KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2012, Tallinn Haldusasja

) § 27 lg 6 sõnastusest, ei kuulu Pärnu Linnavalitsuse arved tasumisele, sest seadusandja tahe on ainsa kriteeriumina arvestada lapse reaalset elukohta, mis käesoleval juhul ei ole Kehtna valla territooriumil, vaid Pärnus. 3-11-1548 Pärnu Linnavalitsuse 06.06.2011 kirjaga nr 7-43/1510-3 selgitati Kehtna Vallavalitsusele, et antud juhul tuleb lähtuda

§ 10

lg-st 2, mille kohaselt käsitletakse isiku elukohana rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi, ning nõuti aprilli-mai 2010 arvete tasumist hiljemalt 12.06.

1. Kehtna Vallavalitsus teatas 09.06.2011 kirjaga nr 6-27/243-11-5, et arveid ei maksa.
2. Pärnu linn esitas 21.06.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks pärast kaebuse täiendamist jäid Kehtna Vallavalitsuse poolt munitsipaallasteaia 2010/2011 õppeaasta tegevuskulude maksmata jätmise õigusvastasuse tuvastamine Pärnu linna munitsipaallasteaias (Pärnu XX Lasteaed) käinud ning rahvastikuregistri andmete alusel Kehtna valla haldusterritooriumil elanud lapse eest ning Kehtna Vallavalitsuse kohustamine tasuma eelpool nimetatud kulude katmiseks aprilli-mai 2010 eest esitatud Pärnu linna arved nr XX ja XX summas 340 €. Samuti paluti mõista vastustajalt välja menetluskulud. 1) Kehtna Vallavalitsuse tegevusetus on õigusvastane ning tuvastusnõude rahuldamise korral soovib kaebaja esitada kahju hüvitamise nõude. Kohustamisnõue on tähtaegne kahe kuu munitsipaallasteaia kulude hüvitamise osas, ülejäänud osas ei saanud kaebaja kohustamisnõudega kohtusse pöörduda kaebetähtaja möödumise tõttu. 2) Kulude katmise kohustus on sätestatud

§ 27

lg-s 6.

§ 10

lg 2 sätestab, et

-s ja selle alusel antud määrustes käsitletakse isiku elukohana rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. Lapse elukohana oli vaidlusalusel perioodil rahvastikuregistrisse kantud Kehtna vald. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 48 lg 1 ja lg 2 p 3 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmetel õiguslik tähendus avaliku ülesande täitmisel, kui selle ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega.

§ 27

lõikest 6 tulenev kohustus on kahtlemata kohalikule omavalitsusüksusele pandud avalik ülesanne. Analoogne põhimõte tegevuskulude katmisel on sätestatud ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 8, mis sätestab, et isiku elukohana käsitatakse tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. 3)

§ 27

lõike 7 alusel kinnitab valla- või linnavalitsus igaks eelarveaastaks lasteasutuse majandamiskulude, personali töötasu ja sotsiaalmaksu ning õppevahendite kulu arvestusliku maksumuse ühe lapse kohta.

1. aastal oli Pärnu XX Lasteaia tegevuskulu ühe lapse kohta 2628 krooni kuus ja
2. aastal 170 eurot kuus (vastavalt Pärnu Linnavalitsuse 08.03 2010 korraldus nr 139 p 1.1 ja 05.01.2011 korraldus nr 20 p 1.6).
3. Kehtna Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. 1)

§ 27

lg 6 on lasteasutuse tegevuskulude tasumist reguleeriv erisäte ning RRS ei kuulu praegusel juhul kohaldamisele. Eelnevat seisukohta kinnitab ka Riigikogu õiguskomisjoni 07.10.2004 kiri nr 2-8/1689-v, kus nenditakse

§ 27

lg 6 erinevaid tõlgendusvõimalusi, samas peetakse sätte rakendamisel õigeks lähtuda kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil tegelikult elavate laste arvust. 2)

§ 10

lg 2 avab elukoha mõiste antud seaduses, kuid

§ 27

lg 6 ei sätesta rakendamise kriteeriumina lapse elukohta, lõikes 6 sätestati liittingimusena “alaliselt elamine” või tingimusena „elamine“. 3) Kaebajal puudus kohustus Kehtna valda registreeritud lapsele lasteaia kohta anda, mistõttu pole võimalik asuda seisukohale, et Pärnu linn oleks täitnud avalik-õiguslikku ülesannet. Kehtna valla lapse lasteaeda võtmine on toimunud Pärnu linna riisikol ning neid kulutusi ei pea vastustaja kompenseerima. Vastavalt kaebaja õigusaktile võetakse Pärnu linna lasteaedadesse reeglina lapsi, kellel on registrijärgne elukoht Pärnus. 2

§ 10

lg 2 kohaselt mõistetakse

-s ja selle alusel antud määrustes isiku elukohana rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. Kui isikul ei ole registrijärgset elukohta, määratleb isik oma elukoha ise. Käesolevas asjas oli lapse ja tema vanemate elukohaks määratud Kehtna vald.

§ 10

lg 2 määratleb elukoha mõiste üheselt mõistetavalt nende õigussuhete jaoks, mis tekivad lapse minekust või soovist minna koolieelsesse lasteasutusse. 2) Kaebaja väide, et

§ 10

lg 2 sätestatud elukoha määratlus ei laiene

§ 27

lg-s 6 sätestatud lasteasutuse koolitus- ja majanduskulude hüvitamise kohustusele, on otsitud ja vastuolus

loogilise ja süstemaatilise tõlgendamisega.

§ 27

lg-s 6 sätestatud määratlust „valla või linna haldusterritooriumil elavad lapsed” ei ole võimalik mõista teisiti kui koostoimes

§ 10

lg-s 2 antud määratlusega, mille kohaselt määrab elukoha arvestuse rahvastikuregistri kanne.

§ 27

lõige 6 lähtub lapse elukoha määratlemisel samadest alustest kui ülejäänud

sätted ning

alusel vastu võetud rakendusaktid. 3) Kaebaja viited sõna „elama” tavatähendusele ning Riigikohtu lahenditele, milles selgitatakse terminite tavatähendusest lähtumise põhimõtet normide tõlgendamisel, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased. Kui õigusnorm määratleb mõiste sisu selle tavakasutusest erinevalt, tuleb määratletud õigusnormide raames lähtuda mõistele antud eritähendusest (elukoht = rahvastikuregistrisse kantud elukoht). 4) Kuna lapsevanemate tulumaksust osa kantakse kohaliku omavalitsuse eelarvesse, on loogiline, et nimetatud lapsevanema lastega seotud kulud kantakse sama omavalitsuse eelarvest. Samuti sai Kehtna vald vaidlusalusel perioodil Vabariigi Valitsuse 10.03.2011 määruse nr 33 „

1. aasta riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud tasandusfondi toetuse, muude toestuste ja hüvitiste jaotus ning jaotamise ulatus, tingimused ja kord“ alusel eraldatud riigi toetusfondi eraldisi, arvestades rahvastikuregistri andmeid (
2. aasta riigieelarve seadus § 3, RRS § 48 lg 2 p 2). 5) Ükski õigusakt ei keela lapsevanemal taotleda lapsele lasteaiakohta teisest kohalikust omavalitsusest kui nende rahvastikuregistrijärgne elukoht. Asjaolu, et lapse elukoha kanne rahvastikuregistris 2010/2011 õppeaastal oli faktilisest elukohast erinev, ei vabasta vastustajat tema lasteaiakohaga seotud kulude hüvitamisest, kuna

ei sea nimetatud kohustuse täitmist sõltuvusse isiku faktilise elukoha kattumisest rahvastikuregistrijärgse elukohaga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Kehtna Vallavalitsuse 14.12.2011 apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 14.11.2011 otsus tühistada ja jätta kaebus rahuldamata. 3

sellist eeldust ei sea. Seejuures on tähelepanuväärne, et

§ 27

paikneb peatükis „rahastamine”, mis reguleerib kohaliku omavalitsuse suhteid teise kohaliku omavalitsusega, mitte isiku ja kohaliku omavalitsuse suhteid. 2) Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et erinevalt

§ 10

lg-st 2 ei ole

§ 27

lg-s 6 kasutatud sõna „elukoht“, mistõttu on

§ 10lg-s 2 antud definitsiooni kasutus § 27 lg-s 6 välistatud.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et mõistet „elukoht” (eritähendus) ei saa võrdsustada mõistega „elama” (tavatähendus). 3)

§ 10

lg 2 mõiste „elukoht“ ei kuulu kohaldamisele.

§ 10

lg 2 on üldsätteks seaduses elukoha mõiste avamisel, mida leidub veel ainult

§-s 14, seega ei ole sättel puutumust

§ 27

lg-ga 6.

§ 27lg-s 6 ei ole antud elukoha mõistet, vaid on sätestatud tingimusena „elamine“.

Seadusandja poolt eelnevalt märgitud mõistel ja tingimusel vahe tegemist näitab ilmekalt § 10 sõnastuse areng. Sätte algtekstis anti tingimuseks „elamine“, perioodil 16.07.2000–03.11.2006 oli liittingimuseks „alaline elamine“ ning peale seda sätestati elukoha mõiste. Kohus jättis kaebaja põhiväitele vastamata ning kinnistas vastustaja suhtes ebaõiglase olukorra. Apellandi arvates on siin riive põhiseaduse §-s 154 antud tagatisega. 4) Kuna normi teksti mõistmine on kujunenud komplitseerituks, oleks otstarbekas korraldada asjas keeleekspertiis. Ekspertiisi tulemus pakuks kaitset erinevate otsustajate tõlgenduseelistuste suhtes (vt Riigikohtu 23.02.2009 otsus nr 3-4-1-18-08, p 17). 6. Pärnu Linnavalitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes seejuures kaebuses väljatoodud seisukohtade juurde. Kaebaja menetluskulud palutakse jätta tema enda kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Pooled vaidlevad

§ 27

lg 6 rakendamise üle – kas sättest tulenevalt peab lasteaiakoha majandamiskulud katma kohalik omavalitsus, kelle territooriumil asub lapse elukoht rahvastikuregistri andmete kohaselt, või jäävad need selle omavalitsuse kanda, kelle territooriumil laps tegelikult elab. 8. Vaidluse lahendamisel kohaldamisele kuuluvad sätted on sõnastatud järgmiselt.

§ 27

lg 6: „Lasteasutuse valla- või linnaeelarvest kaetavate majandamiskulude, personali töötasu ja sotsiaalmaksu ning õppevahendite kulude katmises osalevad täies ulatuses teised vallad või linnad proportsionaalselt nende haldusterritooriumil elavate selles lasteasutuses käivate laste arvuga.“

§ 10

lg 2: „Käesolevas seaduses ja selle alusel antud määrustes käsitletakse rahvastikuregistri objektiks oleva isiku elukohana rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. Kui isik ei ole rahvastikuregistri objekt, määratleb ta oma elukoha ise.“ RRS § 4: „Rahvastikuregistri objektiks on Eesti kodanik, Eestis elukoha registreerinud Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanik ning Eestis elamisloa või elamisõiguse saanud välismaalane.“ 9. Selles, et vaidluse lahendamiseks on määrav

§ 27lg 6, poolte vahel vaidlust pole.

Kehtna vald leiab aga, et

§ 10

lg 2 juhis seaduse rakendamiseks ei ole kohaldatav

§ 27lg-le 6, sest viidatud säte ei sisalda sõna „elukoht“.

Seega tuleb selles sättes kasutatud sõnaühendit „haldusterritooriumil elavate laste“ mõista tavatähenduses ja säte peab silmas kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil tegelikult elavaid lapsi. 4

§ 27

lg 6 annab aluse nõuda majandamiskulude katmist sellelt omavalitsuselt, kelle haldusterritooriumil on lasteaialapse elukoht rahvastikuregistri andmete kohaselt. Lapse, kelle lasteaiakoha kulude katmise osas vaidlus on tekkinud, elukoht on

§ 10

lg 2 kohaselt rahvastikuregistrijärgne elukoht, sest kõnealune laps kui Eesti kodanik on rahvastikuregistri objektiks.

§ 27

lg 6 räägib haldusterritooriumil elavatest lastest, kuid nagu Kehtna vald apellatsioonkaebuse punktis 3.4 viitega Eesti keele seletavale sõnaraamatule märgib, seondub sõna „elama“ tavapäraselt mingi kohaga, kus elatakse. Sellist kohta saab tähistada sõnaga „elukoht“. Kuna

§ 10

lg 2 näeb ette, et elukohana käsitletakse kogu antud seaduses rahvastikuregistrijärgset elukohta, tuleb rahvastikuregistrijärgsest elukohast lähtuda ka

§ 27

lg 6 rakendamisel ning Kehtna vald peab katma nende laste lasteaiakohtade majandamiskulud, kelle rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress asub tema haldusterritooriumil, kui need lapsed käivad teise omavalitsuse poolt peetavas lasteaias. 11.

§ 27

lg 6 ei sea majandamiskulude katmise kohustust sõltuvusse sellest, kas kohalikul omavalitsusel oli RRS § 43 alusel võimalik algatada lapse tegeliku elukoha rahvastikuregistrisse kandmist või mitte. Lapse tegelik elukoht ei omagi

§ 27lg 6 rakendamisel tähendust.

Samuti ei oma sätte kohaldamisel tähtsust, kas Pärnu linnal oli kohustus lapsele lasteaiakoht eraldada või mitte. Halduskohus pole

§ 27

lg-le 6 sisu andes lähtunud meelevaldselt sellest, millisele omavalitsusele laekub üksikisiku tulumaksu osa või tasandusfondi maks. Halduskohus on kasutanud vastavaid viiteid õigusnormidele, otsides kinnitust seisukohale, et seadusandja on kohalikule omavalitsusele rahaliste vahendite eraldamise aluseks olevates normides ja rahalisi kohustusi panevates normides sihipäraselt lähtunud isikute rahvastikuregistrijärgsest elukohast. Kasutades sarnaselt sisustatud mõisteid, on võimalik saavutada erinevate omavalitsuste rahaliste vahendite õiglasem jaotus. Seega toetab süstemaatiline tõlgendus samuti seisukohta, millele viis juba normi grammatiline tõlgendus.

1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Kehtna valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14.11.2011 otsus muutmata.
2. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Käesolevas asjas on menetlusosalised kandnud avaldatud menetluskulud varasema HKMS kehtivusajal. Kaebaja oli kaebuse esitamisel tasunud 15.97 € riigilõivu ning kaebuse rahuldamise tõttu mõisteti see summa välja Kehtna vallalt. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15,97 € samuti Kehtna valla kanda (varasema HKMS § 92 lg 1). Pärnu linn apellatsioonimenetluses kohtukulude hüvitamist ei taotlenud, seega jäävad tema kulud uue HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Virgo Saarmets. Lauri Madise Viive Ligi 5