← Eesti

3-11-939/113

Obsah (5)§ 7§ 6§ 20§ 22§ 221

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juulil 2011. a, Tallinnas Haldusasja number 3-11-939 Haldusasi J. T. kaebu

) § 221 lg 6 järgi määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitiste teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt vajalik. Ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise kord on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr. 144 (edaspidi Kord). Korra punkt 8 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek saadetakse isikule, kelle omandis on ehitis, mille teenindamiseks vajalikku maad määratakse, või tema volitatud esindajale ja maa tagastamise õigustatud subjektile, kelle maa tagastamise taotlus on lahendamata, punkti 11 järgi tellib ehitise omanik või tema volitatud isik ehitise teenindamiseks vajaliku maa katastriüksuse moodustamise. Alles pärast katastriüksuse moodustamist saab kohalik omavalitsus määrata korra punkti 12 järgi oma otsusega kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa. 2 9. AS Elisor 18.03.2011 kirjast nähtub, et XXX katastriüksuse moodustamise käigus ei koostatud teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanekut ega piiriprotokolli. Piiriprotokoll koostati alles peale teenindamiseks vajaliku maa määramist kohaliku omavalitsuse korraldusega. Nimetatu on aga vastuolus korra punktis 12 ja maakatastriseaduse § 20 lg 51 ja 52 sätestatuga, mille kohaselt tuleb piiriprotokoll koostada ja allkirjastada enne teenindamiseks vajaliku maa määramist. Ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine enne vajalike maakorraldustoimingute ja dokumentide, s.h piiriprotokollide koostamist, on õigusvastane ja kaevatav haldusakt ei vasta seadusele, kuivõrd selle andmisele ei eelnenud piiriprotokollide koostamist ja piiriprotokollide kooskõlastamist piirinaabritega. Haldusakti andmisele ei ole eelnenud seaduses sätestatud kohustuslikku menetlust. Ka tuleneb Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määrusega nr. 264 kinnitatud Katastrimõõdistamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise korra §-st 21, et piiriprotokolli allkirjastamine saab toimuda vaid enne ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramist kohaliku omavalitsuse otsusega. 10.

§ 7

lg 51 ja kord annavad kohalikule omavalitsusele teenindamiseks vajaliku maa määramisel ulatusliku hindamisruumi ja kaalutlusõiguse. Kaevatava haldusakti andmise eelselt ei olnud XXX ja XXX asuvate kokku kolme elamu juurde teenindamiseks vajalikku maad määratud. Kõik eelpool nimetatud hooned paiknevad ajalooliselt ühisel maakasutusel (endine kinnistu 349B). Endisel ühisel kinnistul asusid 4 ehitist, millest maa ostueesõigusega erastamise menetlus oli kaevatava haldusakti andmise eelselt lõpule viimata kolme ehitise juurde. Seega pidi kohalik omavalitsus tulenevalt

§ 7

lg 51 sätestatust esmalt kaaluma teenindamiseks vajaliku maa määramist lähtuvalt senisest ühisest maakasutusest. Ühisest maakasutusest kõrvale kaldumise vajalikkust pidi kohalik omavalitsus kaevatavas haldusaktis veenvalt põhjendama. Ühisel maakasutusel asusid hooned veel ka

  1. aastal, mida tõendab Tallinna Hooneregistri tõend 02.08.
  2. Kaevatav haldusakt ei sisalda ühtegi põhjendust, miks peab kohalik omavalitsus vajalikuks senist maakasutust muuta.
  3. Kaevatav haldusakt ega sellele lisatud dokumendid ei sisalda mitte ühtegi põhjendust, millistest kaalutlustest tulenevalt otsustati määrata teenindamiseks vajalik maa kaevatavas haldusaktis toodud piirides ja miks ei arvestatud kaebuse esitaja poolt varasemalt tehtud ettepanekutega. Nimetatud motivatsiooni nõude puudumine on oluline menetlusnormi rikkumine. Kuivõrd haldusakti andmise eelselt oli erastamata maa kõigi kolme viidatud hoone juurde, siis oli võimalik teenindamiseks vajaliku maa määramine selliselt, et teenindamiseks vajalik maa määratakse kõigile kolmele hoonele ühiselt. Senisel ühisel maakasutusel baseeruvat põhimõtet on põhjendamatult muudetud ning on määratud iseseisev krunt XXX asuvale hoonele. Ei nähtu, et haldusakti andmisel oleks üleüldse kaalutud kaebuse esitaja taotlust määrata ühine krunt, millest järeldub, et haldusakti andmisel on lähtutud peaasjalikult ning põhjendamatult vaid XXX hoone omaniku taotlusest.
  4. XXX ja XXX asuvatele hoonetele teenindamiseks vajaliku maa määramine on Tallinna Linnavalitsuse menetluses juba aastaid. Kohalikule omavalitsusele on teada, et kaebuse esitaja ei ole nõus maa jagamisega ning taotleb ühise teenindamiseks vajaliku maa määramist kõigile kolmele aadressidel XXX ja XXX asuvale hoonele. Kõigi kolme hoone juurde ühise kinnistu moodustamine oleks otstarbekam, kuna see tagaks kõigi ehitiste omanike võrdse kohtlemise ehitiste teenindamiseks kõige otstarbekamal viisil. Ühiseks teenindamiseks vajaliku maa määramine on võimalik vaid olukorras, kus ühelegi kolmest ehitisest ei ole eraldi teenindamiseks vajalikku maad määratud. Kaevatava haldusakti tagajärjena jäetakse kaebuse esitaja taotlus ühise krundi moodustamiseks rahuldamata. Kaebuse esitajale on küll 25.11.2009 edastatud 30.09.2009 kuupäeva kandev projekt teenindusmaa määramise kohta, mis sisuliselt kattub praeguse lahendusega, kuid tol ajal oli tegemist projektiga, mille edastamise järgselt alustasid õigustatud subjektid ning kohalik omavalitsus läbirääkimisi ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise 3 küsimuses. Samas ei informeerinud vastustaja kaebuse esitajat sellest, et kavatseb määrata XXX teenindamiseks vajaliku maa erinevalt kaebuse esitaja taotlusest ja vastavalt kaevatavale haldusaktile lisatud plaanile.
  5. Kaebuse esitaja menetlusse kaasamata jätmine viitab sellele, et kaebuse esitaja huve ei ole sisuliselt kaalutud ning arvestatud on vaid XXX hoone omaniku huviga. Olukorras, kus kohalik omavalitsus ei ole võtnud seisukohta kaebuse esitaja taotluse osas määrata ühine krunt XXX ja XXX asuvatele hoonetele, pidi vastustaja enne kaevatava haldusakti andmist andma kaebuse esitajale võimaluse esitada haldusakti kohta oma seisukoht. Kaasamine on oluline, kuivõrd kaebuse esitajale ei ole teada, milline on kohaliku omavalitsuse seisukoht XXX ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise suhtes. Kaebuse esitajale ei ole teada, kas kohalik omavalitsus kavatseb määrata XXX ehitistele ühise krundi või mitte ja kas kavatsetakse taotleda ehitiste juurdepääsuks vajalikku maad munitsipaalomandisse. Kaebuse esitaja kaasamata jätmine võis mõjutada asja otsustamist, kuivõrd kohalik omavalitsus ei kaalunud enne haldusakti andmist üleüldse asjaolu, milline teenindamiseks vajalik maa tuleb määrata XXX asuvatele kahele ehitisele, s.h millise suurusega maa määrata ning kas haldusakti andmise järgselt alles jääv maa on piisav selleks, et tagada XXX asuvate ehitiste sihtotstarbeline kasutamine, hooldamine, ohutu ekspluateerimine ja füüsilise säilimine ning on kooskõlas maakorralduse nõuetega. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  6. Kaebus on ilmselt põhjendamatu, kuna kaebaja ei ole tõendanud enda õiguste olemasolu XXX hoone juurde maa erastamiseks. Kaebaja on väitnud, et ta on XXX kahe korteri omanik, kuid ei ole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks tema omanikuks olemist kaebuse esitamise ajal. Isegi juhul, kui kaebajal on õigus osaleda hoone XXX juurde määratava maa erastamisel, on kaebus ikkagi ilmselt põhjendamatu kuna kaebusest ei selgu, et vaidlusalune korraldus välistaks kaebaja võimaluse erastada maad hoone XXX juurde maareformiseaduses ning eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja korras. EES § 212 sätestab, et kui ehitise püstitamisel ei määratud kindlaks selle teenindamiseks vajalikku maatükki, määrab valla- või linnavalitsus korteriomandi seadmisel ehitise teenindamiseks vajalikuks maatükiks selle ehitise aluse maa. Kuna käesoleval juhul ei ole ehitise XXX püstitamisel määratud kindlaks ainult selle ehitise teenindamiseks vajalikku maad, saab kohalik omavalitsus määrata korteromandite seadmiseks vajalikuks teenindusmaaks üksnes XXX ehitise aluse maa. Kuna elamu XXX juurde määratud ehitise teenindamiseks vajalik maa ei hõlma ehitise XXX alust maad, ei saa ka linnavalitsuse vastav korraldus kuidagi rikkuda kaebaja õigusi.
  7. Kaebaja väited, et haldusakt on õigusvastane, kuna enne ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist jäeti tegemata vajalikud maakorraldustoimingud ja koostamata dokumendid (sh piiriprotokollid) ning seonduvalt piiriprotokollide piirinaabritega kooskõlastamata jätmisest, on ekslikud. Maareformiseadus kui ka maakatastriseadus ei sätesta vastustajale kohustust, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel tuleb eelnevalt ilmtingimata koostada piiriprotokoll. Piiriprotokolli sisuks on kindlaksmääratud piiride teatavakstegemine ja kätte näitamine asjaomastele isikutele. Piiriprotokollile nõusoleku mitteandmine ei takista katastriüksuse moodustamist. Piiriprotokolli olemasolu on vajalik alles siis, kui kohalik omavalitsus edastab katastriüksuse moodustamise toimiku koos oma vastavasisulise kirjaliku avaldusega riigi maakatastri pidajale katastriüksuse registreerimiseks. Seega piiriprotokolli hilisem koostamine ei saa olla kaevatava haldusakti tühistamise aluseks.
  8. Arusaamatuks jäävad viited maakorraldusseaduse § 20 lõikele 51 ja 52, kuna nimetatud lõiked viidatud paragrahvis ei ole. Kaebaja seisukoht, et kohalik omavalitsus pidi tulenevalt

§ 7

4 lõikest 51 kaaluma teenindamiseks vajaliku maa määramist lähtuvalt senisest ühisest maakasutusest, on ekslik.

§ 6

lg 33 sätestab, et ehitise (ehitiste kompleksi) teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Kui sama maatükki saab arvata mitme ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka, jagatakse vastav maatükk nii pindala kui ka väärtust ning maakorraldus- ja muid nõudeid arvestades võimalikult võrdselt. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestatakse seaduslikus korras koostatud ja kinnitatud ehitusprojekte, mis põhjendavad sellele ehitisele juurdeehitamise või selle ehitisega seotud teise ehitise rajamise vajadust, kui see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel ei lähtuta maaüksuste õigusvastase võõrandamise aegsetest piiridest.

  1. Maareformi seaduse § 7 lg 51 täiendab, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Käesoleval juhul ei moodusta elamu XXX ja XXX hoone ehitiste kompleksi. Samuti on XXX asuv elamu AS Kodugrupp ainuomandis, XXX hoones on eraldi korterid, mida saab kinnistada korteriomanditena. Seega on põhjendamatu seisukoht, nagu saaks kohalik omavalitsus ulatuslikult hinnata ja kaaluda teenindusmaa määramist nii XXX elamu kui ka XXX ehitises paiknevate korterite juurde. Määrates ühtse maa nii XXX kui ka XXX juurde, asuks kohalik omavalitsus ümber korraldama hoonete seniseid omandisuhteid. XXX elamu on ühe isiku omandis ja XXX hoones paiknevad eri isikutele kuuluvad korterid. Ühtse teenindusmaa määramine ja hilisem kinnistamine tähendaks seda, et XXX ehitise omanikest saavad XXX hoone kaasomanikud ja vastupidi, sõltumata sellest kas nad ise seda soovivad või mitte. Kaebaja viited senisele maakasutusele on eksitavad, kuna eristatud ei ole ehitise alust maad ja ehitist ümbritsevat maad. Kaebaja ei ole kuidagi selgitanud, millisel viisil on XXX korteriomanikud kasutanud elamu XXX hoone alust maad. Kaebaja väited nagu ei oleks kohalik omavalitsus kaasanud kaebajat elamu XXX teenindamiseks vajaliku maa määramise menetlusse, on ebaõiged. Kaebajale on korduvalt selgitatud, miks tema ettepanekuid ei ole võimalik arvestada. Kaebaja ärakuulamisega on tema menetluses osalemise vajalikkus ammendunud. Vastasel juhul, näiteks, kui kaebaja oleks taotlenud kogu Kadrioru ühtse maatükina erastamist lähtuvalt tsaar Peeter I aegsetest piiridest, tuleks teda aktiivselt kaasata kõigisse Kadriorgu puudutavatesse tagastamis- ja erastamismenetlustesse. KOLMANDA ISIKU JAAK OTSASONI SEISUKOHT
  2. Vastustaja poolt kohtule esitatud Hades Geodeesiabüroo XXX katastriüksuse plaan töö nr. K200718; XXXX ja XXXX piiride juurdeehituse projekt ning krundi piiride ettepanek XXX kohta (töö nr. G-091-01) ei vasta käesoleval ajal tekkinud reaalolustikule. Vastustaja poolt esitatud dokumendid on selektiivsed. KOLMANDATE ISIKUTE R. M. JA T. J. SEISUKOHT
  4. aastal eraldas Kesklinna Linnavalitsuse korterikomisjon M. R.-J.-le kui sundüürnikule vahetuselamispinna XXX, tingimusega ise remontida see oma kuludega. Elamispind kuulub Riikliku Muinsuskaitse alla. Juba 10 aastat tagasi palus M. R.-J.. koos V. K.-ga erastada nende maad eraldi kinnistuna, kuna korterid asuvad majas, mis ei külgne ega oma ühtegi seina teise ehitisega ja majas endas on reaalselt kaks korterit, X ja X. Tallinna Kultuuriväärtuste Amet kinnitab, et olukorras, kus ajalooline XXXX kinnistu XXX on praeguseks niikuinii jagunenud mitme omaniku vahel ja ajalooline hoonestustervik on säilinud vaid osaliselt, ei pea XXX kinnistu 5 säilimist ühe suure krundina tingimata tarvilikuks ja üksikute hoonete juurde eraldi kinnistute moodustamine on muinsuskaitse aspektist võimalik. Seega palume teil leida võimalus kõigile vallasvara omanikele anda eraldi kinnistud. KOLMANDA ISIKU V. K. SEISUKOHT
  6. aastal eraldas Kesklinna Linnavalitsuse korterikomisjon minule kui sundüürnikule vahetuselamispinna XXXX, tingimusega ise remontida see oma kuludega. Nõustusin sellega, sest peres on inimene, kes tunneb ehitustöid. Elamispind kuulub Riikliku Muinsuskaitse alla. Juba 10 aastat palun Tallinna Maa-ametilt võimalust korterit seadustada korteri seadmise teel enda ette ehitisena. See tähendab sisuliselt eraldi kinnistut, kuna minu korter asub majas, mis ei külgne ega oma ühtegi seina teise ehitisega ja majas endas on reaalselt eraldi 2 korterit X ja X. Tallinna Kultuuriväärtuste Amet kinnitab, et olukorras, kus ajalooline XXXX kinnistu XXX on praeguseks niikuinii jagunenud mitme omaniku vahel ja ajalooline hoonestustervik on säilinud vaid osaliselt, ei pea XXX kinnistu säilimist ühe suure krundina tingimata tarvilikuks ja üksikute hoonete juurde eraldi kinnistute moodustamine on muinsuskaitse aspektist võimalik. Palun kohtul leida võimalus ja lahendada minule kuuluva korteri seadmine Muinsuskaitseameti ettepaneku tingimustel ja piiritlusel, sest see on minu ja minuga ühes majas elavate naabrite ühine palve. Seega palun leida võimalus kõigile vallasvara omanikele anda eraldi kinnistud. KOHTU PÕHJENDUSED
  7. Kaebuse esitaja vaidlustab Tallinna Linnavalitsuse 29.12.2010 korralduse nr. 2008-k järgmiste põhjendustega: 1) korralduse andmisele ei eelnenud piiriprotokolli koostamist ja allkirjastamist piirinaabritega; 2) kohalik omavalitsus ei kaalunud endisel kinnistul paiknevatele ehitistele ühise maakasutuse määramist, kuna korralduses puudub motivatsioon kaebuse esitaja ettepanekuga ehitistele ühise teenindusmaa määramiseks arvestamata jätmise kohta; 3) kaebuse esitaja on jäetud haldusmenetlusse kaasamata. Vastustaja vastuväited kaebuse esitajale on järgnevad: 1) kaebuse esitajal puudub korralduse vaidlustamiseks kaebeõigus; 2) XXX ja XXX elamud ei moodusta ehitiste kompleksi ning erinevad on ka hoonete omandisuhted, mistõttu on ühtse teenindusmaa määramine põhjendamatu; 3) kaebuse esitaja väide ärakuulamata jätmisest on ebaõige. Kohus võtab järgnevalt seisukoha kaebuse esitaja kaebeõiguse kohta (I); hindab, kas Tallinna Linnavalitsuse korraldus, jätta ehitistele ühine teenindusmaa määramata, on ka sisuliselt õiguspärane (II) ning uurib viimaks, kas kaebuse esitaja jäeti haldusmenetlusse kaasamata (III). I Kaebuse esitaja kaebeõigus
  8. Vastustaja on seadnud kaebuse esitaja kaebeõiguse kahtluse alla kõigepealt seetõttu, et kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, mis kinnitaks, et ta on XXX kahe korteri omanik ning seejärel ka seetõttu, et kaebusest ei selgu, et vaidlusalune korraldus välistaks kaebuse esitaja võimaluse erastada maad hoone XXX juurde maareformiseaduses ning eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Kuigi kohus möönab, et haldusasja materjalide juurest puuduvad ostu-müügilepingud, millest nähtuks J. T.- le korterite vallasasjadena võõrandamine ja omandiõiguse üleminek, on kohus seisukohal, et vastustaja väide kaebuse esitaja kaebeõiguse puudumise kohta seetõttu, et ta ei ole tõendanud, et talle kuuluvad XXX elamus kaks korterit, on otsitud. Asjaolu, et J. T.- le kuulub XXX elamus, ehitisregistri kood XXXX, kaks korterit, kinnitavad kaudselt 07.05.2007, 01.09.2005 ja 15.06.2011 ehitisregistri väljavõtted (XXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk. 179, 203 ning toimiku lk. 178); samuti kaebuse esitaja ja Tallinna Linnavalitsuse vaheline kirjavahetus seoses teenindusmaa määramisega ning Tallinna Ringkonnakohtu
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr. 3-07-1468 (otsuse p 1, toimiku lk. 17). Vastavalt 6 HKMS § 17 lõikele 1 hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Riigikohtu halduskolleegium on eeltoodud sätte tõlgendamise osas erinevates lahendites väljendanud seisukohta, et reeglina ei vaja asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, kui sellest võtavad osa samad menetlusosalised, uuesti tõendamist. Ühes protsessis juba tuvastatud asjaolusid ei ole haldusprotsessis vaja enam täiendavalt tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui protsessiosalised sellised asjaolud haldusprotsessis vaidlustavad või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, võib halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt sellised asjaolud ümber hinnata (vt 04.11.2002 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-47-02, p 10; 17.02.2005 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-94-04, p 22 ning 20.10.2005 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-34-05, p 7). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolu ümberhindamiseks mõjuv põhjus puudub. Arvestades eeltoodud tõendeid kogumis ning asjaolu, et vastustaja ei ole ei varasemas haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses J. T. korterite omandiõigust kahtluse alla seadnud, loeb kohus tuvastatuks, et J. T. on XXX elamus asuva kahe korteri omanik.
  11. Vastustaja on ka seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole piisavalt selgitanud, kuidas rikub vaidlusalune korraldus tema õigust osaleda XXX juurde määratava maa erastamisel maareformiseaduses ning eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vaidlustatud korraldus ei piira kaebuse esitaja maa erastamise õigust, kuid erinevalt vastustajast leiab kohus, et korraldus võib piirata kaebuse esitaja maa erastamise ulatust. Õige on kaebuse esitaja väide selle kohta, et XXX ja XXX aadressidega kolm hoonet paiknevad ajalooliselt ühisel maakasutusel. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kaardilegendilt (XXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk 181) ning Tallinna Maa-ameti vara tagastamise osakonna 04.05.2007 õiendist nr. 11868 (Ibid, lk. 182) koos sellele lisatud kaardi väljavõttega (Ibid, lk. 187) ilmneb, et XXX elamud (tähistatud kui PE ja 2KE), samuti XXX elamu (tähistatud kui 2PE) asuvad endisel õigusvastaselt võõrandatud kinnistul nr. k-349b, mistõttu ehitistel on olnud ajalooliselt ühine maakasutus. Kohus möönab, et õigustatud subjekti

§ 6

lõikes 1 sätestatud õigus nõuda maa tagastamist endisaegsetes piirides ei laiene õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate ehitiste omanike erastamistaotlustele. Ka sätestab

§ 6

lg 33, et õigusvastaselt võõrandatud maal asuva teisele isikule kuuluva ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel ei lähtuta maaüksuste õigusvastaselt võõrandamise aegsetest piiridest. Seega ei ole kohalik omavalitsus kohustatud lähtuma ehitiste teenindamiseks vajaliku maatüki kindlaksmääramisel õigusvastaselt võõrandatud maa endisaegsetest piiridest. Kuigi ehitiste varasem ühine maakasutus ei oma seega maa erastamisel õiguslikku tähendust, on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmine käesolevaks ajaks faktiliselt kaasa toonud olukorra, kus tagastamata jäetud maa on seni kinnistusraamatu ja Maa-ameti kaardiserveri andmebaasist nähtuvalt kolmandate isikute huvides katastriüksusteks ning kinnistuteks moodustamata. Seega on vaidlusalust maad põhimõtteliselt võimalik määrata XXX ja XXX ehitiste juurde teenindamiseks vajaliku maana. Kuivõrd XXX ja XXX ehitised asuvad suhteliselt lähestikku, võib XXX ehitisele ostueesõigusega ebaproportsionaalselt suure või ebamõistlikes piirides maa-ala teenindusmaaks määramine kahjustada kaebuse esitaja huve XXX ehitisele piisavas ulatuses ja piiridega teenindusmaa määramiseks, mistõttu on kaebuse esitajal kaebeõigus korralduse vaidlustamiseks. Kaebuse esitaja kaebeõigust on tunnustanud ka Tallinna Ringkonnakohus

  1. juuni
  2. a. otsuses asjas nr. 3-07-
  3. II Vaidlustatud korralduse õiguspärasus
  4. Kaebuse esitaja peab korraldust õigusvastaseks põhjusel, et kohalik omavalitsus ei kaalunud endisel kinnistul paiknevatele ehitistele ühise maakasutuse määramist, kuna korralduses puudub motivatsioon kaebuse esitaja ettepanekuga ehitistele ühise teenindusmaa määramiseks arvestamata 7 jätmise kohta. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lõike 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Vastavalt HMS § 56 lõikele 2 tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. XXX ehitise teenindusmaa piiride ja suuruse määramine on vaieldamatult kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et vaidlustatud korraldus ega selle seletuskiri ei sisalda kaalutlusi selle kohta, miks Tallinna Linnavalitsus XXX ja XXX ehitistele ühist maakasutust ei määra. Riigikohtu halduskolleegium on üldjuhul pidanud haldusakti tühistamise aluseks haldusakti nõuete kohaselt põhjendamata jätmist, mistõttu akti sisuline õiguspärasus ei ole kohtus kontrollitav (22.05.2002 otsus asjas nr. 3-3-1-14-00, p 5; 17.10.2007 otsus asjas nr. 3-3-1-39-07, p 13; 15.01.2009 otsus asjas nr. 3-3-1-87-08, p 19; 17.09.2008 otsus asjas nr. 3-3-1-39-08, p 10; 31.05.2011 otsus asjas nr. 3-3-1-85-10, p 44). Samas sätestab HMS § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ka on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et erandlikes olukordades, kus haldusorgan peaks igal juhul sama sisuga haldusakti uuesti välja andma, ei pruugi akti tühistamine selle põhjenduste puudulikkuse tõttu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt olla põhjendatud (05.11.2008 otsus asjas nr. 3-3-1-49-08, p 11; 15.10.2009 otsus asjas nr. 3-3-1-57-09, p 13; 31.05.2011 otsus asjas nr. 3-3-1-85-10, p 44). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist sellise erandliku olukorraga, kus kohalikul omavalitsusel puudus võimalus kaaluda ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramist lähtuvalt ehitiste senisest ühisest maakasutusest.
  5. Kohus nõustub vastustajaga selles, et XXX ja XXX ehitised ei moodusta omavahel lahutamatult seotud ehitiste kompleksi ning erinevad on ka ehitiste omandivormid. Kui XXX ehitis on AS Kodu Grupp ainuomandis, siis XXX kahes ehitises paiknevad erinevatele isikutele kuuluvad korterid. Selliste korterite senise omandivormi säilitamiseks ei ole võimalik erastada XXX kahe ehitise juurde ostueesõigusega maad viisil, nagu see on võimalik XXX ehitise puhul.

§ 20

lg 3 sätestab, et kui elamus vallasasjana omatava eluruumi või mitteeluruumi juurde ei ole iseseisva kinnistu moodustamine maakorralduse nõuetest või ehitustehnilistest tingimustest tulenevalt võimalik või otstarbekas, on eluruumi või mitteeluruumi omanikul õigus saada maa omanikuks eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Vastavalt EES §-le 211 on eluruumi vallasasjana omaval isikul õigus saada korteriomandi omanikuks. Korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 1 kohaselt on korteriomand omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Vastavalt KOS § 1 lõikele 2 on kaasomandi esemeks maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis KOS § 2 lõike 2 järgi ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Kohus möönab, et põhimõtteliselt on võimalik XXX ja XXX ehitiste ja nende teenindamiseks määratava maatüki baasil moodustada ka korteriomandid, moodustades esmalt kõiki ehitisi teenindava ühise kinnisasja. KOS § 3 lõike 1 kohaselt võib korteriomanditeks jagada kinnisomandi, mille ese on maatükk koos sellel oleva või ehitatava ehitisega. Sealjuures tuleb tähele panna, et KOS § 3 lg 2 kohaselt võib korteriomanditeks jagada üksnes kogu kinnisomandi. Samas peab kohus vajalikuks märkida ka seda, et kuivõrd XXX ja XXX ehitised ei moodusta omavahel lahutamatult seotud ehitiste kompleksi ning XXX ehitisel on ainuomanik, on viimasel õigus ehitise juurde maad erastada maareformi seaduse alusel.

§ 22

lõige 1 sätestab, et ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellel on õigus maad osta ehitise omanikuna. Ehitise omanikuna ostueesõigusega 8 maa erastamiseks on AS-l Kodu Grupp õigus olenemata teiste XXX ehitistes vallasasjadena kortereid omavate isikute arvamustest ehitistele teenindusmaa määramise viisi otstarbekuse kohta. Ühise kinnisomandi moodustamiseks ning selle korteriomanditeks või ka reaalosadeks jagamiseks on seega vajalik kõigi XXX ja XXX elanike nõusolek. Haldusasja materjalidest ilmneb, et XXX ja XXX elanike vastav nõusolek puudub.

  1. XXX katastriüksuse moodustamise toimikust ilmneb, et XXX omanik AS Kodu Grupp on esindajate vahendusel korduvalt avaldanud soovi, erastada ostueesõigusega XXX ehitise alune ja ehitise teenindamiseks vajalik maa ning palunud moodustada talle kuuluva ehitise juurde iseseisev kinnistu. Samuti on AS Kodu Grupp selgesõnaliselt väljendanud, et ühise krundi moodustamist ja korteriomandite seadmist omanik ei soovi (vt 15.12.2005 kiri Tallinna Linnavalitsusele, XXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk. 92-93; 27.01.2010 kiri Tallinna Linnavaraametile, lk. 6465). Toimiku materjalidest selgub ka, et 18.02.2010 Tallinna Linnavaraametis toimunud nõupidamisel otsustas AS Kodu Grupp siiski hoolimata eelnevast vastuseisust pidada teiste omanikega läbirääkimisi ühe tervikkrundi moodustamiseks koos eraldi kasutuskordade kokkuleppimisega. Omavaheliste läbirääkimiste tulemused tuli Linnavaraametile esitada hiljemalt
  2. märtsiks 2010 (Ibid, lk. 58). Sellega seoses on AS Kodu Grupp saatnud
  3. märtsil 2010 kaebuse esitaja esindajale kirja, milles soovitakse enne ühise krundi määramise piiriettepaneku koostamist sõlmida kõigi kaasomanike vahel notariaalne kokkulepe, milles kinnitatakse kaasomanike soovi jaotada tekkiv kinnistu maa erastamise järel reaalosadeks ja seada korteriomandid ning määratakse kindlaks ka reaalosadeks jaotamise põhimõtted (Ibid, lk. 57). AS Kodu Grupp
  4. aprilli 2010 kirjast Tallinna Linnavaraametile nähtub, et eeltoodud AS Kodu Grupp ettepanek jäi kaebuse esitaja poolt vastuseta, mistõttu ei pidanud AS Kodu Grupp ühise krundi moodustamise osas kokkuleppe saavutamist reaalseks (Ibid, lk. 56).
  5. aprillil 2010 on Tallinna Linnavaraametile laekunud ka kolmandate isikute V. K.’i, R.’i ning AS Kodu Grupp esindaja ühine avaldus, milles jäävad kõik eeltoodud allakirjutanud isikud seisukohale, et nad soovivad igale XXX maaüksusel asuvale hoonele eraldi teenindusmaa määramist (Ibid, lk. 53). Arvestades asjaolu, et korralduse adressaadiks oli XXX omanik ning viimane taotles ehitise juurde iseseisva teenindusmaa määramist, milline tema õigus tuleneb

§-dest 22 lg 1 ning 221 lõikest 6 ning asjaolu, et XXX ja XXX ehitiste omanikud ei jõudnud kokkuleppele ehitiste reaalosadeks jagamises ja korteriomandite seadmises, ei saanud vastustaja AS-le Kodu Grupp kuuluva ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamisel täiendavalt kaaluda vaidlusalustele ehitistele ühise teenindusmaa määramist. Kuna vastustajal kaalutlusõigust XXX ja XXX elanike kokkuleppe puudumise tõttu sisuliselt ei olnud, ei pea kohus menetlusökonoomia kaalutlustel võimalikuks korraldust vaid motivatsiooni esitamata jätmise tõttu tühistada, kuna ka asja uuel otsustamisel puuduks kohalikul omavalitsusel võimalus määrata XXX ja XXX ehitistele kasutamiseks ühine teenindusmaa.

  1. Kaebuse esitaja heidab vastustajale ette, et XXX katastriüksuse moodustamise käigus ei koostatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanekut. Kohus kaebuse esitaja etteheitega ei nõustu. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr. 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p 13 alapunkti 2 kohaselt juhul, kui ostueesõigusega erastamisele kuulub ehitise teenindamiseks vajalik maa, määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks Vabariigi Valitsuse
  2. juuni
  3. a. määrusega nr. 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korras“ (Kord) sätestatud kohaselt. Kord eristab ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel järgmisi menetlusetappe: 1) kohaliku omavalitsuse ametnik või organ koostab ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil (plaanil) (p 7); 2) vastav ettepanek saadetakse isikule, kelle omandis on ehitis, mille teenindamiseks vajalikku maad määratakse, maa tagastamise õigustatud subjektile või mitme ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korral 9 igale taotlejale (p-d 8, 10); 3) ettepaneku saanud isikutel on võimalus esitada motiveeritud vastuväiteid ettepanekule (p 9); 4) ehitise omanik tellib ehitise teenindamiseks vajaliku maa katastriüksuse moodustamise (p 11); 5) kohaliku omavalitsuse organ määrab oma otsusega ehitise teenindamiseks vajaliku maa (p 12). Korrast tuleneb seega, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek koostatakse enne katastriüksuse moodustamisele asumist, mitte katastriüksuse moodustamise käigus, nagu leiab kaebuse esitaja. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga ka selles, et käesolevas haldusmenetluses ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanekut ei koostatud. XXX katastriüksuse toimikust nähtuvalt koostati XXX teenindamiseks vajaliku maa määramise ehk krundi piiride ettepanek 20.10.2009 (toimiku lk. 71, 32, 33). Ajaliselt varem, 30.09.2009, on koostatud ka XXX ja XXX teenindusmaa määramise skeem, millel märgitud XXX teenindusmaa piirid 20.10.2009 koostatud krundi piiride ettepanekul märgitud piiridest oluliselt ei erine (projekt 30.09.09, XXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk. 142). Korra p 7 kohaselt tuleb ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek koostada võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil (plaanil). Kaardil (plaanil) peavad olema märgitud ehitis, mille teenindamiseks vajalikku maad määratakse, teenindusmaa piirid, ettepaneku koostamise kuupäev ja ettepaneku koostaja allkiri. Korra p 10 kohaselt võib samal kaardil (plaanil) koostada mitme ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku. Sellisel juhul antakse igale taotlejale nimetatud ettepaneku koostaja poolt allakirjutatud ettepaneku koopia. Kohus on seisukohal, et 20.10.2009 koostatud krundi piiride ettepanek vastab Korra p-de 7 nõuetele. Seega on kaebuse esitaja väide ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku koostamata jätmise kohta väär.
  4. Ühtlasi leiab kaebuse esitaja, et XXX katastriüksuse moodustamise käigus koostati piiriprotokoll alles pärast korraldusega teenindamiseks vajaliku maa määramist. Kaebuse esitaja arvates on nimetatu vastuolus Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr. 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ punktis 12 ja maakatastriseaduse § 20 lõigetes 51 ja 52 sätestatuga. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et maamõõdufirma ei koostanud XXX piiriprotokolli enne vaidlustatud korraldusega ehitisele teenindusmaa määramist. Seda tõendab AS Elisor 18.03.2011 kiri nr. 5 kaebuse esitajale (toimiku lk. 52), mis on koostatud pärast vaidlustatud korralduse andmist ning milles selgitatakse, et AS Elisor poolt on teostatud XXX katastriüksuse moodustamine ning palutakse J. T. esindajat ilmuda
  5. märtsil
  6. a. piiriprotokolli allkirjastamisele; samuti XXX piiriprotokoll (toimiku lk. 225), millelt nähtub selle allkirjastamine pärast vaidlustatud korralduse andmist. Vastavalt

§ 221

lõikele 6 määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid

§ 75. ja 51.

lõikes sätestatud alustel. Vastavalt

§ 7

lõikele 5 määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata. Maakatastriseaduse (MaaKatS) § 20 lõikest 51 tuleneb, et kui maaüksuse piir määratakse vastavalt

§ 75. lõikele või § 221 6.

lõikele, koostab kohaliku omavalitsuse volitatud esindaja või vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik looduses piiriprotokolli, millele kirjutavad alla maa taotleja ja piirinaabrid. Kui piiriprotokolli koostamisele kutsutud isik ei ilmu või keeldub piiriprotokollile alla kirjutamast, loetakse katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides. Vastavalt MaaKatS § 20 lõikele 54 on katastriüksuse mõõdistamisel aluseks käesoleva paragrahvi

  1. lõikes nimetatud katastriüksuse moodustamise plaan või kaart ja
  2. lõikes nimetatud piirprotokoll. Kui katastriüksuse mõõdistamisel selgub, et plaanil olev piir ja piiriprotokolliga määratud piir ei lange kokku, võetakse aluseks piiriprotokolliga määratud piir. 10 Korra p 12 kohaselt määrab kohalik omavalitsus pärast katastriüksuse moodustamist oma otsusega ehitise teenindamiseks vajaliku maa. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et MaaKatS § 20 lõikest 54 koosmõjus Korra p-ga 12 järeldub, et piiriprotokoll tuleb koostada enne katastriüksuse moodustamist ning kohaliku omavalitsuse otsusega ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist. Käesoleval juhul on seda nõuet rikutud. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. MaaKatS § 20 lõike 54 kohaselt võib piiriprotokolliga määratud piir mõjutada katastriüksuse mõõdistamisel katastriüksuse piire juhul, kui plaanil olev piir ja piiriprotokolliga määratud piir kokku ei lange. Andmed sellise asjaolu ilmnemise kohta piiriprotokolli allkirjastamisel piiriprotokollist nähtuvalt puuduvad. Piiriprotokolli lisaks on AS Elisor poolt 30.07.2010 koostatud katastriüksuse plaani töö nr. G-061-
  3. Nimetatud katastriüksuse plaanile tugineb ka vaidlustatud korraldus. Kaebuse esitaja ei ole käesolevas haldusasjas väitnud katastriüksuse plaanil ja piiriprotokollis määratud piiri lahknevust. Seega, kuivõrd katastriüksus loetakse kohaliku omavalitsuse määratud piirides moodustatuks ka juhul, kui piiriprotokolli koostamisele kutsutud isik ei ilmu või keeldub piiriprotokollile alla kirjutamast, ei saanud piiriprotokolli ettenähtust hilisem koostamine ja allkirjastamine vaidlustatud korralduse seaduslikkust sisuliselt mõjutada. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et piiriprotokolli allkirjastamisel on viibinud J. T. esindaja ning kohapeal märkusi ei esitatud. Seetõttu puudub kohtul alus lugeda vaidlustatud korraldust vaid piiriprotokolli hilisema koostamise tõttu õigusvastaseks. III Kaebuse esitaja haldusmenetlusse kaasamine
  4. Kaebuse esitaja möönab, et talle edastati
  5. novembril 2009 30.09.2009 kuupäeva kandev projekt teenindusmaa määramise kohta, mis sisuliselt kattub praeguse lahendusega, kuid leiab, et vastustaja oleks pidanud kaebuse esitajat informeerima sellest, et ta kavatseb määrata XXX teenindamiseks vajaliku maa erinevalt kaebuse esitaja taotlusest ja vastavalt kaevatavale haldusaktile lisatud plaanile. Ka leiab kaebuse esitaja, et tema huve ei ole sisuliselt kaalutud ning on arvestatud vaid XXX hoone omaniku huvidega. Vastustaja pidi enne kaevatava haldusakti andmist andma kaebuse esitajale võimaluse esitada haldusakti kohta oma seisukoht. Kaebuse esitajale ei ole ka teada, kas kohalik omavalitsus kavatseb määrata XXX ehitistele ühise krundi või mitte ja kas kavatsetakse taotleda ehitiste juurdepääsuks vajalikku maad munitsipaalomandisse.
  6. Kõigepealt peab kohus vajalikuks märkida, et käesoleval juhul lahendas vastustaja XXX elamu omaniku taotlust ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Seega tuleb maa ostueesõigusega erastamise menetluses menetlusosaliseks pidada eelkõige XXX elamu omanikku, kellele tuleb vastavalt HMS § 40 lõikele 1 tagada võimalus esitada enne haldusakti andmist kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Arvestades samas XXX ja XXX ehitiste suhtelist lähedust ja ajaloolist kokkukuuluvust, mis tõi kaasa ehitiste varasema ühise maakasutuse ning asjaolu, et kaevatava haldusakti tagajärjel ei ole kaebuse esitaja eesmärk – erastada maad XXX ja XXX ehitiste juurde ühise krundina – saavutatav, pidi vastustaja enne kaevatava haldusakti andmist ära kuulama ka XXX ja XXX elanike seisukohad. Ehitiste erinevaid omandivorme arvestades sai see eelkõige seisneda XXX ja XXX elanikele võimaluse andmises omavahel ühise maakasutuse osas kokku leppida. Kohus märgib, et kaebuse esitajal puudus subjektiivne õigus nõuda XXX ja XXX ehitiste juurde ostueesõigusega maa erastamist õigusvastaselt võõrandatud kinnistu endistes piirides.

§ 6

lg-st 33 tuleneb selgelt, et õigusvastaselt võõrandatud maal asuva teisele isikule kuuluva ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel ei lähtuta maaüksuste õigusvastaselt võõrandamise aegsetest piiridest. Kuigi kohalikul omavalitsusel on reeglina teenindusmaa määramisel avar kaalutlusruum, tuleb nentida, et 11 käesoleval juhul oli Tallinna Linnavalitsusel võimalus kaaluda XXX ja XXX ehitistele ühise maakasutuse määramist vaid juhul, kui ehitise omanikud saavutavad kokkuleppe ehitiste reaalosadeks jagamises ja korteriomandite seadmises.

  1. XXX katastriüksuse moodustamise toimiku materjalidest nähtub, et Tallinna Linnavaraamet on kaebuse esitajat informeerinud nii XXX kui ka XXX krundipiiride ettepanekutest. Tallinna Linnavaraameti 20.11.2009 kirjaga nr. 4.2-1/6454 teavitati kaebuse esitajat 30.09.2009 koostatud teenindusmaa määramise skeemist, mille järgi on moodustatud XXX, XXX ja munitsipaalmaa krundid. Ühtlasi selgitati kaebuse esitajale maa-ala kolmeks krundiks jagamise kaalutlusi (kiri XXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk. 122 ja skeem lk. 142) ning anti tähtaeg XXX krundipiiride ettepanekule vastuväidete esitamiseks. Kaebuse esitaja esitas
  2. detsembril 2009 XXX krundi piiride ettepanekule vastuväited (Ibid, lk. 102-104) ning omapoolse piiriettepaneku XXX krundile (Ibid, lk. 105). Tallinna Linnavaraameti 04.02.2010 kirjast nr. 4.2-5/664 (viidatud toimiku lk. 82) kaebuse esitajale nähtub, et kuivõrd XXX maaüksusel asuvate ehitiste omanikud varem neile esitatud krundi piiride ettepanekuga nõus ei olnud, kutsus kohaliku omavalitsuse vastutav töötaja XXX ja XXX piiride määramiseks kokku ehitiste omanike koosoleku. Tallinna Linnavaraametis 18.02.2010 toimunud nõupidamise protokolli kohaselt pidid ehitiste omanikud läbirääkimisi kokkuleppe saavutamiseks ühiskrundi moodustamiseks jätkama ning teavitama kohalikku omavalitsust läbirääkimise tulemustest hiljemalt
  3. märtsiks 2010 (XXX katastriüksuse moodustamise toimiku lk. 58). Nõupidamisest on protokollist nähtuvalt osa võtnud ka kaebuse esitaja esindajad. XXX katastriüksuse toimikust nähtub, et AS Kodu Grupp tegi kaebuse esitaja esindajale kompromissi saavutamiseks XXX ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks 22.03.2010 ka kompromissiettepaneku (lk. 57). Toimiku materjalidest ei nähtu samas, et kaebuse esitaja esindaja oleks AS Kodu Grupp
  4. märtsi 2010 kirjale vastanud, esitanud Tallinna Linnavaraametile uusi seisukohti ja taotlusi või teinud muid püüdlusi ehitiste omanike vahelise kokkuleppe saavutamiseks. Toimiku materjalidest ilmneb ka see, et XXX korterite omanikud V. K. ja R. M., samuti AS Kodu Grupp esindaja on olnud ühise krundi moodustamise vastu (Ibid, lk. 53). Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kohaliku omavalitsuse antud tähtajaks ei olnud ehitiste omanikud ehitiste reaalosadeks jagamise osas korteriomandite seadmiseks kokkuleppele jõudnud, ei olnud kohalikul omavalitsusel võimalik kaaluda XXX ja XXX ehitistele ühise teenindusmaa määramist. Asjaolu, et vastustajal puudub võimalus kaebuse esitaja huve arvestades ning teiste XXX ja XXX ehitiste omanike huve eirates määrata ehitistele ühine teenindusmaa, pidi olema ka kaebuse esitaja jaoks ilmne. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja on kaebuse esitaja piisavalt kaasanud XXX ja XXX ühise krundi moodustamise läbirääkimistesse ning andnud talle võimaluse esitada ehitiste teenindusmaa määramise kohta ettepanekuid ja vastuväiteid. Küsimusi selle kohta, kas XXX ehitistele määratakse tulevikus ühine või eraldi teenindusmaad ning kas Tallinna Linnavalitsus soovib osa endisest õigusvastaselt võõrandatud maast munitsipaliseerida, ei saa kohus paraku käesoleva vaidluse raames lahendada. Kuivõrd XXX ehitiste puhul on tegemist ühesuguse omandivormiga, ei ole välistatud ehitistele nii ühise kui ka eraldi teenindusmaa määramine. Samas peab kohalik omavalitsus seejuures põhjalikult kaaluma kõigi ehitistes vallasasjana kortereid omavate isikute õigusi ja huve ning kuivõrd need on käesoleva haldusasja materjalidest nähtuvalt omavahel vastukäivad, oma otsust ka piisavalt põhjalikult põhjendama.
  5. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebuse esitaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. 12 Tiina Pappel kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.