3-11-1166/16

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1166 Otsuse kuupäev

1. november 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A. Ai kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.01.2011 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.3-04/29 tühistamiseks Kohtuistung 10.11.2011 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: A. A /isikukood xxx/, Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet /registrikood 70008747/, esindaja Margot Pellmas Resolutsioon Jätta A. Ai kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 19.12.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 25.01.2011 koostati Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroos otsus nr 15.3-04/29 (tl 9-16), millega tunnistati alates 25.01.2011 kehtetuks A. Ai pikaajalise elaniku elamisluba nr EL 91J
4. Otsuses loetleti A. Aile kriminaalkorras määratud karistusi ja leiti välismaalaste seaduse § 241 lg 1 p 2 tuginedes, et tema suhtes esineb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alus, sest tegemist on välismaalasega, kes kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. 04.04.2011 vaideotsusega nr 15.308/128 (tl 17-24) jäeti selle otsuse kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie rahuldamata.
5. 10.05.2011 esitas A. A Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-5) ning palus Euroopa Nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9, haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1, 2 ja 3, vangistusseaduse § 75 lg 5 ja välismaalaste seaduse § 125, § 241 lg 1 p 2 ja lg 3 tuginedes enda suhtes tehtud otsuse tühistamist. Ta leidis, et otsus on diskretsiooniveaga, rikub proportsionaalsuse põhimõtet ja selle tegemisel on temaga seotud ohte valesti kaalutud ega ole arvesse võetud Eestis elamise kestust, vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi tema ja ta perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga ja nende puudumist päritoluriigiga. Seejuures ta märkis, et on elanud Eestis seaduslikul alusel ja püsivalt 35 aastat, siin on tema perekond ja kodu ning ehkki ta on Vene Föderatsiooni kodanik ei oma ta selle riigiga mingeid sidemeid. Veel märkis kaebaja, et elamisloa kehtetuks tunnistamine vähendab tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalusi ja kindlustunnet tuleviku suhtes ning tähendaks vangistusest vabanemisel riigist väljasaatmist.
6. Politsei- ja Piirivalveameti kirjalikus seletuses (tl 44-47) leiti, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, kaalutletud, proportsionaalne ja diskretsioonivigadeta ning paluti kaebus rahuldamata jätta. Seejuures märgiti, et Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109EÜ artikkel 12 kohaselt ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda ka piirata, kaebaja on korduvalt toime pannud raskeid narkootikumidega seotud kuritegusid, on jätkanud õigusvastast tegevust ka vangistuses olles, kujutab seega ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ning tema puhul on tuvastatud, et ta ei ela perekonnaelu välismaalaste seaduse mõttes. Veel märgiti, et kaebaja vastavad õigused on juba piiratud tema enda käitumise tagajärjel määratud pikaajalise vabaduskaotusliku karistuse tõttu, elamisloa puudumine ei välista emaga suhtlemist, tähtajalise elamisloa puhul on tegemist iseseisvalt läbivaadatava taotlusega, mille andmise võimalikkust ei saa hinnata pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise käigus ning lisati, et kinnipidamisasutusest tingimisi enne tähtaega vabastamine pole otseses sõltuvuses elamisloa olemasoluga ja haldusorganil ei ole õigust kaaluda selle võimalikkust.
7. Kohtuistungil jäid kaebaja ja vastustaja esindaja kirjalikult esitatu juurde ega esitanud olulisi täiendusi. A. A märkis vaid, et elamisluba on talle eluliselt vajalik ja ta võtab kohustuse seadust edaspidi mitte rikkuda. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vaidlusalune otsus (tl 9-16) on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest välismaalaste seaduse § 241 lg 1 p 2 ja § 242 kehtestatu annab Politsei- ja Piirivalveametile õiguse tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks põhjendusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Vaidlusalune otsus vastab kõigile neile nõuetele, sest selles on nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsustatust on võimalik üheselt aru saada. Välismaalaste seaduse § 241 lg 3 kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase poolt toime pandud õigusrikkumise raskust, laadi ja asjaomase isikuga seotud ohte, võtta arvesse tema Eestis elamise kestust, vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja ta perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Politsei- ja Piirivalveameti poolt toimikusse esitatud dokumendid (tl 51 pöördel-69) kinnitavad, et enne otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid, kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetletud kaalumisele tulevad 2 asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks (tl 66). A. A on seda ka teinud (tl 68 pöördel kuni 69) ja viidanud seejuures oma pikaajalisele Eestis viibimisele, sidemete puudumisele kodakondsusjärgse riigiga ning siin elava emaga seotud õiguste rikkumisele. Otsuses on tema väiteid käsitletud. Seejuures ei ole kahtluse all seatud tema staatust kauaaegse sisserändajana, kuid on leitud, et tal puudub perekonnaelu välismaalaste seaduse mõttes ja avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles tema sidemed Eestiga. Seega pole Politsei- ja Piirivalveamet vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud haldusmenetluse seaduse § 6 tulenevat uurimispõhimõtet, on kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähendusega asjaolusid ning oma järeldused koostatud haldusaktis piisava arusaadavusega ka kirja pannud.
9. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjub vaieldamatult seda omanud isiku õigustele ning eeldab vahetut ja olulist põhjust. A. Ai puhul on see olemas, sest Harju Maakohtu 19.08.2010 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-10-4963 (tl 60-63) on ta süüdi tunnistatud karistusseadustiku § 184 lg 2 p 2, § 199 lg 2 p 7 ja 9 ning § 266 lg 2 p 3 järgi. Nimetatud seadusesätted käsitlevad vastutust narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku vähemalt teistkordse käsitlemise eest, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil äravõtmise eest süstemaatiliselt ja isikute grupis ning valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimise eest isikute grupi poolt. Karistusregistri andmetest (tl 52-54) ja kohtutoimikusse esitatud kohtuotsustest ja -määrusest (tl 53-58) nähtuvalt on A. Ai ka varem korduvalt erinevate kuritegude ja väärtegude eest karistatud ning uusi kuritegusid on ta toime pannud juba katseajal. Ehkki mõiste „oht avalikule korrale ja julgeolekule“ on väga ulatusliku sisuga ja seetõttu täpselt piiritlemata, mahuvad korduv narkootilise või psühhotroopse ainesuures koguses ebaseaduslik käitlemine ning grupis toime pandud süstemaatilised vargused ja omavoliline sissetung võõrasse ruumi kindlasti selle alla. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes käsitletakse nii tema isikust tulenevaid asjaolusid kui süütegude raskust ja laadi ning lähtutakse lisaks veel ka Viru Vanglas koostatud riskihindamise (tl 65) seisukohtadest tema ohtlikkuse ja uue kuriteo sooritamise tõenäosuse kohta.
10. Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmandas punktis on selgelt kehtestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Kuna A. A on korduvalt toime pannud erinevaid õiguserikkumisi, sealhulgas ka selliseid, mis on seotud narkootikumidega, jätkanud õigusvastast tegevust ka vangistuses (tl 65 pöördel), on ta teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Et seejuures oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei võimalda arvata ükski kohtule esitatud väide või tõend.
11. Pikaajalise elaniku elamisluba on dokument, mis tõendab vastava staatuse omamist, sellest ilma jäämine ei tähenda automaatset kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilma jäämist ega riigist välja saatmist. Välismaalaste seaduse § 43 lg 3 tulenevalt ei vaja kinnipidamisasutuses viibiv välismaalane elamisluba, kuid vastaval isikul on võimalik seda sama seaduse § 125 ja § 214 lg 1 ja 2 kohaselt erandina tähtajalisenasaada ning vastavat taotlust Eestis esitada. Põhiseaduse § 26 tulenevad õigused perekonna- ja eraelu puutumatusele pole absoluutsed. Nende kasutamisel peab järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning neid saab seaduse alusel ka piirata. Ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse 3 või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Kaebaja möönis kohtuistungil ise, et tal puuduvad lapsed ja perekonnaelu ning Eestis on ainult ema, kes on küll pensionieas, kuid jätkab töötamist (tl (tl 98). Kuna pikaajalise elaniku staatust ja perekonna taasühinemist käsitlevate direktiivide 2003/86/EÜ ja 2003/109EÜ kohaselt on perekonnaliikmeteks nende õigusaktide mõttes üldjuhul vaid abikaasad ja nende alaealised lapsed ning vanemaid saab sellena käsitleda erandina ainult ülalpidamisel oleku korral, pole kaebajal üldse olemaski vastavaid kaitsmist vajavaid õigusi. Mis puutub suhtlemist emaga, siis on see piiratud tema enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotusliku karistusega ning kaebuses pole välja toodud ühtegi sellist asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et see juba niigi piiratud õigus saab pikaajalise elamisloa puudumise tõttu veelgi enam rikutud. Pikaajalist elamisluba kehtetuks tunnistama pädev haldusorgan ja vastava otsustuse õiguspärasust kontrolliv kohus ei saa hinnata vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega seonduvat. Karistusseadustiku § 76 lg 3 tulenevalt otsustatakse niisugune vabastamine maakohtu poolt ja seejuures ei ole seaduseandja kehtestanud mingeid konkreetseid elamisloa olemasolust lähtuvaid piiranguid. Katseajaks tingimisi vabastatud süüdimõistetu allutatakse sama seadustiku § 75 alusel käitumiskontrollile ning tal tekib välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5 kohane kohtuotsusest tulenev alus Eestis viibimiseks. Seetõttu ei saa vangistusest ennetähtaegse vabastamise soov anda õigustust pikaajalise elaniku elamisloa omamiseks. Kohtuistungil märkis A. A, et praeguseks pole tal üldse veel tekkinudki õigust ennetähtaegsele vabanemisele (tl 98).
12. Kõigi eeltoodud asjaolude ja tõendite koosmõjus hindamise tulemusena pole halduskohtul põhjust Politsei- ja Piirivalveameti 25.01.2011 otsuse nr 15.3-04/29 tühistamiseks ning A. Ai kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Politsei- ja Piirivalveamet menetluskulude hüvitamise kohta taotlust ei esitanud (tl 98). Raili Randlane Kohtunik 4