155 lg-ga 1 ja seega tühine, on vastuolus kehtiva õiguse, õigusteooria ja Riigikohtu praktikaga. Kostja 28.10.2009 avaldus on tühine, sest
lg 1 tekst ei toeta väidet, et majandusvõi kutsetegevuseks võib antud seadusesätte tähenduses lugeda üksnes sellist tegevust, mis seisneb igapäevases garantiide andmises või seondub sellega. Kui seadusandja sooviks oli sellise piirangu kehtestamine, oleks ta lisanud nimetatud sätte teksti vastava täpsustuse.
lg 1 sõnastus viitab sellele, et iga isik (sh ka füüsiline isik) võib anda garantii, kui ta tegutseb garantiid andes oma mistahes majandus- või kutsetegevuse raames või huvides. Seeläbi välistab
võimalike garantiiandjate ringist üksnes tarbijad
§-i 34 tähenduses. Olukorras, kus kostjal kui laenusaaja 50% osanikul oli ilmne majanduslik huvi garantii andmise vastu, kuivõrd garantii andmine oli laenusaajale panga poolt laenu andmise eelduseks, ei ole kahtlust, et kostja tegutses garantiikirja allkirjastades oma majandustegevuse raames
Seega on garantiikiri ja sellest tulenevad hageja nõuded seaduslikud ja kehtivad ning kostja keeldumine garantiisumma tasumisest põhjendamatu. Kostja garantiikohustus on täies ulatuses täitmata, seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist perioodi 31.10.2009 - 05.04.2011 eest, s.o. 525 päeva eest arvestusega 4 000 000 x 0,15% s.o. 6 000 krooni päevas. 05.04.2011 seisuga oli viivise summa 3 150 000 krooni. Kostja vastuväited 2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõude aluseks olev garantiikiri on vastuolus seadusega ja seetõttu tühine. Isegi kui garantiikiri ei ole tühine, on hageja tegevuse tulemusel oluliselt suurenenud garantiiandja vastutus, mistõttu hea usu põhimõttest tulenevalt on kostja vastutus lõppenud. Kuivõrd tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, on õigusvastased ja põhjendamatud kõik hageja poolt vaidlusaluse garantiikirja alusel kostja vastu esitatud rahalised nõuded. Garantiikirja p-i 1 kohaselt garantiiandja garanteerib pangale garantiikirjas toodud tingimustel panga ja laenusaaja vahel sõlmitud lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise ning garantiikirja p-i 2 kohaselt garantiikirja alusel tagab garantiiandja kõigi lepingust tulenevate panga nõuete (sh intressi ning lepingu rikkumisest tulenevate viiviste, leppetrahvide ja tekitatud kahjunõuete) hüvitamise garantiisumma ulatuses. Garantiikirjast tulenev garantiiandja kohustus panga ees ei sõltu lepingust ega selle kehtivusest. Garantiikirja p-i 7 kohaselt garantiiandjal tekib tagasinõudeõigus laenusaaja vastu garantiiandja poolt pangale täidetud nõude ulatuses ainult siis, kui see tuleneb nendevahelisest suhtest. Eelnimetatud sätted (eelkõige p 2 ja p 7) viitavad garantiilepingule, seega ei saa garantiikirja näol olla tegemist ühegi teise tagatislepinguga. Käenduslepingust eristab garantiikirja ainuüksi asjaolu, et käesoleval juhul on tegemist garantiiandja mitteaktsessoorse (st põhivõlgniku kohustusega mitteseotud ning sellest 3
Ekslikult väljaantud garantii on seaduse ja Riigikohtu praktika kohaselt tühine olulise vastuolu tõttu seadusega. Meelevaldne ja põhjendamatu on hageja väide, et kostjal kui laenusaaja 50% osanikul oli ilmne majanduslik huvi garantii andmise vastu ning seetõttu ei ole kahtlust, et kostja tegutses garantiikirja allkirjastades oma majandustegevuse raames
Garantiiandja osaluse omamine laenusaajas ei ole piisavaks aluseks väitmaks, et garantiiandja tegutses garantii andmisel seaduse tähenduses oma majandus- või kutsetegevuses. Osaühingud on seaduse kohaselt piiratud vastutusega äriühingud ning osaühingu osanikud üldreeglina ei vastuta osaühingu kohustuste eest (osanikud vastutavad üksnes osaühingu osakapitali tehtud sissemakse piires). Sellest tulenevalt ei saa eeldada, et kostja kui Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) osanik peaks vastutama Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) kohustuste eest. Kuivõrd seaduse üldregulatsiooni kohaselt ei vastuta osaühingu 50% osanik osaühingu kohustuste eest, ei saa eeldada, et osaühingu osanik garantiikirja allkirjastamisega osaühingu kohustuste tagamisel tegutseb oma majandus- või kutsetegevuse raames. Tühise tehingu alusel puudub hagejal võimalus esitada mistahes nõudeid kostja vastu. Hageja ei ole hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, et kostja tahteks oli garantiikirja asemel sõlmida mõnda muud liiki tagatis- või võlaõiguslikku lepingut. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et vaidlusalust garantiikirja saab käsitleda mõne muu lepinguna või et pooled oleksid soovinud garantiikirja tühisusest teades sõlmida mõnda muud lepingut. Kui kohus leiab, et garantiikiri on kehtiv, on hageja tegevuse tulemusel oluliselt suurenenud garantiiandja vastutus, mistõttu hea usu põhimõttest tulenevalt on kostja vastutus lõppenud. Kostja väljastas garantiikirja teadmises, et tagatava nõude suurus on 1 519 819 eurot ja laenu tagastamise tähtaeg 27.05.2009. Kostja teadmata muudeti 30.03.2009 Osaühing Mennel Grupp (pankrotis) ja hageja vahelise lisakokkuleppega nr 1 laenulepingut nr 07-214119-JI ja suurendati laenulimiiti 1 946 764,57 euroni. Nimetatud summa ei läinud Osaühingu Mennel Grupp kinnisvaraprojektide arendamiseks või ehitustööde teostamiseks vaid kasutati Osaühingu Mennel Grupp ja hageja vahel 15.11.2005 sõlmitud ja vähem tagatud laenulepingust nr 05-235228-JI, laenusummaga 1 150 409,67 eurot, tuleneva võlgnevuse kustutamiseks. Kuivõrd seaduse kohaselt on tühine garantiikirja p 6, et garantiikiri kehtib pärast garantiikirja väljaandmist laenulepingu tingimuste muutmise korral, ei olnud hagejal ja Osaühingul Mennel Grupp (pankrotis) õigust kostja teadmata teha laenulepingus muudatusi. Kostja nõustus tagama üksnes laenulepingust nr 07-214119-JI tulenevaid kohustusi. Kuivõrd laenulepingut on muudetud ja lepingu sätted ei vasta sellele, millega kostja esialgselt nõustus ja mida tagas, siis puudub kostjal seadusest tulenevalt kohustus välja maksta garantiikirja alusel mistahes summasid. Garantiikiri on seotud tagatava laenulepinguga ja sisaldab tingimust, mille kohaselt tekib garandi garantiisumma väljamaksmise kohustus tagatavast lepingust tulenevate kohustuste 4
lg 1 nõuetega.
lg 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Et kostja väljastas Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) kohustuste täitmise tagamiseks garantii oma majandustegevuse raames, kinnitab ka see, et U L oli nii Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) kui ka Kodumajagrupi AS-i (pankrotis) juhatuse ainuliige ja kostja oli Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) osanik. Riigikohus lahendis 3-2-1-89-08 on asunud seisukohale, et
lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses
lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Kohus luges tunnistaja ütlustega tõendatuks asjaolu, et Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) kahe laenulepingu 5
ÜS § 84 lg 1 ja § 87 ei kuulu kohaldamisele. Kohus ei nõustunud, et kostja vastutus on lõppenud Swedbank AS-i poolse tegevuse tulemusel garantii andja vastutuse olulise suurenemise tõttu, mis on vastuolus hea usu põhimõttega. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja ja Osaühingu Mennel Grupp vahel 27.11.2007 sõlmitud laenulepingut hiljem muudeti, kuid see ei mõjutanud garantii kehtivust ega garandi vastutust. Garandi vastutus oli fikseeritud garantiikirjas summas 4 000 000 krooni ja hilisemad laenulepingu muudatused garantiiandja vastutust ei suurendanud. Kohus leidis, et garantii puhul oli tegemist mitteaktsessoorse kohustusega ning garantii andja ei saa esitada garantiiga tagatavast kohustusest tulenevaid vastuväiteid. Garantiikirja p-i 6 kohaselt kehtib garantii ka juhul, kui pank ja laenusaaja muudavad pärast garantiikirja väljaandmist laenulepingu tingimusi. Vastavalt garantiikirja p-le 3 oli garandi kohustuse täitmise eelduseks hageja poolt kostjale kirjaliku nõude esitamine, mis sisaldab laenuandja poolt rikutud kohustuse kirjeldust. Hagiavaldusele lisatud Swedbank AS 27.10.2009 kirjaga nr 200.080-030/50119, mille edastamises kostjale 27.10.2009 vaidlust ei ole, luges kohus tõendatuks, et hageja täitis garantiikirja p-s 3 toodud eelduse, esitades kostjale kirjaliku nõude ning kirjeldas selles Osaühingu Mennel Grupp poolt rikutud kohustust, s.h. näitas ära ka laenulepingust tuleneva Osaühingu Mennel Grupp kohustuse rahalise suuruse. Seega oli hageja 27.10.2009 nõue kostja vastu garantiikohustuse täitmiseks seaduslik ja esitatud garantiikirjas ettenähtud korras. Vaidlust ei ole selles, et hageja poolt on Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses 24.11.2009 esitatud nõudeavaldus. Osaühing Mennel Grupp võlgnes pankroti väljakuulutamise s.o. 18.11.2009 seisuga laenulepingust nr 07-214119-JI hagejale 2 100 107,08 eurot (32 916 028,32 krooni). Hagiavaldusele lisatud Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) kaitstud nõuete nimekirja kohaselt oli hageja poolt Osaühingu Mennel Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõue kaitstud täies ulatuses eesõigusnõudena. Asjaolu, et lepingu p-i 6 teise lause kohaselt garantiikiri kehtib ka juhul, kui pank ja laenusaaja muudavad pärast garantiikirja väljaandmist lepingu tingimusi, ei kahjusta garantii andjat ebamõistlikult.
lg 2 kohaselt on garantiikohustus iseseisev kohustus, mis ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kestvusest, garantiikohustus on iseseisev ning laenulepingust sõltumatu kohustus. Garantiikirja p-s 6 nimetatud laenulepingu hilisema muutmise võimalus ei kahjusta garantii andjat ebamõistlikult. Garantii andja pidi garantiid andes arvestama võimalusega, et soodustatud isik esitab garantii andja vastu nõude kogu garantiisumma ulatuses. Kohus leidis, et kuivõrd kostja vastuväited ei osutunud tõendatuks on hagi põhjendatud ja piisavalt tõendatud. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-150-06, et vastavalt
lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Vastavalt
lg-le 2 on garantiileping ja sellest tulenevad nõuded täielikult sõltumatud sellest lepingust, millest tulenevalt ta kohustusi tagab. Lisaks sätestab garantiikirja p-i 2 teine lause, et garantiikirjast tulenev garantiiandja kohustus panga ees ei sõltu lepingust ega selle kehtivusest. Kohus asus seisukohale, et 27.11.2007 garantiikirja p 6 ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. 6
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Kohus nõustus esitatud viivisearvestusega, mis oli kooskõlas garantiikirjas kokkulepituga. Apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Maakohus on eksinud leides, et vaidlusalune garantiikiri on antud välja kostja majandus- ja kutsetegevuses. Sellise järelduse tegemiseks on ebapiisav kohtu põhjendus, mille kohaselt tõendab kostja tegutsemist majandus- ja kutsetegevuses asjaolu, et ta oli 50% OÜ Mennel Grupp (pankrotis) osanik. Samuti ei oma antud küsimuses tähendust tunnistaja U L i ütlused, et OÜ Mennel Grupp (pankrotis) oli asutatud projektipõhiselt. Nimetatud väited ei tõenda, et kostja oleks andnud garantii seoses oma majandus- ja kutsetegevusega. Ainetud on maakohtu viited U. L positsioonile AS Kodumajagrupi (pankrotis) ja OÜ Mennel Grupp (pankrotis) juhatuse liikmena, kuna U. L positsioon ei mõjuta kostja suhet antud garantiisse või garantiiga tagatud kohustusse.
lg 1 tähenduses tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud garantii all mõista sellist garantiid, mis on antud isiku poolt, kelle põhiliseks tegevusalaks on teatud liiki garantiide andmine või juhul, kui garantii andmine seondub vahetult garantii andja põhitegevusega. Selliseks garantiiks on vaieldamatult krediidiasutuse või kindlustusseltsi antavad garantiid, aga ka tootjagarantii, müügigarantii või ka ehitusettevõtja poolt tehtud töödele antud garantii. Kostja on andnud garantiikirja üksnes põhjusel, et OÜ Mennel Grupp (pankrotis) sellise palvega tema poole pöördus. Garantii andmine ei seondu kostja majandusja kutsetegevusega ja seetõttu on kostja garantii antud väljaspool tema majandus- ja kutsetegevust. Kostja ei nõustu maakohtuga, et tema poolt antud garantii oli mitteaktsessoorne.
lg 2 kohaselt on küll garantii eelduslikult mitteaktsessoorne, kuid
§-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt on pooltel õigus kokku leppida seaduses sätestatust erinevates garantii andmise tingimustes. Kostja möönab, et
lg 2 kohaselt ei muuda garantiid ja tagatavat kohustust omavahel seotuks viide tagatavale kohustusele, kuid antud juhul on garantiikirjas mitte üksnes viidatud tagatavale kohustusele, vaid garantiikirja p-s 1 on sätestatud sõnaselgelt, et garantii andja garanteerib pangale panga ja laenusaaja vahel sõlmitud lepingust (garantiikirja põhitingimustes viidatud 27.11.2007 laenulepingust nr 07-214119-JI) tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise garantiikirjas 7
lg 1 alusel eeldada, on oluline kostja tegelik tahe ja arusaam antud garantii olemusest. Tõenditest nähtuvalt mõistis garantiid aktsessoorsena ka hageja, kes 27.10.2009 garantiikirjast tulenevas nõudes on ühemõtteliselt sidunud garantiikohustuse laenulepingu nr 07-214119-JI rikkumisega OÜ Mennel Grupp (pankrotis) poolt. Hageja ja OÜ Mennel Grupp (pankrotis) vahel sõlmitud laenulepingu nr 07-214119-JI p-s 2.18.6 on pooled kokku leppinud, et kostja garantii vabastatakse, kui tagastamata laenusumma lepingu p-s 2.2.2 nimetatud ridaelamu müümata ruutmeetri kohta ei ületa 639,12 eurot (10 000 krooni). Et garantii kehtivus oli seotud laenulepingu 07-214119-JI p-s 2.18.6 sätestatud tingimusega ja selliselt kõik osapooled garantiid mõistsid, on oma ütlustes kinnitanud ka tunnistaja U. L, mis kinnitab täiendavalt, et kostja garantii oli seotud tagatava kohustuse ja selle täitmisega ning just garantii ja kohustuse seotust silmas pidades oli kostja andnud omapoolse garantii. Seega on garantiikirja ja laenulepingu nr 07-214119-JI p-le 2.18.6 tuginedes ilmne, et kostja tahe ei olnud anda tagatavast kohustusest sõltumatut abstraktset garantiid ja 27.10.2009 hageja garantiikirjast tuleneva nõude põhjal on võimalik järeldada, et selliselt mõistis kostja tahet ka hageja. Väär ning tõenditega vastuolus on maakohtu järeldus, et kostja antud garantii on mitteaktsessoorne. Garantii aktsessoorsuse tõttu pidanuks maakohus põhjalikumalt analüüsima hageja tegevuse tagajärgi kostja õigustele ja kohustustele. Ekslik on maakohtu järeldus, nagu ei suurendanuks laenulepingu nr 07-214119JI limiidi ja laenusumma suurendamine kostja vastutust ning laenulepingu nr 05-235228-JI refinantseerimine viisil, nagu seda antud juhul tehti, ei ole vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega. Kostja hinnangul on tegemist ilmse garantii kuritarvitamisega. Hageja poolt ettevõttesiseselt kehtestatud siseeeskirjad laenude refinantseerimiseks ei muuda automaatselt hageja käitumist selliste protseduuride läbiviimisel hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks, nagu ekslikult on leidnud maakohus. Hageja tegevuse tulemusena on põhjendamatult suurenenud nii kostja vastutus kui ka garantiijuhtumi aset leidmise risk. Poolte vahel ei ole vaidlust, et laenulepingu nr 07-214119-JI järgne laenusumma oli lepingu sõlmimise ja garantiikirja andmise hetkel 1 519 819 eurot ning et 30.03.2009 sõlmisid hageja ja OÜ Mennel Grupp (pankrotis) laenulepingule nr 07-214119-JI lisa nr 1, millega suurendati laenulimiiti 1 946 764,57 euroni s.o. 426 945,57 euro võrra. Pooled ei vaidle ka selle üle, et lisa 1 sõlmimise tulemusel OÜ-le Mennel Grupp (pankrotis) kasutusse antud laenusummat ei rakendatud tema igapäevases majandustegevuses, vaid hageja debiteeris välja makstud 536 730,59 eurot koheselt OÜ Mennel Grupp (pankrotis) kontolt OÜ Mennel Grupp (pankrotis) laenulepingu nr 05-235228-JI järgsete kohustuste kustutamiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja kostjat laenulepingu nr 07-214119-JI limiidi suurendamisest ja tingimuste muutmisest ei teavitanud. Ka OÜ Mennel Grupp (pankrotis) ei teavitanud tunnistaja U. Li ütluste kohaselt kostjat laenulepingu nr 07-214119-JI limiidi suurendamisest ega suurendatud laenulimiidi kasutamise otstarbest. Laenuleping nr 05-235228-JI ei olnud tagatud kostjapoolse garantiiga, mistõttu nimetatud laenulepingu järgsete kohustuste täitmine kostja poolt garantiiga tagatud laenulepingu nr 07214119-JI laenusumma suurendamise arvel, mõjutas kostja vastutuse realiseerumise riski. Juhindudes OÜ Mennel Grupp (pankrotis) ning hageja vahel laenulepingu nr 07-214119-JI p-s 2.18.6 kokkulepitust, pidi olema nii hageja kui OÜ Mennel Grupp (pankrotis) tegutsemine laenulepingu täitmisel suunatud kostja garantii vabastamisele. Kostja oli andnud garantii 8
ÜS § 138 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Hageja on käitunud ka TsÜS § 104 lg 1 tähenduses tingimuse saabumist takistavalt ning seetõttu on hageja nõue kostja vastu lubamatu. Juhindudes
Hageja käitumine on vastuolus ka heade kommetega. Hageja pealesurutud ja kostja seljataga elluviidud refinantseerimise skeem on omakasupüüdlik, kostjat teadvalt kahjustav ning vastuolus hea pangandustavaga. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. Kostja leiab, et antud juhul on täidetud eeldused, mille kohaselt võib vaidlusalust garantii andja vastutuse olulist laiendamist lugeda heade kommete vastaseks ja seetõttu tühiseks TsÜS § 87 juhindudes. Tulenevalt kostja garantii aktsessoorsusest ning tema vastutuse laiendamise lubamatusest on laenulepingu 07-214119-JI p-s 2.18.6 sätestatud tingimus saabunud ja kostja garantiivastutus tegelikult lõppenud juba enne hagi esitamist. Lisaks asjaolule, et hea usu ja heade kommete vastase käitumise tõttu on hageja minetanud nõudeõiguse kostja vastu, oleks käesolevaks hetkeks lõppenud kostja vastutus ka laenulepingu nr 07-214119-JI p-st 2.18.6 tulenevalt. Hageja on esitatud OÜ Mennel Grupp (pankrotis) pankrotihaldur O Ei õienditega tõendamist leidnud asjaolu, et Laiaküla tee 15 ridaelamuboksid on müüdud ning nende müügist on OÜ Mennel Grupp (pankrotis) pankrotipessa laekunud mitte vähem kui 1 000 000 eurot. Juba 26.10.2010 oli OÜ Mennel Grupp (pankrotis) pankrotihaldur O E väljastanud hagejale õiendi, mille kohaselt oli selleks hetkeks Laiaküla 15 ridaelamuboksidest müüdud 10, koguhinnaga 12 322 000 krooni (787 517,32 eurot). Kuigi väljamakseid nimetatud summadest ei ole pankrotimenetluse eripära tõttu käesolevaks hetkeks tehtud, ilmneb nii pankrotihalduri kui hageja poolt väljendatud hinnangust, et väljamakse ei saa olla väiksem kui 960 000 eurot. Vaadeldes vara, mille müügist saadud vahendite arvel pankrotipesast väljamaksed tehakse, moodustavad varast suurema osa Laiaküla tee 15 ridaelamuboksid. Pidades silmas kostja poolt garantii andmise hetkel kehtinud laenulepingu nr 07-214119-JI limiiti 1 519 819 eurot, on ilmne, et 960 000 euro suuruses väljamakse tegemine hagejale langetab laenulepingu nr 07-214119-JI laenusumma jääki laenulepingu p-s 2.18.6 sätestatud garantii vabastamise piirist madalamale. Seega tuleb hagejal garantii tingimusteta ja koheselt vabastada. Asjaolu, et garantii vabastamise tingimus saabub, pidi olema hagejale teada juba pankrotihalduri 26.10.2010 hinnangu põhjal. Olles teadlik, et XXXXXX ridaelamubokside müügist on juba saadud pankrotivara hulka 787 517,32 eurot, pidanuks hageja olema teadlik ka sellest, et sisuliselt on kostja garantii vabastamise tingimus juba enne hagi esitamist saabunud. Seega sõltumata eeltoodud asjaoludest on kostja garantiivastutus lõppenud laenulepingu nr 07-214119-JI p-st 2.18.6 tulenevalt ning hagejal on garantiikohustuse täitmise nõudmise asemel endal kohustus garantii vabastada. Garantiikirja p 6, mis laiendab garantii andja vastutuse ka garantii saaja ja võlgniku poolt kokkulepitud tagatava kohustuse muudatustele ja võimaldab tüüptingimuste kasutajal garantiid kuritarvitada, on ebamõistlikult garantii andjat kahjustav. Väär on lähtuda 10
§-st 6 juhindudes hea usu põhimõttele vastav. Samuti ei vasta taolise tüüptingimusega saadav eelis headele kommetele, kuna võimaldab tüüptingimuste kasutajal garantiid kuritarvitada. Tüüptingimusega loodav võimalus piiramatult laiendada garantii andja garantiivastutust olukorras, kus samas on tagatavas lepingus kokku lepitud garantii lõppemise tingimustes, on ebamõistlikult kostjat kahjustav. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et garantiikirja p 6 ei ole ebamõistlikult kostjat kahjustav ja on seetõttu kehtiv. Kuna garantiikirja p 6 on tühine, ei oma laenulepingu nr 07-214119-JI lisa nr 1 mõju ka kostja kohustustele. Kostja ei nõustu maakohtuga, et hageja viivisenõue on kooskõlas garantii olemusega. Garantiivastutus on oma olemuselt piiratud vastutus, mille ulatusele seab piirid kokkulepitud garantiisumma. Seega on garantii andjal põhjendatud eeldada, et tema garantiivastutus piirdub garantiikirjas märgitud garantiisummaga, milleks antud juhul on 4 000 000 krooni (255 646,59 eurot). Hageja on esitanud garantiikirja alusel nõude sisuliselt kahekordse garantiisumma saamiseks, samas ei ole hageja viidanud mingitele kahjulikele tagajärgedele, mis põhjendaksid sellises ulatuses nõude esitamist. Juhindudes
lg-st 1 on piiratud kostja vastutus hageja ees igal juhul garantiisummaga ja hageja on õigustatud esitama oma nõude üksnes garantiisumma ulatuses ning seetõttu tulnuks jätta hageja viivisenõue rahuldamata. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta loeb hageja viivisenõude esitatud suuruses põhjendatuks ega kohalda kostja 07.06.2011 taotluse alusel viivise vähendamisel
Ainuüksi maakohtu märkus, et ta loeb viivisearvestuse õigeks, ei ole piisav, et põhjendada kostja alternatiivse taotluse rahuldamata jätmist. Hageja viivisenõue 05.04.2011 seisuga on esitatud peaaegu samas ulatuses, mis põhinõue summas 3 150 000 krooni (201 321,69 eurot). Maakohus on rahuldanud ka hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest, mistõttu viivisenõude tegelikuks suuruseks kohtuotsuse tegemise hetkeks 09.09.2011 oli 4 092 000 krooni (261 525,79 eurot). Seega ületas viivisenõue otsuse tegemisel põhinõuet, millisele asjaolule ei ole maakohus mingit tähelepanu pööranud. Arvestades hageja märkimisväärset osa garantiijuhtumi saabumise põhjustamisel ja pidades silmas garantii kuritarvitamist tema poolt, ei oleks hageja viivisenõude rahuldamine mingil juhul õiglane. Hageja ei ole esile toonud, et tal oleks tekkinud kostja väidetava rikkumise tõttu kahju, mistõttu garantiisumma ning põhinõudega võrdne või seda ületav viivisenõue on juba iseenesest hea usu põhimõtte vastane. Hageja nõue on ka ebaproportsionaalselt suur võrreldes põhinõude ja garantiisummaga. Kuna asjas on ilmsed hageja kuritarvitused ja viivisenõue on selgelt ebaproportsionaalne, tulnuks hageja viivisenõuet vähendada nullini. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme käsitledes esmakordselt 05.04.2011 hageja menetlusdokumendis esitatud viivisenõuet TsMS § 376 lg 4 p-i 2 tähenduses kõrvalnõude suurendamisena. Viivisenõude kui kõrvalnõude suurendamine saab toimuda üksnes siis, kui vastav nõue on menetluses varem esitatud. Käesoleval juhul on hageja esitanud üksnes nõude 29.10.2010 garantiisumma 4 000 000 krooni saamiseks ja nimetatud nõue on 03.11.2010 määrusega menetlusse võetud. Hageja ei ole hagi esitamisel esitanud viivisenõuet ega viidanud soovile sellist nõuet hilisemas menetlusstaadiumis esitada. Kostja hinnangul on 05.04.2011 esitatud avaldus mitte kõrvalnõude suurendamiseks, vaid hagi muutmiseks, milleks kostja oma nõusolekut 25.04.2011 vastuväidetes ei andnud. Juhindudes TsMS § 376 lg 1 võib hagi alust või eset muuta peale hagi menetlusse võtmist ja selle 11
Kehtiv õigus ei näe viivisenõude esitamise eeldusena ette seda, et hageja peaks tõendama, et tal tekkis kostjapoolse rahalise kohustuse rikkumise tõttu kahju. Vastupidi, viivise nõude eesmärk ongi sellise kahju tõendamise vajaduse vältimine. Sellest hoolimata leiab ringkonnakohus, et kuivõrd kostja esitas viivise vähendamise taotluse ja kuivõrd hagejal selles osas vastuväiteid ei olnud, võib maakohtu otsuse resolutsiooni viiviste väljamõistmise osas muuta selliselt, et välja mõistetavaid viiviseid piiratakse maksimaalselt põhivõla suurusega. Sellest muudatusest hoolimata rahuldatakse hagi täies ulatuses ning apellatsioonkaebus jääb sisuliselt rahuldamata, mistõttu ei saa selline resolutsiooni muutmine tingida seda, et kostjalt mõistetakse välja vähem menetluskulusid, kui siis, kui mingit muudatust kohtuotsuse resolutsioonis ei tehtaks. Maakohus ei rikkunud käesolevas menetluses menetlusõigust põhjusel, et ta menetles ja rahuldas ka viivisenõude. See, et hageja algses hagiavalduses viivisenõuet ei esitanud, ei põhjustanud asjas menetluse venimist, maakohus võimaldas kostjal esitada viivisenõudele vastuväiteid ja maakohus hindas kõiki viivisenõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Üheks oluliseks tsiviilkohtumenetluse põhimõtteks on menetlusökonoomika põhimõte, mis tähendab seda, et pooltevaheline vaidlus/ vaidlused tuleb lahendada poolte jaoks võimalikult efektiivselt ja pooltele võimalikult väikeste kuludega. See, kui menetluse kestel esitatakse viivisenõue, selle menetlemine ei põhjusta asja arutamise venimist ega täiendavaid kulusid võrreldes sellega, kui viivisenõuet oleks menetletud eraldi, täidab kohtupoolne viivisenõude koos põhinõudega menetlemine seda eesmärki, milleks tsiviilkohtud on meie õiguskorda loodud. Ka need apellandi etteheited, 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.