← Eesti

3-11-1038/63

Obsah (5)§ 23§ 48§ 5§ 2§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Virgo Saarmets, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.05.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-1038 Hald

ündmuse toimumisel on päästeasutuse ülesandeks

eaduse (

) § 5 lg 1 p 1 järgi viivitamata rakendada vältimatud ja edasilükkamatud tegevused ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel. XXXXXXXXX elumaja üheksanda korruse korteritulekahju puhul oli tegemist raske olukorraga ja otsese ohuga kõikidele X. korrusel elavatele inimestele. Põleva korteri leidmiseks kasutati suitsusukeldumislüli, mille liikmed suutsid üheksanda korruse trepikojas tulekahju asukohta otsida, liikudes musta suitsu tõttu nähtavuse puudumisel termokaamera abil. Selles olukorras valis päästetöö juht nii korterivaldajalt saadud teabe kui ka luureandmete põhjal otsustavaks suunaks tulekahju asukoha leidmise ning võimalike inimeste elu päästmise, mistõttu andiski korralduse avada korteri nr XX uks; 3)

§ 23

lg 1 lubab päästeasutusel siseneda valdaja nõusolekuta muuhulgas eluruumi ja avada uksi, kui see on vajalik päästetööks. Korteri nr XX ukse avamine oli eelnimetatud normiga kooskõlas ja antud olukorras põhjendatud. Korteriukse avamisega põhjustatud kahju tekkis päästetöö käigus.

§ 48

järgi loetakse

ündmuse käigus juriidilisele või füüsilisele isikule päästeasutuse poolt tekitatud kahju õnnetusest põhjustatud kahjuks.

eaduse eelnõu seletuskirjas on rõhutatud põhimõtet, mille kohaselt valdusesse sisenemisel uste ja väravate avamisega või muude takistuste kõrvaldamisega tekitatud kahju loetakse

ündmusest põhjustatud kahjuks, mis ei kuulu hüvitamisele. Päästeamet jättis 28.03.2011 P V i vaide rahuldamata 2. P V esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, kus palus tunnistada Põhja-Eesti Päästekeskuse tegevus Kärberi 11-90 ukse päästevahenditega avamisel õigusvastaseks ning mõista Põhja-Eesti Päästekeskuselt välja asendusukse hind 388,47 eurot. Kaebuse põhjendused: 1) vastustaja tegevus oli ebaprofessionaalne. Kuna korter nr XX põles lahtise leegiga ja väljas oli juba pime, oli võimalik aru saada, et põleb teine korter koridori lõpus vasakut kätt. Nimelt on ühiselamutüüpi majas ühel pool mitu korterit, mitte üks. Päästjad oleks pidanud katsuma kõiki uksi ning siis oleks selgunud, et korteri nr XX uks oli kõige kuumem. Kui korter nr XX perenaise poolt antud võtmed ust ei avanud, oleks päästjatel pidanud tekkima kahtlus, et nad on vale korteri juures. Korter nr XX perenaine L P väitis, et ütles päästjatele, et põlev korter on teine lifti poolt; 2)

§ 23

lg 1 lubab valdaja nõusolekuta siseneda eluruumi, sh avada uksi, kui see on vajalik päästetööks. Kuna korteris nr XX tulekahju ei olnud, puudus vajadus korteri ukse lahti murdmiseks, ei olnud selline tegevus päästetööks vajalik. 3. Põhja-Eesti Päästekeskus palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes 23.02.2011 vastuses avaldatud seisukohtade juurde. 2

(6)3-11-1038 4. Tallinna Halduskohtu 22.12.2011 otsusega kaebus rahuldati, tunnistati õigusvastaseks Põhja-Eesti Päästekeskuse tegevus 23.01.2011 XXXXX majas kaebajale kuuluva korteri nr XX ukse päästevahenditega avamise osas ning mõisteti Põhja-Eesti Päästekeskuselt P V i kasuks välja varaline kahju summas 383,47 eurot. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused: 1) tunnistajana kuulati üle L P, kelle korteris nr XX toimus tulekahju. Tunnistaja seletas, et ta oli põlengu ajal väljas ning juba õuest oli näha, milline korter põleb, aknast oli näha musta suitsu ja leeki. Kui päästjad üles jooksid, hõikas tunnistaja neile, et korter asub koridoris esimene uks tagant. Tunnistaja ei tea, kas päästjad teda kuulsid. Võtmed andis tunnistaja teisele päästemeeskonnale. See, kellele ta võtmed andis, ei küsinud tema käest midagi. Tunnistaja kinnitas, et ta ei öelnud päästjatele, et korter asub „liftist esimene uks vasakut kätt“. Ta ütles neile „esimene uks tagant“; 2) tunnistajana kuulati üle päästetööde juht Al S, kes andis selgitusi, et visuaalselt oli näha, et põleng on üheksandal korrusel, kusagil keskel tema mäletamist mööda. Nad jooksid üles kolmekesi, T K ja D Ž oli kaasas. Kaheksandal korrusel võttis neid vastu naisterahvas, kes andis võtmed ja ütles, et tema korter põleb. Tunnistaja oli esimeses meeskonnas. Ta andis võtmed edasi esimesele suitsusukeldumislülile, andis need T. K. Tunnistaja ise jäi kaheksanda ja üheksanda korruse vahele, õue ta ei läinud, suunas lülisid, raporteeris ja suhtles keskusega. T. K ja D. Ž raporteerisid talle raadio teel, et ei saa võtmega uksest sisse ja ukseliist on kuum, mille alusel tunnistaja võttis vastu otsuse tungida korterisse jõuga. Tunnistaja ei andnud korraldust kontrollida teisi koridoris asuvaid uksi. Riskikeskkond ei olnud kõrgendatud, oli normaalne riskikeskkond; 3) L. P ütlused on usutavad ning ei anna alust kahelda nende tõesuses ja usaldusvääruses. Tal puudub põhjus anda kohtule valeütlusi või päästjate osas ebaõigeid tunnistusi. A. S ütlused ei ole kohtu jaoks veenvad. Kaheksandal korrusel asuva naise kohta, kes andis võtmed, on juurdluse käigus toimunud seletuses kirjutanud ainult A. S. T. K ja D. Ž seda maininud ei ole; 4) käesoleval juhul

§-d 21, 23 ja 48 ei kohaldu, kuna päästetööde käigus ukse mahalõhkumine ei olnud vältimatult vajalik päästetööks. Kui vähemalt üks päästjatest sel ajal, kui teine tegeles valede võtmetega vale ukse avamisega, oleks liikunud mööda suitsevat koridori edasi, oleks õige korter kiiresti avastatud ning vale ust ei oleks lõhutud. Pärast seda, kui öeldi, et võtmed ust ei ava, oleks päästetööde juht pidanud veenduma, et tegemist on õige uksega. Kaebajal oli metalluks, mis oli kinni, kuid koridor oli musta suitsu täis. Seega oleks kahtlus pidanud tekkima juba sellelt pinnalt. Hiljem selgus, et õige uks oli lahti ning sealtkaudu sattuski suits koridori. A. S päästetööde ajal üheksandale korrusele ei läinud, kuigi võis seda teha. Kõigepealt tuleb kindlaks teha põlengu täpne koht ja siis tegutseda vastavalt vajadusele. Päästetööde juht ei saa tugineda ainult kellegi tuvastamata isiku ütlustele, mis võivad olla ebatäpsed, arvestades inimeste emotsionaalset seisundit sellises olukorras. Kohtumenetluses ei olnud võimalik tuvastada, kes oli see naine kaheksandal korrusel, kes väidetavalt andis oma põleva korteri võtmed ja juhatas neid vale ukse taha. L. P oli päästetööde käigus õues ning A. S ei tundnud L. P samuti ära seda naist, keda ta väidetavalt kaheksandal korrusel nägi. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Päästeameti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu 22.12.2011 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus on vääralt hinnanud tunnistajate ütlusi ja teinud ebaõigeid järeldusi, mis ei vasta kohtuistungil ega teenistusliku juurdluse käigus kindlaks tehtud asjaoludele. A. S on üle 3

(6)3-11-1038 15-aastase päästeteenistuse staažiga ja suurte kogemustega meeskonna vanem, kellel polnud mingit põhjust anda väärteavet ei päästeasutusele ega kohtule. Tema ütlusi kinnitasid teenistusliku juurdluse käigus T. K ja D. Ž. Samuti kinnitas ütlusi hiljem sündmuskohale jõudnud vanemoperatiivkorrapidaja A. M. L. P andis sündmuse kohta ütlusi esmakordselt 21.11.2011 kohtuistungil. Tegemist oli ka kohtuistungil paanikas ja süütunnetest ajendatud inimesega, kes vahetult enne sündmust lahkus kodust, jättes korterisse alkoholijoobes ja suitsetava elukaaslase, kelle tegevus põhjustas tulekahju. Olles sündmuste ajal segaduses ja paanikas, ei võinudki ta täpselt mäletada oma liikumist ja tegevusi tulekahju ajal. Pealegi oli tunnistuse andmise ajaks sündmusest möödunud 10 kuud; 2) L. P ja A. S ei tundnud 21.11.2011 kohtuistungil teineteist nägupidi ära, mis on mõistetav, arvestades sündmusest möödunud aega, päästjate ühtset kiivritega tööriietust ning sündmuskoha lähedal hulganisti viibivaid korteritest evakueeritud majaelanikke. L. P kinnitas kohtuistungil, et sai sündmuse lõppedes päästjatelt võtmed tagasi. Seega ei saanud mingi suvaline isik päästjatele võtmeid anda; 3) kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et antud sündmuste käigus ukse avamine ei olnud vajalik

ündmuse väljaselgitamiseks. Vaidlusaluse sündmuse prioriteediks oli avastada võimalikud sündmuskohal viibivad abivajavad isikud. Elumajades asetleidvate tulekahjude puhul puudub enamasti usaldusväärne teave seal viibivate ohus inimeste kohta. Antud sündmuse puhul oli tegemist veelgi keerulisema ja raskema

ündmusega – üheksakorruselise ühiselamutüüpi kortermajaga; 4) kohus on põhjendamatult tuginenud oletustele, mille kohaselt oleks päästjatel tulnud liikuda L. P poolt viidatud uksest edasi. Kohus eiras järelduse tegemisel sündmuse asjaolusid ja tingimusi, milles päästjad töötasid – põleva korteri omanikult saadi võtmed ja suunised korteri asukoha osas ning tulekahju asukohta otsiti musta suitsuga täitunud koridoris, kus olid numbriteta ja suitsust tahmunud uksed ning korteri nr XX kuum uksepiit viitas tulekahju asukohale. A. S korraldus avada korteri uks oli

§ 23lg-ga 1 kooskõlas; 5) kohus on RVast

S kohaldamisel jätnud analüüsimata sama seaduse § 13 lg 3, mis näeb ette avaliku võimu kandaja vastutusest vabastamise avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida vajalikku hoolsust täielikult järgides. Päästetöö juhil on

§ 5

lg 1 p-st 1 tulenev kohustus rakendada viivitamatult vältimatud ja edasilükkamatud tegevused ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel. Tulekolde kiire levik elumaja üheksandal korrusel ohustas inimelusid ja vara. A. S ei olnud võimalik koguda täiendavat teavet. Päästetöö juhi põhikohustus on päästetööde juhtimine. Suitsusukeldumine on üks ohtlikumaid päästetöö valdkondi. Päästetööde suitsusukeldumise juhendi p 34 järgi on päästetöö juhil suitsusukeldumise üle järelevalve teostamise kohustus. Kohus on vääriti mõistnud, et suitsusukeldumise varustuses A. S oleks ise pidanud minema suitsusukeldujana tulekahju asukohta otsima, jättes kõrvale põhikohustuse täitmise päästetöö juhina; 6) päästetöö juht ei võinud keerulises ja kiiret operatiivset sekkumist nõudvas olukorras ette näha kaebajale kahju põhjustamist; 7) kohus heitis vastustajale ette videomaterjali esitamata jätmist. Suitsusukeldumislüli liikmetel oli suitsusukeldumisel kaasas termokaamera. Musta suitsu mattunud ruumis ei ole ka videokaamera olemasolul võimalik videomaterjali salvestada. Videokaamera oli hiljem sündmuskohale sõitnud vanemoperatiivkorrapidaja A. M kiivril, kelle seletuse kohaselt oli koridoris tihe must suits ja olematu nähtavus. A. M saabumise hetkel sündmuskohale avasid suitsusukeldujad lammutustööriistadega ust. Sellest ajast arvates ei olnud sündmuskohal midagi salvestada, mis antud vaidluses tähtsust võiks omada. 4

(6)3-11-1038
  1. P V palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohus on õigesti leidnud, et

§ 48

kohaselt on kaebajale kahju hüvitamine võimalik eeldusel, et korteri nr XX avamine ei olnud päästetööks vajalik. Lisaks tuleb arvestada vastustaja poolt viidatud RVastS § 13 lg-ga 3, mille järgi vabaneb vastustaja vastutusest, kui kahju tekkimist ei olnud võimalik vältida ka vajalikku hoolsust täielikult järgides. 8. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et vastustaja tegevus korteri nr XX ukse avamisel oli õigusvastane. Asjaolu, et korteris nr XX tulekahju tegelikult ei olnud, ei tähenda veel, et ukse avamine ei olnud päästetööks vajalik. Vastustaja tegevust tulekahju kustutamisel ei saa hinnata selle teabe põhjal, mis kohtul on otsuse tegemise ajal, vaid analüüsida tuleb, kas konkreetsel ajahetkel tegutses vastustaja vajaliku hoolsusega. Päästjad tegutsevad tihti piiratud teabe tingimustes. Täiendavalt võib päästetöö veel eeldada kiiret reageerimist.

§ 2

lg 2 kohaselt on päästeasutuse tegevus muuhulgas suunatud ohu väljaselgitamisele, ohu tõrjumisele ning

ündmuse tagajärgede leevendamisele. Vastavalt

§ 3

lg-le 2 on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset

ündmus. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja tegevuse hindamisel tuleb konkreetsel juhul vaadata, kas päästetöö asjaolusid arvestades oli vastustajal piisav tõenäosus eeldada, et põleng võib toimuda korteris nr XX. 9. Käesoleval ajal ei ole võimalik enam piisavalt usutavalt taastada, kuidas korteri nr 89 võtmete üleandmine päästjatele aset leidis. L. P ja A. S ütlused on selles osas vastuolulised, kuid ringkonnakohus ei näe põhjust eelistada ühe tunnistaja ütlusi teisele. Kas L. P ütles ukse olevat „tagant esimese“ või „vasakult esimese“ ei ole tuvastatav, pealegi ei olnud ta kohtus antud ütluste kohaselt üldse kindel, kas päästjad teda kuulsid. Õige ei ole halduskohtu väide, et T. K ja D. Ž ei kinnita A. Smirnovi ütlusi naisest trepil, kes andis korteri võtmed. 27.01.2011 koostatud seletuskirjades ei ole nad maininud, kuidas võtmed saadi, kuid 09.02.2011 päästekeskuse korrapidamisbüroo juhataja hinnangus on märgitud, et suitsusukeldumispaari (Ž, K) väitel olevat mõned korrused allpool üheksandat korrust tulnud neile vastu üks isik, kes väitnud end olevat põleva korteri omanik ning ulatanud päästjatele kimbu uksevõtmeid. Alusetud on halduskohtu etteheited, et kuni üks päästjatest üritas võtmetega korteri nr XX ust avada, oleks teine võinud edasi liikuda, ning et ka päästetööde juht oleks pidanud minema õiget ust otsima. Päästetööde juhi ülesanne on eelkõige päästetööde koordineerimine. T. K ja D. Ž tuvastasid, et korteri nr XX uks on kuum. Seega oli põhjendatud keskendumine nimetatud uksele. Asjaolu, et võtmed ei sobinud, ei tähenda, et päästjad oleksid pidanud eeldama, et tegemist on vale uksega. Päästjatel ei olnud võimalik veenduda, et neile anti õiged võtmed või et teave ukse asukoha kohta oli õige. Seega tuli lähtuda sündmuskohal olevatest objektiivsetest näitajatest. Ning kuna koridor oli musta suitsu täis ning korteri nr XX uks oli kuum, oli päästjate poolt tehtud otsustus adekvaatne ning eeldus, et põleb korter nr XX, piisavalt tõenäoline. Halduskohus on veel ette heitnud, et kuna koridor oli tumedat suitsu täis, pidi päästjatele olema selge, et tulekahju ei saa aset leida korteris nr XX, mille uks oli suletud (korteri nr XX uks oli avatud). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kriitika ei ole põhjendatud. 5

(6)3-11-1038 T. K ja D. Ž seletustest nähtub, et kuigi korteri nr XX uks oli suletud, selgus pärast ukse avamist, et korter oli suitsu täis. Seega ei takista ainuüksi kinnine uks suitsu levikut. 10. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus esitatud apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab P. V kaebuse rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaire Pikamäe Virgo Saarmets Ruth Virkus 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.