Obsah (4)

§ 6§ 8§ 9§ 1

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 28.05.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-886 Haldusasi Neste Eesti AS kaebus tuvastada Keskkonnainspektsiooni

eaduse § 8 lg 2 p 10 mõttes; tuvastada, kas prokuristi ütlused on käsitletavad juriidilise isiku esindaja ütlustena Menetlustoimingud Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON

1. Tagastada Neste Eesti AS kaebus.
2. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri teadmiseks kaebuse esitajale. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates. Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. 30.04.2012 saabus Tallinna Halduskohtule Neste Eesti AS kaebus tuvastada Keskkonnainspektsiooni tegevusetuse õigusvastasus Neste Eesti AS vee-erikasutusloa menetluses; tuvastada, kas Neste Eesti AS on kohustatud isikuks

eaduse (

) § 8 lg 2 p 10 mõttes; tuvastada, kas prokuristi ütlused on käsitletavad juriidilise isiku esindaja ütlustena. Kaebuselt on tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot.

1. Kaebuses märgitakse järgmist: 2.
2. Keskkonnainspektsiooni Põhja regiooni (edaspidi inspektsioon) ja kaebaja vahel alates
3. a. aprillist toimunud haldusmenetluse sisuks on, kas kaebajal peab olema vee-erikasutusluba ohtlike ainete lastimiseks ja lossimiseks tulenevalt

§-st 8 lg 2 p 10. Vee erikasutusena tuleb

§ 6

lg 3 järgi mõista vee kasutamist veekogu või põhjaveekihi seisundit mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega vastavalt selle seaduse §-le 8.

§ 8

lg 2 p 10 tulenevalt peab vee erikasutusluba olema juhul, kui toimub laeva regulaarne ohtlike ainetega seotud teenindamine või remont ja laeva regulaarne ohtlike ainetega või tuulega lenduvate puistekaupadega lastimine või lossimine.

§ 9lg 14 alusel on kehtestatud keskkonnaministri 26.

märtsi 2002. a. määrusega (esimene redaktsioon 24.12.1996) nr 18 "Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid" (edaspidi Määrus). Eeltoodud normide koosmõjust tuleneb, et vee erikasutusluba peab olema, kui on täidetud mõlemad eeldused: laevade regulaarne teenindamine või remont ja laevade regulaarne lastimine või lossimine. Seega isikul, kes ei ole veekasutaja

eaduse mõttes, ei pea olema vee erikasutusluba. Kaebaja on selgitanud inspektsioonile senises menetluses, et tema tegevusalad Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori kohaselt on: mootorikütuste hulgimüük EMTAK kood 46712 (põhitegevusala), mootorikütuse jaemüük, sh tanklate tegevus EMTAK kood 47301 (lisategevusla); vedelike ja gaaside ladustamine EMTAK kood 52102 (lisategevusala).

õiduki lastimine ja lossimine on sadamaseaduse § 3 lg 1 p 2 tähenduses sadamateenus, mida kaebaja ei osuta. Muuga sadamas osutab laevadele sadamateenuseid AS Tallinna Sadam, kes saab nende teenuste osutamise eest ka tasu. Lisaks eeltoodule peab määruse § 5 ja § 11 ja lisa 4 kohaselt vee erikasutusloa taotleja esitama andmeid, mida valdavad ainult laeva kapten, reeder või agent. Kaebaja on senises haldusmenetluses selgitanud inspektsioonile põhistatud viidetega õigusnormidele, et ei ole kohustatud isik vee(eri)kasutajana

§ 1lg 2 ja § 8 lg 2 p 10 mõttes (vt kaebaja vastus inspektsioonile 13.

veebruar

1. a. tl 7-11). Inspektsioon on keeldunud asja haldusmenetluses sisuliselt käsitlemast, sundides kaebajat vastuväited esitama vastulausena ainult väärteomenetluses või kohtus (vt - inspektsiooni
2. jaanuari 2012 teade nr PÕR-6-7/12/5-1 tl 12). 2.
3. Kaebaja märgib, et tal puudub

§-s 8 lg 2 p 10 ja määruse § 5 ja § 11 nõutav teave, mida peaks valdama laeva kapten, reeder või agent. Kaebaja on ainult kauba ostja. Kaebajal ei ole teavet ega kontrolli müüja poolt tellitud laeva sadamasse sissesõidu regulaarsuse, kiiruse või laeval asuvate reovee- ja jäätmekäitlusseadmete jne kohta. Samuti ei remondi ega teeninda kaebaja laevu. 2.

1. Kaebaja selgitab, et käesoleva kaebuse ajendiks olevas menetluses on keskkonnainspektsioon väitnud, et kaebaja prokuristide ütlusi ja kirju ei saa lugeda juriidilise isiku esindaja seisukohaks, kuna see ei ole käsitletav majandustegevusega seotud tehinguna ning seetõttu tuleks need jätta tähelepanuta. Kaebaja osundab, et "majandustegevusega seotud tehingute tegemine" ei ole legaaldefinitsioon. Kuna käesoleva menetluse puhul on tegemist ettevõtja majandustegevusega seotud vaidlusega, siis tuleb seadusliku esindajana käsitleda ka prokuristi. Lisaks ÄS §-le 16 lõikele 1 kohaldub prokuurale ka ÄS § 16 lõige 4, mille kohaselt kehtib prokuura suhtes tsiviilseadustiku üldosa seaduses esinduse kohta sätestatu ainult ÄS-s sätestatud piirangutega, s.t. piirangud seoses muudatuste tegemisega ühingu organite koosseisus, struktuuris jms. Keskkonnainspektsioonil ei ole TsÜS § 118 lg 2 ja hea usu põhimõttest tulenevalt alust eeldada, et kaebaja ei ole soovinud ega soovi prokuristi(de) poolt allkirjastatud menetlusdokumente esitada. TsÜS 120 lg 2 kohaselt määrab volituse ulatuse esindatav. Analoogiliselt likvideerija ja pankrotihalduriga tuleb prokuristi käsitleda juriidilise isiku organina TsÜS § 31 mõttes, kelle pädevus nähakse ette seaduse ja põhikirjaga. 4.04.2012 esindasid kaebajat Keskkonnainspektsioonis prokuristid Jüri Petter ja Ülle Tamme. Keskkonnainspektsiooni esindajad lubasid prokuriste kaebajat esindada ja suulisi ütlusi anda. 2 Kirjast järeldub aga, et Keskkonnainspektsioon on menetluses seisukohta muutnud. Selline Keskkonnainspektsiooni käitumine ei ole eetiline, õiguspärane ja rikub hea halduse tava. Inspektsioon ei ole täitnud HMS §-st 6 tulenevat uurimiskohustust ja HMS § 5 lg 2 tulenevat hea halduse põhimõtet, mis eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust. Seetõttu leiab kaebaja, et käesoleva kaebuse esitamine haldusmenetluses on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada. Kohus eeldab niisiis, et kõik kaebuses esitatud faktilised väited on tõendatud ning põhjendab kaebaja kaebeõiguse puudumist ja kaebuse tagastamist alljärgnevalt.
3. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja esitanud kohtule esiteks nõude tuvastada Keskkonnainspektsiooni tegevusetuse õigusvastasus Neste Eesti AS vee-erikasutusloa menetluses. Kaebuse esitaja põhjendab kaebuse esitamise vajadust sellega, et Keskkonnainspektsioon ei ole täitnud uurimiskohustust ja on rikkunud hea halduse põhimõtet ning seetõttu on kaebuse esitamine vajalik kaebuse esitaja õiguste kaitseks. Sisuliselt on tegemist preventiivse eesmärgiga vältida edaspidist haldusorgani väidetavat õigusvastast käitumist. Kohus märgib, et HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. See eeldab, et kaebajal on isiklik puutumus vastava haldusakti või toiminguga, mis väljendub tema õiguste riives. Teiseks peab tegemist olema isikule kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riivega. Kolmandaks peab kaebus olema selle õiguse kaitseks asjakohane. Kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega väidetavalt rikutud õigust kuidagi kaitsta ei saa. Kohus selgitab, et õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise eelduseks on asjaolu, et see on vajalik kaebuse esitaja õiguste kaitseks ja puuduvad tõhusamad õiguskaitsevahendid (vt HKMS § 38 lg 4 ja HKMS § 45 lg 2). Kohus leiab, et kehtiv HKMS on oluliselt kitsendanud tuvastamiskaebuse esitamise võimalust võrreldes varasema halduskohtumenetluse seadustikuga, mis kehtis kuni 31.12.
4. HKMS § 45 lg 2 alusel ei tohiks seni preventiivsetel eesmärkidel esitatud tuvastamiskaebused lubatavad olla, kuna õigusvastase situatsiooni kordumisel on isikul võimalik oma õigusi kaitsta asjakohase tühistamis- või kohustamiskaebusega – st tõhusama vahendiga. Eeltoodud kohtu seisukohta toetab ka halduskohtumenetluse seadustiku seletuskirjas märgitu: „Tuvastamiskaebuse esitamise võimalusi on lg 2 kitsendatud, kuna tuvastamiskaebustest saadav kasu on sageli väike. Tagajärjeks on sageli uute kohtuvaidluste puhkemine haldusorgani edasiste kohustuste üle. Ehkki põhimõtteliselt jääb isikule õiguskaitsevahendi valiku vabadus, tuleks kulukat kohtumenetlust kasutada õiguste kaitsel võimalikult tulemuslikult.“ Käesoleval juhul leiab kohus, et esitatud nõue ei ole põhjendatud, kuna vee-erikasutusloa menetlus ei ole kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt üldse veel alanudki. Seega ei saa olla Keskkonnainspektsioon ka õigusvastases viivituses.

§ 9

lg 7 kohaselt esitab vee erikasutusloa kirjaliku taotluse taotleja vee erikasutusloa andjale, mille alusel vee erikasutusloa andja teeb otsuse keskkonnamõju hindamise algatamise või 3 algatamata jätmise kohta. Vee erikasutusluba antakse kuni viieks aastaks. Vee erikasutusloa andmise või sellest keeldumise otsus tehakse vee erikasutusloa taotlejale teatavaks posti teel või elektrooniliselt kolme kuu jooksul, arvates taotluse menetlusse võtmise kuupäevast. Vee erikasutusloa taotlusmaterjalid koostab taotleja oma kulul. Seega algab vee-erikasutusloa menetlus taotluse esitamisega. Käesoleval juhul ei ole vastavat taotlust esitatud, mistõttu on esimene nõue esitatud kohtule ennatlikult. Alles siis, kui kaebuse esitaja on vee-erikasutusloa taotluse Keskkonnainspektsioonile esitanud ja Keskkonnainspektsioon ei menetle seda seaduses sätestatud aja jooksul, on kaebuse esitajal võimalik pöörduda kohtu poole vastava kohustamisnõudega, mis sisaldab endas ühtlasi ka viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Kohtule nähtub kaebusele lisatud materjalide põhjal (vt tl 7-8 senine menetlus kaebaja vastuses Keskkonnainspektsioonile ja tl 12 Keskkonnainspektsiooni teade), et kaebaja suhtes on alustatud vastutus- või järelevalvemenetlust

eaduses sätestatud korras. Kaebaja peab seda menetlust ekslikult vee-erikasutusloa menetluseks. Kohus märgib siinkohal, et kui vastav menetlus jõuab lõpule ning kaebuse esitaja selle tulemusega ei nõustu, siis on kaebuse esitajal võimalus vaidlustada vastav lõplik otsus kohtus. Kui kaebuse esitaja pidas Keskkonnainspektsiooni õigusvastase viivituse all silmas aga kaebaja 13.02.2012 avaldusele vastamata jätmist, siis käesolevas asjas ei ole kaebaja selliselt oma nõuet püstitanud ega kohtule esitanud. Juhul kui kaebaja sooviks on tema 13.02.2012 avaldusele vastuse saamine eeldusel, et Keskkonnainspektsioon ei ole kaebajale seniajani vastanud, tuleb kohtule esitada vastav kohustamisnõue. 5. Teiseks on kaebuse esitaja taotlenud tuvastada, kas Neste Eesti AS on kohustatud isikuks

§ 8lg 2 p 10 mõttes.

Kolmandaks on kaebaja palunud tuvastada, kas prokuristi ütlused on käsitletavad juriidilise isiku esindaja ütlustena. HKMS § 37 lg 1 p 6 sätestab, et kaebusega võib nõuda muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist (tuvastamiskaebus). Avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemise kaebuse esitamisel saab kohus tuvastada, kas konkreetsest haldusaktist või toimingust tulenevad isikule mingid konkreetsed õigused või kohustused. Nimetatud seisukohta toetab ka Riigikohtu 26.01.2011 lahend nr 3-3-1-70-10. Viidatud lahendis asuti seisukohale, et isikul võib olla põhjendatud huvi saada kohtulik hinnang selle kohta, kas halduse tegevusest tekivad talle olemuselt avalik-õiguslikud õigused ja kohustused. Käesoleval juhul sellise vaidlusküsimusega tegemist ei ole, vaid kaebaja soovib sisuliselt saada kohtult seaduste tõlgendust. Seadust tõlgendab kohus aga konkreetse vaidluse raames mingi konkreetse toimingu või haldusakti üle. Sellest tulenevalt on seaduses sätestatud ka piirang, et faktilise asjaolu tuvastamine toimub konkreetses avalik-õiguslikus suhtes. Antud juhul ei nähtu kohtule, millises avalik-õiguslikus suhtes kaebaja on vastavad tuvastamiskaebused esitanud, mistõttu ei ole esitatud nõuded lubatavad. Kuna kohtule nähtubki, et kaebaja tegelik probleem seisneb selles, kas kaebaja on kohustatud isik

§ 8

lg 2 p 10 mõttes, siis kohus selgitab, et nimetatud küsimusele saab kaebaja vastuse vaidlustades kaebaja suhtes tulevikus välja antavat lõplikku haldusakti, millega kas tehakse kaebuse esitajale mingi konkreetne ettekirjutus või Keskkonnainspektsiooni 9.01.2012 (tl 12) teatest nähtuv väärteomenetluse otsus. Selle vaidluse raames peab kohus kontrollima, kas kaebaja suhtes kuulub kohaldamisele

§ 8lg 2 p 10 ning kas haldusorgan on hinnanud tõendeid õigesti.

4 Lisaks selgitab kohus, et kaebaja esindusõigusega seotud küsimuse peab haldusorgan lahendama konkreetses haldusmenetluses. Juhul kui haldusorgan leiab, et esindusõigus ei ole selge, peab ta andma isikule võimaluse vastavad puudused kõrvaldada (HMS § 15 lg 2). Kui haldusorgan ei ole omapoolseid kohustusi täitnud või on kaebaja arvates hinnanud valesti mingeid tõendeid (ei ole käsitlenud prokuristi selgitusi kui kaebaja esindaja selgitusi) konkreetses haldusmenetluses, siis eeltoodut saab vaidlustada koos lõpliku akti vaidlustamisega. 7. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kuna kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, siis tasutud riigilõiv kaebajale tagastamisele ei kuulu. Daimar Liiv Kohtunik 5