3-11-2187/10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ülle Polluks Määruse tegemise aeg ja koht 08.11.2011 Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-11-2187 Haldusasi A. S’i kaebus Viru Vangla 05.09.2011 käskkirja nr 6-3/1646D õigusvastaseks tunnistamiseks. RESOLUTSIOON Tagastada A. S’i kaebus. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 10 (kümne) päeva jooksul arvates käesoleva määruse kättesaamisest. ASJAOLUD

1. 08.09.2011 saabus Tartu Halduskohtusse A. S’i 06.09.
2. a allkirjastatud kaebus. Kaebuse kohaselt 05.08.2011 ja 06.08.2011 sisenes kaebaja kambrisse vanglaametnik, kes ennast ei esitlenud, sellise tegevusega ründas ametnik kaebaja au ja head nime. Kaebaja on seisukohal, et sellega rikuti Põhiseaduse §
3. 05.09.2011 karistati kaebajat käskkirja nr 63/1646-D järgi kartserikaristusega 13 ööpäeva. Kaebaja on seisukohal, et teda karistati põhjendamatult ja õigusvastaselt. Kaebaja taotleb Viru Vangla 05.09.2011 käskkirja nr 63/1646-D õigusvastaseks tunnistamist. Põhjendatud huvina toob kaebaja välja hilisema kahju hüvitamise taotluse, koos kaebusega esitas A. S taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
4. 14.09.2011 ja 26.09.2011 kohtumäärustega jättis kohus A. S’i kaebuse käiguta. Kohus palus kaebajal täpsustada, milles seisnes kaebaja au ja hea nime ründamine vangla- ametniku poolt. Samuti palus kohus täpsustada, milles seisnes kaebaja rikkumine Viru Vangla 05.09.2011 käskkirja nr 6-3/1646-D kohaselt.
5. 07.10.2011 saabus Tartu Halduskohtusse A. S’i kaebuse täiendus (allkirjastatud 05.10.2011). Kaebuse täiendusest selgus, et väidetavalt sundis valvur kaebajat vägisi nimetama oma nime ja perekonnanime, mis kaebajale üldse ei meeldinud. Kaebaja võttis seda kui tema inimväärikuse solvamist ja alandamist. Kaebaja selgitab, et tal on rinnamärk tema andmetega ja valvuril on olemas kaart kinnipeetava andmetega. Sellepärast leiab kaebaja, et valvuril pole mingit vajadust küsida tema nime ja perekonnanime. Kaebaja leiab, et nimi ja perekonnanimi on tema kõige kallim ja hinnalisem omand. KOHTU SEISUKOHT 1
6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 31 p 5 sätestab, et halduskohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale juhul, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud.
7. juuni 2010 Riigikohtu halduskolleegiumi määruses asjas nr 3-3-1-20-10 on Riigikohus laiendanud HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala ning märkinud, et HKMS § 11 lg 31 p 5 saab kohaldada ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu. Viru Vangla Kodukorra punkt 8.1.
8. sätestab, et kinni peetav isik on kohustatud täitma VangS, VSkE, Kodukorda ja muid õigusakte ning alluma vanglaametnike ja –teenistujate seaduslikele korraldustele. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. 05.08.2011 ja 06.08.2011 andis vanglaametnik kaebajale korralduse öelda oma nimi ja perekonnanimi. Lähtudes VangS §-st 67 p 1 ja Viru Vangla Kodukorra punktist 8.1.
9. oli kinnipeetav A. S kohustatud alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele öelda oma nimi ja perekonnanimi. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
10. märtsi 2007.a otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Käesoleval juhul on ilmselge, et täitmata jäetud vanglaametniku korraldus ei vastanud tühise haldusakti tunnustele. Seega on A. S vanglaametniku korralduse täitmata jätmisega rikkunud VangS § 67 p-i 1 ja Viru Vangla Kodukorra p-i 8.1.
11. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. A. S rikkus VangS § 67 p-i 1 ja Viru Vangla Kodukorra p-i 8.1.1, seega oli distsiplinaarkarituse määramine õiguspärane.
12. Kohus on seisukohal, et vanglaametniku korraldus ei saanud põhjustada kaebaja inimväärikuse alandamist ja solvamist. EIÕK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega (EIÕK otsus asjas Kudla v. Pool, 26.10.2000). Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon, halvad sanitaartingimused kogumine, põhjendamatu jõu kasutamine jne. Tulenevalt EIÕK praktikast saab inimväärikuse alandamisega tegemist olla tõsise rikkumise puhul, mille alla vaidlusalune juhtum ei kuulu. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et A. S’i kaebus haldusasjas 3-11-2187 on ilmselgelt perspektiivitu ja kuulub tagastamisele HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel, seetõttu jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik 2