Hageja märgib, et poolte vaheline leping ei näinud ette vilja üleandmist kostja (müüja) asukohas ja seetõttu, isegi kui kostja pani vilja äravedamiseks valmis, ei ole see käsitatav müüja tarnekohustuse täitmisena. 2 Asjaolu, et kostja lasi kauba niiskusesisaldust mõõta 13.01.
Kostjal puudus kohustus korraldada kauba vedu. Vedu oli korraldatud hageja poolt OÜ A & T Tootmine kaudu. Kostja kohustus oli anda kaup üle vedajale, kelle saabumise müüja asukohta korraldas hageja. Kostja leidis, et hageja on põhjendamatult keeldunud kostja poolt pakutud lepingu täitmise vastuvõtmisest, on hageja vastuvõtuviivituses
lg 1 mõistes ning
lg 2 alusel kostja ei vastuta selle eest, et ta ei saanud kaupa õigeaegselt üle anda. Kuna
lg 1 sätestatud kohustuse täitmise nõue on
alusel seatud sõltuvusse vastutusega kohustuse rikkumise eest, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu täitmist ega ka leppetrahvi. Kostja esitas hagejale kauba (odra) üleandmisel arve 21.12.2009. a summas 47 980,80 krooni. Kostja ei ole kunagi esitanud hagejale arvet 26.02.2010.a summas 46 035.54 krooni, mille on kohtule esitanud tõendina hageja- arvel puudub kostja allkiri. Kostja kinnitas, et koostas arve ja esitas selle hagejale 21.12.2009.a ja on müügi ka deklareerinud maksu- ja tolliametis. Kostja leidis, et on põhjendamatu hageja poolt kostja nõude- vilja ostu-müügi hinna tasaarveldamine hageja nõudega intressi ja viivise osas. Kostja hinnangul on ebaselge, millist viivist ja intressi ning millisel alusel tasaarvestus kajastab- hageja ei ole esitanud viivise ja intressi kohta arveid. Täitmata on ka
§-s 198 sätestatud tasaarvestuse formaalsed eeldused, st viidatud tasaarvestuse avaldus on kostjale edastamata, kostja sai selle alles hagimenetluse käigus. Hageja ei ole tõendanud nimetatud avalduse edastamist kostjale. Lisaks ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväited. Kostja leidis, et hagejal puudus kostja vastu igasugune nõue, mida kostja 21.12.2009.a arvega tasaarvestas. Seega on hageja tasaarvestuse puhul täitmata nii selle formaalsed kui materiaalsed eeldused, tasaarvestus on tühine ning tuleb jätta tähelepanuta. Kostja märkis, et lisaks sellele, et hageja nõue on materiaalõiguslikult põhjendamatu, on hageja esitanud oma nõude oluliselt suuremas mahus kui tal selleks oli õigus. Kostja leidis, et hageja on leppetrahvi nõude kaotanud lähtudes
lg2, sest esitas nõude alles hagis, kuigi väidetav lepingu rikkumine leidis aset juba 2009.a lõpus. Hageja on arvestanud kostja poolt 22.
lg 2 p 1 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. Hageja mõõtis odra tarnimisel 21.12.
sätestatud ostja poolt kauba viivitamatu ülevaatamise kohustust ja samuti
sätestatud ostja kohustust teatada mõisliku aja jooksul müüjale kauba lepingutingimustele mittevastamisest. Kostja väitel oli hageja vastuvõtuviivituses ja seetõttu kostja rikkumise eest ei vastuta.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus leiab, et hageja ei olnud vastuvõtuviivituses, kuna ei ole keeldunud kostja poolt talle pakutud kohasest täimisest, kusjuures rõhutada tuleb, sest et täitmine pidi olema kohane, s.o lepingutingimustele vastav. Tõendatud on, et 2009.a detsembris, kui pooled leppisid kokku vilja üleandmise, ei vastanud kaup lepingu tingimustele: lepingus oli kokku lepitud vilja maksimaalseks niiskusesisalduseks 13,5%, kuid üle antud viljas mõõdeti selleks 14,5%. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud hagejale tõendeid selle kohta, et ta viis oma vilja nõuetega vastavusse- et on vilja täiendavalt kuivatanud. Tunnistaja Oxxx Sxxx ütluste kohaselt ta seda kostjalt otse ka küsis ja kostja teatas, et ta vilja üle kuivatanud ei ole. Kostja kinnitas ka kohtule antud ütlustes, et tal vili lihtsalt seisis aidas, midagi sellega muud ei teinud. Samas kinnitas kostja kohtus, et ta teadis hageja pretensioonist kogu aja: „Hageja mulle dokumentidest ei rääkinud midagi, vaid väitis kogu aeg, et mu vili on märg, kuna see üks koorem oli niiske.“. Kohus leiab, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt täiendavaid meetmeid ja ta ei olnud kohustatud aktsepteerima kostja poolt esitatud vilja niiskuse mõõte tulemust 2010.a jaanuarist. Kostja kinnitas oma ütlustes, et hageja esindaja talle ütles, et ei aktsepteeri kostja anda poolt võetud proovi. Tunnistaja Oxxx Sxxx selgitas ütluses, et kostja analüüsi ei aktsepteeritud seetõttu, et selle võtmise metoodika on erinev ja seda ei saa kontrollida- kostja viis vaid kilose koti ja võis selle võtta vaid ühest kohast- sealt kus vili oli kuivem. Tunnistaja väitis, et võttis aprillis ise proovi ja see erines kostja võetud proovist- vili oli ikkagi niiskem kui lubatud. Kostja eitas tunnistaja poolt proovi võtmist- tunnistaja võttis proovi vaid nisust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus siiski, et kostja ei ole teinud kõige vajalikku, et viia oma kaup lepingutingimustele vastavusse ja hagejal oli õigus keelduda kauba vastuvõtmisest.
lg 1 sätestab, et juhul kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Seetõttu ei ole hageja ka vastuvõtuviivituses. Tunnistajate OxxxxSxxx ja LxxVxxx ütlustega on ka tõendatud, et kostjat ei olnud võimalik aeg-ajalt üldse kätte saada. Kostja ütluste kohaselt pakkus ta korduvalt OxxxSxxxxx vilja ära vedamist. Samas tõendavad muud tõendid seda, et kostja ei olnud vaatamata vilja võimalikule liigniiskusele tegelikkuses valmis seda üle andma: tunnistaja Lx Vxxx ütlustest nähtub, et tema, teadmata liigniiskuse probleemist, küsis kostjalt aprillis 2010.a, millal on võimalik viljale järgi tulla, kuid vastust ei saanud. Rapsi tarne kohta oli kostja teatanud, et seda tal ei olnudki plaanis täita. Tunnistaja ütluste kohaselt ei soovinud kostja mingeid kokkuleppeid sõlmida ega lubadusi anda, kurtis vaid oma haigust jms. Hageja pöördus kostja poole kirjalikult sama küsimusega ka 02.06.2010.a meiliga (t lk 21 p), kuna kostja esindaja väitis 31.05.2010.a pankrotihoiatuses, et on valmis vilja üle andma, kuid ka kirjalikule nõudele hageja vastust ei saanud. Kostja ei osanud oma ütluses anda objektiivset selgitust, miks ta keeldus üle andmast lepingus kokku lepitud rapsi- kostja põhjendas keeldumist sellega, et kui hageja ei viinud ära otra, miks 6 pidi siis andma hagejale üle rapsi. Rapsi osas ei ole seega vaidlust selle üle, et kostja hagejale täitmist üldse ei pakkunud. Tunnistaja Lx Vxxx ütlusest selgub, et kostja kinnitas talle 2010.a aprillis, et oli rapsi juba sügisel ära müünud. Kostja väitel oli ta vilja, mis kuulus lepingu alusel üleandmisele, hageja jaoks valmis pannud, kuid hageja ei vedanud seda ära. Seoses kauba üle andmise kohaga märgib kohus järgmist. Lepingu punkti 2 sätestab, et rapsi ja teravilja vastuvõtukohad on Tammsalus, Vahenurmes ja AS Werol Tehased. Ostjal on õigus vastavalt oma äranägemisele lisada juurde vastuvõtukohti. Kui lõplik tarnekoht erineb lepinguga kokkulepitust, hüvitab ostja müüjale transpordikulude vahe, kui selline tekib. Nimetatud sätte põhjal võib järeldada, et kauba tarnimise kohustus oli kostjal, hagejal oli õigus kindlaks määrata tarnimise koht.
lg 1 näeb ette, et kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas, peab müüja asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis panema ja ostjale valmispanekust teatama. Samas sätestab
lg 1 , et lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelises suhtes tekkinud. Hageja OÜ Oilseeds Trade haldusjuht Fxxxxxxxx Txxxx andis kohtuistungil tunnistajana ütlusi poolte tavade ja praktika kohta kauba tarnimisel (tl 110-111). Ta selgitas: „vilja üleandmine toimub tavaliselt kliendi juures, viljaveo puhul tuleb vili laadida kliendi juures autole ja rapsi puhul pidi klient ise viima rapsi kas lattu või laeva. Oilseeds ostab veoteenuse sisse. See on tavaline turureegel. Viljavedu lepitakse kokku telefoni teel, päev ja aeg. On ka lepinguid, et klient transpordib ise, kui soovib. Me pakume paremat hinda talunikele, kui nad toovad ise sadamasse.“ Ta seletas lisaks: „ Meil on tarnelepingud standardsed. Selles ei ole probleemi, et müügilepingus on tarne teisiti kirjas, see ei oma tähtsust. Isegi rapsi puhul kasutavad kliendid meiepoolset transporti ja me esitame siis arve. See on tavapärane praktika meil.“ Sama praktikat kinnitasid ka tunnistaja Oxxx Sxxx ja kostja. Seega arvestades poolte vahel majandustegevuses kujunenud praktikat ei olnud kauba tarnimine kostja kohustus. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ja hageja nõue leppetrahvi osas on põhjendatud. Teravilja müügilepingu punkt 7.1 sätestab, et juhul kui müüja ei täida oma lepingulisi kohustusi lepingus või selle lisades kokkulepitud koguste ega tähtaegade suhtes, on ostjal õigus nõuda leppetrahvi 15 % täitmata lepingu mahust ja asenduskauba hinnavahe hüvitamist.
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja kinnitas, et oli leppetrahvi kokkuleppest teadlik. Samas sätestab
lg 2, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas leppetrahvi nõude hagivalduses, mille esitas kohtule 06.09.2010.a. Kostja poolt toimus lepingu rikkumine 2009.a lõpust 2010.a alguses. Viimased sisulised püüded kokku leppida kostja poolt lepingu täitmist olid 2010.a aprillis-juuni alguses: tunnistajate LxxVxxx ja Oxxx Sxxx ütlused. Seega oli hagejale 2010.a aprilli lõpuks saanud selgeks, et kostja omapoolset kohustust ei täida. Kohus leiab, et kolm kuud hiljem esitatud leppetrahvi nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, seda eriti olukorras, kus kostja poolne lepingu mittenõuetekohane täitmine oli teada juba 2010.a alguses. Kohus asub seisukohale, et kuigi hagejal on olemas sisuliselt leppetrahvi nõue, on ta lähtuvalt
Seega tuleb leppetrahvi nõue jätta rahuldamata. 7 2. Väetise müügilepingust tulenevad nõuded Hageja nõuab kostja põhivõlga väetise eest summas 130 272 krooni (8325,90 eurot) ja viivist põhivõla ulatuses summas 130 272 krooni (8325,90 eurot). Võlaõigusseaduse (
) § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on kostjale kauba üle andnud. Vastavalt lepingu punktile 4 kohustus kostja tasuma kauba eest hiljemalt 15.10.2009.a. Kostja tähtaegselt väetise eest ei tasunud. Kostja on tasunud hagejale väetise eest järgmiselt: 22.04.2010.a 50 000 krooni (tl 44) ja 06.07.2010.a 31 350 krooni (tl 45), kokku 81 350 krooni.
lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 1 näeb võlgnikupoolse kohustuste rikkumise puhul õiguskaitsevahendina ette võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult muu hulgas kohustuste täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Hageja on esitanud nii kohustuse täitmise kui viivise nõude. Vastavalt
lg 1 on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on väetise müügilepingu punktis 4.5 leppinud kokku, et müüjal on õigus nõuda ostjalt viivist, viivise määr on 0,5 % tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest (tl 14). Nõude summast arvestades on viivise suuruseks 651.36 krooni päevas. Puudub vaidlus, et kostja tasus esimese makse 50 000 krooni alles 22.04.2010.a, s.o rohkem kui kuus kuud pärast maksetähtaega. Seega oli tal nimetatud päevaks tekkinud kohustus tasuda viivist 189 päeva eest, kokku 123 107.04 krooni. Kostja on maksekorraldustel (tl 44 ja 45) 50 000 krooni ja 31 350 krooni ülekandmisel märkinud selgitusse "väetis". Seega on kostja määranud, et tasutav summa läheb väetise müügilepingu järgi saadus väetise müügihinna katteks. Samas on pooled on lepingu punktis 4 kokku leppinud, et juhul, kui ostjal on müüja ees maksetähtaega ületanud rahalised kohustused tasumata müügihinna, intressi ja/või viivise näol, kustutatakse ostjalt laekunud makse arvelt kõigepealt sissenõutavaks muutunud viivise summa, seejärel intress ja viimasena tasutud müügihind. Kohus leiab, et kohustuste täitmise järjekorra määramisel tuleb lähtuda lepingust, sest see on sõlmitud mõlemapoolselt.
lg 1 kohaselt, kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha ja rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud. Seega oli hagejal müüjana õigus arvestada kostja poolt tasutud summa sissenõutavaks muutunud viivise katteks. Kuna tasutud summa 50 000 krooni ei katnud ka kogu kogunenud viivuse summat, siis jäi põhivõlg täies ulatuses täitmata ja sellelt võis jätkuvalt arvestada viivist. Kuna ka kostja poolt 06.07.2010.a tasutud 31 350 krooni ei katnud selleks ajaks kogunenud viivise summat, on kogu põhivõlg hagi esitamise ja ka lahendi tegemise seisuga endiselt tasumata. Lähtudes
lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja 208 lg 1 on hageja nõue põhivõla tasumiseks summas 130 272 krooni (8325,90 eurot) põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja on olnud põhivõla tasumisega viivituses 20.04.2011.a (hageja poolt nõude suurendamise päev) seisuga 552 päeva (2009.aastal 77 päeva, 2010.- a 365 päeva ja 2011.aastal 110 päeva). Kokku on kostja viivis nimetatud perioodil 359 550.72 krooni, millest kostja on tasunud 81 350 krooni. Hagejal oli seega nõudeõigus viivisele summas 278 200.72 krooni. 8 Kostja esitas ka vastuväite, et vastavalt 2010.a kevad-suvel hageja esindajaga sõlmitud kokkuleppele on tal kõik kohustused hageja ees täidetud. Kostja väitis, et ta täitis lepingu vastavalt suulisele kokkuleppele, tasudes hagejale väetise eest 22.04.
§-ile 198, mille järgi aga toimub tasaarvestuse tegemine teisele poolele avalduse tegemisega. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei ole põhjendatud. Antud juhul ei ole tegemist tasaarvestusega
mõistes vaid summade arvestamisega erinevate nõuete katteks, s.o kohustuste täitmise järjekorra kindlaks määramisega (
): kostjal oli 2010 kevadel täitmata kaks kohustust: tasumata väetise ostuhind ja tekkinud kohustus tasuda viivist põhinõude mittenõuetekohase täitmise eest. Pooled olid sõlminud kokkuleppe selle kohta, millises järjekorras kohustused täidetakse lepingus ning see ei eeldanud täiendava avalduse esitamist hageja poolt kostjale. Samuti on hageja tasaarvestanud ka enda poolt teravilja ostulepingu alusel kostjale tasumisele kuuluvad summad kostjal tasumisele kuuluva viivisega.
lg 1 näeb ette, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestataval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Väetise müügilepingu punkt 4.7 sätestab, et müüjal on õigus tasaarvestada ostja rahalised kohustused müüja rahaliste kohustustega, mis tulenevad teistest müüja ja ostja vahel sõlmitud lepingutest. Nimetatud tasaarveldusele ei ole kostja esitanud muid vastuväiteid kui vaid summa osas, sest hageja on kostja hinnangul tasaarvestanud väiksema summa kui tal kostjale tegelikult tasuda tuli. Teravilja müügilepingu alusel kohustus kostja müüma hagejale teravilja (suvirapsi 50 tonni +/- 10 % ja otra 200 tonni +/- 10 %). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on nimetatud lepingu alusel vastu võtnud vaid ühe koorma otra (tl 40, 41). Pooled vaidlevad selle üle, milline oli summa, mille hageja teravilja eest kostjale tasuma pidi. Nimelt on kostja 21.12.2009.a koostatud teravilja eest hagejale arve summas 39 984 krooni, koos käibemaksuga 47 980,80 krooni, kauba koguseks 28560 kg, hinnaks 1.40 kr/kg(tl 42). Hageja esitas kohtule arve, mis kandis kuupäeva 26.02.2010 (t lk 79): esitajaks märgituid Axx Mxxxxx FIE, kauba nimetus söödaoder, kogus 28417 kg, hind 1,35 kr/kg, kogusumma koos käibemaksuga 46 035.54 krooni. Kahe arve erinevus on 1945.26 krooni, koguste vahe aga 143 kg. 9 Kostja ütluste kohaselt ei ole tema nimetatud arvet koostanud, tunnistaja Oxxx Sxxx ütluste kohaselt koostaski arve hageja raamatupidamine kas tema enda või logistiku andmete alusel ning tunnistaja kinnitas, et viis arve kostjale, kes sellele ka alla kirjutas. Kostja kahtles, et 26.02.2010.a arvel on tema allkiri, kuid tõendeid selle kohta, et allkiri ei ole tema oma ei esitanud. Kohus võrdles visuaalselt nimetatud arvel esitajana märgitud allkirja kostja poolt mõlemal lepingul oleva allkirjaga ja tavavaatlusel on need väga sarnased. Kohus leiab, et kostja on siiski allkirjastanud esitajana 26.02.2010.a arve, millega on ta arvel olevad andmed: kogus, hind, lõpphind ja ka heaks kiitnud. Veosaatelehelt vilja kogust ei nähtu, on vaid brutokaal. Tunnistaja Oxxx Sxxx selgitas kohtuistungil ka seda, millisel moel andmed müüjatele, kes arved koostavad, esitatakse ja kuidas toimus see kostja puhul: tavapäraselt annab logistik pärast vilja kontrollimist ja kaalumist müüjale meili teel teada koguse, hinna jm andmed, mille alusel koostab müüja arve. Kostjal meiliaadressi pole, mistõttu talle teatati telefoni teel vaid kogus. Samas ei teadnud kostja seda, palju oli vilja prahisus. Koguse osas teavitamist telefoni teel kostja kinnitab Saatelehelt nähtub, et prahisus on 1,5%. Lepingus on kokku lepitud, et prügisus võib söödaodra puhul olla 1% ja lisana on märgitud, et üle baasnäitaja osa arvestatakse kogusest maha. Võrreldes kahel arvel oleva koguse erinevust, ongi koguste vahe 0,5%- sellises määras ületas kostja vilja prügisus lepingus lubatud prügisuse määra. Millisel kokkuleppe alusel on kummaski arves märgitud teravilja hind, ei suutnud kumbki poolt kohtule tõendada. Lepingus konkreetset hinda kokku lepitud ei ole: p 5.2 on märgitud, et hinnaks on turuhind leppides kokku tarnetingimused, lähtudes teravilja baaskvaliteedist. Tunnistaja OxxxxSxxx märkis, et vili võis olla halb. Kohus leiab, et kostja on 26.02.2010.a arvet allkirjastades aktsepteerinud sellel olevat vilja hinda. Sega loeb kohus kostja poolt tarnitud vilja hinnaks 46 035.54 krooni. Kohus tagastab kostjale koos lõppseisukohtadega esitatud 2009.a detsembrikuu käibedeklaratsiooni, kuna kohus keeldus juba istungil selle asja juurde võtmisest põhjusel, et tõend ei lahenda vastuolu kahe arve vahel. Kohus märgib, et kostja ilmselt deklareeris maksuja tolliametile tulu ebaõigesti, sest ei olnud teadlik õigest kaubakogusest ja hinnast. 3. Kokkuvõte Kõike eeltoodust arvestades, asub kohus seisukohale, et hageja nõue leppetrahvi tasumiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue tasumata põhivõla ja viivise tasumiseks tuleb rahuldada täies ulatuses: tasumata põhivõlg on 130 272 krooni. Kogu võlgnevuse perioodil on arvestatud viiviseks kokku 359 550.72 krooni, millest kostja on tasunud 81 350 krooni. Hageja on tasaarveldanud viivisega ka oma kohutuse vilja ostuhinna osas summas 46 035.54 krooni. Hagejal oli seega nõudeõigus viivisele summas 232 165.18 krooni. Hageja on vähendanud viivise nõuet põhivõlani ja palus välja mõista viivise summas 130 272 krooni (8325.90 eurot). Kohus leiab, et viivise nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele nimetatud suuruses. Kohus jätab lähtudes TsMS § 445 lg 2 jõusse kohtu 07.09.2010.a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kuni kohtuotsusega pandud kohustuse täitmiseni kostja poolt. Hageja taotlust hagi tagamise tühistamiseks ei esitanud. Menetluskulude jaotus Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Hageja on tasunud riigilõivu 22950 krooni (t lk 23) ja kandnud ilmselt ka õigusabikulusid. Kostja on ilmselt kandud õigusabikulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb 10 kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning lõike 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Seega on käesolevalt kohtule teadaolevateks kohtukuludeks hageja tasutud riigilõiv ja kohtuväliseks kuluks tema esindaja kulud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 ja asjaolust, et kohus rahuldas hageja nõue osaliselt- veidi enam kui 3/4 ulatuses, jätab kohus menetluskulud poolte kanda samas proportsioonis: 3/4 ulatuses kõigist menetluskuludest kostja kanda ja ¼ ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Maimu Laumets Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.