kodu Grupp taotleb üksnes temale kuuluva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamist. Kuivõrd ringkonnakohus nõustus eespool halduskohtu järeldusega, et kokkuleppe puudumise tõttu ei olnud ühise krundi määramine võimalik ning selle küsimuse osas puudus kohalikul omavalitsusel igasugune diskretsiooniruum, siis ei saa korralduse vähest motiveerimist pidada määravaks ning see pole kuidagi takistanud kaebajal kaitsmast oma õigusi halduskohtumenetluses, sest tema ettepanekust keeldumise põhjustest on vastustaja teda teavitanud korduvalt varemgi ning need põhjendused ei ole muutunud. Kuigi korraldusest, selle seletuskirjast ega neis viidatud dokumentidest (nt AS Elisor töö nr G-061-02 – I kd, tl 224) ei nähtu sisulisi põhjendusi ka selle kohta, miks on XX ehitise juurde peetud vajalikuks määrata just konkreetsete piiride ja suurusega teenindusmaa, ei anna seegi alust haldusakti tühistamiseks, sest asjas pole selles osas esitatud ühtegi sisulist vastuväidet (st väidet, et Tallinna Linnavalitsus oleks rikkunud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4, määrates XX ehitise teenindamiseks maad suuremas ulatuses, kui on minimaalselt vajalik ja piisav selle sihtotstarbeliseks kasutamiseks ja säilimiseks või oleks seejuures rikutud maakorralduse nõudeid jm), vaid kaebaja on pidanud oma õigusi rikkuvaks üksnes vastustaja keeldumist kõigile ehitistele ühise krundi määramisest. 19. Vaidlust ei ole selles, et XX katastriüksuse piiride looduses kättenäitamise kohta koostati piiriprotokoll 16.02.2011 (I kd, tl 225), seega alles pärast ehitise teenindamiseks vajaliku ostueesõigusega erastatava maa kindlaksmääramist Tallinna Linnavalitsuse 29.12.2010 korraldusega nr 2008-k (I kd, tl 49-50). Maa ostueesõigusega erastamise korra (Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrus nr 267) p 13 ap 2 kohaselt määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid juhul, kui ostueesõigusega erastamisele kuulub ehitise teenindamiseks vajalik maa, kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korras (Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrus nr 144) sätestatu kohaselt. Halduskohus leidis, et MaaKatS § 20 lg 54 koosmõjus teenindusmaa määramise korra p-ga 12 näevad ette, et piiriprotokoll tulnuks koostada ja allakirjutamiseks esitada enne vaidlustatud korraldusega ehitisele teenindusmaa määramist. Samas leidis kohus, et selline menetlusviga ei saanud mõjutada asja otsustamist (kuna katastriüksuse plaanil ja piiriprotokollis määratud piirid langevad kokku) ega too seega kaasa vaidlusaluse korralduse tühistamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et piiriprotokoll tuleb koostada ja puudutatud isikutele allakirjutamiseks esitada enne ehitise teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramise kohta haldusakti andmist. Vastustajaga ei saa nõustuda, et piiriprotokoll on vajalik alles siis, kui kohalik omavalitsus edastab katastriüksuse moodustamise toimiku koos avaldusega riigi maakatastri pidajale katastriüksuse registreerimiseks. Ehkki ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord piiriprotokolli koostamist ei reguleeri, on see sätestatud maa ostueesõigusega erastamise korra p-s 141 ning samuti MaaKatS § 20 lg-tes 51 ja 54, mis käsitlevad muu hulgas maaüksuse piiri määramist käesoleval juhul asjassepuutuva MaaRS § 221 lg 6 alusel. Piiriprotokolliga seonduvat reguleerib mõnevõrra ka katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord (Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määrus nr 264). Vaidlusaluste menetlustoimingute (erastamise eeltoimingud) tegemise ajaline järjestus nähtub üksnes maa ostueesõigusega erastamise korra p-dest 13-17, millest tuleb järeldada, et ostueesõigusega erastatava maaüksuse piiriprotokoll ja selle allakirjutamine (p 141) peab eelnema kohaliku omavalitsuse otsusele, milles fikseeritakse maa erastamise seisukohalt olulised tingimused (p 15). Sõltumata ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks konkreetsel juhul rakendatavast korrast, peab maa ostueesõigusega erastamise menetlus tervikuna lähtuma ühesugusest menetlustoimingute loogilisest järgnevusest. Vastustaja on oma tegevuses 10
(12)3-11-939 seevastu ilmselt juhindunud vaidlusaluses korralduses viidatud Tallinna Linnavalitsuse 28.06.2006 määrusest nr 60 „Katastrimõõdistamise teostamisega ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ § 6 lg-st 5, mille kohaselt näitab maamõõtja pärast ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korralduse vastuvõtmist maa taotlejatele ja piirinaabritele kätte moodustatava katastriüksuse piirid ning koostab piiriprotokolli. Nimetatud akt reguleerib siiski üksnes kohaliku omavalitsuse sisest ülesannete jaotust (vt määruse § 1 lg 2) ega saa olla aluseks menetlustoimingute läbiviimise järjekorra määramisel. Kuigi ringkonnakohus jagab arvamust, et piiriprotokoll tuli koostada ja allakirjutamiseks esitada enne vaidlustatud korralduse vastuvõtmist, tuleb halduskohtu ja vastustajaga nõustuda, et tegemist ei saanud siiski olla sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba iseseisvalt õigustaks haldusakti tühistamist. Piiriprotokollile vastuväidete esitamine, mida J. T on oma esindaja kaudu tõepoolest kasutanud (halduskohtu otsuses sisalduv vastupidine väide on ekslik), ei oleks iseenesest takistanud samasisulise korralduse vastuvõtmist ning samas, kuivõrd vastuväide sisaldas viidet varasematele seisukohtadele (esitatud 28.12.2009), ei saanud need olla Tallinna Linnavalitsusele üllatuslikud. Seejuures ei ole J. T ka käesoleva kohtumenetluse käigus esitanud ühtegi uut argumenti XX ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa määramise sisulise ebaõigsuse kohta, mistõttu tuleb järeldada, et menetlusviga tõepoolest käesoleval juhul asja otsustamist kuidagi mõjutada ei saanud ja haldusakti tühistamine formaalsete rikkumiste tõttu ei oleks riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 ja HMS §-st 58 tulenevalt põhjendatud.
  1. J. Ti haldusmenetlusse kaasamise osas tuleb samuti nõustuda halduskohtuga, et enne XX ehitisele teenindusmaa kindlaksmääramist pidi ära kuulama muu hulgas XX ehitistes eluruume omavad isikud, kelle õigusi võis haldusakt piirata (andes neile muu hulgas mõistliku võimaluse omavahelise kokkuleppe saavutamiseks). Seejuures ei saa olla kahtlust, et apellandi ärakuulamise vajadus pidi olema ja oligi vastustajale ilmselgelt ettenähtav (tulenevalt J. Ti poolt vastupidise sisuga taotluste korduvast esitamisest). Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et Tallinna Linnavalitsus on J. Ti haldusmenetlusse kokkuvõttes kaasanud piisavalt ning apellandil on olnud võimalik esitada omapoolsed ettepanekud ja vastuväited kõigis olulistes küsimustes. J. T on oma seisukohti ka aktiivselt väljendanud ja need olid vastustajale teada (nt Tallinna Linnavaraameti 20.11.2009 kiri nr 4.2-1/6454 ja sellele J. Ti esindaja poolt 28.12.2009 esitatud vastuväited – vastavalt I kd, tl 35 ja tl 38-40). Kohtumenetluse käigus pole ilmnenud ühtegi sellist asjaolu, mis annaks põhjust arvata, et apellandi kaasamine on olnud ebapiisav ja tema täiendav ärakuulamine enne vaidlustatud 29.12.2010 korralduse andmist oleks saanud haldusakti sisule tegelikkuses mingit mõju avaldada.
  2. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb J.

Ti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 01.07.2011 otsus muutmata. 22. Kehtiva

§ 285

lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue

jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

-s sätestatut. Käesolevas asjas on menetlusosalised kandnud menetluskulusid osaliselt varasema

ja osaliselt uue

kehtivusajal. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski suuri põhimõttelisi erinevusi pole. Nii varasema

§ 92

lg 1 kui ka kehtiva

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Varasema

§ 93

lg-st 2 ja kehtiva

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus on J. T tasunud riigilõivu kaebuse ja esialgse 11

(12)3-11-939 õiguskaitse taotluse pealt kokku 28,75 € (I kd, tl 56-57). Õigusabikulude väljamõistmise taotlust ega kulude kandmist tõendavaid dokumente kaebaja halduskohtule ei esitanud. Kuna halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, jäid kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsiooniastmes on J. T kandnud menetluskulusid kokku 15,97 € (riigilõiv apellatsioonkaebuselt – II kd, tl 11). Kulude kandmine nii esimese kui ka teise astme kohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti J. Ti kaebus rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Seega jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Linnavalitsus ega kolmandad isikud esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja ja kolmandate isikute menetluskulud varasema

§ 93

lg 1 ja kehtiva

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda. Lilianne Aasma Viive Ligi Virgo Saarmets 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.