Obsah (10)

§ 94§ 110§ 109§ 117§ 35§ 31§ 20§ 106§ 108§ 36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viivi Villemson Otsuse tegemise aeg ja koht 6.jaanuar 2012.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-2538 Tsiviilasi OÜ BR

) § 93 lg 1, § 103 lg 2 ja § 106 lg

1. Hageja ja võlgniku vahel on 06.03.2009 sõlmitud laenuleping tähtajaga 6 kuud. Laenulepingu punkt 1.3 nägi ette võlgniku poolt laenult intresside tasumise hagejale. Laenu tagastamiseks loeti seda, kui laen on täies ulatuses laekunud hageja arvelduskontole. Pooled olid laenulepingu punktis 2.
2. kokku leppinud, et kui pool rikub või täidab mittenõuetekohaselt nimetatud lepingus sätestatud maksekohustusi, siis kohustub selles süüdi olev pool tasuma teisele poolele viivist 0,5% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kokku oli seisuga 17.09.2009 hagejal eelpool nimetatud laenulepingust tuleneva nõude suuruseks Osaühingu F (pankrotis) vastu alljärgnev summa: 1) põhinõudena summa suuruses 2 386 646,69 krooni (aluseks võlgnikule ülekantud summad ning võlgniku eest kolmandale isikule tasutud summad); 2) intressinõudena summa suuruses 95 881,08 krooni (intresse arvestatud üksnes kuni lepingujärgse laenu tagastamise tähtajani); 3) viivisnõudena summa suuruses 143 198,80 krooni. Tegemist ei olnud pandiga tagatud nõudega. 10.03.2008 on RVkui laenuandja ja teiselt poolt võlgniku vahel sõlmitud laenuleping nr XXX. Laenulepingu punkt 1.3.1 nägi ette laenusaaja poolt laenuandjale laenusumma kasutamise eest intresside tasumise. Laenulepingu punkti 1 alapunktide kohaselt kohustus 2 laenusaaja laenusumma tagastama ja maksmata intressid tasuma 10.05.
3. Laenulepingu punktis 1.5.1 oli poolte vahel täiendavalt kokku lepitud, et kui laenusaaja jätab tähtaegselt tasumata või tasub mittetäielikult lepingust tulenevad maksed, kohustub ta maksma laenuandjale viivist arvestusega 0,5% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. 25.02.2009 on RV ja SSOÜ vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel on RVnimetatud nõude loovutanud SSOÜ-le. 23.07.2009 Rein Vilipus, SSOÜ, Osaühingu F ja OÜ BRvahel sõlmitud kompromisslepinguga on vaidlusalune nõue loovutatud hagejale. Kokku oli seisuga 17.09.2009 OÜ BReelpool nimetatud laenulepingust tuleneva nõude suuruseks Osaühingu F (pankrotis) vastu alljärgnev summa: 1) põhinõudena summa suuruses 800 000 krooni; 2) intressinõudena summa suuruses 9 488,89 krooni (intresse arvestatud üksnes kuni lepingujärgse laenu tagastamise tähtajani); 3) viivisnõudena summa suuruses 1 980 000 krooni (aluseks viivitus perioodil 11.05.2008 kuni 17.09.2009 pikkusega 495 päeva, 495 p × 0,5% × 800 000 krooni). Tegemist ei olnud pandiga tagatud nõudega. Tallinna kohtutäitur Priit Petteri poolt viidi 28.04.2009 läbi kordusenampakkumine täiteasjas nr 023/2008/1480 võlgnikule kuuluvate Tallinnas XXXkinnistute (registriosa nr XXX ja hoonestusõigus registriosa nr XXX) müümiseks alghinnaga 350 000 000 krooni. Kordusenampakkumisel tegi parima pakkumise Aktsiaselts H , kes loovutas samal päeval kõik ostja õigused hagejale. Hageja tasus 28.04.2009 oma arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is kohtutäitur Priit Petter arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXX summa 1 342 397,50 krooni selgitusega „Kohtutäituri tasu täiteasi 023/2008/1480“ ning summa 541 229,13 krooni selgitusega „Täiteasi 023/2008/1480“. Samas ei ole Tallinna kohtutäitur Priit Petteri poolt kuni käesoleva hetkeni esitatud Harju Maakohtu kinnistusosakonnale avaldust Tallinnas XXXkinnistute osas kinnistusraamatu kannete tegemiseks. Harju Maakohtu 29.04.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-19077 ning Harju Maakohtu 30.04.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-19208 on otsustatud peatada Tallinna kohtutäitur Priit Petteri poolt läbiviidav täitemenetlus täiteasjas nr 023/2008/1480 ja keelata selles täiteasjas täitetoimingute tegemine, sh kohtutäituril täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 160 sätestatud avalduse esitamine Harju Maakohtu kinnistusosakonnale. 20.05.2009 sõlmisid ühelt poolt võlgnik, teiselt poolt Aktsiaselts H kui sissenõudja ning kolmandalt poolt hageja kui ostja lepingu (koostatud ja tõestatud Tallinna notar Ragne Tehver poolt, notari ametitoimingute raamatu registri number XXX ), mille punkti 3.1 kohaselt olid võlgnik ja Aktsiaselts H kohustatud kõrvaldama kõik õiguslikud takistused ning tagama hageja lepingu eseme kinnistusraamatusse kandmise hiljemalt 30.06.
4. Lepingu punktis 3.3 oli poolte vahel kokku lepitud, et nimetatud kohustuse täitmisega rikkumise korral on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi 1% enampakkumisel sissenõudja poolt pakutud lepingu eseme ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Samuti oli lepingu punktis 3.
5. sätestatud, et kui võlgnik ja Aktsiaselts H rikuvad lepingus kehtestatud kohustust kõrvaldada kokkulepitud tähtpäevaks kõik õiguslikud takistused ning tagada kokkulepitud tähtpäevaks hageja kandmine kinnistusraamatusse lepingu eseme omanikuna, kohustub võlgnik tasuma hagejale leppetrahvi 25% enampakkumisel sissenõudja poolt pakutud lepingu eseme ostuhinnast ning hüvitama hagejale tekkinud kahju, mis on vähemalt 25% enampakkumisel sissenõudja poolt pakutud lepingu eseme ostuhinnast. Lepingu punkti 3.6 kohaselt tagas Aktsiaselts H antud lepinguga hageja ees nimetatud 3 lepingust, selle võimalikest lisadest ning tulevikus sõlmitavatest muudatustest ja täiendustest tulenevate kõikide võlgniku kohustuste tähtaegset, nõuetekohast ja täielikku täitmist. Kokku oli seisuga 17.09.2009 hageja eelpool nimetatud lepingust tuleneva nõude suuruseks Osaühingu F (pankrotis) vastu alljärgnev summa: 1) lepingu punktist 3.3 tuleneva leppetrahvi nõudena ajaperioodil 01.07.2009 kuni 17.09.2009 (viivitus 79 päeva) summa (79 p × 1% × 350 000 000 krooni) suuruses 276 500 000 krooni; 2) lepingu punktist 3.4 tuleneva leppetrahvi nõudena 25% enampakkumisel sissenõudja poolt pakutud lepingu eseme ostuhinnast, so summas (25% × 350 000 000 krooni) suuruses 87 500 000 krooni; 3) lepingu punktist 3.4 tuleneva kahjunõudena 100% enampakkumisel sissenõudja poolt pakutud lepingu eseme ostuhinnast (kuivõrd sissenõudja on käesolevaks hetkeks tasaarvestanud kogu oma nõude võlgniku vastu summas 350 000 000 krooni ja hagejal on nimetatud summas kohustused sissenõudja ees, siis peab kahju suuruseks olema vähemalt sama suur summa), so summas 350 000 000 krooni. Tegemist ei olnud pandiga tagatud nõudega. Hageja palub tunnustada võlgniku pankrotimenetluses pandiga tagamata nõuet kogusummas 719 415 215,46 krooni. Hageja täpsustas 04.05.2010 nõuet ja vähendas nõude suurust kogusummas 719 168 079,46 krooni. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja kohta tehti esmakanne äriregistrisse 10.03.
6. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 26 lg 2 sai hagejal tekkida õigusvõime registrisse kandmisest. Enne seda ei saanud juriidiline isik omada tsiviilõigusi- ega kohustusi (TsÜS § 26 lg 1). Seega ei saanud hageja viidatud lepinguga 06.03.2009 enesele õigusi ega kohustusi võtta. Dokumente, mis kinnitaksid sellekohase tehingu tegemise õiguse aluseid ja juhtorganite hilisemaid heakskiitvaid otsuseid esitatud ei ole. Asjaolu, et hageja kanti äriregistrisse alles 10.03.2009 kinnitab fakti, et 06.03.2009 leping on võltsitud, sest 06.03.2009 ei saanud olla hagejal veel registrikoodi, mis on kantud lepingusse. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks 06.03.2009 laenulepingu alusel hageja poolt märgitud summa ulatuses kostjale laenu andnud. Hageja poolt esitatud konto väljavõttest ei nähtu, et võlgnikule tehtud ülekanded oleks teostatud nimetatud laenulepingu täitmiseks. Samuti ei nähtu hageja poolt esitatud konto väljavõttest, et hageja poolt kolmandatele isikutele tehtud ülekanded oleks teostatud võlgniku eest või et need oleks teostatud laenulepingu alusel ja täitmiseks. Ajutine haldur esitas 05.06.2009 võlgniku seaduslikule esindajale SH teabenõude, milles palus esitada kõik andmed ja dokumendid kostja kui pankrotivõlgniku kohustuste kohta. Võlgniku seaduslik esindaja on esitanud ajutisele haldurile teabenõude vastusena andmed, mille kohaselt on võlgnikul kohustus võlausaldaja ees põhivõla osas summas 234 029,59 krooni ja intresside osas 234,92 krooni. Arvestades asjaolu, et võlgniku seaduslik esindaja SH on samaaegselt ka hageja seaduslik esindaja, on kostja seisukohal, et selliselt hageja seadusliku esindaja poolt hageja nõude kohta esitatud andmed kajastasid õigesti hageja ja kostja vahelisi kohustusi. Hagiavaldusele on lisatud kokkulepe laenulepingu muutmise kohta 20.04.
7. Ajutise halduri poolt esitatud teabenõudele vastates esitas hageja seaduslik esindaja üksnes laenulepingu ning taolist täiendavat kokkulepet ei esitatud, mistõttu on äärmiselt kaheldav taolise kokkuleppe ehtsus. Arvestades seda, et algses laenulepingus oli laenusumma suuruseks kokku lepitud üksnes 500 000 krooni, mille sisse mahtus ka hageja tegeliku nõude suurus, mida hageja seaduslik esindaja ka algselt kinnitas, siis kinnitab taolise täiendava kokkuleppe hilisem „ilmumine” üksnes kahtlusi selle ehtsuse osas. Isegi kui asuda 4 seisukohale, et hageja poolt kostjale või kolmandatele isikutele ülekannete tegemisest tekib 06.03.2009 laenulepingu väliselt nõue võlgniku vastu (nt. alusetu rikastumise alusel), siis taolistel alustel nõudeavaldust ja hagiavaldust ei ole hageja esitanud.

§ 94

kohaselt peab nõudeavalduses olema esitatud nõude alus ning kuna alusetu rikastumise tulemusena saadu väljaandmise/hüvitamise nõuet ei ole hageja esitanud ega tõendanud, siis puudub hagejal õigus kõnealuses menetlusstaadiumis nõude alust muuta. Sellisel juhul oleks tegemist uue nõudega, mille esitamine oleks aegunud ja mille osas taotleb kostja aegumise kohaldamist. Eelnevast tulenevalt on laenulepingu alusel hageja nõue põhjendatud üksnes summas 247 136 krooni. Kuna aga nimetatud suuruses on nõue kaitstud 18.12.2009 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul, siis on hagiavaldus ka nimetatud põhjusel nimetatud osas alusetu. Nõue tulenevalt RVja kostja vahelisest laenulepingust on alusetu. Nimetatud osa hageja nõudest tuleneb 10.03.2008 kostja ja RV vahelisest laenulepingust, millest tulenev nõue on hageja väidete kohaselt loovutatud 25.02.2009 lepinguga OÜ-le SSning 23.07.2009 lepinguga edasi hagejale. Hagiavalduse kohaselt koosneb nõue põhinõudest summas 800 000 krooni, intressinõudest 9 488,89 krooni ja viivisenõue summas 1 980 000 krooni. Kostja on seisukohal, et RV poolt laenu andmine kostjale ning intresside ja viiviste arvestus vastavad iseenesest algsete lepingute tingimustele. Samuti ei vaidlusta kostja hageja poolt kohtule esitatud ning kostjal endal olevate dokumentide alusel nõude loovutamist RV poolt OÜ-le SS. Samas leiab kostja, et ei ole tõendatud OÜ SSpoolt vastava nõude üleminek hagejale 23.07.2009 lepingu alusel. Hagiavalduse kohaselt moodustab hageja nõudest olulise osa 20.05.2009 sõlmitud notariaalsest lepingust tulenev leppetrahvi nõue kahes osas summas 276 500 000 krooni ja 87 500 000 krooni ning kahju hüvitise nõue summas 350 000 000 krooni. Kostja on seisukohal, et nimetatud nõue on alusetu ja põhjendamatu alljärgnevatel asjaoludel: kostja ajutine pankrotihaldur esitas 05.06.2009 kostja seaduslikule esindajale, kes oli samaaegselt hageja seaduslikuks esindajaks, teabenõude, milles palus esitada kõik andmed ja dokumendid võlgniku kohustuste kohta. Hageja seaduslik esindaja esitas kostja nimel kõik nõutud andmed ja dokumendid, kuid nimetatud nõuded ega selle aluseks olevat ja nõudeavaldusele ning hagiavaldusele lisatud 20.05.2009 lepingut ta ei esitanud. Arvestades asjaolu, et hageja ja kostja seaduslik esindaja on sama isik ning kirjutas alla ka nimetatud lepingule mõlemalt poolt, siis on ilmne, et taolist nõuet ei ole tekkinud ega kummagi poole poolt ka aktsepteeritud. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et kostja poolt 25.09.2009 ja 08.10.2009 kostja haldurile hageja seadusliku esindaja poolt esitatud varade ja kohustuste nimekirjas ei ole taolist nõuet nimetatud. Kostja on seisukohal, et viidatud leping on selgelt vastuolus heade kommetega, kuivõrd selle eesmärgiks on teiste isikute (kostja) kahjustamine ning see ei vasta üldisele arusaamale kõlblusest. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tehing on heade kommetega vastuolus, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. On ilmne, et taolistel asjaoludel (sh. käimasolevad vaidlused, keelumärked kinnistusraamatus ja sellest johtuv poolte poolt teadlik võimatute kohustuste võtmine, tehingu sõlmimine sama isiku poolt kõigi poolte seadusliku esindajana, kunstlik nõuete loomine teiste võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil jms.) 20.05.2009 tehingu sõlmimine oli selgelt heade kommetega vastuolus, mistõttu on nimetatud nõude aluseks olev tehing tühine TsÜS § 86 alusel. Nimetatud asjaolu, et on algatatud kohtuvaidlus lepingu aluseks oleva enampakkumise akti kehtetuks tunnistamiseks. Kostja rõhutab, et

§ 110

lg 1 p 2, lg 2 ja 3 alusel on nõude aluseks olev tehing ilmselgelt tagasivõidetav ja seetõttu langevad ka nimetatud põhjusel ära sellest tehingust tulenevad väidetavad võlausaldaja nõuded isegi siis, kui eeltoodud aluseid ei esineks. Kostja 5 juhib tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, väidet ega selgitust väidetava kahju ja selle suuruse kohta, mistõttu isegi kui eeltoodud alused puuduksid, ei oleks kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Kostja esitab ka alternatiivse vastuväite leppetrahvi suuruse osas. Juhul, kui kohus leiab, et leping on kehtiv ja selle alusel tekkisid pooltel vastastikused kohustused, taotleb kostja leppetrahvi vähendamist, kuivõrd arvestades kõiki eelkirjeldatud asjaolusid on ilmne, et taoline leppetrahvi nõue ei ole mõistlik ega põhjendatud. Kostja esitas 02.12.2011 täiendavad vastuväited. Harju Maakohus tegi 04.03.2011 tsiviilasjas nr 2-09-25110 otsuse, millega tunnistas OÜ H hagi alusel kehtetuks enampakkumise, millel OÜ BR väidetavalt omandas Tallinnas XXX asuvad kinnisasjad (kinnistu ja hoonestusõigus). Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2011 otsusega jäeti apellatsioonkaebused maakohtu otsusele rahuldamata. Riigikohtu 21.11.2011 määrusega jäeti ringkonnakohtu otsusele esitatud kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. TMS § 98 lg 2 kohaselt, kui kohus on tunnistanud enampakkumise kehtetuks, siis omandit enampakkumisel müüdud kinnisasjadele ei teki. Kuna enampakkumine on tunnistatud kehtetuks, ei tekkinud ega saanudki tekkida OÜ-l BR omandiõigust vaidlusalustele kinnisasjadele ega alust enda kinnisasjade omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Sellest omakorda järeldub, et oli realiseerumata hagi aluseks oleva lepingu punktis 3.

1. sätestatud eeldused. Kuna vastavad eeldused puuduvad, siis ei saanud ka Osaühingul F tekkida punktis 3.
2. sätestatud kohustust ning seetõttu ei saa ka esineda rikkumist, kuivõrd puudub kehtiv kohustus. Kostja esitas alternatiivselt vastuväite vaidlusaluse lepingu punktis 3.
3. sätestatud kohustuse tühisuse osas. Seaduse kohaselt saab kinnistusraamatusse omanikuna kanda isiku, kes on kinnisasja omandanud, kas asjaõiguslepingu, enampakkumise akti vms. alusel. Hagejal omandit kinnisasjadele ei tekkinud ja seetõttu ei võimalda ega võimaldanud seadus ka hagejat omanikuna kinnistusraamatusse kanda. Seetõttu on kokkulepe seadusega vastuolus oleva kohustuse kinnistusraamatusse omanikuna mitteomaniku sissekandmise täitmise tagamiseks on tühine TsÜS § 87 alusel. Seadus välistab kinnistusraamatusse omanikuna sellise isiku kandmise (välistab vastava tagajärje), kes ei ole kinnistu omanik. Kostja esitas 07.12.2011 nõusoleku tunnustada hageja nõuet, mis põhineb OÜ BR nõudel Osaühingu F vastu muuhulgas nõude loovutamise teel OÜ-lt SS omandatud nõudel kogusummas 1 609 488,89 krooni. Kuna aga nõuete kaitsmise koosoleku ajaks ei olnud hageja esitanud tõendeid nõude ülemineku kohta ning kuna OÜ BR esitas vastavad tõendid alles kohtumenetluse ajal, siis on haldurid seisukohal, et nimetatud osas tuleb OÜ BR menetluskulud jätta OÜ BR kanda. Kui OÜ BR oleks esitanud vastavad tõendid enne nõuete kaitsmist, ei oleks halduritel olnud põhjust nõuet vaidlustada vastavas osas ning sellisel juhul oleks ära jäänud ka vajadus OÜ BRpoolt hagi esitamiseks. Seetõttu tuleb sellistel asjaoludel jätta menetluskulud nimetatud osas OÜ BR kanda. Kostjate vastuhagi Kostjad esitasid 30.04.2010 vastuhagi tehingute tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tehingute kehtetuks tunnistamiseks. Hageja nõue tugineb alljärgnevatel tehingutel: 06.03.2009 hageja (laenuandja) ja kostja (laenusaaja) vahel sõlmitud laenulepingule ning selle lisal 1, 20.04.2009 ning 20.05.2009 6 notariaalselt sõlmitud lepingul. Kostja leiab, et nimetatud tehingud on nii tühised kui ka esinevad alused nende tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Kostjad tuginevad TsÜS § 87 lg 1 ja § 86 lg 1, § 26 lg 1,2,

§ 109

lg 1, 2, § 35 lg 1 p 4, § 110 lg 1 p 1, 2, lg 2,3, § 117 lg 2 p 5, lg 3 Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist juhul, kui vastava tehinguga vähenes võlgniku vara või sellega võttis võlgnik täiendavaid kohustusi. Igasugune võlgniku vara vähenemine või kohustuste suurenemine kahjustab võlausaldajate huve, kuivõrd selle tulemusena väheneb teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise võimalikkus ja tõenäosus. Oluline on siinjuures osundada Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-90-08, mille kohaselt ei ole oluline, et tehing kahjustaks tehingu tegemise ajal olnud võlgniku võlausaldajaid, vaid võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka sellisel juhul, kui see toob kaasa võlgniku tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Seda, et võlausaldajate huvisid on kahjustanud iga võlgniku vara vähenemine või kohustuste suurenemine, kinnitab ka käesolevas asjas hageja enda esitatud puuduste kõrvaldamise avaldus, mille kohaselt on hageja leidnud, et pankrotivara arvel ei ole võimalik võlausaldajate nõudeid valdavas enamuses rahuldada. Hageja ja kostja juhatuse liikmeks oli ja on SH, kes on hageja ning kostja enamusosanik. Samuti tegutsevad/tegutsesid hageja ja kostja ühisel aadressil, mistõttu on alust asuda seisukohale, et hagejal ja kostjal olid selgelt ühised majanduslikud huvid.

§ 117

lg 2 p 5 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, mistõttu on hageja ja kostja läbi SH ühiste majanduslike huvidega ja seetõttu lähikondsed. Täiendavalt eeltoodule võib kohus

§ 117

lg 3 kohaselt lugeda võlgniku lähikondseks samas paragrahvis nimetamata võlgniku lähedase isiku. Seega leiab kostja, et hageja on kostja lähikondne ning palub kohtul lugeda hageja kostja lähikondseks. Võlgniku pankrotimenetlus algatati 02.06.

1. Hageja ja kostja on väidetavalt sõlminud 06.03.2009 laenulepingu ja 20.04.2009 sellele lisa 1, mille kohaselt on hagejal kostja vastu põhinõue summas 2 386 646,69 krooni (tulenevalt hageja poolt kostjale tasutud summadest ja hageja poolt kostja eest kolmandatele isikutele tasutud summadest), intressinõue summas 95 881,08 krooni ja viivisnõue summas 143 198,80 krooni. Kostja leiab, et nimetatud tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise teel ning tühisuse tuvastamiseks esinevad alljärgnevad alused: Hageja kohta tehti esmakanne äriregistrisse 10.03.
2. Vastavalt TsÜS § 26 lg 2 sai hagejal tekkida õigusvõime registrisse kandmisest. Enne seda ei saanud juriidiline isik omada tsiviilõigusi- ega kohustusi (TsÜS § 26 lg 1). Seega ei saanud hageja viidatud lepingut 06.03.2009 sõlmida ega sellega endale kohustusi võtta. Dokumente, mis kinnitaksid sellekohase tehingu tegemise õiguse aluseid ja juhtorganite hilisemaid heakskiitvaid otsuseid kostjale esitatud ei ole. Veelgi enam – asjaolu, et hageja kanti äriregistrisse alles 10.03.2009, kinnitab fakti, et 06.03.2009 leping on võltsitud: vormistatud lepingus endas näidatud kuupäevast hiljem, sest 06.03.2009 ei saanud olla hagejal veel registrikoodi, mis on kantud lepingusse. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks 06.03.2009 laenulepingu alusel hageja poolt märgitud summa ulatuses kostjale laenu andnud. Hageja poolt esitatud konto väljavõttest ei nähtu, et võlgnikule tehtud ülekanded oleks teostatud nimetatud laenulepingu täitmiseks. Samuti ei nähtu hageja poolt esitatud konto väljavõttest, et hageja poolt kolmandatele isikutele tehtud 7 ülekanded oleks teostatud võlgniku eest või et need oleks teostatud laenulepingu alusel ja täitmiseks. Ajutine haldur esitas 05.06.2009 kostja ja hageja seaduslikule esindajale SH teabenõude, milles palus esitada kõik andmed ja dokumendid kostja kui pankrotivõlgniku kohustuste kohta (lisatud kostja vastusele). Hageja ja kostja seaduslik esindaja on esitanud ajutisele haldurile teabenõude vastusena andmed, mille kohaselt on võlgnikul kohustus võlausaldaja ees põhivõla osas summas 234 029,59 krooni ja intresside osas 234,92 krooni. Arvestades asjaolu, et võlgniku seaduslik esindaja SH on samaaegselt ka hageja seaduslik esindaja, on kostja seisukohal, et selliselt hageja seadusliku esindaja poolt hageja nõude kohta esitatud andmed kajastasid õigesti hageja ja kostja vahelisi kohustusi. Hagiavaldusele on lisatud kokkulepe laenulepingu muutmise kohta 20.04.
3. Ajutise halduri poolt esitatud teabenõudele vastates esitas hageja seaduslik esindaja üksnes laenulepingu ning taolist täiendavat kokkulepet ei esitatud, mistõttu on äärmiselt kaheldav taolise kokkuleppe ehtsus selle sõlmimise väidetava kuupäeva osas. Arvestades seda, et algses laenulepingus oli laenusumma suuruseks kokku lepitud üksnes 500 000 krooni, mille sisse mahtus ka hageja tegeliku nõude suurus (mida hageja seaduslik esindaja ka algselt kinnitas), siis kinnitab taolise täiendava kokkuleppe hilisem „ilmumine” üksnes kahtlusi selle ehtsuse osas. Kostja on seisukohal, et laenuleping ja selle lisa on tegelikult sõlmitud pärast pankroti väljakuulutamist, kuivõrd ajutise pankrotimenetluse ajal hageja ja kostja seaduslik esindaja ei ole taolise kohustuse olemasolu kinnitanud. Sellisel juhul on tehing tühine

§ 35lg 1 p 4 ja Ts

ÜS § 87 alusel, kuna pärast pankroti väljakuulutamist ei ole võlgniku juhatuse liikmel õigus tehinguid sõlmida ning sellise keelu eesmärgiks on kaasa tuua keeldu rikkuva tehingu tühisus. Isegi kui asuda seisukohale, et ei ole tuvastatav tehingu tegelik sõlmimine pärast pankroti väljakuulutamist, on see ilmtingimata sõlmitud pärast pankrotimenetluse algatamist, kuivõrd ajutise halduri järelepärimistele vastates on hageja ja kostja seaduslik esindaja eitanud vastava kohustuse olemasolu.

§ 110

lg 1 p 1 ja § 109 lg 2 kohaselt tunnistab kohus taolise tehingu kehtetuks ja sellisel juhul eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamist. Isegi kui asuda seisukohale, et vaidlustatud tehingud on tegelikult siiski sõlmitud nendes nimetatud kuupäevadel, tuleb vastavad tehingud tunnistada kehtetuks

§ 110

lg 1 p 2, lg 2, 3 alusel.

§ 110

lg 3 kohaselt eeldatakse, et lähikondne teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine sisaldab endast eeldust, et võlausaldajate huve on kahjustatud. Võlgnik ei saa olla teadlik asjaolust, mida ei eksisteeri. Seega tuleb võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui tehing on tehtud lähikondsega. Kuna hageja on kostja lähikondne, siis tuleb antud juhul eeldada nimetatud asjaolu. Samuti tuleb 6 kuu jooksule enne pankrotimenetluse alustamist eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist (

§ 110lg 2).

Riigikohus selgitas lahendi 3-2-1-39-08 p 12, et võlausaldajate huvide kahjustamise väljaselgitamisel on oluline võlgniku tahe. Ilmselge on see, et antud juhul on tegemist võlausaldajate huvisid kahjustavate tehinguga. Võlgniku tahte väljaselgitamisel tuleb juhinduda nii võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 4 (mõistliku isiku arusaam) kui ka VÕS § 29 lg 5 p 3 (poolte käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist). Kuna pooled ei ole käitunud selliselt, mis viitaks võlasuhte olemasolule enne pankroti välja kuulutamist või vähemalt enne pankrotimenetluse algatamist, tehing on võlgnikule ja tema võlausaldajatele kahjulik, millest peab aru saama iga mõistlik isik, siis järeldub, et kõik siinkohal tehtud tehingud on vormistatud SH poolt tagantjärgi, eesmärgiga luua näilikke kohustusi lähikondse ees. Võlgniku tahe oligi suunatud just teiste võlausaldajate huvide kahjustamisele, mistõttu võlgniku teadlikkuses võlausaldajate huvide kahjustamise osas ei saa olla mõistlikku vaidlust. 8 Nimetatud tehingutega on ka sisuliselt kahjustatud võlausaldajate huve, mida kinnitavad tehingute sõlmimisega seotud asjaolud ja tehingute tingimused. Esiteks on laenulepingus kokku lepitud intressiks 9,5 % aastas (lepingu punkt 1.3.) ning viivise määraks aastas 0,5 % päevas (lepingu punkt 2.2.). Laenulepingus kokku lepitud intress ületab seadusjärgset intressimäära (VÕS § 94) enam kui kolmekordselt ning seadusjärgset viivisemäära (VÕS § 113 lg 1 ja 94) ca 20-kordselt. Teiseks on laenulepingus seatud kostjale kohustuseks eelnevalt kirjalikult kooskõlastada kõik varadega seotud tehingud, kostja korporatiivsed ümberkorraldused ning kostja tegevusala ja juhtkonna muutused (lepingu punkt 2.1.1., 2.1.

1. ja 2.1.3.). Sellega on kostja allutatud sisuliselt täielikult hageja kontrollile ja juhtimisele. Lisaks eeltoodule on lepingu punktis 5.
2. sätestatud kohustuste täidetuks lugemise järjekord kostja kahjuks oluliselt kõrvale kalduv VÕS §-s 88 lg 4 sätestatust. Kolmandaks on 20.04.2009 lisas 1 kokku lepitud laenusumma suurendamine, kuigi tegelikkuses suuremat summat hageja kostjale laenanud ei ole. Neljandaks on hageja esitanud pankrotimenetluses sellele samale lepingule ja lepingulisale tuginedes alusetu põhinõude (nõue, millises suuruses tekkimiseks ei ole laenulepingulist alust), viivise ja intressinõude, mis vähendab oluliselt kostja teiste võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamiseks kostja pankrotivara arvel. Seega on ilmne, et taolistel tingimustel lähikondsete vahel sõlmitud leping on ilmselgelt võlausaldajate huve kahjustav. Kõike eeltoodut arvestades leiab kostja, et esinevad alused vaidlusaluse 06.03.2009 laenulepingu ja selle lisa 1 kehtetuks tunnistamiseks ning alternatiivselt nende tehingute tühisuse tuvastamiseks. Hageja ja kostja on sõlminud 20.05.2009 notariaalselt lepingu, millega lepiti kokku selles, et kostja kohustub leppetrahvi ja kindlaks määratud summas kahjunõude ähvardusel kõrvaldama kõik õiguslikud takistused ning tagama hageja Tallinnas XXX asuva kinnistu omanikuna sissekandmiseks kinnistusraamatusse hiljemalt 30.06.2009 ning täiendavalt võttis kostja kohustuse tasuda leppetrahvi ja kindlaks määratud summas kahju hüvitist juhul, kui lepingus viidatud täitemenetluses läbi viidud enampakkumine on tühine, tühistatakse või tunnistatakse kehtetuks. Kostja leiab, et nimetatud tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise teel ning tühisuse tuvastamiseks esinevad alljärgnevad alused: Lepinguga (punkt 3.1.) on kostja võtnud kohustuse kõrvaldada kõik õiguslikud takistused ning tagada hageja lepingu esemeks oleva kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks hiljemalt 30.06.
3. Nimetatud kohustuse on kostja võtnud 13 päeva enne pankrotimenetluse algatamist. Seejuures olid nii hageja kui kostja seaduslik esindaja SH lepingut sõlmides teadlik nii 02.04.2009 kui ka 13.05.2009 pankrotiavalduse esitamisest kostja vastu. Kostja ja hageja seaduslik esindaja olid või pidid olema teadlikud sellest, et 15.05.2009 kanti kinnistusraamatusse kohtumääruse alusel käsutamise keelumärge pankrotiavalduse esitanud OÜ SSkasuks. Seetõttu oli ja pidi olema hagejale ja kostjale teada asjaolu, et puuduvad õiguslikud võimalused lepingu punktis 3.
4. nimetatud kohustuse täitmiseks hiljemalt 30.06.
5. Pooltel puudus alus või mõistlik põhjus eeldada, et sellise kohustuse täitmine osutub võimalikuks hiljemalt 30.06.2009, mistõttu võttis kostja teadlikult kohustuse, mille täitmise suutmatus oli nii kostjale kui ka hagejale juba ette teada või vähemalt pidi olema teada. Sellise kohustuse tagamiseks lepingu punktides 3.
6. ja 3.
7. leppetrahvi, viivise ja kindlaksmääratud summas kahju hüvitamise kohustuse võtmine kahjustas seetõttu ilmselgelt kostja ja seeläbi tema võlausaldajate huve ning oli suunatud eelkõige hageja kui kostja lähikondse huvide alusetule ja põhjendamatule realiseerimisele (nõude suurendamisele) teiste võlausaldajate arvel. Lepinguga (punkt 3.5.) võttis kostja kohustuse tasuda hagejale leppetrahvi ja kindlaksmääratud summas kahju hüvitist juhul, kui kohtutäitur Priit Petter poolt läbiviidud 9 enampakkumine on tühine või kehtetu või enampakkumine tühistatakse. Kostja leiab, et taolise kohustuse võtmine on ebaseaduslik ja kahjustab võlausaldajate huve. Esiteks leiab kostja, et enampakkumise kehtetus või tühisus on objektiivne õiguslik asjaolu, mille olemasolu või puudumine ei sõltu tehingu poolte või enampakkumise osaliste tahtest. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on aga leppetrahv lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus märgitud rahasumma. Seega saab leppetrahvi maksmise kohustuses kokku leppida üksnes juhuks, kui toimub lepingu rikkumine. See asjaolu, et enampakkumine osutub kehtetuks või tühiseks, ei ole lepingu poole rikkumisena käsitletav, vaid on objektiivne (tuvastatav) õiguslik asjaolu ning objektiivse õigusliku asjaolu esinemine või selle puudumine ei ole mingil juhul käsitletav ühe osalise rikkumisena. Seetõttu ei võimalda seadus (VÕS § 158) kokku leppida leppetrahvis taolistel asjaoludel ning selline kokkulepe on oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu tühine TsÜS § 87 alusel. Teiseks sätestab VÕS § 115 lg 1 analoogiliselt leppetrahvi regulatsiooniga ette kahju hüvitamise kohustuse üksnes juhuks, kui üks pool rikub kohustust. Kuna enampakkumise kehtetus või tühisus ei ole eeltoodud asjaoludel käsitletav kostja kohustuse rikkumisena, on ka nimetatud osas leping vastuolus seadusega ning seetõttu tühine TsÜS § 87 alusel. Kolmandaks. Isegi kui asuda seisukohale, et leppetrahvi ja kahju hüvitamise kokkulepped ei ole tühised, on need ilmselgelt vastuolus seadusega ning kuivõrd taolise vastuolu tõttu on pandud kostja seaduses sätestatust oluliselt koormavamasse olukorda, on taoline leping selgelt kostjat ja seeläbi võlausaldajate huve kahjustav. Oluline on ka siinjuures rõhutada, et hageja ja kostja seaduslikuks esindajaks oli sama isik. Lepingu punktis 3.
8. sätestatud viivise määr 1 % aastas ületab ca 40-kordselt VÕS §-s 113 lg 1 ja 94 sätestatud seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on taoline kokkulepe ilmselgelt kostjat ja tema võlausaldajate huve kahjustav. Lisaks eeltoodule on viivisearvestuse aluseks võetud kinnistu müügihind kostja ja tema võlausaldajate huve kahjustav, kuivõrd kohustus, mille täitmist viivisega tagati, seisnes omandi üleandmise vormistamises kinnistusraamatus. Seetõttu on viivise arvestamiseks kogu kinnistu müügihinna aluseks võtmine kinnistu omandi üleandmisega viivitamise eest põhjendamatu ja kostja huve selgelt kahjustav. Samuti leiab kostja, et kostja ja tema võlausaldajate huve selgelt ja teadlikult kahjustav on lepingu punktis 3.
9. kokkulepitud leppetrahvi määr, mis ületab oluliselt praktikas väljakujunenud keskmisi leppetrahvi määrasid (ca 10 % tehingu maksumusest) ning eriti arvestades seda, et lisaks leppetrahvile lisandub lepingu punkti 3.
10. alusel viivise tasumise kohustus. Samuti on kostja ja tema võlausaldajate huve selgelt ja teadlikult kahjustav on lepingu punktis 3.
11. kokkulepitud leppetrahvi määr, mis ületab oluliselt praktikas väljakujunenud keskmisi leppetrahvi määrasid (ca 10 % tehingu maksumusest). Kostja leiab, et kostja ja tema võlausaldajate huve on selgelt kahjustav ka kokkulepe kahju hüvitise suuruse kohta lepingu punktides 3.
12. ja 3.
13. Esiteks on tavatu ja selgelt kostjat koormav kokkulepe kahju hüvitise miinimumsuuruse kindlaksmääramiseks. Teiseks on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seetõttu on ilmselgelt põhjendamatu, seadusega vastuolus ning kostjat kahjustav kokkulepe, millega määratakse kindlaks kahju hüvitise miinimumpiir. Miinimumpiiri kindlaksmääramise korral ei täideta enam kahju hüvitamise kohustuse eesmärke (ennistada endine olukord) vähemalt juhul, kui kahju osutub sellest piirmäärast väiksemaks. Selline kokkulepe on olemuslikult juba karistusliku iseloomuga ning kujutab endas sisuliselt leppetrahvi. Selle tulemusena on sisuliselt loodud olukord, kus kohustuse rikkumise eest on kokku lepitud 2 kumuleeruvat leppetrahvi, mis moodustavad kokku vähemalt 50 % tehingu väärtusest. Lisaks eeltoodule vabastab kahju miinimumsuuruse kokku leppimine kahju hüvitamist nõudva isiku kohustusest tõendada kahju suurust. Selline kokkulepe on ilmselgelt 10 kostjat põhjendamatult kahjustav. Kolmandaks on VÕS § 161 lg 2 kohaselt kui isikul on õigus nõuda nii kahju hüvitamist kui ka leppetrahvi, siis tuleb kahju hüvitada osas, mis ületab leppetrahvi. Antud juhul on lepingus kokku lepitud leppetrahvi tasumises suuruses 25 % tehingu väärtusest ja täiendavalt kahju hüvitamise kohustuses vähemalt samas suuruses. Kuna seadus ei näe ette taolist võimalust, siis oli taolistel seadusest erinevatel tingimustel kokku leppimine kostjale oluliselt koormavam ning kahjustab seeläbi kostja ja tema võlausaldajate huve. Leppetrahvide ja kahju hüvitise miinimumsuuruse kindlaksmääramine kahjustab kostja ja tema võlausaldajate huve ka seetõttu, et leppetrahvid ja kahju hüvitise miinimumsuurus on arvestatud viidatud enampakkumisel kinnistute eest pakutud hinnast, kuid nimetatud hinda ei ole hageja ega ükski kolmas isik kunagi tegelikkuses tasunud. Seega on leppetrahvide ja kahju hüvitise suuruse aluseks summa, millega ei ole vähimalgi määral seotud hageja riskid ja kohustused. Seetõttu ei ole ka põhjendatud leppetrahvide ja kahju hüvitise summade puhul nimetatust lähtumine, sest leppetrahvid ja kahju hüvitised peaksid olema suunatud kahjustatud poolele tekkinud kahju hüvitamisele. Kuna vastavat summat ei ole hageja kunagi tasunud, siis ei saa ka tal sisuliselt mistahes kahju tekkida, mille kompenseerimiseks lepingus viidatud leppetrahvid ja kahju hüvitised kokku on lepitud. Oluline on siinjuures märkida ka seda, et lepingu punkti 3.10 kohaselt on tehingu väärtuseks pooled lugenud 3 miljonit krooni, mis täiendavalt kinnitab seda, et leppetrahvide, viiviste ja kahju hüvitiste kokkulepitud määrad on selgelt kostjat ja kostja võlausaldajate huve kahjustavad, kuivõrd ületavad kordades poolte endi poolt hinnatud kogu tehingu väärtust. Riigikohus on lahendi 3-2-1-39-08 p 12 selgitanud, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Riigikohus osundas, et oluline on hinnata võlgniku tahet tehingu tegemise ajal. Tahte väljaselgitamine toimub mõistliku isiku positsioonilt (VÕS § 29 lg 4). Kuna tehingul puudub eeltoodud põhjendustel täielikult ratsionaalselt ja usutavalt põhjendatav majanduslik sisu ning kuna nimetatud seotud osapoolte vahel sõlmitud tehinguga on kunstlikult soovitud luua seotud isikule teiste võlausaldajate arvel varalisi eelistusi kostja pankrotimenetluses, siis järeldub, et tehinguga taheti lihtsalt tekitada näilikke kohustusi kostjale. TsÜS § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on mitmetes lahendites (3-2-1-111-08, 3-2-1-140-07) sedastanud alljärgnevat: „Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil.” Kostja leiab, et tehingu heade kommetega vastuolu tuvastamine ei piira ega eelda ühe tehingu poole poolt heade kommetega vastuolus käitumist teise poole suhtes, vaid heade kommete vastane käitumine võib väljenduda ka tehingu ühe või mõlema poole käitumises kolmandate isikute suhtes või tehingu eesmärgis kahjustada võlausaldajate huve. Kostja on seetõttu seisukohal, et pankrotimenetluses on võimalik pankrotihalduril taotleda tehingu heade kommetega vastuolu tuvastamist ka juhul, kui tehingu poolte tegevus on olnud heade kommetega vastuolus võlausaldajate suhtes või sellise tehingu tegemise eesmärgiks on olnud võlausaldajate huvide kahjustamine. Sellisel juhul peab väljenduma tehingu poolte või ühe 11 tehingu poole tegevuses või eesmärgis selline ebamoraalne või taunitav käitumine, mis riivab ausalt ja õiglaselt mõtlevate teiste võlausaldajate õiglustunnet ja väärtushinnanguid. Täiendavalt on Riigikohus mitmetes lahendites selgitanud, et maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku „kõrvaletoimetamist” võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa kolleegiumi arvates pidada heade kommetega kooskõlas olevaks (3-2-1-8005, 3-2-1-102-02). Eelnevast tulenevalt leiab kostja, et vaatamata vastuhagis esile toodud alustele tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ning tühisusele seadusega vastuolu tõttu, on vaidlustatud tehingud ka tühised heade kommetega vastuolu tõttu alljärgnevatel põhjendustel: (i) Heade kommetega vastuolu tõttu on tehingud tühised, kuna pankrotimenetluse ajal või vahetult enne seda taoliste tehingute tegemine oli ilmselgelt suunatud kostja teiste võlausaldajate huvide kahjustamisele. Pankrotimenetluse algatamise korral on äärmiselt tõenäoline, et kohus kuulutab välja ka võlgniku pankroti, kuivõrd algatamise ja väljakuulutamise alused on osaliselt kattuvad (

§ 31lg.1 ja § 15 lg 2).

Kuna pankrotimenetluse algatamisega oluliselt piirati võlgniku õigusi

§ 20

alusel ning kuna pankrotimenetluse algatamise korral on äärmiselt tõenäoline pankroti välja kuulutamine, siis sai ja pidi kostja ja hageja juhatuse liige SH aru saama sellest, et tõenäoliselt kuulutatakse välja kostja pankrot ning selle tulemusena toimub võlausaldajate nõuete rahuldamine kostja vara arvel proportsionaalsuse alusel. Sellises olukorras ja tingimustel hageja ja kostja juhatuse liikme poolt tehingute tegemine, mis toob kaasa hageja kui kostja lähikondse olukorra põhjendamatu eelistamise teiste võlausaldajate ees (vaidlustatud tehingud suurendasid hageja nõuet kostja vastu), on selgelt vastuolus üldise arusaamaga kõlblusest ja ausast äritegevusest. Teistel võlausaldajatel, kes ei olnud kostjaga seotud, puudus võimalus taolisel viisil oma nõudeid kostja suhtes tekitada või suurendada, mistõttu võib asuda seisukohale, et selline hageja nõude suurendamine on toimunud kostja ja hageja juhatuse liikme poolt oma positsiooni ebaõiglase ja põhjendamatu ärakasutamise teel, mis on lubamatu ja vastuolus heade kommetega. Seetõttu taotleb kostja nimetatud tehingute tühisuse tuvastamist. (

1. ii)06.03.2009 laenuleping ja selle 20.04.2009 lisa on kostja arvates selgelt vastuolus heade kommetega, kuivõrd nimetatud tehingud on eelkirjeldatud asjaoludel sõlmitud oluliselt hiljem nendes dokumentides näidatud kuupäevadest, eesmärgiga jätta muljet vastavate tehingute tegemisest nendes nimetatud ajahetkel. Kostja on seisukohal, et nimetatud tehingud on tehtud ajal pärast pankroti välja kuulutamist või kõige varem pankrotimenetluse algatamise järgselt, kui oli ilmne või vähemalt äärmiselt tõenäoline kostja maksejõuetuse tekkimine ning nende tehingutega sooviti suurendada hageja kui seotud isiku nõudeid kostja vastu, et seeläbi kahjustada teiste võlausaldajate huve. Tehingute „tagant järgi” vormistamine võimaldab jätta mulje, et tehingute sõlmimine toimus ajal, mil ei olnud formaalset ohtu pankroti välja kuulutamiseks (ei olnud esitatud pankrotiavaldusi jms.). (
2. iv)Tehingute heade kommetega vastuolu on võimalik tuvastada ka tehingu poolte hilisema, tehingute sõlmimisele järgnenud, käitumise pinnalt. Hageja ja kostja juhatuse liige SH on nii 26.06.2009 kui ka 15.07.2009 ajutisele halduritele esitatud selgitustes kinnitanud, et hageja nõuded laenulepingu alusel moodustavad kokku 234 029 krooni laenulepingu alusel ning muid nõudeid hagejal kostja vastu ei ole (esitatud kohtule kostja vastuse lisana). Seega on nii hageja kui kostja juhatuse liige veel 15.07.2009 kinnitanud, et laenulepingust tulenevalt 12 suuremaid nõudeid ei ole ning 20.05.2009 notariaalsest kokkuleppest tulenevalt nõudeid ei ole. See tähendab, et hageja ja kostja on olnud veel 15.07.2009 seisukohal, et vastavaid kohustusi ei ole, mis kinnitab, et laenuleping koos selle lisaga on vormistatud nimetatud kuupäevast hiljem ja pooled ei ole 20.05.2009 lepingu alusel võlasuhte olemasolu tunnistanud. Laenulepingu alusel suurem nõue on esmakordselt näidatud alles 25.09.2009 s.o. pärast kostja pankroti välja kuulutamist, võlgade ja varade nimekirjas ning 20.05.2009 notariaalsest lepingust tulenevad kohustused on ilmnenud esmakordselt alles võlausaldajate esimesel üldkoosolekul esitatud nõudeavalduse alusel. Vaidlustatud tehingud on vastuolus seaduse ja heade kommetega, mistõttu esinevad alused nende tühisuse tuvastamiseks. Samuti esinevad alused viidatud tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Hageja palub tuvastada alljärgnevate tehingute tühisus: 1) 20.05.2009 Tallinna notar Ragne Tehver poolt tõestatud OÜ F , AS H ja OÜ BR vahel sõlmitud „Leping” (notari ametitoimingute raamatu registri number XXX ). 2) 06.03.2009 kuupäeva kandev OÜ BRja OÜ F vahel sõlmitud „Laenuleping” koos 20.04.2009 kuupäeva kandva lisaga 1 või tunnistada alternatiivselt eelnimetatud tehingud tagasivõitmise korras kehtetuks ning jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja vastuväited vastuhagile Vastukostja leiab, et antud juhul ei saa Osaühingu F (pankrotis) 30.04.2011 esitatud hagi vaadata läbi vastuhagina tsiviilasja nr 2-10-2538 menetluses. Vastavalt TsMS § 373 lg 1 võib kostja esitada hageja vastu oma protsessuaalse nõude vastuhagina. Käesoleval juhul aga ei ole menetlusosalised samad. Tsiviilasjas nr 2-10-2538 on läbivaatamisel OÜ BRhagi pankrotihaldurite TLja KM vastu. Vastavalt

§ 106

lg 1 on nõuete kaitsmise menetluse pooleks ehk kostjaks pankrotihaldur, mitte aga võlgnik. Vastuhagi OÜ BR vastu on aga 30.04.2011 esitanud Osaühingu F (pankrotis). Osaühingu F (pankrotis) ei ole aga kostjaks tsiviilasjas nr 2-10-2538, mistõttu puudub tal ka õigus vastuhagi esitamiseks TsMS § 373 lg 1 alusel. Vastuhagi tsiviilasjas nr 2-10-2538 saaks seega esitada vaid pankrotihaldurid TLvõi KM enda nimel, mitte aga Osaühingu F (pankrotis). Vastuhagi on esitatud Osaühingu F ja OÜ BR vahel 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu ja selle lisa nr 1 ning 20.05.2009 sõlmitud lepingute tühisuse tuvastamiseks ja/või kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Vastukostja leiab, et antud juhul esinevad TsMS § 371 loetletud hagi menetlusse võtmisest keeldumise asjaolud, seega oleks pidanud kohus keelduma vastuhageja 30.04.2011 hagiavaldust menetlusse võtmast. Hagi menetlusse võtmisel aga jätma hagi läbivaatmata TsMS § 423 alusel. Osaühingul F (pankrotis) puudub iseseisev õigusvõime OÜ BR nõude vaidlustamiseks. Pankrotiseadus ei näe ette võimalust, et pankrotimenetluses esitatud nõuet saaks vaidlustada võlgnik – s.o. pankrotis äriühing. Seega ei ole seadus ette näinud pankrotis isikule (võlgnikule) võlausaldajate nõuete ning nende aluseks olevate tehingute vaidlustamiseks õiguskaitset. 13 Seega esineb antud juhul TsMS § 371 lg 2 p 2 alus Osaühingu F (pankrotis) kui pankrotivõlgniku tehingute tühisuse tuvastamise nõudes hagi menetlusse võtmata jätmiseks. Kuivõrd hagi on menetlusse võetud, tuleb hagi jätta selles nõudes läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Vastukostja märgib, et isegi juhul kui lugeda vastuhagejaks pankrotihaldurid ning esmase ja vastuhagi poolteks samad isikud, siis vaidlusaluste tehingute kehtivuse üle on juba käimas kohtumenetlus tsiviilasja nr 2-10-2538 raames. OÜ BRnõude tunnustamise menetluse raames antakse hinnang ka OÜ BR nõuete aluseks olevate 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu ja selle lisa nr 1 ning 20.05.2009 sõlmitud lepingu kehtivuse osas, s.h. nende vastavuse osas heade kommetega. Nimetatud asjaolu on aga käesolevas vastuhagis toodud tehingute tühisuse tuvastamise nõude menetlust välistavaks asjaoluks TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel ning hagi tuleks selles nõudes jätta läbivaatmata TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel. Esmalt juhib vastukostja hageja tähelepanu asjaolule, et vastavalt

§ 108lg 2 on tagasivõitmise eesmärgiks pankrotivara suurendamine.

Ehk tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada tehinguid ja toiminguid, millega vara on välja läinud võlgniku omandist ning tehing tunnistatakse kehtetuks selle vara pankrotivarasse tagasi saamiseks. Sellist seisukohta on toetanud ka senine kohtupraktika (Riigikohtu 24.05.2001 otsus tsiviilasjas nr 32-1-76-01). Hageja ei ole mõistnud ilmselt just nimelt seda, et pankrotimenetluses eraldatakse varad ja nõuded ning nendega seotud vaidlusi lahendatakse eraldi. Antud juhul on vastuhagi esitamise eesmärgiks vältida vastukostja poolt oma nõude kaitsmist vastuhageja (OÜ F ) pankrotimenetluses, jättes tähelepanuta, et nõuete kaitsmise menetlus on eraldiseisev menetlus. Samuti on jätnud vastuhageja täiesti tähelepanuta selle, et isegi vastuhagi rahuldamise korral ei muutu pankrotivara suurus – mis

§ 108

ja 109 kohaselt on tagasivõitmise eesmärgiks (tagasivõitmise eesmärk kui pankrotivara suurendamine). Lisaks on oluline märkida, et tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada üksnes kehtivat ja reaalset tehingut. Ehk tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamise nõue sisaldab endas tehingu kehtivuse omaksvõttu. Selles osas on hageja seisukohad vastuolulised. Samuti märgib vastukostja, et hageja ei ole märkinud hagiavalduses hagi hinda. Hagi hinna puudumine näitab iseenesest, et nõudel puudub varaline sisu – kui nõudel puudub varaline sisu, siis ei saanud ega saa vaidlusalused tehingud ka kahjustada teiste võlausaldajate huve. Eelnevast lähtuvalt ei ole vastuhagi menetlus lubatav ka tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõudes, kuivõrd sellega ei saavuta hageja tagasivõitmisele seadusega ettenähtud eesmärki – ei suurenda pankrotivara. Hagiga eesmärgi mittesaavutamine on aga hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes. Samuti ei ole seadusega ettenähtud õiguskaitset tagasivõitmise teel pankrotimenetluses esitatud nõuete välistamiseks. Võlausaldajad, kelle huve vastuhageja (OÜ BR) nõue väidetavalt kahjustas olid õigustatud vaidlema OÜ BRnõudele vastu – keegi võlausaldajatest seda ei teinud – järelikult vastuhageja nõuded laenu tagastamiseks ja leppetrahvi saamiseks ei kahjusta võlausaldajate õigusi. Ehk antud juhul esineb ka TsMS § 371 lg 2 p 1 toodud alus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks. 14 Kuivõrd hagi on aga menetlusse võetud, tuleb jätta see läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 ja 2 alusel. Vastavalt TsMS § 363 lg 1 p 5 peab hagiavalduses olema märgitud hagi hind. Hagiavalduses puudub hagi hind ning vastuhageja enda selgitused hüve väärtuse kohta on ebaselged ja vastuolulised. Ühelt poolt märgib ta, et hagi hind võiks olla sama, mis esialgse hagi hind, samas märgib ta ka seda, et ta ei ole selle hagi hinnaga nõus. Ekslik on vastuhageja seisukoht, et tegemist on tuvastushagiga – tagasivõitmise hagi puhul on tegemist tehingu kehtetuks tunnistamise ja selle alusel saadu väljaandmisele kohustamise hagiga, seega sooritushagiga. Vastuhageja on jätnud hagiavalduses märkimata, oma nõude sisu, ehk mille väidetavat tagastamist ta nõuab. Vastukostja leiab, et vastuhageja poolt vaidlustatud tehingute maht on 719 168 079,46 krooni ehk 45 963 217,53 eurot, mis tuleks lugeda antud juhul ka hagi hinnaks. Tagasivõitmise hagide puhul ei ole oluline hinnata, nõuete reaalse rahuldamise tõenäosust, mistõttu puudub alus antud juhul hagihinna vähendamiseks setõttu. Vastukostja leiab, et antud juhul ei ole vastuhageja määranud hagiavalduses hagihinda ega selle arvutamise aluseid ega maksnud seaduses sätestatud määras riigilõivu, nimetatu on aga hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks TsMS § 371 lg 1 p 10 kohaselt. Juhul kui kohus hagi menetleb, siis vastukostja hagi ei tunnista ning palub jätta see rahuldamata täies ulatuses. Kuivõrd vastuhageja on esitanud vastandlikke seisukohti vaidlustatud tehingute osas ning ebaselge on hagi menetlemine, siis jätab vastukostja endale õiguse esitada täiendavaid seisukohti ja tõendeid, kui kohus otsustab vastuhagi menetleda ning vastuhageja on selgitanud oma vastuhagis toodud nõudeid (eelkõige osas, mis puudutab seda, kas ta tunnistab tehingute kehtivust või mitte). Vastukostja leiab, et vastuhagi on olulises osas põhistamata ja tõendamata. Samuti ei ole vastuhageja mõistnud tehingu tühisuse tunnustamise või tagasivõitmise kui õiguskaitsevahendite olemasolu. Eelkõige heidab vastuhageja vaidlustatud tehingutele ette liiga kõrgeid leppetrahvi määrasid, viiviseid ning intresse. Juhime siinkohal tähelepanu, et sellistel juhtudel ei ole kohaseks õiguskaitsevahendiks mitte tehingu tühistamine vaid asjakohase leppetrahvi, viivise või intressimäära vähendamise nõue. Isegi kui üks osa tehingust tuleb lugeda tühiseks, siis ei mõjuta see terve tehingu kehtivust (TsÜS § 85). Seega isegi juhul kui vastuhageja leiab, et laenulepingu järgne intress või viivis on tühised, siis ei muudaks see tühiseks tervet laenulepingut ennast. Vastukostja leiab, et käesoleval hetkel ei ole võimalik määratleda ega selgitada välja ükskõik millise tehingu puhul, kas sellega on rikutud võlausaldajate huve või mitte. Nimelt on seisuga 23.05.2011 Osaühingu F pankrotimenetluses kaitstud nõuete summa 27 321 458 krooni, millest 234 029 krooni moodustab vastukostja nõue. Tulenevalt asjas kogutud materjalidest ületab vastuhageja varade seis oluliselt kaitstud nõuete summa. Seega on hetkel kõigi kaitstud nõuete omanikel sisuliselt nõuded kaitstud. Olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamisest, ei saa rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Vastuhagis ei ole kordagi välja toodud, milliseid võlausaldajate huvisid on konkreetsel juhul rikutud, millisel viisil see on toimunud ning millises ulatuses see on toimunud. 15 Kogu vastukostja poolt esitatud nõude tunnustamise hagi sisaldab nõudeid, mis tulenevad käesolevas asjas esitatud tehingutest. Seega eeldab nõude tunnustamise tsiviilasja menetlus hinnangu andmist tehingute kehtivusele. Tagasivõita saab vaid kehtivaid tehinguid ning tehinguid, mis halvendavad võlausaldajate seisundit (tehingul peab olema võlgniku jaoks negatiivne majanduslik tulem ning selle tagasivõitmisel peab suurenema pankrotivara). Juhul, kui nõude tunnustamise tsiviilasjas leitakse, et tehingutel puudub majanduslik sisu ning sellest ei tulene võlgniku jaoks kohustust, ei saa selline tehing kahjustada teiste võlausaldajate huve ega saa seega olla tagasivõitmise menetluse ehk käesoleva tsiviilasja esemeks. Ekslik on ka vastuhageja väide, et igasugune võlgniku vara vähenemine või kohustuste suurenemine kahjustab võlausaldajate huve. Selline hageja seisukoht tooks kaasa sisuliselt kõigi pankrotieelsete rahaliste soorituste tagasivõitmise tekitades sellega õigusliku kaose ning pärsiks äriühingute tehingute tegemist ka väiksemate finantsraskuste korral. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.04.2009 lahendis nr 3-2-1-21-09 selgitatakse, et

sätestatud kõigi rahaliste kohustuste tagasivõitmine halvaks pankrotiohus äriühingu majandustegevuse, mis kindlasti ei ole

eesmärgiks. Võlausaldajate huvide kahjustamist saab siiski hinnata läbi sooritusele majandusliku hinnangu andmise. Kostja poolt viidatud otsuses kinnitatakse Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2003 tsiviilasjas nr 3-2-1-58-03 otsuses väljendatud seisukohti, mille kohaselt tuleb sisuliselt anda võlausaldajate huvide rikkumisele hinnang lähtudes konkreetsete tehingute ja/või soorituste asjaoludest ning tõenditest mitte juhindudes

sätestatud formaalsetest eeldustest, st tähtaegadest. Eelviidatud otsustes leidis kolleegium, et ka siis, kui üht võlausaldajat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla tolle võlausaldaja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et võlausaldajate huvide kahjustamist ei saa eeeldada vaid sellest, kui tehing või sooritus tehti võlgniku lähikondsena. Kostja tugineb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2007 lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07. TsMS § 230 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Tehingu tagasivõitmise hagi esitamisel peab hageja eelkõige põhistama, kuidas konkreetsed tehingud rikkusid võlausaldajale huve – seejuures peab välja tooma nii võlausaldaja(d) kelle huve rikuti ning milles seisnes negatiivne tagajärg võlausaldaja(te)le. Antud juhul seda hagiavalduses tehtud ei ole, rääkimata väidete tõendamisest. Vastuhageja püüab esitada oma oletusi faktiliste asjaoludena ning väidab, et hagejal ja kostjal on ilmselt ühised majanduslikud huvid. Kostja leiab, et ainuüksi ühine omanike ring ei anna alust väita ühiste majanduslike huvide olemasolu. Tegemist on iseseisvate äriühingutega, kelle vahel toimuvad tavapärased ärisuhted. Kui hageja soovib väita, et tegemist on lähikondsetega

§ 117

lg 2 p 5 ja lg 3 kohaselt peaks hageja tõendama, milles ühine majanduslik huvi seisneb, sh ka seda, et pooled on sõlminud omavahel tehinguid turutingimustest erinevalt või toimub ühe ärikasumi teenimine teise äriühingu arvelt. Kostja leiab, et hageja ja kostja näol ei ole tegemist lähikondsetega ning hageja ei ole vastupidist ka põhistanud. Seega ei kuulu hageja ja kostja vaheliste tehingute tagasivõitmisele 16 kohaldamisele

§ 110lg 3.

Pankrotiseaduses sätestatud eeldus küll vähendab tõendmaiskoormust, kuid ei võta poolelt, kes sellele tugineb kohustust oma väiteid põhistada. Lisaks tuleb märkida, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tehingute tegemine

§ 110

märgitud tähtaegade sees ei muuda neid tehinguid vastuolus olevaks heade kommetega nagu vastuhageja seda väita üritab. Vastuhageja tugineb viidatud tehingute osas eelkõige sellele, et teda ajutise pankrotihaldurina ei teavitatud nimetatud lepingutest ja nende mahtudest ning et 06.03.2009 laenuleping on sõlmitud enne vastukostja registrisse kandmist. Asjakohatud on pankrotihaldurite väited, justkui oleks tehingu tühisuse või tagasivõitmise aluseks üksnes asjaolu, et neid tehinguid ei ole kajastatud ajutisele pankrotihaldurile antud ülevaates. Võlgniku poolt ajutisele haldurile informatsiooni esitamine või esitamata jätmine ei mõjuta mingil moel tehingu kehtivust. Vastukostja juhib vastuhageja tähelepanu sellele, et õiguses on kaks eraldi mõistet – sõlmimine ja allkirjastamine. Varem sõlmitud lepinguid võib allkirjastada ka hiljem. Täiesti meelevaldselt on vastuhageja aga eeldanud, et 06.03.2009 laenuleping ja selle lisad on sõlmitud pärast pankroti väljakuulutamist. Vastukostja küll möönab, et 06.03.2009 laenuleping võidi allkirjastada mõned päevad pärast selle sõlmimist, kuid kindlasti toimus see 2009 aasta märtsis. Vastukostja on oma nõudeavalduses ja selle kaitsmiseks esitatud hagis näidanud, milliseid ülekandeid 06.03.2009 sõlmitud kokkuleppe alusel ta on teinud – vastuhageja ei ole nende ülekannete tegemist vaidlustanud. Mis puudutab üksikuid lepingu punkte, siis siin on tegemist vastuhageja meelevaldsete järeldustega. On täiesti tavapärane, et kui laenulepingu pooleks ei ole krediidiastuus, siis on laenuintresside suurus 4 kuni 5 korda suurem kui seadusjärgne intress, eriti olukorras, kus tegemist on tagatiseta laenuga. Isegi krediidiasutuste poolt antavatel tagatiseta laenudel on intressimäär 2 kuni 3 korda suurem seadusjärgsest intressist. Sama kehtib ka viivisemäärade kohta. Eelnevast võib aga vaid järeldada, et vastuhageja esindaja ei ole kursis tavaelus toimuvaga. Vastukostja leiab, et intresside ja viiviste suuruse vaidlus kuulub lahendamisele vaid nende maksmapaneku menetluses ehk siis antud juhul nõude kaitsmise menetluses. Vaidlusaluse 20.05.2009 lepingu sõlmimise põhjustas asjaolu, et võrredes varasemalt poolte vahel läbiräägitule oli olukord muutunud, mistõttu ei vastanud tegelikkusele varasemate lepingute sõlmimisel vastukostjale teatavaks tehtud asjaolud – eelkõige see, et puuduvad takistused vastukostja poolt kinnistu enampakkumisega omandamiseks ning OÜ T kasuks hüpoteegi seadmiseks XXX asuvatele kinnistutele 30 000 000 kroonile. Eelkõige tuleb takistuste all silmas pidada OÜ H ja Danske Bank A/S Eesti filiaali nõudel kohtu poolt kohtutäitur Priit Petteri 28.04.2009 korraldatud enampakkumise vaidlustamiseks rakendatud hagi tagamise meetmeid ning pankrotiavalduse tagamiseks XXX kinnistutele seatud keelumärget OÜ SSkasuks. Eelviidatud takistustest või nende tekkimise ohust ei olnud lepingu pooled varasemalt teadlikud, sealhulgas vastukostja poolt Osaühingule F laenude andmisel. 17 20.05.2009 leping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet teha koostööd, saavutamaks varasemalt s.o. 15.04.2009 kokkulepitud hüpoteekide seadmine OÜ T kasuks. Eelviidatu tähendas eelkõige seda, et Osaühing F võttis endale kohustuse tõendada enda poolt vastukostjale deklareeritud maksejõulisust, ehk siis tõendada oma maksejõulisust ka tema vastu pankrotiavalduse esitatud OÜ-le SS, OÜ-le H ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile. Osaühing F ja teised võtsid endale kohustuse võtta tarvitusele kõik võimalused, et aidata kaasa XXX kinnistute võõrandamise lõpuleviimine OÜ-le BR(mis taganuks OÜ T kasuks ka hüpoteegi seadmise) – ehk siis selgitada enampakkumise vaidlustamist kavandanud OÜ-le H ja Danske Bank A/S Eesti filiaal nende vaidlustamise perspektiivitust. Sisult oli siiski Osaühingu F poolt lepinguga võetud ning lepingu alusel leppetrahvidega tagatud kohustuseks tõendada, et varasemate laenude võtmisel vastukostjalt ning 15.04.2009 kokkulepete sõlmimisel antud kinnitused enda majandusliku jätkusuutlikuse osas ning tegevuse seaduslikkuse osas on tõesed ning omandi üleminekut ja hüpoteekide seadmist takistavad asjaolud on kolmandate isikute poolt loodud pahatahtlikult ning alusetult. Pooled, sealhulgas Osaühing F olid 20.05.2009 lepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses. Nii olid Priiti Petteri poolt 28.04.2009 toimunud enampakkumisel kohal nii OÜ H kui Danske Bank A/S Eesti filiaali esindajad, kuid sisulised vastuväited enampakkumise oluliste tingimuste rikkumise kohta enampakkumise aktis puudusid – seega oli alust eeldada, et TMS § 93 lg 3 kohaselt ei ole viidatud isikutel õiguslikku alust vaidlustada enampakkumist ning enampakkumise kehtivus on sõltuv sisuliselt vaid sellest, kas selle teised osalised Osaühing F ja AS H tunnistavad enampakkumise seaduslikkust. Ka pankrotiavalduse osas oli Osaühing F käivitanud OÜ H kui Danske Bank A/S Eesti filiaal nõuete vaidlustamise (seda enne pankrotiavalduste esitamist või pankrotimenetluse algust). Nii oli Osaühing F esitanud OÜ-le H ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile lepingute tühistamise avaldused. Ka selles osas ootas hageja Osaühingult F tema poolt esitatud tehingute tühistamise avalduste materiaalsete aluste tõendamist. Nimetatud asjaolude esinemise tõendamiseks esitame OÜ F poolt 06.01.2009 ja 13.03.2009 Danske Bank A/S Eesti filiaalile esitatud tehingute tühistamise avaldused (lisa 3). Lisaks oli selleks ajaks esitatud Harju Maakohtusse OÜ F poolt hagi OÜ H ja Danske Bank A/S Eesti filiaal vastu (tsiviilasi nr 2-09-10721). Lepingu sõlmimise ajal, s.o. 20.05.2009 ei olnud Osaühingu F suhtes algatatud veel pankrotimenetlustki, mistõttu oli Osaühing F pädev võtma endale kohustusi oma kinnituste tagamiseks. Mis puudutab lepingus sätestatud täitmise tähtaega 30.06.2009, siis selles osas oli vastukostja paindlik ning valmis tähtaja osas läbi rääkima. Osaühingu F süü koostöölepingu täitmisel seisneb selles, et ta ei ole tõendanud oma kinnituste paikapidavust ega kõrvaldanud takistusi XXX kinnistute omandi ülemineku kinnistusraamatus vormistamiseks ja hüpoteegi seadmiseks OÜ T kasuks. Pooled olid leppinud lepingus kokku, millisel kujul peab olema Osaühingu F ülesannete täitmine tõendatud ning seda Osaühing F ei taganud. 20.05.2009 koostöölepinguga võttis Osaühing F ka selle riski, et võttis enda täita ning enda vastutusele kolmandate isikute kohustusi – samas juhib hageja kostja tähelepanu sellele, et seadus ei keela võtta endale kohustust täita kolmandate isikute kohustust või tagada seda, kusjuures sellisel juhul ei ole vajalik kolmanda isiku nõusolek. Vastukostja möönab, et oluline osa Osaühingu F poolt 20.05.2009 koostöölepingu mittetäitmise eest lasub pankrotihaldur T L , kes ajutise pankrotihaldurina kajastas oma aruandes selge nõudena Osaühingu F poolt vaidlustatud Danske Bank A/S Eesti filiaali ja 18 OÜ H nõudeid, mis viis ka Osaühingu F pankroti väljakuulutamiseni ning Osaühingu F võimetuseni täita 20.05.2009 lepingu järgi võetud kohustusi. Olgu siinkohal märgitud, et just pankrotihaldurid blokeerisid Osaühingu F poolt Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ H vastu alustatud kohtumenetlused (tsiviilasjad nr 2-09-10721 ja 2-09-25487), mida tõendab Harju Maakohtu kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-09-25487, millest nähtub, kuidas haldurid võtsid menetluseks tasutud riigilõivu pankrotivarasse kulutuste tegemiseks. Lisaks hindasid pankrotihaldurid XXX kinnistuid vähemalt 5 korda madalamalt selle turuhinnast, et saavutada pankroti väljakuulutamist. Pankrot kuulutati välja hüpoteegiga tagatud nõude alusel ning seda olukorras, kus hüpoteegipidaja ei ole isegi laenulepingut üles öelnud. Osaühingul Fransetal oleks siiani võimalik täita 20.05.2009 leping – nõustudes vaid OÜ BRpoolt esitatud vara välistamise hagiga ning selle omaks võttes (tsiviilasi nr 2-10-45166). Vastukostja oleks nõus loobuma oma leppetrahvi nõudest, kui Osaühing F täidaks oma 20.05.2009 lepingu järgse kohustuse – mille saavutamiseks tuleks tal võtta omaks hagi tsiviilasjas nr 2-10-45166. Kostja palub jätta Osaühingu F (pankrotis) 30.04.2011 esitatud hagiavaldus läbivaatamta TsMS § 423 alusel. Juhul kui kohus leiab, et esineb võimalus hagi menetlemiseks, siis mitte vaadata seda läbi vastuhagina vaid eraldi menetluses. Hagi läbivaatamsiel jätta see rahuldamata täies ulatuses. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja esindaja hagi juurde ja vaidles vastuhagile vastu. Kostjate esindaja vaidles hagile vastu ja toetas vastuhagi. Kohus asub seisukohale, et hagi ning vastuhagi kuuluvad osaliselt rahuldamisele. Harju Maakohus algatas 02.06.2009 Osaühingu F (edaspidi võlgnik) pankrotimenetluse ja 17.09.2009 määrusega kuulutas välja võlgniku pankroti (tsiviilasi nr 2-09-14629). Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 määrusega jäeti Harju Maakohtu määrus muutmata (I kd lk 1129, 35, 106-123, II kd lk lk 30-33). RVja võlgniku vahel on 10.03.2008 sõlmitud laenuleping nr XXX. RV ja SSOÜ vahel 25.02.2009 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel on RVeelnimetatud nõude loovutanud SSOÜ-le. Rein Vilipuse, SSOÜ, Osaühingu F ja OÜ BR vahel 23.07.2009 sõlmitud kompromisslepinguga on vaidlusalune nõue loovutatud hagejale (I kd lk 45-63, II kd lk 5456). Kohtuistungil soostus kostjate esindaja tunnustama eelmärgitud lepingust tulenevat nõuet summas 1 609 488,89 krooni (102 865,08 eurot). Hageja nõustus kostjate ettepanekuga kompromisslepingust tuleneva nõude summas 1 609 488,89 krooni tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses (III kd lk 162).

§ 106

lg 1 järgi kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. 19 Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostjad on vaidlustanud 18.12.2009 hageja nõude summas 719 168 079,46 krooni Osaühingu F (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul (I kd lk 30-35, 75 – 76, 189, III kd lk 48-49).

§ 109

kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu või toimingu, mis on tehtud enne pankroti välja kuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve, kusjuures tagasivõitmise alused sätestavad

§-d 110-114. Alates 01.01.2010 jõustunud

§ 109

lg 1 sõnastuse kohaselt tunnistab kohus

§ 110

-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingud ja toimingud, mis on tehtud enne pankroti välja kuulutamist ning mis kahjustavad võlausaldajate huve. Kuni 31.12.2009 kehtis pankrotiseadus tehingute osas samas sõnastuses.

§ 35lg 1 p 4 kohaselt kaotab pankroti väljakuulutamisega võlgnik õiguse teha mis tahes tehinguid. Ts

ÜS § 87 kohaselt on seaduses sätestatud keeldu rikkuv tehing tühine.

§ 109

lg 2 kohaselt kui tagasivõidetav tehing on tehtud pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti välja kuulutamiseni, siis eeldatakse, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Seega selliste tehingutega võlausaldajate huvide kahjustamist ei pea kostja tõendama.

§ 110

lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti välja kuulutamiseni kehtetuks.

§ 110

lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidid teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.

§ 110

lg 2 kohaselt eeldatakse, et kui tehing on tehtud 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab võlausaldajate huve. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Pankrotiseadus ei välista ega piira pankrotihalduri õigust tehingute tühisuse tuvastamise taotlemiseks hagimenetluses, mistõttu on halduril õigus vaidlustada kõiki võlgniku tehinguid ka alusel, et need on tühised vastuolu tõttu seaduse või heade kommete ja avaliku korraga. Poolte vahel on vaidlus selles, et hageja ja Osaühingu F vahel sõlmitud laenuleping ja selle muutmise lepingud on tühised. Kohus analüüsib, kas hageja ja võlgnik on lähikondsed. Hageja ja kostja juhatuse liikmeks oli ja on SH, kes on hageja ning kostja enamusosanik. Samuti tegutsevad/tegutsesid hageja ja kostja ühisel aadressil XXX Tallinnas (I kd lk 73, II kd lk 24-29). Seega on alus asuda seisukohale, et hagejal ja kostjal olid selgelt ühised majanduslikud huvid.

§ 117

lg 2 p 5 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, mistõttu on hageja ja kostja läbi SH ühiste majanduslike huvidega ja seetõttu lähikondsed. Kohus võib

§ 117

lg 3 kohaselt lugeda võlgniku lähikondseks samas paragrahvis nimetamata võlgniku lähedase isiku. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja on kostja lähikondne lähtuvalt ühistest majanduslikest huvidest. 20 Kohus analüüsib poolte vahel 06.03.2009 sõlmitud laenulepingut ja 20.04.2009 sõlmitud selle lisa 1, mille kohaselt on hagejal kostja vastu põhinõue summas 2 386 646,69 krooni, tulenevalt hageja poolt kostjale tasutud summadest ja hageja poolt kostja eest kolmandatele isikutele tasutud summadest, intress - 95 881,08 krooni ja viivis - 143 198,80 krooni. Hageja kanti 10.03.2009 registrisse. Vastavalt TsÜS § 26 lg 2 sai hagejal tekkida õigusvõime registrisse kandmisest. Enne seda ei saanud juriidiline isik omada tsiviilõigusi ega -kohustusi (TsÜS § 26 lg 1). Seega ei saanud hageja viidatud lepingut 06.03.2009 sõlmida ega sellega endale kohustusi võtta. Dokumente, mis kinnitaksid sellekohase tehingu tegemise õiguse aluseid ja juhtorganite hilisemaid heakskiitvaid otsuseid kostjale esitatud ei ole. Kohus nõustub kostja argumentatsiooniga, et 06.03.2009 dateeringuga leping on vormistatud lepingus endas näidatud kuupäevast hiljem, sest 06.03.2009 ei saanud olla hagejal veel registrikoodi, mis on kantud lepingusse (I kd lk 36-41). Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks 06.03.2009 laenulepingu alusel hageja poolt märgitud summa ulatuses kostjale laenu andnud. Hageja poolt esitatud konto väljavõttest ei nähtu, et võlgnikule tehtud ülekanded oleks teostatud nimetatud laenulepingu täitmiseks. Samuti ei nähtu hageja poolt esitatud konto väljavõttest, et hageja poolt kolmandatele isikutele tehtud ülekanded oleks teostatud võlgniku eest või et need oleks teostatud vaidlusaluse laenulepingu alusel ja täitmiseks (I kd lk 42-44, II kd lk 48-53). Asjakohane on kostja osundamine asjaolule, et ajutine haldur esitas 05.06.2009 kostja ja hageja seaduslikule esindajale SHle teabenõude, milles palus esitada kõik andmed ja dokumendid kostja kui pankrotivõlgniku kohustuste kohta (I kd lk 84-105,124-145,184-206). Hageja ja kostja seaduslik esindaja on esitanud ajutisele haldurile teabenõude vastusena andmed, mille kohaselt on võlgnikul kohustus võlausaldaja ees põhivõla osas 234 029,59 krooni ja intresside osas 234,92 krooni. Eelmärgitud ulatuses on võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõuet tunnustatud. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et arvestades asjaolu, et võlgniku seaduslik esindaja SH on samaaegselt ka hageja seaduslik esindaja, kajastasid 26.06.2009 hageja seadusliku esindaja poolt hageja nõude kohta esitatud andmed õigesti hageja ja kostja vahelisi kohustusi (I kd lk 165-166, 193-198). Hagiavaldusele lisatud 20.04.2009 sõlmitud kokkulepet laenulepingu muutmise kohta ajutise halduri poolt esitatud teabenõudele vastates esitas hageja seaduslik esindaja üksnes laenulepingu ning taolist täiendavat kokkulepet ei esitanud. Algses laenulepingus oli laenusumma suuruseks kokku lepitud üksnes 500 000 krooni, mille sisse mahtus ka hageja tegeliku nõude suurus, mida hageja seaduslik esindaja ka algselt kinnitas. Kohus leiab, et hageja ja võlgniku vahel 06.03.2009 sõlmitud laenuleping ja selle 20.04.2009 lisa on tegelikult sõlmitud pärast pankroti väljakuulutamist, kuivõrd ajutise haldurile hageja ja kostja seaduslik esindaja ei ole taolise kohustuse olemasolu kinnitanud. Sellisel juhul on tehing tühine

§ 35lg 1 p 4 ja Ts

ÜS § 87 alusel, kuna pärast pankroti väljakuulutamist ei ole võlgniku juhatuse liikmel õigus tehinguid sõlmida ning sellise keelu eesmärgiks on kaasa tuua keeldu rikkuva tehingu tühisus. Pankroti väljakuulutamise järgsed käsutuskeelud tulenevad

§-st 35, mille p 4 järgi juriidiline isik kaotab mis tahes tehingute tegemise õiguse.

§ 36

lg 1 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile ning lg 2 täpsustab sarnaselt TsÜS § 88 lg 1, et võlgniku poolt pärast pankroti väljakuulutamist tehtud käsutused pankrotivara hulka kuuluvate esemete suhtes on tühised. 21

§ 110

lg 3 kohaselt eeldatakse, et lähikondne teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine sisaldab endast eeldust, et võlausaldajate huve on kahjustatud. Võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist tuleb eeldada, kui tehing on tehtud lähikondsega. Kuna hageja on kostja lähikondne, siis tuleb antud juhul eeldada nimetatud asjaolu. Samuti tuleb 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse alustamist eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist (

§ 110lg 2).

Põhjendatud on kostja viide Riigikohtu lahendi 3-2-1-39-08 p 12, mille kohaselt võlausaldajate huvide kahjustamise väljaselgitamisel on oluline võlgniku tahe. Antud juhul on tegemist võlausaldajate huve kahjustavate tehingutega. Võlgniku tahte väljaselgitamisel tuleb juhinduda nii VÕS § 29 lg 4 järgi mõistliku isiku arusaamast kui ka VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt poolte käitumisest enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kuna pooled ei ole käitunud selliselt, mis viitaks võlasuhte olemasolule enne pankroti väljakuulutamist või vähemalt enne pankrotimenetluse algatamist, on tehing võlgnikule ja tema võlausaldajatele kahjulik, millest peab aru saama iga mõistlik isik, siis järeldub, et vaidlusalune laenuleping ja selle lisa on vormistatud SH poolt tagantjärgi, eesmärgiga luua näilikke kohustusi lähikondse ees. Võlgniku tahe oli suunatud teiste võlausaldajate huvide kahjustamisele, mida kinnitavad tehingute sõlmimisega seotud asjaolud ja tehingute tingimused. Laenulepingus on kokku lepitud intressiks 9,5 % aastas (lepingu punkt 1.3.) ning viivise määraks aastas 0,5 % päevas (lepingu punkt 2.2.). Laenulepingus kokku lepitud intress ületab seadusjärgset intressimäära (VÕS § 94) enam kui kolmekordselt ning seadusjärgset viivisemäära (VÕS § 113 lg 1 ja 94) ca 20-kordselt. VÕS § 88 lg 4 p 1-4 kohaselt kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle määrata võlausaldaja, kui ta teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist ja kohustuse täitmine ei ole õigusvastane ja kohustus on muutunud sissenõutavaks ja kohustust ei ole vaidlustatud. Laenulepingus on seatud kostjale kohustuseks eelnevalt kirjalikult kooskõlastada kõik varadega seotud tehingud, kostja korporatiivsed ümberkorraldused ning kostja tegevusala ja juhtkonna muutused (lepingu punkt 2.1.1., 2.1.

1. ja 2.1.3.). Sellega on kostja allutatud täielikult hageja kontrollile ja juhtimisele. Lisaks eeltoodule on lepingu punktis 5.
2. sätestatud kohustuste täidetuks lugemise järjekord kostja kahjuks oluliselt kõrvale kalduv VÕS §-s 88 lg 4 sätestatust. 20.04.2009 lisas 1 on kokku lepitud laenusumma suurendamine, kuigi tegelikkuses suuremat summat hageja kostjale laenanud ei ole. Hageja on esitanud pankrotimenetluses samale lepingu ja selle lisale 1 tuginedes alusetu põhi-, viivise- ja intressinõude, mis vähendab oluliselt kostja teiste võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamiseks kostja pankrotivara arvel. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et taolistel tingimustel lähikondsete vahel sõlmitud laenuleping ja selle lisa on ilmselgelt võlausaldajate huve kahjustav.Seega esinevad alused vaidlusaluse 06.03.2009 laenulepingu ja selle lisa 1 tühisuse tuvastamiseks. Kohus analüüsib poolte vahel 20.05.2009 sõlmitud notariaalselt lepingut (edaspidi leping), millega lepiti kokku selles, et kostja kohustub leppetrahvi ja kindlaks määratud summas kahjunõude ähvardusel kõrvaldama kõik õiguslikud takistused ning tagama hageja Tallinnas XXX asuva kinnistu omanikuna sissekandmiseks kinnistusraamatusse hiljemalt 30.06.2009 ning täiendavalt võttis kostja kohustuse tasuda leppetrahvi ja kindlaks määratud summas kahjuhüvitist juhul, kui lepingus viidatud täitemenetluses läbi viidud enampakkumine on tühine, tühistatakse või tunnistatakse kehtetuks (I kd lk 64-72, II kd lk 34-43, III kd lk 51-63, 65-74). Harju Maakohtu 04.03.2011 otsusega tunnistati täiteasjas nr 023/2008/1480 22 28.09.2009 toimunud enampakkumine kehtetuks (tsiviilasi nr 2-09-25110). Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2011 otsusega jäeti apellatsioonkaebused maakohtu otsusele rahuldamata. Riigikohtu 21.11.2011 määrusega jäeti ringkonnakohtu otsusele esitatud kassatsioonkaebus menetlusse võtmata (III kd lk 130-156). Kohus nõustub kostja positsiooniga, et eelnimetatud tehingu tühisuse tuvastamiseks esinevad alljärgnevad alused: lepingu p 3.
3. kohaselt on kostja võtnud kohustuse kõrvaldada kõik õiguslikud takistused ning tagada hageja lepingu esemeks oleva kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks hiljemalt 30.06.
4. Nimetatud kohustuse on kostja võtnud 13 päeva enne pankrotimenetluse algatamist. Seejuures olid nii hageja kui kostja seaduslik esindaja SH lepingut sõlmides teadlik nii 02.04.2009 kui ka 13.05.2009 pankrotiavalduse esitamisest kostja vastu. Kostja ja hageja seaduslik esindaja olid või pidid olema teadlikud sellest, et 15.05.2009 kanti kinnistusraamatusse kohtumääruse alusel käsutamise keelumärge pankrotiavalduse esitanud OÜ SS kasuks. Seetõttu oli ja pidi olema hagejale ja kostjale teada asjaolu, et puuduvad õiguslikud võimalused lepingu punktis 3.
5. nimetatud kohustuse täitmiseks hiljemalt 30.06.
6. Pooltel puudus alus või mõistlik põhjus eeldada, et sellise kohustuse täitmine osutub võimalikuks hiljemalt 30.06.2009, mistõttu võttis kostja teadlikult kohustuse, mille täitmise suutmatus oli nii kostjale kui ka hagejale juba ette teada või vähemalt pidi olema teada. Sellise kohustuse tagamiseks lepingu punktides 3.
7. ja 3.
8. leppetrahvi, viivise ja kindlaksmääratud summas kahju hüvitamise kohustuse võtmine kahjustas seetõttu ilmselgelt kostja ja seeläbi tema võlausaldajate huve ning oli suunatud eelkõige hageja kui kostja lähikondse huvide alusetule ja põhjendamatule realiseerimisele (nõude suurendamisele) teiste võlausaldajate arvel. Lepingu p 3.
9. järgi võttis kostja kohustuse tasuda hagejale leppetrahvi ja kindlaksmääratud summas kahjuhüvitist juhul, kui kohtutäitur Priit Petteri poolt läbiviidud enampakkumine on tühine või kehtetu või enampakkumine tühistatakse. Kohus soostub kostja seisukohaga, et taolise kohustuse võtmine on ebaseaduslik ja kahjustab võlausaldajate huve. Enampakkumise kehtetus või tühisus on objektiivne õiguslik asjaolu, mille olemasolu või puudumine ei sõltu tehingu poolte või enampakkumise osaliste tahtest. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on aga leppetrahv lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus märgitud rahasumma. Seega saab leppetrahvi maksmise kohustuses kokku leppida üksnes juhuks, kui toimub lepingu rikkumine. See asjaolu, et enampakkumine osutub kehtetuks või tühiseks, ei ole lepingu poole rikkumisena käsitletav, vaid on objektiivne (tuvastatav) õiguslik asjaolu ning objektiivse õigusliku asjaolu esinemine või selle puudumine ei ole mingil juhul käsitletav ühe osalise poolt lepingu rikkumisena. VÕS § 158 alusel ei ole võimalik kokku leppida leppetrahvis taolistel asjaoludel ning selline kokkulepe on oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu tühine TsÜS § 87 alusel. VÕS § 115 lg 1 sätestab analoogiliselt leppetrahvi regulatsiooniga ette kahju hüvitamise kohustuse üksnes juhuks, kui üks pool rikub kohustust. Kuna enampakkumise kehtetus või tühisus ei ole eeltoodud asjaoludel käsitletav kostja kohustuse rikkumisena, on ka nimetatud osas leping vastuolus seadusega ning seetõttu tühine TsÜS § 87 alusel. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et leppetrahvi ja kahju hüvitamise kokkulepe on ka vastuolus seadusega ning kuivõrd taolise vastuolu tõttu on pandud kostja seaduses sätestatust oluliselt koormavamasse olukorda, on taoline leping selgelt kostjat ja seeläbi võlausaldajate huve kahjustav. Asjakohane on kostja osundamine, et lepingu sõlmimisel oli hageja ja kostja seaduslikuks esindajaks sama isik. Lepingu punktis 3.
10. sätestatud viivise määr 1 % aastas ületab ca 40-kordselt VÕS §-s 113 lg 1 ja 94 sätestatud seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on taoline kokkulepe ilmselgelt 23 kostjat ja tema võlausaldajate huve kahjustav. Viivise arvestuses on aluseks võetud kinnistu müügihind, mis on kostja ja tema võlausaldajate huve kahjustav, kuivõrd kohustus, mille täitmist viivisega tagati, seisnes omandi üleandmise vormistamises kinnistusraamatus. Seetõttu on viivise arvestamiseks kogu kinnistu müügihinna aluseks võtmine kinnistu omandi üleandmisega viivitamise eest põhjendamatu ja kostja huve selgelt kahjustav. Kohus nõustub kostja arvamusega, et kostja ja tema võlausaldajate huve selgelt ja teadlikult kahjustav on lepingu punktis 3.
11. kokkulepitud leppetrahvi määr 25%, mis ületab oluliselt praktikas väljakujunenud keskmisi leppetrahvi määrasid (ca 10 % tehingu maksumusest) ning arvestades seda, et lisaks leppetrahvile lisandub lepingu punkti 3.
12. alusel leppetrahvi 1% lepingu eseme ostuhinnast iga viivitatud päeva eest tasumise kohustus. Samuti on kostja ja tema võlausaldajate huve selgelt ja teadlikult kahjustav lepingu punktis 3.
13. kokkulepitud leppetrahvi määr 25% lepingu eseme ostuhinnast, mis ületab oluliselt praktikas väljakujunenud keskmisi leppetrahvi määrasid (ca 10 % tehingu maksumusest). Kostja ja tema võlausaldajate huve on selgelt kahjustav ka kokkulepe kahju hüvitise suuruse 25% lepingu eseme ostuhinnast kohta lepingu punktides 3.
14. ja 3.5, mis on tavatu ja selgelt kostjat koormav kokkulepe kahju hüvitise miinimumsuuruse kindlaksmääramiseks. Õige on kostja osundamine VÕS § 127 lg 1, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seetõttu on ilmselgelt põhjendamatu, seadusega vastuolus ning kostjat kahjustav kokkulepe, millega määratakse kindlaks kahju hüvitise miinimumpiir. Miinimumpiiri kindlaksmääramise korral ei täideta enam kahju hüvitamise kohustuse eesmärke (ennistada endine olukord) vähemalt juhul, kui kahju osutub sellest piirmäärast väiksemaks. Selline kokkulepe on olemuslikult juba karistusliku iseloomuga ning kujutab endas sisuliselt leppetrahvi. Selle tulemusena on loodud olukord, kus kohustuse rikkumise eest on kokku lepitud kaks kumuleeruvat leppetrahvi, mis moodustavad kokku vähemalt 50 % tehingu väärtusest. Lisaks eeltoodule vabastab kahju miinimumsuuruse kokkuleppimine kahju hüvitamist nõudva isiku kohustusest tõendada kahju suurust. Selline kokkulepe on ilmselgelt kostjat põhjendamatult kahjustav. VÕS § 161 lg 2 kohaselt kui isikul on õigus nõuda nii kahju hüvitamist kui ka leppetrahvi, siis tuleb kahju hüvitada osas, mis ületab leppetrahvi. Antud juhul on lepingus kokku lepitud leppetrahvi tasumises suuruses 25 % tehingu väärtusest ja täiendavalt kahju hüvitamise kohustuses vähemalt samas suuruses. Kuna seadus ei näe ette taolist võimalust, siis oli taolistel seadusest erinevatel tingimustel kokkuleppimine kostjale oluliselt koormavam ning kahjustab seeläbi kostja ja tema võlausaldajate huve. Leppetrahvide ja kahju hüvitise miinimumsuuruse kindlaksmääramine kahjustab kostja ja tema võlausaldajate huve ka seetõttu, et leppetrahvid ja kahju hüvitise miinimumsuurus on arvestatud viidatud enampakkumisel kinnistute eest pakutud hinnast, kuid nimetatud hinda ei ole hageja ega ükski kolmas isik tegelikkuses tasunud. Seega on leppetrahvide ja kahju hüvitise suuruse aluseks summa, millega ei ole vähimalgi määral seotud hageja riskid ja kohustused. Seetõttu ei ole ka põhjendatud leppetrahvide ja kahju hüvitise summade puhul nimetatust lähtumine, sest leppetrahvid ja kahju hüvitised peaksid olema suunatud kahjustatud poolele tekkinud kahju hüvitamisele. Kuna vastavat summat ei ole hageja kunagi tasunud, siis ei saa ka tal sisuliselt mistahes kahju tekkida, mille kompenseerimiseks lepingus viidatud leppetrahvid ja kahju hüvitised kokku on lepitud. Lepingu punkti 3.10 kohaselt on tehingu väärtuseks pooled lugenud 3 miljonit krooni, mis täiendavalt kinnitab seda, et leppetrahvide, viiviste ja kahju hüvitiste kokkulepitud määrad on kostjat ja kostja 24 võlausaldajate huve kahjustavad, kuivõrd ületavad kordades poolte endi poolt hinnatud kogu tehingu väärtust. Põhjendatud on kostja viide Riigikohtu lahendi 3-2-1-39-08 p 12, mille kohaselt võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Riigikohus osundas, et oluline on hinnata võlgniku tahet tehingu tegemise ajal. Tahte väljaselgitamine toimub mõistliku isiku positsioonilt (VÕS § 29 lg 4). Kuna tehingul puudub eeltoodud põhjendustel täielikult ratsionaalselt ja usutavalt põhjendatav majanduslik sisu ning kuna nimetatud seotud osapoolte vahel sõlmitud tehinguga on kunstlikult soovitud luua seotud isikule teiste võlausaldajate arvel varalisi eelistusi kostja pankrotimenetluses, siis järeldub, et tehinguga taheti tekitada näilikke kohustusi kostjale. Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et võlgniku, kelle seaduslik esindaja on SH ja hageja (ostja) vahel 20.05.2009 sõlmitud leping on täiendavalt TsÜS §-ga 86 ka heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing. Riigikohus on mitmetes lahendites (3-2-1-111-08, 3-2-1-140-07) sedastanud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommetega vastuolu tuvastamine ei piira ega eelda ühe tehingu poole poolt heade kommetega vastuolus käitumist teise poole suhtes, vaid heade kommete vastane käitumine võib väljenduda ka tehingu ühe või mõlema poole käitumises kolmandate isikute suhtes või tehingu eesmärgis kahjustada võlausaldajate huve. Pankrotimenetluses on võimalik pankrotihalduril taotleda tehingu heade kommetega vastuolu tuvastamist ka juhul, kui tehingu poolte tegevus on olnud heade kommetega vastuolus võlausaldajate suhtes või sellise tehingu tegemise eesmärgiks on olnud võlausaldajate huvide kahjustamine. Sellisel juhul peab väljenduma tehingu poolte või ühe tehingu poole tegevuses või eesmärgis selline ebamoraalne või taunitav käitumine, mis riivab ausalt ja õiglaselt mõtlevate teiste võlausaldajate õiglustunnet ja väärtushinnanguid. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadliku „kõrvaletoimetamist” võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa kolleegiumi arvates pidada heade kommetega kooskõlas olevaks (3-2-1-80-05, 3-2-1102-02). Kohus nõustub kostja seisukohaga, et vaatamata vastuhagis esile toodud alustele tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ning tühisusele seadusega vastuolu tõttu, on vaidlustatud tehingud täiendavalt ka tühised heade kommetega vastuolu tõttu. (i) Heade kommetega vastuolu tõttu on tehingud tühised, kuna pankrotimenetluse ajal või vahetult enne seda taoliste tehingute tegemine oli ilmselgelt suunatud kostja teiste võlausaldajate huvide kahjustamisele. Pankrotimenetluse algatamise korral on äärmiselt tõenäoline, et kohus kuulutab välja ka võlgniku pankroti, kuivõrd algatamise ja väljakuulutamise alused on osaliselt kattuvad (

§ 31lg 1 ja § 15 lg 2).

Kuna pankrotimenetluse algatamisega oluliselt piirati võlgniku õigusi

§ 20

alusel ning 25 kuna pankrotimenetluse algatamise korral on äärmiselt tõenäoline pankroti väljakuulutamine, siis sai ja pidi kostja ja hageja juhatuse liige SH aru saama sellest, et tõenäoliselt kuulutatakse välja kostja pankrot ning selle tulemusena toimub võlausaldajate nõuete rahuldamine kostja vara arvel proportsionaalsuse alusel. Sellises olukorras ja tingimustel hageja ja kostja juhatuse liikme poolt tehingute tegemine, mis toob kaasa hageja kui kostja lähikondse olukorra põhjendamatu eelistamise teiste võlausaldajate ees, kuna vaidlustatud tehingud suurendasid hageja nõuet kostja vastu, on selgelt vastuolus üldise arusaamaga kõlblusest ja ausast äritegevusest. Teistel võlausaldajatel, kes ei olnud kostjaga seotud, puudus võimalus taolisel viisil oma nõudeid kostja suhtes tekitada või suurendada, mistõttu võib asuda seisukohale, et selline hageja nõude suurendamine on toimunud kostja ja hageja juhatuse liikme poolt oma positsiooni ebaõiglase ja põhjendamatu ärakasutamise teel, mis on lubamatu ja vastuolus heade kommetega. (ii) 06.03.2009 laenuleping ja selle 20.04.2009 lisa on kostja arvates selgelt vastuolus heade kommetega, kuivõrd nimetatud tehingud on eelkirjeldatud asjaoludel sõlmitud oluliselt hiljem nendes dokumentides näidatud kuupäevadest, eesmärgiga jätta muljet vastavate tehingute tegemisest nendes nimetatud ajahetkel. Kostja on seisukohal, et nimetatud tehingud on tehtud ajal pärast pankroti väljakuulutamist või kõige varem pankrotimenetluse algatamise järgselt, kui oli ilmne või vähemalt äärmiselt tõenäoline kostja maksejõuetuse tekkimine ning nende tehingutega sooviti suurendada hageja kui seotud isiku nõudeid kostja vastu, et seeläbi kahjustada teiste võlausaldajate huve. Tehingute „tagantjärgi” vormistamine võimaldab jätta mulje, et tehingute sõlmimine toimus ajal, mil ei olnud formaalset ohtu pankroti väljakuulutamiseks ega olnud esitatud pankrotiavaldusi jms. (iii) Tehingute heade kommetega vastuolu on võimalik tuvastada ka tehingu poolte hilisema, tehingute sõlmimisele järgnenud, käitumise pinnalt. Hageja ja kostja juhatuse liige SH on nii 26.06.2009 kui ka 15.07.2009 ajutisele halduritele esitatud selgitustes kinnitanud, et hageja nõuded laenulepingu alusel moodustavad kokku 234 029 krooni ning muid nõudeid hagejal kostja vastu ei ole. Seega on nii hageja kui kostja juhatuse liige veel 15.07.2009 kinnitanud, et laenulepingust tulenevalt suuremaid nõudeid ei ole ning 20.05.2009 notariaalsest kokkuleppest tulenevalt nõudeid ei ole. See tähendab, et hageja ja kostja on olnud veel 15.07.2009 seisukohal, et vastavaid kohustusi ei ole, mis kinnitab, et laenuleping koos selle lisaga on vormistatud nimetatud kuupäevast hiljem ja pooled ei ole 20.05.2009 lepingu alusel võlasuhte olemasolu tunnistanud. Laenulepingu alusel suurem nõue on esmakordselt näidatud alles 25.09.2009 s.o. pärast kostja pankroti väljakuulutamist, võlgade ja varade nimekirjas ning 20.05.2009 notariaalsest lepingust tulenevad kohustused on ilmnenud esmakordselt alles võlausaldajate esimesel üldkoosolekul esitatud nõudeavalduse alusel. Vaidlustatud tehingud on vastuolus seaduse ja heade kommetega, mistõttu esinevad alused nende tühisuse tuvastamiseks. Kohus asub seisukohale, et lähtudes eeltoodust tuleb tuvastada OÜ BRja Osaühingu F vahel 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu ja 20.04.2009 sõlmitud selle lisa 1 ning Osaühingu F ja OÜ BRvahel 20.05.2009 sõlmitud lepingu tühisus ja selles osas kuulub vastuhagi rahuldamisele. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata laenulepingust ja selle lisast tuleneva nõude 2 625 726,57 krooni tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses ja Osaühingu F ja OÜ BRvahel 20.05.2009 sõlmitud lepingust tuleneva nõude 714 000 000 krooni tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Kohus asub seisukohale, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele 102 865,08 euro (1 609 488,89 krooni) tunnustamise osas muu tähtaegselt esitatud nõudena Osaühingu F (pankrotis) pankrotimenetluses ja hagi tuleb jätta rahuldamata 45 800 731,56 euro (716 625 726,57 krooni) tunnustamise osas. Seega jätab kohus analüüsimata kostja alternatiivsed nõuded tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise teel. TsMS § 423 lg 2 p 3 järgi kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka muul seaduses nimetatud juhul. 26 Kohus jätab läbi vaatamata kostja vastuhagi Osaühingu F ja OÜ H (endine ärinimi Aktsiaseltsi H ) vahel 20.05.2009 sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamise või alternatiivselt kehtetuks tunnistamise osas kuna OÜ H ei ole käesolevas menetluses menetlusosaliseks ja kostjal tuleb esitada vastav hagi OÜ H vastu. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kuna nõuete kaitsmise koosoleku ajaks ei olnud hageja esitanud tõendeid nõude ülemineku kohta ning kuna OÜ BResitas vastavad tõendid alles kohtumenetluse ajal, siis nimetatud nõude osas tuleb hageja menetluskulud jätta tema enda kanda. Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS §-le 174 lg 1 on kostjal õigus nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 ja 7 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Viivi Villemson 27