Obsah (7)

§ 442§ 657§ 654§ 652§ 230§ 162§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Ülle Jänes ja Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht 03.04.2012, Tallinn

§ 442lg 8 nõudeid ja otsus on olulises osas põhjendamata.

Juhul, kui tegemist oli töösuhtega ja ülekannetega oli üle kantud töötasu, siis oleks kostjal olnud seda lihtne tõendada Maksu- ja Tolliametist saadud tõendiga riiklike maksude maksmise kohta. Kui kohus leidis, et tegemist ei ole laenusuhtega, siis oleks kohus pidanud kohaldama hagi rahuldamiseks seadust, millele pooltevahelised suhted kohtu arvates vastasid. 3 Laenulepingu puhul ei ole seadusega sätestatud vormi märgitud, seega suuliselt sõlmitud leping on seadusega kooskõlas. Vaidlust ei ole, et kostja arvele raha kanti ning kostja hakkas raha kasutama, seega oli leping jõustunud. Hageja täitis oma kohustuse raha kandmisega kostjale ning kostja kohustus oli raha tagastada, mida ta aga ei teinud. Väär on kohtu selgitus, et ebausutav on, et üks isik annab teisele isikule pidevalt laenu, kui eelnevalt ei ole laenu tagastatud ning seda ka pärast kahe aasta möödumist ning pärast laenulepingute ülesütlemist. Selline kohtu järeldus ei ole argumenteeritud ja tõendatud ning ei oma asjas tähtsust. Kohus jättis tähelepanuta kostja poolt kutsutud tunnistaja ütluse ja nimelt, et kostja tegeles maaklerlusega, ostis korteri, remontis selle ja müüs vaheltkasuga edasi. Kostjal võis puudu tulla rahast kas järjekordse objekti ostmiseks või remondiks. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud, et tegelikult laen anti lühema aja peale, siis pikendati. Kui tagasimakse asemel kostja vastas hagejale, et tal endal on seda raha rohkem vaja, siis pöördus hageja esindaja kirjaga kostja poole võlgnevuse maksmise kohta ja leping oligi seega üles öeldud. VÕS § 397 lg 2 sätestab, et kui intressimäära ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Hageja palub välja mõista põhinõudelt viivise 9,5% aastas ehk 989,60 kuus kuni põhinõude täitmiseni. Viivist palus hageja välja mõista alates 21.10.2008. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada.

§ 657lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt

§ 654

lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.

§ 230

lg 1 p 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega pidi hageja tõendama oma väidet, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ja just sellest lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks oli hageja perioodil 2008 kuni 2010 kandnud kostja arvele raha. Õige on see, et laenuleping võib VÕS § 396 lg 1 järgi olla sõlmitud suulises vormis, kuid lepingu olemasolu ja selle olulisi tingimusi peab tõendama isik, kes oma nõude alusena laenulepingule tugineb. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole oma laenulepingust tuleneva nõude olemasolu tõendanud. Ainuüksi asjaolu, et rahaülekanded on tehtud, ei tähenda, et tegemist oleks igal juhul laenuks antud rahaga. Ebaõige on kaebuse väide, et raha ülekannetele kirjutatu tõendab, et tegemist on laenuga. Enamusele ülekannetest on selgituseks kirjutatud „XXX“, ühele „ülekanne“ ja 02.04.2008 ja 28.03.2008 ülekannetele „võlg 6 kuud“. Kaebaja arusaam, et vähemalt maksekorralduse seletus „võlg 6 kuud“ viitab igal juhul laenusuhtele, on ebaõige. Seletusest „võlg 6 kuud“ ei ole võimalik järeldada, kas tegemist oli laenu andmisega või laenu tagasi maksmisega. Selle, et tegemist oli hageja poolt kostjale laenu andmisega, muudab mitteveenvaks asjaolu, et 4 hageja ei ole väidetavat laenu asunud kuue kuu möödumisel tagasi nõudma ja vaatamata sellele, et laenu pole tagastatud on hageja

1. aastal kandnud kostjale üle veel raha. Kostja on selgitanud ülekandele märgitud selgitust „võlg 6 kuud“ asjaoluga, et hageja võlgnes talle raha seoses elamu XXXXXXXX remondiga, mis toimus kostja raha eest ja mille hageja talle hiljem tagastas. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega tunnistajate ütluste ebaõige hindamise kohta. Tunnistaja A K ütluste kohaselt (lk 81) kuulis ta
2. aasta maikuus hageja telefonivestlust, milles hageja nõustus kellelegi andma viimast korda suurema summa laenu. Hiljem avaldas hageja tunnistajale, et isik, kellega ta rääkis, oli kostja. Õige on maakohtu järeldus, et tunnistaja on asjaoludest, et kostja võlgneb hagejale raha, teada saanud hageja vahendusel, mistõttu ei saanud tunnistaja kinnitada tõsikindlalt laenulepingu olemasolu. Maakohus hindas A K ütluste usutavust koosmõjus teiste tõenditega ja leidis õigesti, et tunnistaja ütlused ei kinnita veenvalt hageja väidet laenusuhte kohta. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja T V ütlusi. Tunnistaja ütluste kohaselt (lk 83) on ta tegutsev kinnisvaraäris ja seoses tööalaste suhetega teadis hagejat ja kostjat. Tunnistaja selgitas, et kostja tegutses perioodil, kui rahaülekanded olid tehtud, koos hagejaga ja otsis hagejale või tema äriühingule isikuid, kes soovisid kinnisvara osta või müüa. Tunnistaja on kirjeldanud tehingute tegemist korteritega, mis asusid XXXXXXXXX, ning seda, et hageja tasus kostjale osutatud teenuste eest. Tunnistaja ütlused kinnitasid kostja väiteid, et kostja osutas hagejale teenuseid seoses hageja tegutsemisega kinnisvaraäris. Ringkonnakohtul ei ole alust tunnistaja ütlustest teha maakohtust erinevat järeldust. Kostja väitis, et ta osutas hagejale maakleriteenust, kuid kolleegiumi arvates tuleneb tunnistaja ütlusest ja kostja poolt esitatud vastuväidetest (lk 78), et poolte vahel oli VÕS § 619 lg 1 järgi käsundusleping, kus kostja otsis hageja ülesandel kliente, kellele hageja osutas kas ise või äriühingu kaudu maakleriteenust. Samuti täitis kostja tunnistaja ütlusest tulenevalt hageja poolt antud ülesandeid seoses korterite remontimisega ja klientidele näitamisega. VÕS § 627 lg 1 järgi on eeldatavasti käsundusleping tasuline. Maakohus on kolleegiumi arvates õigesti hinnanud asjaolusid, mis ei kinnitanud laenusuhte olemasolu, sealhulgas ülekannete perioodilisust ja seda, et raha oli hageja poolt kostjale üle kantud pikema perioodi vältel, kaasaarvatud ka siis, kui hageja oli väidetavalt juba laenulepingu üles öelnud. Hageja ei ole esile toonud usutavaid asjaolusid, miks oli vajalik anda väidetavat laenu mitte ühe maksena, vaid pikema perioodi vältel ja erinevates summades. Apellandi käsitlus, et maakohus oleks pidanud hindama pooltevahelise töösuhte olemasolu, on meelevaldne. Kumbki pooltest ei ole väitnud, et tegemist oleks olnud töösuhtega. Apellant heitis maakohtule ette, et kohus jättis tähelepanuta hageja väite, et algselt anti laen lühema aja peale ja hiljem pikendati tagastamise tähtaega, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud. Kolleegiumi arvates on apellandi väide eksitav. Kuna kostja vaidles hagile tervikuna vastu, siis ei pidanud kostja vastu vaidlema igale hageja poolt esitatud faktiväitele eraldi. Maakohus tuvastas, et laenulepingu sõlmimine poolte vahel on tõendamata, mistõttu ei olnud vajalik eraldi vastata hageja väitele laenulepingu pikendamise kohta. Seoses hagi rahuldamata jätmisega on

§ 162lg 1 järgi õigesti jäetud maakohtu menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 171lg 1 järgi jätta ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda.

Fred Fisker Ülle Jänes Margo Klaar 5