KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1548 Haldusasi Pärnu Linnavalitsuse

) § 27 lõikes 6.

§ 27

lõike 6 kohaselt osalevad lasteasutuse valla- või linnaeelarvest kaetavate majandamiskulude, personali töötasu ja sotsiaalmaksu ning õppevahendite kulude katmises täies ulatuses teised vallad või linnad proportsionaalselt nende haldusterritooriumil alaliselt elavate selles lasteasutuses käivate laste arvuga.

§ 27

lõike 7 alusel kinnitab valla- või linnavalitsus igaks eelarveaastaks lasteasutuse majandamiskulude, personali töötasu ja sotsiaalmaksu ning õppevahendite kulu arvestusliku maksumuse ühe lapse kohta. 2010 aastal oli Pärnu Tammsaare Lasteaia tegevuskulu maksumus 2628 krooni kuus ja 2011 aastal 170 eurot kuus (Pärnu Linnavalitsuse 08.03 2010 korraldus nr 139 p 1.1 ja 05.01.2011 korraldus nr 20 p 1.6). 3.

§ 10

lg 2 sätestab, et

-s ja selle alusel antud määrustes käsitletakse isiku elukohana rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. Pärnu Linnavalitsus on esitanud eelpool nimetatud arved võttes aluseks R. P. elukoha rahvastikuregistrist. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 48 sätestab muuhulgas elukoha aadressandmete õigusliku tähenduse. Nimetatud sätte lg 1 ja lg 2 p 3 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmetel õiguslik tähendus avaliku ülesande täitmisel, kui selle ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega.

§ 27

lõikest 6 tulenev kohustus on kahtlemata kohalikule omavalitsusüksusele pandud avalik ülesanne. Analoogne põhimõte tegevuskulude katmisel on sätestatud ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 8 mis sätestab, et isiku elukohana käsitatakse tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. VASTUSTAJA SEISUKOHT 4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kaebaja koolieelse lasteasutuse kulude (edaspidi tekstis kulud) katmises osalemisel saab vastustaja veendumuse kohaselt juhinduda ainult

§ 27lg 6 reeglitest. Seaduse sätete tõlgendamisel tuleb juhinduda esimeses järjekorras sõnastusest (Ts

ÜS § 3). Kaebusest saab järeldada viidatud sätte reguleeriva tähenduse piiratust.

§ 27

lg 6 on lasteasutuse tegevust reguleeriva eriseaduse erisäte, mis on spetsiaalselt ette nähtud käesoleva olukorra reguleerimiseks ning kuulub kasutamisele täies ulatuses. Kasutades analoogiat väidab vastustaja, et ka KLS on eriseadus RRS suhtes ning rakendamisele kuulub ainuüksi § 27 lg 6 delegatsiooninormi puudumise tõttu. Eelnevat seisukohta kinnitab ka Riigikogu õiguskomisjoni 07.10.2004 kiri nr 2-8/1689-v, kus nenditakse KLS § 27 lg 6 erinevaid tõlgendusi sätte sõnastusest, samas arvatakse selle kohaldamisel lähtumist haldusterritooriumil tegelikult elavate laste arvust. KLS ei viita RRS sätetele, ehk siis ei seo laste arvu määratlemist rahvastikuregistri andmetega. 5. KLS § 10 lg 2 mõiste „elukoht“ ei kuulu kohaldamisele.

§ 10

lg 2 on üldsätteks seaduses elukoha mõiste avamisel, mida leidub veel ainult KLS §-s 14, seega ei ole sättel puutumust KLS § 27 lõikega

1. KLS § 27 lg-s 6 ei ole antud elukoha mõistet, seal sätestati liittingimusena “alaliselt elamine” või tingimusena „elamine“. Seaduseandja poolt eelnevalt märgitud mõistel ja tingimusel vahe tegemist näitab ilmekalt § 10 sõnastuse areng. Sätte algtekstis anti tingimuseks „elamine“, perioodil 16.07.2000 – 03.11.2006 oli liittingimuseks „alaline elamine“ ning peale seda sätestati elukoha mõiste. 2
2. KLS §-s 10 sätestatud kohustus lasteaia koha kindlustamiseks lapsele ainult Kehtna vallal, kahjuks ei soovinud lapsevanem avalikku teenust vastustajalt saada. Kaebajal puudub kohustus Kehtna valda registreeritud lapse suhtes ning lastaiakoha andmine ei ole seetõttu avaliku ülesande täitmiseks. Registrijärgselt Kehtna valla lapse lasteaeda võtmisega sidus kaebaja end sellest tuleneva riisikoga. Vastavalt kaebaja õigusaktile võetakse Pärnu linna lasteaedadesse reeglina lapsi, kellel on registrijärgne elukoht Pärnus.
3. Puudub võimalus KLS § 27 lg 6 tõlgendamisel arvestada RRS sätteid. RRS § 48 lg 2 p 3 järgi lähtutakse avaliku ülesande täitmisel elukoha registriandmetest (edaspidi tekstis registrikanne) kui see on seotud elukohajärgsusega. Järelduvalt lähtutakse ka viidatud sättes elukoha mõistest, mitte aga KLS § 27 lg-s 6 antud „elamise“ tingimusest. Kaebusest järelduvalt toimub eriseaduse sõnaselge erisätte (KLS § 27 lg 6) asendamine teise seaduse sättega (RRS § 48 lg 2 p 3). Püsiva elamise tingimust märgib RRS § 43 lg 1 registrikande tegemisel. Järelduvalt registrikanne ei määra ära elamise kohta, vaid püsiva elamise koht määrab ära vastava registrikande tegemise. Põhjendamatult loeti kaebuses oluliseks formaalne ja ebaõige registrikanne jättes tähelepanuta tegeliku olukorra.
4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi tekstis TsÜS) § 14 lg 1 määratleb isiku elukohaks alalise või peamise elamise kohta. TsÜS § 14 lg 3 kohaselt loetakse elukoht muutunuks, kui isik asus mujale elama. Eelnevalt osundatud sätted ei seo vähemalgi määral elukohta rahvastikuregistri andmetega ning nende koosmõjus saab kindlalt väita, et lapse elukohaks on Pärnu linn ning registrikanne oli vale. Peab ka toonitama, et samaselt TsÜS §-ga 14 märgib püsiva elamise tingimust juba viidatud RRS § 43 lg 1 ning ka § 39¹ lg 2 registrikande tegemisel. Vastustaja veendumusel pole Eesti siiski riik, mis põhineks formalismile ja tegelikkuse ignoreerimisele.
5. RRS § 39¹ sätestab isiku kohustuse hoolitseda elukoha aadressi õigsuse eest. RRS § 2 ei anna võimalust, et kohalikule omavalitsusele seadusega pandud ülesannete täitmisel peab juhinduma ka valedest registrikannetest. Järelduvalt valedest registrikannetest juhindumisel ei täidaks vastustaja RRS § 2 sätestatud eesmärki ning rikuks seadust. Kaebajale teatati korduvalt lapse elukohta aadressina XXXX Pärnu. Kaebaja ei võtnud midagi ette vastustaja informatsioonile seadusjärgselt (RRS § 43 lg 2) reageerimiseks ja RRS § 43 lg-tes 1 ja 3 ettenähtud kohustuste täitmiseks. Kaebuse esitamisega tekitati täiesti ebamõistlik olukord, kus ei täideta seadust (kaebaja RRS § 43 ja lapsevanem RRS § 39¹ järgi) ning rahaliselt peab selle kinni maksma asjasse mittepuutuv vastustaja. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on järgmised.
7. Vaidlusalusel perioodil oli rahvastikuregistris märgitud nii R. P. kui mõlema tema vanema elukohaks Kehtna vald. Vaidlust ei ole ka selles, et Kehtna vald sai vaidlusalusel perioodil Vabariigi Valitsuse 10.03.2011 määruse nr 33 „
8. aasta riigieelarve seaduses" kohaliku omavalitsuse üksustele määratud tasandusfondi toetuse, muude toetuste ja hüvitiste jaotus ning jaotamise ulatus, tingimused ja kord“ alusel eraldatud riigi toetusfondi eraldisi ja R. P. vanemate tulumaksu osa. Ka nimetatud toetuste eraldamise aluseks samuti rahvastikuregistri andmed (2011 riigieelarve seadus § 3, RRS § 48 lg 2 p 2).
9. Kehtna valla vastuväide lasteaia kulude arvete maksmata jätmisel on, et R. P. elab faktiliselt Pärnu linnas, mistõttu puudub neil

§ 27lõike 6 alusel kohustus tema lasteaiakulude katmiseks.

Arvete suurusele vastu vaieldud ei ole. 3 13.

§ 10

lg 2 kohaselt mõistetakse

-s ja selle alusel antud määrustes isiku elukohana rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi. Kui isikul ei ole registrijärgset elukohta, määratleb isik oma elukoha ise. Käesolevas asjas oli lapse ja tema vanemate elukohaks määratud Kehtna vald.

§ 10

lg 2 määratleb elukoha mõiste üheselt mõistetavalt nende õigussuhete jaoks, mis tekivad lapse minekust või soovist minna koolieelsesse lasteasutusse. Kaebaja väide, et

§ 10

lg 2 sätestatud elukoha määratlus ei laiene

§ 27

lg 6 sätestatud lasteasutuse koolitus- ja majanduskulude hüvitamise kohustusele on kohtu hinnangul otsitud ja vastuolus

loogilise ja süstemaatilise tõlgendamisega.

§ 27

lõikes 6 sätestatud määratlust valla või linna haldusterritooriumil elavad lapsed ei ole võimalik mõista teisiti kui koostoimes

§ 10

lg 2 antud määratlusega, mille kohaselt määrab elukoha arvestuse rahvastikuregistri kanne.

§ 27

lõige 6 lähtub lapse elukoha määratlusest samadel alustel kui ülejäänud

sätted ning

alusel vastu võetud rakendusaktid. Kaebaja viited sõna „elama“ tavatähendusele ning Riigikohtu lahenditele, kus käsitletud lähtuda terminite tavatähendusest, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased, kuna kui õigusnorm määratleb mõiste sisu selle tavakasutusest erinevalt (

§ 10

lg 2: elukoht on rahvastikuregistrijärgne elukoht), tuleb määratletud õigusnormide raames lähtuda mõistele antud eritähendusest. Vähetähtis ei ole siin ka asjaolu, et kuivõrd lapsevanemate tulumaksust osa kantakse kohaliku omavalitsuse eelarvesse (vt p 11), on ka loogiline, et nimetatud lapsevanema lastega seotud kulud kantakse sama omavalitsuse eelarvest.

1. Ükski õigusakt ei keela hetkel lapsevanemal taotleda lapsele lasteaiakohta teisest kohalikust omavalitsusest kui nende rahvastikuregistrijärgne elukoht. Vabade kohtade olemasolul üldjuhul võtavadki teised omavalitsused lasteaedadesse (ja ka koolidesse) ka teistesse omavalitsustesse registreeritud lapsi.
2. Asjaolu, et R. P. elukoha kanne rahvastikuregistris 2010/2011 oli õppeaastal faktilisest elukohast erinev, ei vabasta Kehtna valda tema lasteaiakohaga seotud kuluda hüvitamisest, kuna

ei seo nimetatud kohustuse täitmist sõltuvusse isiku faktilise elukoha ühinemisest rahvastikuregistrijärgse elukohaga.

1. Seega tuleb Kehtna Vallavalitsusel hüvitada R. P. lasteaiakoha koolitus- ja majandamiskulud 2010/2011 õppeaasta eest vastavalt Pärnu Vallavalitsuse esitatud arvetele.
2. Seega tuleb vastavalt kaebuse formuleeringule tuvastada Kehtna Vallavalitsuse toimingu, millega keelduti tasumast Pärnu linna poolt esitatud arved (25.11.2010 kiri nr 6.36/1251-
3. 15.02.2011 kiri nr 16-27/243-11, 07.03.2011 kiri nr 6-27/243-11-1, 05.04.2011 kiri nr 6-27-24311-3) õigusvastasus ning kohustada Kehtna Vallavalitsust Pärnu Linnavalitsuse poolt esitatud arvete (20.04.2011 arve nr 36100909 ja 23.05.2011 arve nr 36100964) tasumiseks.
4. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja on taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist. Tõendatud menetluskuluks on riigilõiv summas 15.97 eurot. Nimetatud summa tuleb vastustajalt välja mõista. Kadriann Ikkonen kohtunik 4