Obsah (5)

§ 19§ 1§ 10§ 20§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoobril 2011. a, Tallinnas Haldusasja number 3-11-1781 Haldusasi KA4 Bu

) § 20 lõikele 1 on isik kohustatud esitama maksuhaldurile avalduse enda käibemaksukohustuslaseks registreerimiseks kolme tööpäeva jooksul registreerimiskohustuse tekkimise päevast. Registreerimiskohustuse sätestab

§ 19

, mille lõike 1 kohaselt tekib isikul kohustus end maksukohustuslasena registreerida, kui tema

§ 1

lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud tehingute, välja arvatud põhivara võõrandamine ning Eesti isikule teostatav kaugmüük, maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 16 000 eurot. Registreerimiskohustust ei teki, kui isiku kogu maksustatava käibe moodustab nullprotsendise käibemaksumääraga maksustatav käive, välja arvatud kauba ühendusesisene käive ja

§ 10

lõike 4 punktis 9 nimetatud teenuse käive, kui teenust osutatakse teise liikmesriigi maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja 09.02.2011 avalduse (toimiku lk. 56) esitamise ajaks ei olnud tal registreerimiskohustust tekkinud. 19. Samas võib isik esitada maksuhaldurile avalduse enda maksukohustuslasena registreerimiseks ka siis, kui tal registreerimiskohustust veel tekkinud ei ole (

§ 20lg 2).

Vastavalt

§ 20

lõikele 41 peab isik registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Kui isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur otsustab registreerimise tõendite saamisest alates kolme tööpäeva jooksul. Maksuhaldur jätab isiku registreerimata, kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et viidatud sätte eesmärk on tagada, et registrisse kantakse Eestis reaalset majandustegevust omavad või lähiajal omama hakkavad isikud ja välistada käibemaksukohustuslaste registris selliste ettevõtjate registreerimine, kes kas täielikult või vähemalt mitte

§ 19

lg-s 1 näidatud ulatuses reaalse majandustegevusega ei tegele ja keda võidakse kasutada käibemaksupettuste toimepanemisel (Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a otsus asjas nr. 3-10-2757, p 5;
3. mai
4. a. otsus asjas nr. 3-10-2657, p 12 ning
5. septembri
6. a otsus asjas nr. 3-10-2696, p 17).

§ 2

lg 2 kohaselt on ettevõtlus isiku iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Ettevõtlusena ei käsitata äriühingu ja tema püsiva tegevuskoha vahelist teenuse osutamist. Seega pidi kaebuse esitaja esitama maksuhaldurile

§ 20

lõikest 41 tulenevalt piisavalt tõendeid selle kohta, et tal eksisteerib iseseisev majandustegevus, mille käigus ta võõrandab kaupa või osutab teenust. 5 20.

ei sätesta konkreetselt, milliseid tõendeid tuleb isikul ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks maksuhaldurile esitada ning

§ 20lõikes 41 kasutatud õigusmõiste „piisavalt tõendatud“ on määratlemata.

Seega on maksuhalduril nii tõendite nõudmisel kui ka nende piisavuse hindamisel ulatuslik otsustusruum. Kohus on seisukohal, et

§ 20

lg 41 annab maksuhaldurile õiguse otsustada nii tõendite liigi kui ka piisavuse üle ning viidatud sätte mõttega ei lähe vastuollu maksuhalduri poolt

1. veebruari
2. a korralduses (toimiku lk. 8-9) kaebuse esitajale esitatud selgitus ja näited ettevõtluse kohta esitatavate võimalike tõendite kohta. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud: „Kuna käibemaksukohustuslasena registreerimisel tuleb ettevõtlusega tegelemist või selle alustamist hinnata konkreetse isiku tegevuse iseloomust lähtuvalt ning tegevuse iseloomu ja eripära arvestades, siis ei ole õigusaktides ega kohtupraktikas võimalik anda üksikasjalikke ettekirjutusi selle kohta, milliseid tõendeid tuleb isikul selleks esitada. „Piisavalt tõendatud“ tähendab ringkonnakohtu arvates seda, et maksuhalduril peab olema võimalik otsuse tegemisel taotleja esitatud ja täiendavalt kogutud tõendite põhjal reaalselt kontrollida, kas taotleja väidetud majandustegevus on tegelikkuses aset leidnud või kavandatud tulevast majandustegevust plaanitakse ka reaalselt ellu viia ehk et väidetud ettevõtluse alustamine on eluliselt usutav“ (06.09.2011 otsus haldusasjas nr. 3-10-2696, p 17).
3. Järgnevalt uurib kohus, millist teavet ja tõendeid kaebuse esitaja maksuhaldurile ettevõtlusega tegelemise või sellega alustamise tõendamiseks esitas. Toimiku materjalidest nähtuvalt kohustas maksuhaldur 11.02.2011 korraldusega OÜ KA4 Business Support esindusõiguslikku isikut ilmuma 25.02.2011 Põhja maksu- ja tollikeskusesse ning esitama maksuhaldurile äriühingu ettevõtlusega tegelemist või ettevõtluse alustamist kinnitavad tõendid (toimiku lk. 8-9). Määratud ajal ilmus maksuhalduri juurde kaebuse esitaja esindusõigusliku isiku asemel volitatud esindajana I. K., kes andis selgitusi äriühingu äritegevuse kohta (toimiku lk. 10) ning esitas maksuhaldurile ettevõtlust tõendava dokumendina raamatupidamisteenuse osutamise lepingu kaebuse esitaja ja TFp Agentuur OÜ vahel (toimiku lk. 57-58). I. K. maksuhaldurile antud suuliste selgituste protokolli kohaselt tegeleb äriühing ärinõustamisega, sealhulgas raamatupidamisteenuste, juriidiliste teenuste ja muude haldusteenuste (näiteks ettevõtte esindamine) osutamisega ning vastavaid teenuseid osutab äriühingus I. K.. Kaebuse esitajal on kaks klienti: Tfp Agentuur OÜ ja Seatraders Union OÜ, kusjuures esimeselt rendib kaebuse esitaja suusõnalise rendilepingu alusel ka ruume aadressil Tulika 19, Tallinn. Kliente leitakse läbi I. K. isiklike kontaktide. Suuliste selgituste protokollist nähtuvalt lubas I. K. esitada maksuhaldurile hiljemalt 02.03.2011 kaebuse esitaja pangakonto väljavõtte, lepingu Seatraders Union OÜ-ga, esitatud arved ja muud tõendid e-maili teel digiallkirjaga hiljemalt 02.03.2011 (toimiku lk. 10). Vaidlus puudub selle üle, et lubatud tõendeid kaebuse esitaja enda ettevõtlusega tegelemise kohta maksuhaldurile kuni käesoleva ajani esitanud ei ole. Neid ei ole esitatud ka kohtule. Kohus on seisukohal, et äriühingu volitatud esindaja I. K. poolt maksuhaldurile antud selgitused ning OÜ KA4 Business Support vahel 10.01.2011 sõlmitud leping on ilmselgelt ettevõtlusega tegelemise tõendatuks lugemiseks ebapiisavad. Olulist teavet, mis vaieldamatult kinnitaks ettevõtluse olemasolu ei anna ka kaebuse esitaja seadusliku esindaja S. Ž. vaides (vt 28.02.2011 vaie, toimiku lk. 11-12) esitatud paljasõnalised väited. Seega oli maksuhalduril kaebuse esitaja volitatud esindaja selgitusi ning esitatud lepingut arvesse võttes õiguslik alus jätta kaebuse esitaja käibemaksukohustuslaseks registreerimata.
4. Ekslik on kaebuse esitaja arusaam tõendamiskoormusest.

§ 20

lõikest 41 tuleneb selgelt, et registreerimist taotlev isik ise peab tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Kui isikul puudub soodustava haldusakti andmise menetluses soov maksuhalduriga koostööd teha ning maksuhalduri poolt küsitud tõendeid esitada, ei teki maksuhaldurile sellest täiendavat uurimiskohustust, sealhulgas kohustust asuda ise isiku väiteid 6 tõendavaid tõendeid koguma. Maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 11 tuleneb maksuhalduri uurimispõhimõte maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel. Tallinna Ringkonnakohus on vastava põhimõtte lahtimõtestamisel leidnud: „Uurimisprintsiibi kohaselt kogub maksuhaldur vajaduse korral tõendeid, kuid sellest ei tulene maksuhaldurile absoluutset kohustust koguda tõendeid kõigi asjas maksukohustuse vähendamise seisukohalt tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks“ (

1. aprilli
2. a otsus haldusasjas nr. 3-06-2420, p 9). Kohus on seisukohal, et isiku käibemaksukohustuslasena registrisse kandmise menetluses, kus seadusega on taotluse esitanud isikule pandud tõendamiskoormus, on maksuhalduri uurimiskohustus veelgi väiksem. Seega lasus ettevõtlusega tegelemise tõendamiskoormus eelkõige ning esmajoones kaebuse esitajal endal. Lisaks peab kohus vajalikuks osundada ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt
3. mai
4. a otsuses asjas nr. 3-10-2657 sedastatule: „Halduskohus märkis õigesti, et maksuhaldur peab kontrollima, kas majandustegevus, mille kohta on isik tõendeid esitanud, on ka tegelikult toimunud, ning et isikut ei pea käibemaksukohustuslasena registreerima üksnes formaalsete tõendite alusel, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et esitatud dokumentidest nähtuvat majandustegevust tegelikult toimunud ei ole“ (p 12). Kohus märgib, et selleks, et maksuhalduril oleks võimalik talle esitatavate tõendite pinnalt asuda kujundama seisukohta äriühingu reaalse majandustegevuse olemasolu kohta, tuleks vastavad tõendid maksuhaldurile kõigepealt esitada. Käesoleva haldusmenetluse käigust nähtub ilmekalt kaebuse esitaja soovimatus maksuhaldurile mistahes tõendeid enda majandustegevuse kohta esitada, kusjuures kohtule ei nähtu kaebuse esitaja soovimatuse põhjused. Kaebuse esitaja volitatud esindaja I. K. paljasõnalisi väiteid haldusmenetluses ning kaebuse esitaja seadusliku esindaja S. Ž. paljasõnalisi väiteid vaidemenetluses (vt 28.02.2011 vaie, toimiku lk. 11-12) ei saa pidada selleks piisavaks. Samuti ei saa selleks piisavaks pidada kaebuse esitaja ning TFp Agentuur OÜ vahel sõlmitud lepingut, kuna sellest ei nähtu, kes ning millises mahus reaalselt teenust osutas ning kas lepingu alusel on arveid esitatud ja tasutud või mitte. Kaebuse esitaja seadusliku esindaja vaides väljendatud seisukoht, mille kohaselt on kaebuse esitaja ettevõtlusega tegelemine ammendavalt ja piisavalt tõendatud (toimiku lk. 12), ei ole maksuhaldurile kaebuse esitaja käibemaksukohustuslaste registrisse kandmise otsustamisel siduv. Ühtlasi ei anna

kaebuse esitajale pädevust maksuhalduri asemel otsustada, kas pidada esitatud teavet ja tõendeid piisavaks või mitte. 23. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus HKMS § 26 lg 6 p-le 6 tuginedes kaebuse rahuldamata. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 7