KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2012, Tallinn Haldusasja

) § 2 lg 2 kohaselt käsitatavad reklaamina, kuivõrd AS Hesburger eksponeerib oma kaubamärke toitlustuskohtade drive-in sissesõidu juures, mis on kaebaja majandus- või kutsetegevuse koht (sh hoone ümbrus, sest kliendid ostavad kaupa hoonesse sisenemata otse autost). AS Hesburger toitlustuskohtade vaateakendel eksponeeritud tootepildid on üleval kaebaja tegevuskohas (kiirtoitlustusrestorani sees) ehk kohas, kus AS Hesburger igapäevaselt teenindab kliente ja tegeleb toitlustamisega. Tegemist on tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 lg-s 2 ja kaubandustegevuse seaduse (KaubTS) § 10 lg-s 4 sätestatud kaubandusliku teabega. Piltidelt nähtub toote nimetus, hind ja väljanägemine, mis annavad klientidele teavet kauba ja selle müügitingimuste kohta. Kaubanduslik teave ei ole reklaam ega kuulu maksustamisele. Isegi juhul, kui tootepildid on kleebitud akendele ja suunatud restoranist väljaspool olijatele, siis drive-in restorani majandus- või kutsetegevuse koht on parkla, kus toimub drive-in klientide teenindamine. Seega on need eksponeeritud vaid ettevõtte majandus- või kutsetegevuse kohas ega kuulu

§ 2lg 2 p 1 kohaselt maksustamisele.

3. Tallinna Ettevõtlusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kuna vastustaja tuvastas, et kaebaja eksponeerib Tallinnas mitmeid reklaame, kuid ei ole esitanud maksudeklaratsioone, siis kohustati teda maksukorralduse seaduse (MKS) § 91 lg 1 kohaselt esitama deklaratsioonid, mitte ei määratud maksusummat. Korralduse resolutsioon on arusaadav ja täidetav. Tallinna Ettevõtlusamet teavitas kaebajat 22.10.2010 reklaamimaksu tasumise kohustusest, selgitades samas üksikasjalikult, milline teave ja millistel põhjustel on reklaamimaksuga maksustatav. Ka vaidlustatud korraldusest nähtub, mille kohta tuleb maksudeklaratsioonid esitada: toitlustuskohtade vaateakendel eksponeeritud reklaamplakatid ja drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade juures eksponeeritud kaubamärgid. Maksukohustuslane peab MKS § 56 lg-te 1 ja 2 kohaselt ise teadma, milliseid reklaame, millisel aadressil ja ajavahemikul ning millises suuruses ta eksponeerib, samuti esitama nende kohta maksuhaldurile tähtaegselt maksudeklaratsioonid ja tasuma reklaamimaksu. Majandus- või kutsetegevuse kohas asuvad, kuid avalikkusele, mitte majandus- või kutsetegevuse kohas viibivatele isikutele suunatud tootepildid maksustatakse reklaamimaksuga (Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ § 1 lg 2 p 1). AS Hesburger tootepildid ja muud üleskutsed on suunatud avalikkusele ehk inimestele, kes mööduvad kaebaja majandus- või kutsetegevuse kohast, tegemist ei ole TKS § 4 lg-s 2 nimetatud teabe andmisega ega kaubandusliku teabega, mille eksponeerimise kohustus tuleneks KaubTS-st, vaid neid tuleb käsitada reklaamina. Drive-in toitlustuskohtade majandus- või kutsetegevuse kohaks ei ole parkla, vaid hoone, sest kaebaja majandus- või kutsetegevus on seotud toitlustusteenuse pakkumise, mitte parkimisteenuse osutamisega. Seetõttu ei ole tootepildid ja muud ülekutsed hõlmatud

§ 2lg 2 p-s 1 ja Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 1 nimetatud eranditega. 2

(12)3-11-377 Vaidlust ei ole, et tähistused „H“ ja „Hesburger“ on kaebaja kaubamärgid, vaid üksnes selles, kas nimetatud kaubamärkidega reklaampostid paiknevad AS Hesburger majandus- või kutsetegevuse koha (Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 6) sissepääsu juures. Kaebaja pakub ja müüb kaupa toitlustuskohas. Ka drive-in teenuse puhul pakutakse ja müüakse kaupa hoones, mitte parklas. Seega on majandus- või kutsetegevuse koha sissepääs konkreetse drivein teenust pakkuva hoone sissepääs, mitte läheduses olev parkla või haljasala. Tallinna Ettevõtlusamet nõustub, et Tallinnas XX paiknev kaubamärgiga post asub AS Hesburger majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures ega ole käsitatav reklaamina. Paldiski mnt ääres asuvad kaks reklaamposti paiknevad aga pigem maantee ääres ning Veho Eesti AS hoone ees ja R-kioski läheduses, mitte toitlustuskoha või selle sissepääsu juures. Seetõttu ei saa nimetatud reklaamposte käsitada kaebaja majandus- või kutsetegevuse koha tähistusena. Vahetult AS Hesburger majandus- või kutsetegevuse koha ehk toitlustuskoha sissepääsu juures ei asu ka reklaampostid, mis on eksponeeritud XX asuva toitlustuskoha lähedal (maantee ääres) ja XX asuva toitlustuskoha lähedal (parkla ääres).

Tallinna Halduskohus rahuldas 11.11.2011 otsusega AS Hesburger kaebuse osaliselt ja tühistas Tallinna Ettevõtlusameti 10.11.2010 korralduse osas, millega kaebajat kohustati esitama reklaamimaksu deklaratsioone kaubamärkide „H“ ja „Hesburger“ eksponeerimise eest AS Hesburger drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade lähedal. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas kaebajat esitama
ja
aasta eest järgmisi reklaamimaksu deklaratsioone: 1) plakatite „Maksa einele 4 krooni (0,25 eurot) lisaks, saad karastusjoogi vahetada jäätisekokteili vastu“, „Hesburger tule pidutse meiega“, „Suur peekoniburger & Peekoniburger (29 kr ja 22 kr)“, „Juustuburger“ ja „Minimegaburger 20 kr“ eksponeerimise eest AS Hesburger Tallinna toitlustuskohtade akendel; 2) kaubamärgi „H“ või „Hesburger“ eksponeerimise eest AS Hesburger Tallinnas asuvate drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade juures. Kuna vaidlustatud korraldust on võimalik mõistlikult sisustada ja reklaamimaksu tasumise seisukohast oluliste asjaolude üle peab arvestust pidama maksukohustuslane ise (MKS § 56 lg 2; kohalike maksude seaduse (KoMS) § 10 lg 5; Tallinna reklaamimaksu määruse § 7 lg-d 1 ja 2 ning § 8 lg 2), ei ole kohtu arvates alust korralduse tühistamiseks pelgalt selle ebaselguse või motivatsioonipuuduste tõttu. AS Hesburger Tallinna toitlustuskohtade akendel eksponeeritud plakatid (tootepildid)

§ 2

lg 2 p-s 1 ja Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 1 sätestatud erandi alla ei mahu. Tegemist ei ole TKS § 4 lg-s 2 sätestatud kaubandusliku teabega. Kaubanduslikuks saab pidada sellist teavet, mis on kantud eesmärgist aidata tarbijal teha informeeritud otsust kauba või teenuse soetamise otstarbekuse kohta, hõlmates üksnes sellist teavet, mida kauplejal on kohustus tarbijale anda enne kauba ostmist või teenuse osutamist. Vaidlusaluste plakatite puhul võiks kaubandusliku teabena käsitada küll konkreetse toote hinda, kuid Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 1 sätestatud erandi kohaldamiseks ei ole siiski alust pelgalt seetõttu, et plakatil sisaldub lisaks muule mittekaubanduslikule teabele ka reklaamitud kauba hind. Iga plakatit tuleb vaadelda kui tervikut ning deklaratsiooni esitamise kohustus määratleda plakati peamise eesmärgi järgi. Plakatite kujundus, sisu ja esitusviis viitab tavalise tähelepanu ja mõistliku arusaama juures sellele, et plakatite peamine eesmärk on konkreetse toote tarbijale tutvustamine ja selle toote müügi suurendamine. Plakatitel toodud teave tervikuna ei võimalda tarbijal otsustada kauba ohutuse üle ega ole tingimata vajalik, et teha informeeritud otsust oma tervise, vara või majandushuvide kaitse kohta vastavalt TKS §-le 4. Seega on korralduses nimetatud plakatid reklaamiks Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 1 mõttes ning Tallinna Ettevõtlusamet on AS-i Hesburger õigesti kohustanud esitama maksudeklaratsioonid nimetatud plakatite eksponeerimise eest. 3

(12)3-11-377 Vastustaja kohustas kaebajat esitama reklaamimaksu deklaratsioonid ka AS Hesburger Tallinnas drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade lähedal valguspostidel kaubamärkide eksponeerimise eest. Nimetatud tingimustele vastavad toitlustuskohad asuvad XX, XX, XX, XX ja XX. Tallinna Ettevõtlusamet on nii vaide- kui ka kohtumenetluses nõustunud, et XX toitlustuskoha juures eksponeeritav kaubamärk ei ole reklaamimaksu objektiks, kuid jättis sellele vaatamata vaide täielikult rahuldamata ega ole ka vaidlusalust korraldust osaliselt kehtetuks tunnistanud. Sisuliselt on vastustaja kaebuse selles osas õigeks võtnud, mistõttu on vaidlus järelikult üksnes selle üle, kas ülejäänud drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade lähedal valguspostidel eksponeeritud kaubamärgid paiknevad AS Hesburger majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures või mitte. See tähendab, kas nende suhtes on kohaldatavad

§ 2lg 2 p-s 2 ja Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 2 sätestatud erandid.

AS Hesburger XX toitlustuskoha lähedale paigutatud valguspost asub kohas, kust autoga saabuja pöörab Pärnu mnt-lt restorani hoone juurde, kusjuures maantee ja hoone vahele jääb autoparkla restorani klientidele. XX toitlustuskoha lähedale paigutatud valguspost asub restorani hoone ümber oleva autoparkla ja J. Smuuli tee vahelisel haljasalal. XX toitlustuskoha lähedale paigutatud valguspostid asuvad Paldiski mnt ääres, kusjuures mõlema puhul jääb valgusposti ja restorani hoone vahele veel vähemalt hoonet ümbritsev autoparkla. XX toitlustuskoha lähedale paigutatud valguspost asub restorani hoone ümber oleva autoparkla Mustamäe tee poolses otsas. Asjassepuutuvad õigusaktid ei määratle, millises raadiuses asuvat tähistust saab käsitada „sissepääsu juures“ asuvana, mistõttu tuleb mõiste „majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu juures“ tõlgendamisel arvestada iga konkreetse maksukohustuslase majandustegevuse eripära. AS Hesburger tegevusalaks on toitlustamine (restoran, drive-in) ning vaidlusalused valguspostid asuvad selliste toitlustuskohtade juures, kus pakutakse nii tavapärast toitlustamist kui ka drive-in teenust. Vaidlust ei ole selle üle, et drive-in teenuse puhul ostavad kliendid kaupa hoonesse sisenemata otse autost. Seega ei pruugi drive-in teenust kasutavate klientide ning restoranis sees kaupu ja teenuseid tarbivate klientide seisukohalt olla mõiste „majandus- või kutsetegevuse koha sissepääs“ täpselt samasugune. AS Hesburger kaubamärki eksponeerivate valgustulpade eesmärk on tarbijale kaebaja majandusja kutsetegevuse koha ja selle sissepääsu kohta teabe andmine. Restoranile autoga lähenev drive-in teenust sooviv tarbija peab saama aegsasti teavet majandus- ja kutsetegevuse koha tähistuse kohta, arvestades reageerimiseks vajalikku aega. Drive-in teenuse kliendid liiklevad eeldatavalt autoga mööda tänavaid ja on mõistlik eeldada, et tänava äärest veidi kaugemal paiknevat tegevuskohta tähistatakse just tänava ääres kohas, kus asub autoga läbitav sissepääsutee tegevuskohta, või selliselt, et see tähistus oleks tänavalt nähtav. Ühegi kaebaja tegevuskoha puhul ei saa tarbijale jääda muljet, et kaupa müüakse või teenust osutatakse kaubamärki eksponeeriva valgustulba all, ees või kõrval, vaid on arusaadav, et tegemist on nimelt sissepääsuga teenuse osutamise või kauba pakkumise kohta. Valgustulbad on paigutatud kaebaja drive-in teenust pakkuvate tegevuskohtade juurde selliselt, et tavalise tähelepanuvõimega mõistlik inimene saab aru, et kaebaja tegevuskoha sissepääs asub „kohe siinsamas“ ning see sissepääs on vastava sildi juurest ka nähtav ja leitav ning viib ka tegelikult tegutsemiskoha sissepääsuni. Tallinna Ettevõtlusamet ei ole korralduse andmisel arvestanud AS Hesburger majandustegevuse eripäraga (drive-in teenusega), mistõttu on see kaubamärkide eksponeerimist puudutavas osas õigusvastane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4

(12)3-11-377 5. Tallinna Ettevõtlusamet palub apellatsioonkaebuses ja ringkonnakohtule 08.03.2012 esitatud täiendavates seisukohtades halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Apellant ei vaidlusta halduskohtu otsust osas, milles kohus leidis, et korralduses nimetatud plakatid on käsitatavad reklaamina ja Tallinna Ettevõtlusamet kohustas õigesti AS-i Hesburger esitama maksudeklaratsioonid plakatite eksponeerimise eest. Samuti nõustub apellant sellega, et maksuobjektide üle täpse arvestuse pidamine on maksukohustuslase kohustus ning kaubanduslik teave hõlmab üksnes sellist teavet, mida kauplejal on kohustus tarbijale anda enne kauba või teenuse osutamist ja ainult hinna lisamine mittekaubanduslikule teabele, ei muuda seda tervikuna kaubanduslikuks teabeks. Halduskohus on aga kohaldanud ebaõigesti

§ 2

lg 2 p 2 ja sellest lähtuvat Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 2, tõlgendades viidatud sätteid põhjendamatult avaralt. Vastava regulatsiooni eesmärk on mitte käsitada reklaamina üksnes kaubamärke, mis on eksponeeritud majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Asjaolu, et seadusandja pole soovinud laiendada sätet nt sõidutee ääres asuvale valguspostile, nähtub ka

eelnõu seletuskirjast. Majandus- või kutsetegevuse koha mõiste sisustamisel on määravaks see, kus toimub vahetu kauba pakkumine ja müük või vahetu teenuse pakkumine ja osutamine. Majandus- või kutsetegevuse koha sisustamisel ei oma tähtsust see, kas klient külastab seda kohta jalgsi või sõidukiga liigeldes. AS Hesburger osutab toitlustusteenust ja seda osutatakse ainult hoonest, millest tulenevalt on kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaks (Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 6) hoone, kus teenust osutatakse, ning sissepääs majandusja kutsetegevuse kohta on seega sissepääs toitlustuskohta. Hoones sees paikneva kauplemiskoha puhul ei saa selle sissekäik asuda mujal kui hoone konstruktsioonis. Valgusposti ei saa pidada sissepääsu juures olevaks, kui see asub „veidi kaugemal tänava ääres“ ega piisa sellestki, et posti juurest on majandus- või kutsetegevuse koha sissepääs nähtav. Viimatinimetatud juhtudel ei ole

§ 2lg 2 p 2 kohaldatav.

Vaidlusalused valguspostid on paigaldatud AS Hesburger toitlustuskoha klientide arvu suurendamiseks, mitte ei ole suunatud üksnes neile isikutele, kes otsivad toitlustuskoha asukohta. Kaubamärgid on esitletud sellisel kujul, viisil ja asukohas, et neid tuleb pidada reklaamiks. Kaubamärkide asukoht, suurus ja valgustatus näitavad, et nendega soovitakse saavutada ka selliste inimeste tähelepanu, kes viitade olemasoluta kaebaja poolt pakutavatest kaupadest ja teenustest huvitatud ei oleks. Maksuvabalt tuleb ettevõtjale anda võimalus jagada teavet üksnes selle kohta, kuidas tema müügikohta on võimalik sisse pääseda, mitte aga selle kohta, kuidas ettevõtja tegevuskohta on võimalik üles leida. Vaidlusalused valguspostid ei ole autojuhtidele AS Hesburger majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu leidmiseks tingimata vajalikud. Reklaamid asuvad majandus- või kutsetegevuse kohast sedavõrd kaugel, et neid ei saa pidada sissepääsu juures olevateks, vaid nende peamiseks eesmärgiks tuleb pidada kaebaja klientide arvu suurendamist ehk tegemist on reklaamiga, mitte pelgalt AS Hesburger majandus- või kutsetegevuse koha tähistusega. Halduskohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet, tuues küll otsuse p-s 9 välja, et XX asuvale toitlustuskohale viitavad valguspostid asuvad restorani hoonest märkimisväärselt kaugemal, kuid ei ole põhjendanud, kuidas nimetatud valgusposte on võimalik pidada „sissepääsu juures“ asuvateks. Maainfosüsteemi kohaselt asuvad mõlemad valguspostid pealegi 100% transpordimaa kinnistul, mis kinnitab veelgi, et nimetatud kohas ei saa toimuda mingit majandus- või kutsetegevust. Ka ülejäänud valguspostid asuvad AS Hesburger majandus- või kutsetegevuse kohast eemal (olgugi „lähedal“) parklas või haljasalal, mistõttu on tegemist reklaamiga. Tõendamata ja ekslik on väide, et kliendid ostavad kaupa hoonesse sisenemata otse autost, kuna autost väljumata esitatakse üksnes tellimus, kuid toit 5

(12)3-11-377 valmistatakse hoones ning tellimus saadakse kätte ja selle eest tasutakse hoones asuva makseterminali kaudu või sularaha hoonesse ulatades (isik, kellele makstakse, viibib samal ajal hoones). Asjaolu, et toitlustuskohas saab tellimuse esitada autost väljumata, ei tähenda, et kogu maja ümbrus on automaatselt koht, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või pakutakse ja osutatakse teenust. 6. AS Hesburger vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja jääb oma senise menetluse käigus esitatud seisukohtade juurde. Kuna Tallinna Ettevõtlusamet on vaidemenetluses ja ka halduskohtule esitatud vastuses kaebusele nõustunud, et XX toitlustuskoha juures eksponeeritav kaubamärk ei ole reklaamimaksu objektiks, siis selle üle vaidlust ei ole. Halduskohus on otsuse p-des 8 ja 9 põhjendatult ning igakülgselt selgitanud

§ 2lg 2 p 2 tõlgendust, millega kaebaja nõustub ega pea otstarbekaks seda korrata.

AS Hesburger eksponeerib oma kaubamärki drive-in sissesõidu juures ning puudub vaidlus, et drive-in on kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koht. Sisuliselt on vaidlus kaubamärkide asukohas ning nende seostamises

-s sätestatuga. Drive-in on just restorani hoone ümbrus, sest kliendid ostavad kaupu hoonesse sisenemata otse autost. Kuna teenust osutatakse parklast, on parkla ka majandus- ja kutsetegevuse kohaks. Drive-in toidukohas toimub otse autost nii kauba otsmine, selle eest tasumine kui ka kauba vastuvõtmine. Apellandi käsitlus, et autost toimub üksnes tellimuse esitamine, on ekslik ja selline väide on esitatud esmakordselt alles apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. Ainult hoone käsitamine majandus- ja kutsetegevuse kohana eeldaks, et kliendid sisenevad ka hoonesse drive-in meetodil ehk autodega. Seega on vaidlusalused valguspostid paigutatud majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juurde. Kui tavaklientide jaoks on restorani sissepääsuks hoone uks, siis drive-in sissepääs, mida külastatakse liiklusvahendiga, peab olema sissepääs sõiduteelt nimetatud parklasse. AS Hesburger kaubamärki eksponeerivate valgustulpade eesmärk on tarbijale kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koha ning selle sissepääsu kohta teabe andmine, arvestades ka autodega liiklevatele klientidele reageerimiseks vajalikku aega. Halduskohus leidis õigesti, et Tallinna Ettevõtlusamet ei ole arvestanud AS Hesburger majandus- ja kutsetegevuse eripäraga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 8.

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Nimetatud säte avab reklaami mõiste materiaalse sisu.

§ 2

lg 2 loetleb rea erandeid, millal mingit teavet reklaamina ei käsitata, isegi kui see oma omadustelt või eeldatava faktilise mõju poolest vastab

§ 2

lg 1 p-s 3 toodud tingimustele.

§ 2

lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta, ning

§ 2

lg 2 p-s 2 nimetatud teavet.

§ 2

lg 2 p 2 sätestab, et reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures.

§ 2

lg 2 p 3 lisab, et reklaamina ei käsitata ka väljaspool ehitist asuva majandusvõi kutsetegevuse koha tähistust

§ 2lg 2 p-s 2 nimetatud teabega. 6

(12)3-11-377 9. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 2 lg 1 kohaselt kehtestatakse kohalik maks (sh reklaamimaks – KoMS § 5 p 5, § 10) valla- või linnavolikogu poolt maksumäärusega, mis peab vastama KoMS § 4 nõuetele. Muu hulgas peab maksumääruses olema määratud maksuobjekt (KoMS § 4 lg 1 p 2). Reklaamimaksuga maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu, samuti reklaamimaksu soodustuste ja vabastuste andmise tingimused ja korra kehtestab volikogu (KoMS § 10 lg-d 2, 6). Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ § 1 lg 1 p-s 1 on reklaami mõiste sisustatud identselt

§ 2lg 1 p-ga 3.

Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 1 sätestab, et reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse kohas antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta (TKS § 4 lg-s 2 nimetatud teave). Kuni 31.12.2011 kehtinud sõnastuses (muudetud Tallinna Linnavolikogu 17.11.2011 määrusega nr 36) ei käsitata määruse § 1 lg 2 p 2 kohaselt reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, toitlustusettevõtte puhul pakutavate toitude ja jookide menüü (v.a allahindlused, sooduskampaaniad ja eripakkumised), isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Lisaks ei käsitata Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 3 kohaselt reklaamina väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistust määruse § 1 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud teabega. Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p-st 6 tulenevalt on majandus- või kutsetegevuse koht selline koht, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust. 10. Vaidlus puudub selles, et AS Hesburger majandustegevuse sisuks on esmajoones toitlustamine ning käesoleval juhul puudutab vaidlus apellatsioonimenetluses üksnes AS Hesburger nelja drive-in toitlustuskohta Tallinnas aadressidel XX, XX, XX ja XX (asjassepuutuvad majandustegevuse registri registreeringud on vastavalt XX, XX, XX ja XX). Asja lahendamiseks tuleb hinnata, kas vaidlusalused valguspostid on oma iseloomult käsitatavad reklaamina ning kui jah, siis kas need on hõlmatud mõne

§ 2lg-s 2 või Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg-s 2 loetletud erandiga.

Ringkonnakohus märgib seejuures, et kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu võib maksumääruses reklaamimaksu objekti

-s sätestatuga võrreldes täiendavalt piiritleda, kuid reklaamimaksu olemusest ja õigusaktide hierarhiast tulenevalt ei saa valla- või linnavolikogu maksumäärusega siiski reklaamimaksu objekti laiendada sellisele teabele, mida seaduse järgi reklaamina ei käsitata (s.o

§ 2lg 2).

Seda on arvestatud ka Tallinna reklaamimaksu määruse kehtestamisel, sest nimetatud akti preambuli kohaselt on määrus kehtestatud muu hulgas

§ 2lg 1 p 3 ja lg 2 alusel.

11. Kuigi üks AS Hesburger drive-in toitlustuskoht asub lisaks Tallinnas XX, ei ole asjas olnud sisulist vaidlust selle üle, et nimetatud asukohas eksponeeritav AS Hesburger kaubamärk ei ole reklaamimaksu objektiks, vaid selle suhtes rakendub

§ 2lg 2 p-s 2 ja Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 2 toodud erand.

Seda asjaolu on Tallinna Ettevõtlusamet selgelt väljendanud nii 07.01.2011 vaideotsuses (lk 4 – tl 20) kui ka halduskohtule esitatud vastuses kaebusele (tl 39 pöördel), milles on ka täpsustatud, et vaidlusaluses korralduses puudub igasugune viide XX paiknevale postile. Halduskohus asus otsuses (p-d 5 ja 8) siiski seisukohale, et Tallinna Ettevõtlusameti 10.11.2010 korraldus käsitleb kõiki Tallinnas drive-in teenust pakkuvate AS Hesburger toitlustuskohtade läheduses paiknevatel valguspostidel kaebaja kaubamärkide eksponeerimist (sh XX) ning luges kaebuse XX osas vastustaja poolt sisuliselt õigeks võetuks. 7

(12)3-11-377 Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus 10.11.2010 korralduses ei ole loetletud konkreetseid drive-in teenust pakkuvaid toitlustuskohti, mille läheduses paiknevate valguspostide kohta on maksuhaldur kohustanud kaebajat reklaamimaksu deklaratsioone esitama, vaid viidatakse üldistavalt „söögikohtade haljasaladele või parklatesse“ paigutatud ning „parklate sissepääsu ja Paldiski maantee ääres“ olevatele tulpadele, ning samas on 07.01.2011 vaideotsuses üheselt mõistetavalt rõhutatud, et vaide esitaja ei pea esitama reklaamimaksu maksudeklaratsiooni XX toitlustuskoha sissepääsu juures asuval reklaampostil eksponeeritud kaubamärgi osas, ei saa vaidlusalust 10.11.2010 korraldust lugeda XX asuva valgusposti kohta käivaks, mistõttu pole arutlus kaebuse selles osas õigeksvõtmise üle asjakohane. Ringkonnakohtu hinnangul pidi AS-le Hesburger olema hiljemalt pärast vaideotsuse saamist selge, et Tallinna Ettevõtlusamet ei ole käsitlenud XX asuvat kaubamärki korralduse mõttes parklas või haljasalal asuvana ning sellele haldusakt ei laiene, hõlmates vaid ülejäänud nelja drive-in toitlustuskoha läheduses asuvaid valgusposte. Asjaolu, et kaebaja on kohtumenetluses jätkuvalt pidanud vajalikuks rõhutada, et XX juures asuv kaubamärk ei ole käsitatav reklaamina (nt kaebaja esindaja 13.09.2011 seisukoha p 2.7 – tl 85 pöördel), ei oma määravat tähtsust.

Ringkonnakohus on käesoleva vaidlusega lähedasi küsimusi lahendanud ka mitmes varasemas kohtuasjas (vt 31.01.2012 otsus nr 3-11-361; 19.01.2012 otsus nr 3-11-463; 05.01.2012 otsus nr 3-11-386; 25.11.2011 otsus nr 3-11-1062; 21.05.2010 otsus nr 3-09-1702; 12.12.2005 otsus nr 2-3/382/05). Tallinna Ringkonnakohus asus 12.12.2005 otsuses nr 23/382/05 seisukohale (p-d 10-12), et reklaam on üksnes selline teave kauba, kaupleja või tema tegevuskoha kohta, milles sisaldub selle sisu, kuju või esitlusviisi näol äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks, kusjuures kauplemiskoha neutraalne tähistamine ettevõtja ärinime, kauplemiskoha nime või kaupleja kaubamärgiga ehk ärisilt ei ole üldjuhul käsitatav reklaamina, sest seda ei saa pidada piisava intensiivsusega üleskutseks kauba ostmisele, ehkki kauplemiskohas väljapandud ärinimi või kaubamärk võib iseenesest aidata kaasa ka selle üldisele tutvustamisele tarbijate hulgas. Kui aga sellise mõju saavutamine on ilmselgelt sildi peamine eesmärk, on tegu reklaamiga. Seda seisukohta on ringkonnakohus hiljem korranud otsustes nr 3-09-1702 (p 9), nr 3-11-1062 (p 9), nr 3-11-386, nr 3-11-463 (p 12) ja nr 3-11-361 (p 10) ning ringkonnakohus jääb jätkuvalt sama lähenemise juurde ka käesolevas asjas.
Ringkonnakohus nõustub Tallinna Ettevõtlusameti hinnanguga, et käesoleval juhul vaidluse all olevate ning kaubamärke „H“ ja „Hesburger“ kandvate valguspostide konkreetsetesse kohtadesse püstitamise peamiseks eesmärgiks tuleb pidada AS Hesburger klientide arvu suurendamist ehk tegemist on oma iseloomult reklaamiga, mitte pelgalt kaebaja majandustegevuse koha või selle sissepääsu tähistusega. Ehkki valgustulp toimib kahtlemata paralleelselt ka AS Hesburger tegevuskohast ja selle sissepääsust teavitava tähisena, ei ole neile isikutele, kes on juba otsustanud vastavas toitlustuskohas müüdavat kaupa osta ning otsivad vaid hoonele juurdepääsu, iseenesest vajalik kaebaja tegevuskoha tähistamine suuremõõtmeliste ja valgustatud postidega, vaid piisaks ka näiteks asjakohastest suunavatest liikluskorraldusvahenditest. Valguspostide iseloom tervikuna osutab sellele, et soovitakse saavutada ka selliste inimeste tähelepanu, kes ei oleks vastava tähistuseta huvitatud kaebaja poolt pakutava kauba ostmisest.
Kuna ringkonnakohtu hinnangul on tegemist materiaalses mõttes reklaamiga (

§ 2

lg 1 p 3, Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 1), siis on asja lahendamiseks oluline hinnata, kas selle suhtes kohaldub mõni

§ 2lg-s 2 või reklaamimaksu määruse § 1 lg-s 2 loetletud eranditest. AS Hesburger on esmajoones väitnud, et vaidlusalune infotulp asub tema 8

(12)3-11-377 majandustegevuse kohtade sissepääsude juures. Osaliselt on kaebaja ka seisukohal, et parklates asuvad valguspostid (XXX) asuvad tema majandus- või kutsetegevuse kohas, sest drive-in teenuse puhul tuleb selleks pidada ka restoranihoonet ümbritsevat parklat. Seega tuleb analüüsida nii seda, kas vaidlusaluste valgustulpade näol saab tegemist olla AS Hesburger majandus- või kutsetegevuse koha tähistusega selle sissepääsu juures (

§ 2

lg 2 p 2 ja Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 2) või väljaspool ehitist asuva majandusvõi kutsetegevuse koha tähistusega (

§ 2lg 2 p 3 ja Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 3).

Käesoleva vaidluse sisusse mittepuutuvaid täpsustusi kõrvale jättes on viidatud

ja Tallinna reklaamimaksu määruse sätted sisuliselt identsed. Antud juhul on oluline, et nimetatud normid annavad ettevõtjale võimaluse oma majandus- või kutsetegevuse kohas või selle sissepääsu juures tähistada oma majandus- või kutsetegevuse kohta, eksponeerides selleks muu hulgas oma kaubamärki. Ringkonnakohus käsitleb esmalt valguspostide asumist või mitteasumist toitlustuskohtade sissepääsude juures ning seejärel võtab seisukoha, kas parklas asuvaid valgusposte saab pidada drive-in restorani tegevuskohas asuvateks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et näiteks Paldiski mnt 98a läheduses asuvad valguspostid paiknevad 100% transpordimaa kinnistul, märgib ringkonnakohus juba ette, et

§ 2

lg 2 p-de 2 ja 3 ning reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 6 ja § 1 lg 2 p-de 2 ja 3 tähenduses ei saa määravaks pidada asjaolu, millise sihtotstarbega katastriüksusel valgustulp konkreetselt paikneb, sest tegemist saab olla üksnes majandus- või kutsetegevuse koha või selle sissepääsu tähistusega, mitte majandus- või kutsetegevuse koha või selle sissepääsu endaga. 15.

§ 2

lg 2 p-s 2 ja Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 2 nimetatud määratlemata õigusmõistet „majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures“ tuleb nii haldusorganil kui ka kohtul sisustada konkreetsetest asjaoludest lähtudes igal üksikjuhtumil eraldi. Kuivõrd vastavale fraasile pole asjakohastes õigusaktides omistatud kindlat eritähendust, tuleb juhinduda sõnade üldkeelsest tähendusest. Eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) järgi on „sissepääs“ sissepääsemist võimaldav koht või käik, sissekäik. EKSS seletab sõna „juures“ omakorda kui „kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal“ olevat, kuid laiemalt ka „kusagil läheduses“ olevat. Kriteerium „vahetus läheduses“ on sõna „vahe“ kohta antud selgitusi arvestades sisustatav kui selgelt tajutava vahe ehk vahemaa puudumine hinnatavate objektide vahel. Ringkonnakohus nõustub iseenesest halduskohtuga selles, et kuna drive-in teenuse eripäraks on asjaolu, et toitlustuskohas pakutavaid kaupu ja teenuseid on võimalik tarbida autost väljumata, siis ei pruugi drive-in klientide ja n-ö tavaklientide seisukohalt lähtudes majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääs olla täpselt samasugune. Samas tuleb nõustuda apellandiga, et ka drive-in teenuse puhul ei saa automaatselt majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsuks lugeda kogu restoranihoonet ümbritsevat parklat. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb drive-in toitlustuskoha sissepääsuks lugeda ka vastavalt eraldatud sissesõidutee kohta, kus kliendid oma sõidukitega tellimused esitavad, nende eest tasuvad ja kaubad kätte saavad. Küll aga ei saa sissepääsuks lugeda pelgalt sissesõiduteed restorani ümbritsevasse parklasse. Arvestades sõnade tavatähendust ning lähtudes muu hulgas reklaamimaksu osaliselt mittefiskaalsest eesmärgist (avalikku ruumi koormava info hulga piiramine, mistõttu ei ole põhjust eelistada sõnade erandlikku laiemat tähendust), tuleb asuda seisukohale, et kuivõrd vaidlusalused valguspostid ei paikne AS Hesburger toitlustuskohtadesse sissepääsemiseks kasutatava koha (drive-in sissesõidutee) vahetus läheduses, siis ei kohaldu nimetatud valguspostide suhtes

§ 2lg 2 p-s 2 ega Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 2 sätestatud erand.

Nii kohtuasjas esitatud fotodelt (tl 55-59) kui ka eelkõige Maa-ameti kaardiserverist pärinevatelt ortofotodelt (tl 102-104) nähtuvad vahemaad drive-in teenust 9

(12)3-11-377 pakkuvate AS Hesburger toitlustuskohtade hoonete ja vaidlusaluste valguspostide vahel on märkimisväärsed ning mõistlikule isikule üheselt tajutavad (Maa-ameti kaardiserveri – http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis – vahemaade mõõtmise rakenduse abil leitud ligikaudsed vahemaad paigaldatud valguspostide ja toitlustuskohtade hoonete vahel: XX – 32 m; XX – hooneni 18 m, kuid drive-in teenindamine toimub teisel pool hoonet; XX – 64 m ja 69 m; XX – hooneni 12 m, kuid asub selgelt parkla kaugeimas servas). Nimetatud vahemaad on selgelt tajutavad eelkõige põhjusel, et kõnealused valguspostid ei ole paigutatud mitte hoonete juurde, vaid võimaluste piires neist eemale, eelkõige suure liiklusega tänavate äärde (XX, XX, XX või klientide parklate kaugemasse serva (XX), tagamaks nende suuremat mõjusust. Õigeks ei saa pidada lähtumist hinnangust, et valguspost peab olema sissepääsuteelt selgelt nähtav või loetav. Hindamisel tuleb aluseks võtta siiski esmajoones see, kas sissepääsu(tee) ja valgusposti vaheline kaugus on selgelt tajutav või mitte. Käesoleval juhul on kõik vaidluse all olevad valguspostid paigutatud drive-in teenust pakkuvatest hoonetest tajutavalt eemale. 16. Nagu juba eespool märgitud, on asjas lisaks oluline hinnata, mida tuleks drive-in toitlustuskoha puhul üldse pidada kaebaja majandustegevuse kohaks ehk kohaks, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust (Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 6). AS Hesburger on drive-in restorani majandus- või kutsetegevuse kohaks pidanud ka restoranihoonet ümbritsevat parklat, kus toimub drive-in klientide teenindamine. Tallinna Ettevõtlusamet seevastu peab ka drive-in restorani majandusvõi kutsetegevuse kohaks vastavat restoranihoonet, kus asuvad klienditeenindajad ja toimub reaalne toiduvalmistamine. Kuigi ringkonnakohus leidis eelmises punktis, et drive-in toitlustuskoha sissepääsuks tuleb pidada ka vastavat sissesõiduteed (sisuliselt kassajärjekord), nõustub kohus majandus- ja kutsetegevuse koha määratluse osas siiski apellandiga, et vastavaks kohaks tuleb pidada restoranihoonet, mitte selle juures asuvat parklat. Ringkonnakohtu hinnangul saab HKMS § 60 lg 1 tähenduses üldtuntuks ja tõendamist mittevajavaks lugeda asjaolu, et omadust väljendava liitega drive-in tähistatakse selliseid tegevuskohti, mida iseloomustab nimelt see, et kliendid saavad pakutavaid kaupu ja teenuseid osta sõidukist väljumata. Seejuures võib viidata avalikult kättesaadavale inglise keele seletavale sõnastikule (vt Oxford Dictionaries Online – http://oxforddictionaries.com/definition/drive-in?q=drive-in), mis annab adjektiivi „drive-in“ selgituseks, et see tähistab rajatist, mida isik saab külastada oma autost lahkumata („denoting a facility such as a cinema or restaurant that one can visit without leaving one’s car“). See ei tähenda aga, et ka drive-in restorani külastajate sõidukid tuleb lugeda tegevuskohas asuvateks (erinevalt näiteks drive-in kinost), sest sisuliselt toimub seal üksnes pakutavate kaupade kaasaostmine, mitte nende kohapealne tarbimine (ei ole võrdsustatav näiteks välikohvikuga). Kuigi mõningatel juhtudel võidakse kliendil paluda tellimuse täitmist oodata ka pisut eemal parklas, ei muuda see parklat siiski AS Hesburger majandus- ja kutsetegevuse kohaks. Eelnevat arvestades ei saa ringkonnakohtu hinnangul ühtegi vaidlusalust valgusposti pidada AS Hesburger majandus- või kutsetegevuse kohas asuvaks ning nende suhtes ei kohaldu lisaks eespool nimetatule seega ka

§ 2lg 2 p-s 3 ega Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 3 sätestatud erand.

17. Tallinna Ettevõtlusameti 10.11.2010 korraldus on õiguspärane ka muus osas. KoMS § 3 lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist. Tallinna linnas on reklaamimaksu määruse § 10 lg 1 kohaselt maksuhalduriks ettevõtlusamet. KoMS § 3 lg 2 näeb ette, et volitatud ametiisik rakendab kohalike maksude kogumisel MKS-s sätestatud maksuhalduri õigusi volikogu määrusega kehtestatud ulatuses. Määruse § 1 lg 1 p-st 5 ja § 13 lg-st 1 tulenevalt on volikogu määrusega 10

(12)3-11-377 Tallinna Ettevõtlusameti kui reklaamimaksu maksuhalduri MKS-s sätestatud õigusi ja kohustusi piiratud üksnes osas, mis on ainuomased riiklike maksude maksuhaldurile. Sellest tulenevalt, ehkki Tallinna reklaamimaksu määruse § 7 lg 7 kohaselt määrab maksuhaldur maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral tasumisele kuuluva maksusumma vastavalt MKS-le (s.o maksuotsusega – MKS § 95 lg 1), ei lõpeta see maksukohustuslase kohustust maksudeklaratsioonid esitada (KoMS § 10 lg 5 p 1, määruse § 8 lg 1) ega välista ka maksuhalduri õigust anda MKS § 85 lg 3 alusel korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Samuti võimaldab MKS § 91 lg 1 maksuhalduril juhul, kui deklaratsiooni ei ole tähtpäevaks esitatud, määrata maksukohustuslasele deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (MKS § 136), et deklaratsiooni maksuhalduri määratud tähtajaks esitamata jätmise korral võidakse tema suhtes rakendada sunniraha. Sunniraha ülemmäärad on sätestatud MKS § 91 lg-s 4, mille kohaselt ei või sama deklaratsiooni esitamiseks tähtaja määramisel esimesel korral rakendatav sunniraha ületada 1300 € ja teisel korral 2000 € ega kõigi rakenduskordade peale kokku 3300 €. Ringkonnakohus kordab lisaks halduskohtu seisukohta, et kuivõrd vaidlustatud korraldust on võimalik mõistlikult sisustada ja reklaamimaksu tasumise seisukohast oluliste asjaolude üle peab arvestust pidama maksukohustuslane ise (MKS § 56 lg 2; KoMS § 10 lg 5; Tallinna reklaamimaksu määruse § 7 lg-d 1 ja 2 ning § 8 lg 2), puudub alus korralduse tühistamiseks ka selle ebaselguse või põhjenduste vähesuse tõttu. Seega oli Tallinna Ettevõtlusamet pädev 10.11.2010 korraldust andma ning korraldus vastab haldusaktile esitatavatele nõuetele (MKS § 46), on piisavalt põhjendatud ja sunniraha hoiatuse tegemisel ei ole rikutud MKS §-des 91 ja 136 sätestatud nõudeid, mistõttu puudub vaidlustatud korralduse tühistamiseks ka formaalõiguslik alus.

Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Tallinna Ettevõtlusameti apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 11.11.2011 otsuse osas, milles kohus AS Hesburger kaebuse rahuldas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, millega jätab AS Hesburger kaebuse tervikuna rahuldamata.
Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Varasema HKMS § 93 lg-st 2 ja kehtiva HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AS Hesburger ega Tallinna Ettevõtlusamet pole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud. Küll on AS Hesburger tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15,97 € (tl 22) ja Tallinna Ettevõtlusameti apellatsioonkaebuselt on Tallinna Linnakantselei tasunud samuti riigilõivu 15,97 €. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles kohus AS Hesburger kaebuse rahuldas, ja jätab uue otsusega kaebuse tervikuna rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Seega tuleb AS-lt Hesburger Tallinna linna kasuks mõista välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud jäävad varasema HKMS § 93 lg 1 ja kehtiva HKMS § 109 lg 1 alusel nende enda kanda. Viive Ligi Virgo Saarmets Ruth Virkus 11

(12)3-11-377 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

3-11-377/50