Obsah (4)

§ 112§ 249§ 250§ 63

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Altnurme Määruse tegemise aeg ja koht 25.05.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1051 Haldusasi A S taotlus Tallinna Vangla 08.05.2012 käskkirja n

) § 111 lg 1 kohaselt antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Lg 2 kohaselt menetluse osalemise edukuse hindamisel arvestatakse muu hulgas asja tähtusust menetlusabi taotlejale.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt menetlusabi ei anta, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. 5. Tallinna Vangla edastas kohtule 24.05.2012 taotleja isikuarve väljavõtte, mille kontojääk on 0,09 eurot. Ajavahemikul 25.01.2012 – 24.05.2012 on taotleja konto algjääk 0,11 eurot, sissetulekud 10 eurot ning väljaminekud 10,02 eurot. Seega on ilmne, et taotlejal puuduvad piisavad sissetulekud ja muud vabad vahendid riigilõivu tasumiseks. Samuti tuleb arvestada, et käesoleval juhul määrati taotlejale kõige rangem karistus - kartserisse paigutamine - millega piiratakse oluliselt kinnipeetava õigusi ja vabadusi vanglas. Seega olenemata kaebuse 2 perspektiivikusest on antud juhul esialgse õiguskaitse vajalikkuse üle otsustamine kaebaja õigusi arvestades oluline. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja tuleb vabastada riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine 6.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 250

lg 2 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotlust põhistada (

§ 63

). Riigikohtu 08.04.2004 määruses haldusasjas nr 3-3-1-13-04 on kohtuotsuse täitmise võimatuseks peetud tagajärgi, mille hilisem kõrvaldamine ei ole mõistlik. Seega tekib kaebuse esitajal esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral saaks vastustaja või muud isikud teha toiminguid, mille tagajärjel ei oleks kaebuse esitajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki võimalik saavutada või ka juhul, kui sellise eesmärgi saavutamine oleks võimalik, kuid tooks esialgse õiguskaitse mittekohaldamise tõttu kaebuse esitaja jaoks kaasa tarbetult koormavad tagajärjed, mille hilisem heastamine ei oleks mõistlik. Kohtuasjades 3-3-1-76-04 ning 3-3-185-04 on Riigikohus asunud seisukohale, et esialgse õiguskaitse kohaldamise välistab kaebuse ilmne perspektiivitus. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb arvestada avaliku huvi ning kolmandate isikute õigustega.

1. Kohus on seisukohal, et taotleja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna kohus ei pea esitatavat kaebust perspektiivikaks.
2. Kõik distsiplinaarasjas kogutud dokumentaalsed tõendid kinnitavad üheselt raske distsiplinaarrikkumise toimepanekut taotleja poolt. Seda kinnitavad erinevate vanglaametnike ettekanded, distsiplinaarasja protokoll, aga ka kõik taotleja enda poolt asja kohta antud seletused. Ehkki taotleja väidetel on õige ainult esimene, so 25.03.2012 kirjutatud seletuskiri, nähtub ka ainuüksi sellest, et isik on võtnud omaks korduva vanglaametnike korralduste eiramise. Asjaolu, et kaebaja andis hilisemad seletused vanglaametniku survel, kes lubas väidetavalt taotlejale tagastada habemeajamisvahu, ei pea kohus usutavaks – kartserikaristus habemeajamisvahu vastu ei ole loogiline vahetuskaup isegi vangla tingimustes. Kohus on seisukohal, et taotleja vastavasisuline väide on vastuolus distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega ning eluliselt täiesti ebausutav. Kohtule jääb üheltpoolt arusaamatuks, miks peaks vanglaametnik menetluse lihtsustamiseks iseenda distsiplinaarkaristusega riskima ning teisalt on väheusutav, et taotleja on nõus habemeajamisvahu nimel kõik tema kohta esitatud ettekanded omaks võtma juhul, kui ta tegelikkuses neid tegusid ei teinud. Arvestades, et taotlejal oli vaidlustatud käskkirja tegemise ajal 5 kehtivat distsiplinaarkaristus, s.h samalaadsete rikkumiste eest, pidi ta olema väga hästi teadlik, et selliste tegude omaksvõtt tähendab talle ranget karistus – paigutamist kartserisse. Seega on väheusutav, et taotleja oli nõus üksnes habemeajamisvahu pärast istuma kartseris ning taluma muid distsiplinaarkaristusest tulenevaid tagajärgi.
3. Oma 05.05.2012 seletuskirjas on taotleja tunnistanud, et ta 25.03.2012 kell 18.15 pani toime rikkumise, mis seisnes selles, et ta liikus ametniku poole ähvardavalt. Taotleja on oma 23.04.2012 seletuskirjas tunnistanud, et ta 25.03.2012 kell 18.35 lõhkus ehk trampis vastu kambri ust seetõttu, et 18.20 lõi teda vanglaametnik näo piirkonda. Taotleja märgib, et ta 3 vihastas, kuna vanglaametnik talle arsti ei kutsunud, mistõttu ütles talle ebatsensuurseid väljendeid. Asjaolu, et taotleja suhtes kasutati füüsilist jõudu, ei anna talle õigust rikkuda VangS § 67 p-s 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-s 14.3.7 toodut. Kohus märgib, et füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldus meetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollist nähtuvalt kasutati tõesti taotleja suhtes füüsilist jõudu 25.03.2012 kell 18.
4. Protokolli kohaselt oli füüsilise jõu kasutamine vajalik, kuna taotleja tegi vanglaametniku suunas ähvardava liigutuse, nagu tahaks teda lüüa. Tallinna Vangla arsti M S poolt 25.03.2012 kell 19.20 väljastatud tõendi kohaselt fikseeriti taotleja paremal käel kaks marrastust suurusega 1 cm. Rohkem silmaga nähtavaid vigastusi arst ei tuvastanud ning tõendi kohaselt taotleja ka meditsiinilist abi ei vajanud. Seega oli viidatud olukorras vajalik füüsilise jõu kasutamine taotleja suhtes, mis oli tingitud taotleja enda väljakutsuvast ja ähvardavast käitumisest ning füüsilise jõu kasutamine ei olnud ebaproportsionaalne toimepandud rikkumisega. Arvestades arsti poolt fikseeritut, puudus ka taotlejal vältimatu arstiabi vajadus. Isegi kui taotlejal oleks olnud vaja vältimatut arstiabi, ei anna see siiski alust Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 rikkumiseks, s.t vanglaametniku poole pöördudes ebatsensuursete väljendite kasutamiseks.
5. Eeltoodut kokku võttes jätab kohus taotleja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata seetõttu, et esitatav kaebus ei ole perspektiivikas. Distsiplinaarmenetluse materjalid kogumis tõendavad rikkumiste toimepanekut taotleja poolt ning tegude omaksvõttu on vaidlustatud käskkirjas kohaldatud kergendava asjaoluna. Maret Altnurme Kohtunik 4