Obsah (14)

§ 218§ 187§ 442§ 654§ 652§ 228§ 229§ 272§ 262§ 264§ 50§ 171§ 190§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-17756 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Ande Tänav, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 14.02.2012, Tallinn Tsivii

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue V B esitas 12.07.2006 hagi aktsiaseltsi Lääne-Tallinna Keskhaigla vastu ema surma põhjustamisega tekitatud varalise kahju 50 000 krooni ja mittevaralise kahju 250 000 krooni hüvitamiseks. 13.07.2003 hospitaliseeriti Lääne-Tallinna Keskhaigla Pelgulinna maja kirurgia-osakonda kõhuvaluga hageja ema, XX aastane M B (edaspidi patsient) diagnoosidega Gasstritis acuta? Cholecustitis Acuta? Isheemiline valu? Haiglas teostati järgmisel päeval diagnostiline laparotoomia, mille käigus leiti patsiendil peen- ja jämesoole üleneva osa gangreen mesenteriaalarteri okulisatsioonist. Operatsioon piirdus proovi-laparotoomiaga. Omaste soovil viidi patsient 14.07.2003 üle Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuse üldkirurgia keskusesse, kus ta 17.07.2003 suri. Patoanatoomilisel lahangul fikseeriti surma põhjustena äge üldine kõhukelmepõletik, ülemise soolekinnisti tromboos peensoole nekroosiga ja aordi ning südame pärgarterite ateroskleroos. Hagiavalduse kohaselt on kostja rikkunud M B sõlmitud tervishoiuteenuse lepingut. Kostja osutas hageja emale raviteenust ebakvaliteetselt, ei tuvastanud koheselt õiget diagnoosi ja ei teostanud seetõttu ka õigeaegselt ravi. Kui operatsioon oleks tehtud 3 tunni jooksul pärast ema hospitaliseerimist, siis oleks paranemise tõenäosus olnud positiivne. Kostja tegi tõsise ravivea ja manustas haigele 2x Diazepami, mis oli talle vastunäidustatud. M B suri kostja süülise käitumise tulemusena. M B surm põhjustas hagejale nii varalist kui ka mittevaralist kahju, kuna ema surmaga kaotas hageja nii toitja, kui ka inimese, kes oli hagejale toeks kõigis elulistes probleemides. Samuti on tekkinud kulutused matuste korraldamisega. Varalise kahjuna palub hageja kostjalt välja mõista: ema matuse kulu 8638 krooni, transpordikulu 1000 krooni, peielaud 7562 krooni, pildistamise kulu 1000 krooni, hauakaevamise kulu 400 krooni, advokaadibüroole 09.07.2003 sõlmitud lepingu alusel tasutud 4 800 krooni, ja hüvitus ülalpidamise kaotamise eest 700 krooni kuus 38 kuu kohta, kokku 26 600 krooni. Ema kaotusest tingitud hingelise valu ja kannatuse eest palub hageja välja mõista mittevaralise kahju 250 000 krooni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt osutas kostja patsiendile tervishoiuteenust lepingulisel alusel ja hageja ei ole selle lepingu pooleks. Haigusloo andmetel patsiendi saabumisel tema seisund operatsiooni ei näidustanud; selle vajadus kujunes välja 14.07.

1. Raviarsti poolt teostati vajalikud uuringud ja analüüsid ning vastavalt sellele oli määratud 2 ravirežiim. Patsiendile osutati tervishoiuteenust vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele ja tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolsusega, mistõttu puudub kostja süü hagejale varalise ja mittevaralise kahju tekitamises. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 16.10.2003 arvamuse kohaselt tegid kostja Pelgulinna maja kirurgiaosakonna arstid patsiendi saabumisel kõik, et patsiendi haigust kindlaks teha. Samuti ei puudu kostjal Pelgulinna majas vajalikud vahendid soolekinnisti ja/või mesenteriaalarteri tromboosi ning soolekärbuse diagnoosimiseks. Sooli varustavate veresoonte tromboosi diagnoos tehakse valdavalt kindlaks kliinilise leiu alusel, nagu haiglas ka tehti. Patsiendi ravi vastas tänapäeva arstiteaduse tasemele ja üldtuntud arstlikele tavadele ning arstide tegevuses ei olnud meditsiinilisi vigu ega hooletust. Väär on hageja väide, et kostja ei teavitanud patsienti ja hagejat patsiendi läbivaatuse tulemustest ja tervise seisundist. Patsiendi haigusloo nr 4088 sissekannetest nähtub, et patsiendi teadvus oli selge, adekvaatne, patsient vastas kõigile küsimustele täpselt ja põhjalikult, samuti oli patsient nõus operatsiooniga. Raviarst ja osakonna juhataja poolt teavitati operatsiooni näidustustest täiendavalt ka hagejat. Väär on hageja väide, et kostja tegi ravivea, manustades patsiendile 2x Diazepami, mis oli vastunäidustatud. Eelnimematud asjaolu hageja ei ole tõendanud. Hageja on ebaõigesti tõlgendanud haigusloos ravimi manustamise kohta tehtud sissekannet. Haigusloo sissekande kohaselt manustati patsiendile 1 x 2,0 ml ravimit. Arusaamatuks jääb väide, et tema XX-aastane ema oli hageja toitjaks ja et tal ei ole võimalk endale ülalpidamist teenida. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis V B hagi AS Lääne-Tallinna Keskhaigla vastu varalise ja mittevaralise hüvitise saamiseks rahuldamata. Otsuse kohaselt hageja varalise kahju hüvitamise nõude võimalik õiguslik alus tuleneb VÕS § 129 lg-te 1, 2 ja 6 sätestatust. Hageja ei ole tõendanud, et tema ema pidas teda kestvalt ülal ja et tal ei ole võimalik ülalpidamist muul viisil saada. Juba seetõttu on hageja nõue 26 000 krooni ulatuses nn toitjakaotuse hüvituse väljamõistmiseks õiguslikult alusetu. Tulenevalt VÕS §-st 134 on lähedaste isikute mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks erandlike asjaolude esinemine (nt lähedase isiku surma pealtnägemine). Lähedase isiku mittevaralise kahju nõude tekkimiseks ei piisa lihtsalt surma põhjustamisest faktist, vaid täiendavalt peab esinema nt afekti, posttraumaatilise stresshäire vms raske psüühilise seisundi tekkimine lähedasel isikul (sellisel juhul saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada). Hageja ei ole tõendanud ega väitnudki temal raske psüühilise seisundi tekkimist nt ema surma pealtnägemises tõttu. Juba seetõttu on hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue alusetu, mistõttu mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Eelnevad põhjendused on sekundaarsed ja mittetäielikud. Primaarne hagi rahuldamata jätmise põhjus on see, et kostja on tõendanud osutatud raviteenuse vastavust VÕS §-le
2. Kostja osutas hageja emale tervishoiuteenust oma töötajate, eeskätt valvekirurgi-raviarsti M R i kaudu. Kohtu määratud kohtumeditsiinilise ekspertiisi kohaselt on ekspert haigusloo andmetele tuginedes sedastanud, et patsiendi hospitaliseerimisel on valvearst M R püstitanud kolm konkureerivat diagnoosi: äge gastriit; äge koletsüstiit; isheemiline valu. Kõikide diagnooside järel seisab küsimärk, mis viitab, et valvekirurg peab neid kõiki võimalikeks ja sellest lähtuvalt on koostatud ka uuringute- ja raviplaan. Haigusloos kirjeldatud patsiendi kaebused (ebamäärane kõhuvalu, iiveldus, valu korduv iseloom ja vastuvõtu hetkeks valu möödumine) on oma olemused mittespetsiifilised ning iseloomulikud kõigile kolmele 3 püstitatud diagnoosile. Hospitaliseerimise hetkel puudusid viited kõhukelme põletikulisele peritoniidile, mis oleks vajanud kohest ja viivitamatut kirurgilist vahelesegamist. Peritoniidi leidu saabumisel välistab hetkesituatsiooni kirjeldus (palpalatoorselt pehme kõht, negatiivsed peritoneaalsed nähud). Lisaks oli saabudes väljaheide normaalset värvi ja konsistentsi, mis viitab intaktsele soole limaskestale. Väljendunud soole verevarustuse häire ja soole limaskesta kärbumise korral tekib verine eritis pärasoolest soole limaskesta nekroosi tõttu - patsiendil 13.07.2003 nimetatud sümptomeid ei esinenud. Ekspert on selgitanud, et äge kõht ehk äge kõhuvalu ei ole diagnoos, vaid mõiste, mis viitab sellele, et esinevad raskused kiire ja täpse diagnoosi püstitamisel. Ekspert on järeldanud, et patsiendi saabudes olid esinenud kaebused äärmiselt mittespetsiifilised ja ainuüksi nende põhjal kindlat ja ühest diagnoosi püstitada oli väga raske/ võimatu. Eksperdi hinnangul kõigi kolme kahtlustatava diagnoosi puhul oli kohane uuringuplaan vere-analüüsideks, kõhukoopa sonograafia ning gastroskoopia. Haigusloo andmetel raviarst on otsustanud nimetatud uuringud teostada. Vereanalüüsidest 13.07.2003 patoloogilisi muutusi ei esinenud. 14.07.2003 kell 12.34 teostatud kordusanalüüsides esines mõõdukas leukotsüstoos, mis võis viidata põletikulisele reaktsioonile organismis. 14.03.2003 kell 13.00 haige seisund halvenes ja otsustati teostada erakorraline operatsioon. Gastroskoopia teostati 14.07.2003 kell 06.15, mis olulist patoloogiat ei sedastanud. Eksperdi arvates oli mõistlik ka raviarsti poolt koheselt määratud ordineeritud infusioonravi, mille mõte on vedelikubalansi taastamine ning toetav ravi kas haigussümptomite kadumiseni või kirurgilise vahelesegamise vajaduse tekkeni. Selline infusioonravi on vajalik ja selliselt rakendatakse seda ka enamustes teistes haiglates. Selle käigus patsiandi poolt juba kodus kasutatud antihüpertensiivsete preparaatide Monopril ja Sol Diazepami manustamine kuuluvad tavapärase ja antud haigusjuhu puhul loogiliselt seletatava ravi hulka. Eksperdi hinnangul mesenteriaalisheemia puhul otsus teha angiaograafiline või diagnostiline laparatoomia põhineb ainult kahtlusel, mitte objektiivsel leiul ja diagnostilisel lapartatoomial leitud mesenteriaalisheemia, mida on võimalik ravida, on pigem juhus. Antud haigusloo puhul puudus kliiniline põhjus teostada diagnostiline laparotoomia varem, kui ta reaalselt 14.07.2003 toimus. Tavalisel leitakse mesenteriaalsulguse puhul operatsioonil eluvõimetu soolestik; 80-90% juhtudest ägeda mesenteriaalse sulgus lõpeb letaalselt ja operatsiooniga õnnestub päästa vaid väike arv patsiente. Kohtumeditsiinilise ekspertiisi, mille on läbi viinud kohtu määratud ja vastutusest hoiatatud eksperdi, SA PERH üldkirurgia keskuse juhataja-ülemarsti J T järeldused lükkavad ümber hageja esitatud argumenteerimata arvamused, patsiendikeskuse RADIX arvamuse, nõelraviarsti H T arvamuse ja arsti M E arvamuse selle kohta, et patsiendi diagnoosimisel ja ravil tehti vigu ja et esines võimalus panna koheselt õige ja lõplik diagnoos ning meditsiiniline alus teostada koheselt operatsioon. M B haigusloo nr 4088, aasta 2003, Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 16.10.2003 arvamuse, 26.08.2009 eksperthinnangu, ekspert J T arvamuse ja tunnistajate M R i ja O Š ütluste alusel tuvastas kohus, et antud juhul patsiendile osutatud tervishoiuteenus vastas arstiteaduse üldisele tasemele ja seda osutati teenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolsusega. Hageja ema suri temal esinenud ravimatu haiguse, mitte ebaõige diagnoosi või ravi tõttu. Puudub põhjuslik seos tervishoiuteenuse osutamise ja hageja ema surma vahel ning kostja süü hagejale ema sumaga seoses väidetavalt tekkinud varalise ja mittevaralise kahju tekkimises. 4 Ülaltoodust tulenevalt jäätis kohus varalise kahju nõude osas hindamata matusekulutuste mõistlikkust ja hageja nõudes esitatud õigusabikulu seotust tema emale raviteenuse osutamisega. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 200 krooni, selgitusega „riigiõigusabi“. Kuivõrd maksekorraldusest ei nähtu seost käesoleva tsiviilasjaga, siis ei saa kohus lugeda nimetatud riigilõivu tasutuks käesoleva hagi esitamisel. Antud tsiviilasja hagihind on 300 000 krooni (19 173,49 eurot). Hageja ei ole tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamise eest. Kohus ei ole hagejat vabastanud riigilõivu tasumisest. Kohus mõistis hagejalt välja mõista riigituludesse tasumata riigilõivu 15 250 krooni (974,65 eurot). Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja hagi rahuldada. Hageja soovib, et kohus lubaks menetluses osaleda Ludmilla Luukas-Antoni, võtaks menetlusosalise seletuse vande all ja korraldataks ekspertiisi vastavalt 07.10.10 taotlusele, mis oli maakohtus registreeritud 11.10.
3. Maakohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet, sest kostja poolel olid meditsiinis pädevad isikud, kuid hageja poolel meditsiinis pädevad isikud puudusid, sest kohus kõrvaldas 18.10.10 määrusega V B nõustaja Ludmilla Luukas-Antoni menetlusest. Kostjal on adekvaatne juriidiline toetus, samas kui hagejal juriidiline toetus puudub täielikult. Kostjal on varalised vahendid enda kaitsmiseks, samas kui hagejal need puuduvad. Tulenevalt ekslikust ekspertarvamusest on maakohus asjaolusid ja tõendeid valesti hinnanud ja teinud ebaõiged järeldused. Ekspertiis ei tuvastanud diagnoosimisel viga ja luges, et oli võimalik püstitada ja oligi püstitatud õige diagnoos. Hageja ema suri arsti hooletuse tagajärjel, kuna arst ei teostanud uuringuid diagnoosi täpsustamiseks ja eiras haige seisundi tõsidust, mis nõudis viivitamatult abi osutamist. AKEK tegutses diskretsiooni alusel, kuid kohus ei kontrollinud, kas oli järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja üldtunnustatud põhimõtteid. Kirurg R poolt osutatud teenus ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele ja patsiendile ei osutatud teenust tavaliselt oodatava hoolega, millega rikuti tervishoiuteenuse osutamise lepingut ning arstiabi ei olnud küllaldaselt dokumenteeritud. Hageja ema oli kohtusse esitanud 7 hagi seoses elamiskohaga. Tema surma tõttu ei suutnud hageja tasuda kohtukulusid ja seetõttu kaotas elamiskoha. Seoses kohtuasjadega olid Tallinna Linn ja riigiettevõtja MM AS huvitatud patsienti surmast. Kohus rikkus kohtuistungi korda, kuna ei takistanud dokumentide ja informatsiooni vaba vahetust kostja ja tunnistaja vahel. Tunnistaja istus kostja kõrval, aga mitte kohal, mis on määratud tunnistajale. Kohus lubas kostjal korrigeerida tunnistaja vastuseid küsimustes, mis olid etteantud kohtu ja hageja poolt. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. 5 Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi olulist rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas. Maakohus on otsust põhjendanud

§ 442lg 8 nõuete kohaselt.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning tulenevalt

§ 654lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi.

Apellatsioonkaebuses on apellant taotlenud, et kohus kuulaks menetlusosalise vande all üle ning korraldaks ekspertiisi, mis oli esitatud Harju Maakohtule 11.10.2010, so tervishoiu kvaliteedi määramise ekspertiisi. 18.01.2012 kohtuistungil esitas apellant taotluse üksnes nõustaja kaasamiseks menetlusse. Muid taotlusi apellant ei esitanud. Kolleegium peab siiski vajalikuks võtta seisukoht apellatsioonkaebuses olevate taotluste osas. Harju Maakohtu 18.10.2010 korraldava istungi protokollist ilmneb, et hageja taotles ekspert J T kutsumist kohtuistungile, milline taotlus ka rahuldati. Seega ei ole apellant põhjendanud, millist ekspertiisi ja mis asjaoludel ta taotleb ning see taotlus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb menetlusosaline üle kuulata vande all, kuid mis põhjusel tuleks apellatsioonimenetluses vastu võtta uus tõend, ei ole märgitud. Alus uue tõendi vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses ka puudub.

§ 652

lg 3 ja 4 alusel tuleb taotlus menetlusosalise vande all seletuse võtmiseks jätta rahuldamata. Apellandi väidetel ei võimaldatud tal menetluses kasutada spetsialist abi. Õige on, et

§ 228

lg 1 võimaldab menetlusosalisel kasutada menetluses nõustajat, kelleks hagejal oli meditsiinilist haridust omav Ludmilla Luukas-Antoni. 18.10.2010 korraldava kohtuistungi protokolli kohaselt nõustaja eemaldati menetlusest, kuivõrd nõustaja esitas taotlusi, hagejal on aga riigi poolt määratud esindaja.

§ 229lg 2 järgi nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi.

Toimiku materjalide kohaselt nõustaja asus ületama seadusega sätestatud piire. Kolleegium ei tuvastanud, et hageja jäeti menetluses üksi, teda abistas riigi poolt määratud advokaat R M. Kolleegium ei tuvastanud, et kohus kohtles pooli ebavõrdselt. Apellatsioonimenetluses pidas ringkonnakohus võimalikuks apellandi nõustajana Ludmilla Luukas-Antoni osalemist menetluses. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kohta. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium alljärgnevat. Hageja on esitanud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, tuginedes asjaolule, et kostja rikkus tervishoiuteenuse lepingut: ei tuvastanud õiget diagnoosi ning ei teostanud õigeaegselt õiget ravi. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ema M B ja kostja vahel oli tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenev õigussuhe. VÕS § 758 lg 1 järgi tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. 6 Riigikohtu tsiviilkolleegium on 08.04.2011 otsuse nr 3-2-1-171-10 p-s 14 asunud seisukohale, et kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. Seejuures VÕS § 770 lg 3 järgi tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient. Hageja on kostjale ette heitnud, et kostja ei teostanud vajalikke uuringuid ja sellest tulenevalt esines ka raviviga. Maakohus on otsuses põhjendanud, tuginedes esitatud tõenditele, miks ta leiab, et patsiendile osutati tervishoiuteenust vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele ja tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolsusega. Kolleegium nõustub maakohtuga ning tulenevalt

§ 654lg-st 6 ei korda otsuses olevaid seisukohti.

Kolleegium ei nõustu apellandiga, et Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjoni arvamus 16.10.2003 tulnuks jätta tähelepanuta. See on dokumentaalne tõend

§ 272lg 1 mõttes, mida pidi kohus hindama koos teiste tõenditega.

Eelnimetatud arvamuse kohaselt ei tuvastatud kostja arstide tegevuses meditsiinilisi vigu ega hooletust ning patsiendi ravi AS LTKH Pelgulinna majas vastas tänapäeva arstiteaduse tasemele ja üldtunnustatud headele arstlikele tavadele. Koosoleku protokollile lisatud tõenditest ilmneb, et komisjoni käsutuses olid nii AS Lääne –Tallinna Keskhaigla Pelgulinna haigla kirurgi M R i seletus, SA PERH haigusloo nr 43069 koopia, arstlik surmatõend ja AS LTKH haigusloo väljavõte (I lk.65-82). Seega arvamuse andnud ja selleks pädeva komisjoni käsutuses olid materjalid, mis võimaldasid kindlaks teha, kas arstide tegevuses esines meditsiinilisi vigu ja hooletust või mitte. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et arvamuse andmiseks puudus komisjonil patisendi osas vajalik meditsiiniline dokumentatsioon. Kohtu poolt määrati ekspertiis tervishoiuteenuse kvaliteedi kindlaksmääramiseks. Ekspertiisi teostas SA PER Mustamäe Üldkirurgia keskuse ülemarst-keskuse juhataja J T, kelle arvamuse kohaselt patsient M B hospitaliseerimisel püstitati kolm konkureerivata diagnoosi: äge gastriit, äge koletsüstiit ja isheemiline valu. Patsiendi saabudes esinenud kaebused on äärmiselt mittespetsiifilised ning ainuüksi nende põhjal kindlat ja ühest diagnoosi püstitada on väga raske, kui mitte öelda võimatu. Kõigi kolme diagnoosi puhul võiks uuringute plaan koosneda vereanalüüsidest, kõhukoopa sonograafiast ning gastroskoopiast. Haigusloo põhjal asus ekspert seisukohale, et dr R ka otsustas teostada nimetatud uuringuid. Eksperdi arvamuse kohaselt, tuginedes haigusloole, ei leidnud ta arsti tegevuses pahatahtlikkust, hooletust või puudulikke meditsiinilisi teadmisi, mis oleksid võinud viia ebaõigele haige uurimisele, diagnoosi püstitamisele või vale ravi määramisele. Haigusjuhtum lõppes letaalselt haiguse varjatud ning raske kulu tõttu, kuid mitte arsti ebaõige käitumise tõttu. 85-90 % juhtudest ägeda mesenteriaalsulguse puhul lõpeb see letaalselt ning õigeaegse operatsiooniga õnnestub päästa vaid väike arv patsiente. Ekspert nendib, et dr Rl ei tekkinud kahtlust „kõhukoopa katastroofi“ suhtes, kuid seda ei saa talle ette heita. AS Lääne –Tallinna Keskhaigla Pelgulinna majas teostatud M B terviserikke diagnostika oli nõuetekohane ja piisav ning ravitaktika oli nõuetekohane ja adekvaatne. Preparaadid Monopril ja SOl Diazepam kuuluvad haigusloo kohaselt loogiliselt seletatava ravi hulka. Seega on ekspert ka vastanud apellandi vastuväidetele, kes leidis, et eelnimetatud preparaate ei oleks tohtinud patsiendile anda. Eksperdi arvamuse kohaselt M B le osutatud tervishoiuteenus AS Lääne-Tallinna Keskhaigla Pelgulinna majas vastas tänapäeva arstiteaduse tasemele ja üldtunnustatud arstlikele tavadele ning vastas tervisehoiuteenuse osutajalt oodatavale hoolele. Dr R uurimismetoodika, patsiendi käsitlemise ja ravitaktika suhtes eksperdil vastuväiteid ei olnud (I kd lk.212-219). 7 Maakohus kuulas tunnistajana üle arst M R i (II kd lk.165-166), kes selgitas, et lisaks kolmele diagnoosile oli ta märkinud apenditsiit, mille tõmbas maha, kuna ta välistas selle diagnoosi. Haiguslool oli märge „ Cito“, see oli kirjas veregrupi ja reesusfaktori määramisel ja see tõmmati maha siis, kui patsient hakkas operatsioonile minema ja vastavad vereproovid olid võetud. Vaidlus vereanalüüsi tegemise osas puudub. Seega on eelnimetatud tunnistaja selgitanud, miks sisaldab haiguslugu mahakriipsutust neljanda diagnoosi ja märke „ Cito“ osas. Apellandi väidetel tunnistaja M R i ütlusi ei saa arvestada, kuivõrd tunnistaja ülekuulamisel rikkus kohus menetlusõigusnorme. Õige on, et tunnistaja ülekuulamise korra sätestab

§ 262

. Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks tunnistaja ülekuulamisel menetlusõigusnorme rikkunud. 15.11. 2010 kohtuistungi protokolli kohaselt kohus vannutas tunnistaja M R i ning lubas tal vaadata oma seletuskirja ja M B seletuskirja, kuivõrd tunnistaja väidetel ta ei mäletanud peast aastatetagust sündmust.

§ 264lg 1 lubab kasutada tunnistajal märkmeid ja dokumente.

Seega võis tunnistaja vaadata eelnimetatud tõendeid. Asjaolu, et tunnistaja pidas nõu kostjaga, toimiku materjalidest ei ilmne. Õige on, et tunnistaja peaks tunnistusi andes asuma menetlusosalistest eemal, mitte nende kõrval. Protokollist ei nähtu, kus tunnistaja asus. Apellandi väidetel istus tunnistaja kostja kõrval. Juhul, kui see nii oli, siis oli tegemist menetlusõigusnormi rikkumisega, kuid kolleegium ei tuvastanud, et see tõi kaasa valeütluste andmise. Tunnistaja M. R ütlused on kooskõlas teiste tõenditega. Tunnistaja O Š, kes töötas haiglas meditsiiniõena, selgitas (III kd lk. 35), kuidas toimub haigusloo täitmine ning et korralduslehel olevaid riste preparaatide andmise kohta patsiendile märkis tema (I kd. lk.67a). Asjaolu osas, et patsiendile anti preparaate Monopril ja SOl Diazepam, vaidlus puudub ning ekspert J T on andnud ka arvamuse ravitaktika kohta ning leidis, et eelnimetatud preparaate võis patsiendile anda. Apellandi väidetel on kohus jätnud hindamata temapoolsed tõendid. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohus põhjendas, miks ta ei nõustu Patsiendikeskuse RADIX seisukohaga, nõelraviarsti H T ja dok. M E seisukohaga selle kohta, et patsiendi diagnoosimisel ja ravil tehti vigu. Nimelt kohtumeditsiiniline ekspertiis ja teised kostja tõendid ei kinnitanud hageja väiteid selle kohta, et patsient M B osas rikuti tervishoiuteenuse lepingut ning tehti ravivigu. Käesolevas tsiviilasjas ei leidnud tõendamist see asjaolu, et kostja rikkus tervishoiuteenuse lepingut süüliselt ning esineb alus tervishoiuteenuse osutaja vastuseks VÕS § 770 lg 1 järgi. Kolleegium ei tuvastanud eelduste olemasolu hagi rahuldamiseks varalise ega ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks nõuet rahuldada ei saa, kolleegium nõustub maakohtuga. Kuivõrd maakohtus ega ringkonnakohus ei leidnud tõendamist tervishoiuteenuse osutaja vastutusele võtmise eeldused, siis ei ole võimalik ka hagi rahuldada ning puudub vajadus analüüsida varalise kahju hüvitise nõuet. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et VÕS § 134 lg 3 annab iseseisva mittevaralise kahju hüvitamise nõude ka kannatanu või surmasaanu isiku lähedastele isikutele, kuid seda lisaeelduse olemasolul, nimelt erandlike asjaolude olemasolul. Seaduses ei ole sätestatud, millist asjaolu loeb seadusandja erandlikuks ning igal konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta konkreetses asjas olevaid faktilisi asjaolusid. Erandlike asjaolude esinemist peab hageja 8 põhistama ja tõendama ning kohus võtma seisukoha, kas esiletoodud asjaolusid saab lugeda erandlikeks asjaoludeks VÕS § 134 lg 3 mõttes või mitte, mida on ka antud juhul maakohus teinud. Ka apellatsioonimenetluses ei suutnud apellant põhistada ega tõendada mittevaralise kahju olemasolu. Apellandi väited sellest, et ema surmast oldi huvitatud, on absurdne ja põhjendamatu. On igati mõistetav, et nii lähedase isiku nagu ema surma puhul, võisid hagejal tekkida kahtlused, kas eaka ema osas tehtud uuringud olid piisavad ja õigeaegsed ning ravi õige, kuid kohtumenetluses on selle asjaolu väljaselgitamiseks määratud ekspertiis ning kohtumenetluses on hageja väiteid kontrollitud. Hageja väited kinnitust ei leidnud. Ka apellatsioonimenetluses nõustaja antud selgitused ei võimalda teha teistsugust lahendit, kui tegi seda maakohus. Apellant esitas taotluse Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2012 kohtuistungi protokolli parandamiseks.

§ 50

lg 1 järgi peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm. 18.01.2012 kohtuistungi protokoll vastab

§ 50

lg 1 nõuetele ning kolleegium ei tuvastanud, et protokoll kajastab ebatäpselt apellandi väiteid ning et esineb alus kohtuistungi protokolli parandamiseks. Menetluskulude jaotus Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis menetluskulud tuleb jätta apellandi kanda

§ 171lg 1 järgi.

Apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati apellant riigilõivu maksmisest summas 1 917,34 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2011 määruses selgitati apellandile, et apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral tuleb riigilõiv

§ 190lg 4 järgi välja mõista riigituludesse.

Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis

§ 190

lg 4 järgi tuleb apellandilt välja mõista riigilõiv 1917,34 eurot riigituludesse.

§ 174

lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Mare Merimaa Ande Tänav Ulvi Loonurm 9