KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 13.02.2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-08-79043 Tsivi

§ 23lg 1 alusel ainetu, sest kohus ei saa käesolevas asjas muuta jõustunud kohtulahendis tuvastatud surmaaega. Pär

S § 164 tuleneb, et enne 01.01.1997 avanenud pärandit päritakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (

) sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.

§ 551

lg 2 teises lauses on sätestatud, et pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandi vastuvõtnuks. Riigikohtu 3-2-1-141-03 ja 3-2-1-130-05 lahenditest nähtuvalt on vaja tuvastada, et pärijal on olemas tahe pärandvara vastu võtta. Tsiviilseadustiku (TsÜS) § 19 lg 5 sätestab, et kui isik on surnuks tunnistatud, siis eeldatakse, et ta on surnud. Seega tulenevalt TsÜS § 19 lg-st 5, PärS § 3 lg-test 1 ja 2 ja TsMS § 511 lg-st 4 sai eeldada, et M P on surnud ning tema eeldatav surmaaeg ja pärandi avanemise aeg on tagasiulatuvalt 31.12.1996 alates kohtuotsuse jõustumisest 09.02.2008. T H suri 06.02.2007, s.o ligikaudu viis kuud enne kohtule M P u surnuks tunnistamise avalduse esitamist ja aasta enne eelnimetatud kohtumääruse jõustumist. Seega ei saanud T H eeldada, et M P on surnud, kuivõrd seadusest tulenevalt saab isiku surnuks tunnistamise korral eeldus, et inimene on surnud, põhineda vaid jõustunud kohtulahendil. Järelikult ei saanud T H ka M P u pärandvara valdamisega, kasutamise ja käsutamisega pärijana vastu võtta, sest kuni tsiviilasjas 2-0726517 kohtumääruse jõustumiseni tuli eeldada M P u elusolekut. T H , kes valdas, kasutas ja käsutas M P u vara alates 31.12.1996, mh elas ema korteris Tallinnas, Kolde pst. 55-1 ning teostas korteris ja keldris remonti, sai seda teha volinikuna 29.12.1987 M P u antud notariaalselt tõestatud volikirja alusel.

§ 175

lg 2 ja VÕS § 78 lg 1 lubasid kohustuste täitmist ka kolmanda isiku poolt, mistõttu võisid M P u eluasemega seotud kohustusi täita nii T H kui ka hageja ilma selleks volitusi omamata. Seega tõendavad kohtule esitatud kviitungid üksnes kohustuste täitmist AS Eesti Energia ees. T H seletuskirjaga on tõendatud, et ta pidas ema teadmata kadunuks, mitte surnuks, ka ei esitanud ta oma elu ajal kohtule avaldust M P u surnuks tunnistamiseks. Seega ei ole hageja tõendanud oma väidet, et T H pidas ema surnuks ja valdas, kasutas ja käsutas tema vara pärijana. Lähtudes eeltoodust, on hagi põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. 3

§ 551

lg 2 kohaselt vastu võtta oma ema M P u pärandvara seda vallates, kasutades ja käsutades ja see oli ka tõendatud. Kohus oleks pidanud tõendite alusel (sh tunnistaja ütluste alusel) tuvastama, et T H l kui pärijal oli tahe pärandvara vastu võtta. Seda ei välista asjaolu, et M P ei olnud T H surma ajaks 06.02.2007 veel kohtumäärusega surnuks tunnistatud. TsÜS § 19 lg 5 ei sätesta tegelikkuses, et üksnes isiku surnuks tunnistamise korral võib isiku surma eeldada. Ka TsÜS § 19 lg 1 kohaselt teadmata kadunud isiku surma võib eeldada, kui on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Seega ei ole põhjendatud kohtu järeldus, et M P u elusolekut tuli eeldada kuni 09.02.

1. Põhjendatud ei ole ka kohtu seisukoht, et kohtule esitatud kviitungid tõendavad üksnes kohustuste täitmist AS Eesti Energia ees. Need tõendavad pärandvara valdamist T H poolt. T H sai ema surnuks olemist eeldada ka ilma ema surnuks tunnistamist kohtulahendiga. Otsusest ei selgu, millist T H seletuskirja pidas kohus silmas (millistel toimiku lehekülgedel see asub) ja eeldades, et kohus pidas silmas toimiku lk-del 76-86 asuvat seletust, siis jäi kohtul tähelepanuta, et kõnealune seletus on T H poolt antud juba juunis 1989.a. Sellel aastal ei saanud T H ilmselt tõepoolest eeldada veel oma ema surnuksolemist, sest seletuse kohaselt nägi ta oma ema viimast korda sama aasta jaanuaris. Igati mõistlik ja loogiline on eeldada, et poeg, kes nägi oma ema jaanuaris, ei eelda juba sama aasta juunis, et tema ema on surnud. Küll oli aga igati mõistlik ja loogiline T H poolt ema surma eeldada 1997.a (ema elusoleku kohta puudus selleks ajaks informatsioon juba ca 8 aastat). Seda kinnitas üheselt tema poolt ema pärandvara (eluruumi) remondi korraldamine, vallasvara ulatuslik käsutamine ja eluruumiga seotud maksete teostamine. Pojana ei pidanud ta ka ilmtingimata taotlema ema surnuks tunnistamist kohtu poolt - sellist kohustust seadus T H le ei pannud.
2. a T H poolt antud seletuse alusel ei tohtinud kohus lugeda tõendatuks, et T H ei pidanud oma ema surnuks ka 1997.a. Isiku surma eeldamine pärija poolt ei ole isiku pärijaks olemise tahte tuvastamisel obligatoorne. Pärandi vastuvõtmise tahte kujunemiseks ja selle olemasoluks ei pidanud T H tegelikkuses ema surma üldse eeldama. Tahe võtta pärandaja pärand vastu saab tekkida ja reeglina tekibki pärijal pärandaja eluajal. Arvestades, et T H asus asja kasutama ja valdama ning kandma asjaga seoses kulutusi, oleks pidanud kohus asuma seisukohale, et sellise käitumisega on tõendatud T H soov oma ema vara pärida. Isiku soovi oma vanema vara pärida tuleb pigem eeldada. Viited Riigikohtu lahenditele on asjakohatud, sest nendes kajastatud seisukohad on aegunud. Kohtus on tõendatud, et pärandaja suri
3. a. Tõendatud on ka T H poolne pärandvara käsutamine peale ema surma. Tõendatud on ka T H tahe pärand vastu võtta, sest tehes mitmete aastate jooksul ulatuslikke kulutusi pärandvaraga seoses, on ilmne, et T H l oli vara suhtes huvi. 4

sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.

§ 551

lg 2 teises lauses on sätestatud, et pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandi vastuvõtnuks. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd seadusest tulenevalt saab isiku surnuks tunnistamise korral eeldus, et inimene on surnud, põhineda vaid jõustunud kohtulahendil. Maakohtu arvates ei saanud T H eeldada, et M P on surnud ja seega ei saanud ta M P u pärandvara valdamisega, kasutamise ja käsutamisega pärijana vastu võtta. Kuni tsiviilasjas 2-07-26517 kohtumääruse jõustumiseni tuli eeldada M P u elusolekut ning seega tegutses T H M P u volinikuna. Riigikohus ei nõustunud 13.12.2011 lahendis nr 3-2-1-130-11 eelpoolviidatud seisukohaga ja selgitas, et nüüdseks kehtetu tsiviilkoodeksi järgi loetakse isik pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandavara valitsema või valdama. Pärandi vastuvõtmise üks komponent on pärija tahe. Kui isiku surnuks tunnistamise korral oleks nõutav tuvastada pärija selge tahe pärandavara vastu võtta, ei oleks võimalik pärandi vastuvõtmiseks seaduses ettenähtud korda rakendada. See oleks vastuolus pärimisõiguse tagatuse põhimõttega, mistõttu on oluline üksnes see, kas isik asus faktiliselt vara valitsema ja valdama. Kui T H seaduses sätestatud tähtaja jooksul asus pärandvara valitsema või valdas faktiliselt pärandvara, tuleb hagi rahuldada. 5

§ 551

lg 3 järgi peab pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast. M P u pärand avanes 31.12.1996 (tema eeldatav surmaaeg). Õige on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et T H ei saanud tegutseda 1997.a oma ema volinikuna, kuivõrd M P u 29.12.1987 notariaalselt tõestatud volikirja kohaselt möödus volituse tähtaeg. Ringkonnakohtu hinnangul oli T H asunud M P u pärandvara faktiliselt valdama ja valitsema. Nii ilmneb kohtule esitatud M P u 29.12.1987 testamendist (I tlk 28), et T H elukoht oli XXXXXX, XXXXXX. Hageja väidete kohaselt elas T H ajavahemikul 01.01.-30.07.1997 XXXXXXX, XXXXX. Kohtule on esitatud maksekviitungid selle kohta, et Hellaste, elukohaga XXXXXXX, on tasunud AS-le Eesti Energia makseid 13.02.1997, 15.05.1997 ja 10.11.1997. Ei ole õige maakohtu seisukoht, et nimetatud maksete tegemine tõendab üksnes kohustuste täitmist AS Eesti Energia ees. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab nimetatud maksete tegemine, et T H oli asunud kandma asjaga seotud kulutusi. Tunnistaja Ülo Männik andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta tegi T H tellimusel ehitustöid aadressil XXXXXXXX. Tunnistaja sai aru, et T H toimetas oma kodus ning et just T H oli remonditava eluruumi peremees ja omanik. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub eeltoodust, et T H oli

S § 551 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul asunud M P u pärandvara faktiliselt valdama ja valitsema. Eeltoodu alusel tuleb Harju Maakohtu 30.06.2010 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja tuvastada, et T H võttis tegudega vastu oma ema M P u pärandi. Vastavalt TsMS § 642 lg-le 4 peab vastustaja märkima vastuses, kui ta soovib asja arutamist kohtuistungil. 13.12.2010 esitatud vastuses nõustus vastustaja kirjaliku menetlusega ( II kd lk 128). Seega tuleb vastustaja esindaja poolt 06.02.2012 esitatud taotlus lahendada asi suulises menetluses jätta rahuldamata kui hilinenult esitatu. Samuti tuleb hilinenult esitatud 2 tõendit jätta tähelepanuta ja tagastada, kuna nende esitamine ei ole toimunud kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 4. Apellant taotlustega kui hilinenult esitatutega ei nõustunud. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Et kohus rahuldab hagi, jäävad menetlusosaliste poolt nii maakohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Mare Merimaa Tiit Kollom 6