Pealegi on R J el ka isa, kellel samuti on kostja teise lapse ülalpidamiskohustus. Osa kostja tõenditest on asjakohatud, sest tõendavad ilmselgelt kostja teisele lapsele ostetud esemeid, kuna need on niivõrd väikesed või eakohatud võrreldes lapse vanust ja kasvu. Kuni käesoleva ajani laekub tütre lapsetoetus, sh koolitoetus, kostja arvele, millest tulenevalt on kostja saanud 600 eurot riiklikke toetusi, mida ta ei ole andnud ei lapsele ega ostnud selle eest ka lapsele asju. Kohtuotsus 6. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja R K kasuks 08.09.2002 sündinud CL ülalpidamiseks perioodi 01.03.- 30.06.2010 eest kokku 580 eurot ja alates 01.07.2010 C-L kasuks igakuiselt 145 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni või juhul, kui laps jätkab täisealiseks saanuna õpinguid põhi- või keskhariduse omandamisel põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, siis lapse 21-aastaseks saamiseni. Hagejate menetluskuludest jäid 22% solidaarselt nende endi kanda ja 78% kostja kanda ning kostja menetluskuludest 22% solidaarselt hagejate kanda ja 78% kostja enda kanda. Alates 01.03.2010 väljamõistetava elatise väljamõistmisel juhindus kohus kuni 30.06.2010 kehtinud
Kostja väidetel on ta 2010. aastal ühel korral andnud lapse ülalpidamiseks 500 krooni ja teinud kulutusi, viinud lapse hambaarsti juurde. Kostja väide, et ta andis ühel korral 500 krooni R K le lapse ülalpidamiseks on paljasõnaline ja tõendamata, hambaarsti teenuse kasutamine on alaealistele lastele Eesti Vabariigis haigekassa poolt kompenseeritav ravi, mistõttu ei saa seda käsitleda elatise andmisena lapse ülalpidamiseks. Tulenevalt Riigikohtu lahendi 3-2-1-37-11 p-st 12 peab kohus kindlaks tegema lapse põhjendatud kulutused kuus, sest hageja nõuab kostjalt elatist suuremas summas kui minimaalne määr. Hageja väidetel kulub tal lapse ülalpidamiseks kuus 370 eurot 69 senti ja kulutused lapse ülalpidamiseks koosnevad kulutustest eluasemele 41 euro 54 senti, toidurahast 102 euro 26 senti, kulutustest transpordile 25 euro 56 senti, sidekuludest 9 eurot 59 senti, kulutustest tervishoiule 15 eurot 98 senti, hügieenitarvete ostmise kulust 15 eurot 98 senti, kulutustest koolikohustuste täitmisele 25 eurot 56 senti, kulutustest riiete ja jalanõude ostmisele 79 eurot 89 senti ja muudest vältimatutest püsikulutustest 54 eurot 32 senti. Kostja võttis õigeks elatise suuruses 139 eurot kuus. Kostja väidetel oleks lapsele piisavaks söögirahaks kuus 70 eurot, eluasemele 12 eurot 78 senti ning sidekuludeks 13 eurot. Muude kulutuste osas leidis kostja, et neid pole võimalik eraldi liigitada, koolitarbed on ostnud lapsele väidetavalt kostja, tervishoiukulusid lapsel ei ole ning see, et laps käib pikapäevarühmas on lapse isa vaba valik. Kohus leidis, et põhjendatud on lapse ülalpidamisel eluaseme kulud 30 eurot, söögiraha 100 eurot, transpordikulu 25 eurot, sidekulu 13 eurot (vaidlus puudub), kulutused seoses tervishoiu ja hügieeniga 25 eurot, kulutused koolitarvete ostmisele ja koolikohustuse täitmisele 25 eurot, riiete ja jalanõude ostmiseks tehtavad kulutused summas 50 eurot, muud vältimatud püsikulud, sh vaba aja veetmise kulu + taskuraha 30 eurot, st kokku 298 eurot. Alates 01.07.2010 kehtiva
kohaselt ei ole vanema varaline seisund asjaolu, mida tuleks arvestada väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramisel alaealiste laste ülalpidamiseks.
lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning juhul, kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (Riigikohtu lahend 3-2-1-33-11 p 20), kuulub kostjalt väljamõistmisele elatis minimaalses suuruses, s.o 145 eurot kuus. Nimetatud otsuse tegemisel arvestab kohus sellega, et laps on 2 nädalavahetust kuus ema juures ja veedab seal ka osa koolivaheaegadest. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole suuteline oma tütre ülalpidamiseks minimaalses suuruses elatist maksma ja seda vaatamata sellele, et tal on kooselust E.J 30.12.2007 sündinud poeg R, kelle isal on samuti oma poja ülalpidamise kohustus. Kostja 2010 palgatõend AS-st Äripäev ei tõenda kostja halba majanduslikku olukorda, sest alates menetluse algusest teatas kostja, et ta töötab ilusalongis ning viimasel istungil väidetu kohaselt töötab kostja Transcom Eesti AS klienditeenindajana. Tulenevalt vana
lg-st 2 ja uue
§-st 108 on põhjendatud elatis välja mõista kostjalt ka tagasiulatuvalt, sest kostja ei ole tõendanud, et ta on oma lapse ülalpidamiskohustust täitnud ajavahemikul 01.03.-23.11.
Arvestamata on jäetud kostjal teise lapse olemasolu. Kostja tõendas, et tema sissetulek ei ületa palju Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalka. Kohus on asja lahenduse sidunud asjasse mittepuutuva E J ega. Kostja sissetulekut tuleb arvestada ja kohaldada
Kohus on ebaõigesti arvestatud, et kostjal on lisateenistus töötamise ilusalongis. Seda on hageja seaduslik esindaja väitnud paljasõnaliselt. Õige ei ole ka maakohtu seisukoht, et Äripäeva AS 2010 tõendit ei saa pidada kohaseks tõendiks, kuna viimase kohtuistungi ajal töötas kostja Transcom Eesti AS-is. Hagi esitati 2010, millal ka koguti tõendeid poolte sissetuleku kohta. Istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks teatanud oma sellisest seisukohast tõendite hindamise suhtes ja nõudnud kostjalt palgatõendi esitamist hetkel kehtivast töökohast Transcom Eesti AS. 22.11.2011 toimunud kohtuistungil oli kostjal palgatõend kaasas, kuid temalt seda ei küsitud. Sellel palgatõendil toodud keskmiseks brutotöötasuks on kostjal 376 eurot 94 senti kuus, millest maksude mahaarvamisel jääb kostjale alles natuke üle palgaalammäära. Tõendilt nähtuvalt on sissetulek ebaühtlane ning kostja töötab osalise tööajaga, kuna ei saa teise lapse kasvatamise kõrvalt täis tööajaga töötada. Kostja on viidanud esimese astme menetluses, et hageja seadusliku esindaja enda esitatud tõendite kohaselt on tema sissetulek kümneid kordi suurem kostja omast, kuid maakohus jättis need tõendid arvestamata. Arusaamatuks jääb, millest tulenevalt on kohus leidnud, et 145 euro suurune elatis tuli välja mõista alates 01.03.2010, kuigi elatise miinimum tõusis
Maakohus leidis, et vaidlus puudub selles, et kostja ei ole andnud hagejale elatist oma lapse ülalpidamiseks. Samas on otsuse p-s 8 märgitud, et kostja on lapse isale andnud ühel korral 500 krooni sularaha ja lisaks viinud last hambaarstile, ostnud koolivahendeid, varustanud last järjepidevalt ka riiete ja jalanõudega ning seda vähemalt võrdselt lapse isaga. Seega, ei pea paika asjaolu, et vaidlus poolte vahel puudus. Otsuse põhjendustes on kohus leidnud, et kostja on küll andnud lapse ülalpidamiseks elatusraha, kuid ebapiisavalt ja ebaregulaarselt, kuid samas väitnud, et kostja väide, et andis ühel korral 500 krooni lapse isale lapse ülalpidamiseks on paljasõnaline ja tõendamata. Otsus on vastuoluline. Maakohus on olnud tõendite hindamisel ebaobjektiivne, sest kostja esitas tõendeid selle kohta, et ta tasus hagejale lapse ülalpidamiseks elatusraha just asjadena ja riietena, kuid kohus ei ole sellel piisavalt peatunud ja põhjendused on jäänud pinnapealseteks. Ebaõigesti on hinnatud lapse põhjendatud kulutusteks kuus 298 eurot. Apellant ei nõustu alljärgnevate kulutuste tuvastamisega: kütuse ostmine toimub vanema enda autole ka tema enda sõitmiseks, samas ei pidanud lapsele tehtavaks kuluks laste turvatooli ostmise kulu. Kohus on leidnud, et põhjendatud sidekulu on 13 eurot, milles vaidlus puudub. Paar lõiget ülevalpool on kohus aga märkinud, et hageja väidetel kulub lapsele sidekuludeks 9 eurot 59 senti. Veel on märgitud, et kohus on tuvastanud, et kostja on ostnud lapsele telefoni ja kannab igakuiselt sellele kõneaega 9 eurot. Millele tuginedes on kohus leidnud vaidlustamata sidekuluks 13 eurot, otsusest ei selgu. Ebaõigesti on kohus arvestanud püsikulude juures koolitarvetele tehtavaid kulutusi, kuigi kostja on tõendanud, et koolitarbed on täielikult ja kogu aeg ostnud tema. Koolikohustuse täitmine on aga Eesti Vabariigis tasuta. Apellant leiab, et ta on ka tõendanud, et ta on ostnud lapsele riideid ja jalatseid rohkem, kui vaja, sest suurem osa asjadest on lapse isa talle tagasi saatnud. Seega, ei ole õige arvestada seda kulu püsikulude hulka, millest pool tuleks kanda täiendavalt kostjal. Apellant märgib veel lisaks, et taskuraha ning vaba aja veetmise kulu on kandnud üksnes kostja. Hageja ole tõendanud, et ta on üldse sellele kuluartiklile oma raha kulutanud. Eeltoodust tulenevalt on kohus 147 euro ulatuses kulutusi üle hinnanud. Kuna kostja nõustus 70 euro maksmisega, oli vaidluse all seda ületav summa. Seega oli hagi rahuldatud osa 40,47%. Kui ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätab, tuleks muuta otsust menetluskulude jaotamise osas. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel ja uue otsusega kostjalt 70 euro väljamõistmisel, mille kostja omaks võttis, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda ja kostja menetluskulud välja mõista hagejalt. Apellatsioonimenetluskulud palub apellant jätta hageja kanda. Kirjalik vastus apellatsioonkaebusele 8. Hageja ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega ja leiab, et need ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohtu otsus 9. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalise ja esindajate seisukohad ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik, põhjendatud ja tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide rikkumist ega materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei korda neid. Samuti võtab kohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellant on maakohtu otsuse vaidlustanud eelkõige põhjusel, et tõendeid on hinnatud valesti, osa tõendeid on jäetud materjalide juurde võtmata, mille tulemusel on kohus teinud ebaõige lahendi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et kohus on kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 analüüsinud kogumis esitatud tõendeid ja kujundanud nende alusel oma siseveendumuse. Tõendite teistsuguseks hindamiseks ringkonnakohus alust ei näe. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust valesti ja jätnud arvestamata, et pooled jõudsid hooldusõiguse määramises kokkuleppele 12.08.2011. Maakohus on õigesti tuvastanud, et elatise väljamõistmise eelduseks on kohustatud isikul ülalpidamiskohustuse olemasolu ja selle kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine tema poolt. Seadus ei sea elatise maksmise kohustuse olemasolu sõltuvusse hooldusõiguse määratusest kohtulahendiga.
lg 4 ei välista last kasvatava vanema õigust lapse esindajana esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks.
lg 2 võimaldab kohtul hageja nõudel elatise välja mõista tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest, kui sel ajal ei ole lapsele elatist makstud. Kostja elatist ei maksnud. Õiguslikku tähendust ei oma mitte see, kas vanemate vahel on olnud üksmeel isikuhoolduse jagamises, vaid see, kes tegelikult last ülal pidas ja kes mitte. Ringkonnakohus leiab, et apellandi väited ja esitatud asjaolud ei anna alust mõista elatist välja alla elatise miinimumi. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja ei ole ise ühtegi mõjuvat põhjust välja toonud, et mõista elatis välja apellandi soovitud ulatuses 70 eurot kuus. Nendeks mõjuvateks põhjusteks ei ole kostjast sõltuvad asjaolud: kostja väike palk, oma soovil osalise tööajaga töötamine, kusjuures kostja on võimeline töötama ka täiskohaga. Kostja on tõendanud oma elujärge, tehtud kulutusi, mille pinnalt hindas kohus kostja olukorra heaks ja sellega saab nõustuda. Kirjalikus vastuses on vastustaja välja toonud asjaolu, et kostja on hooldusõiguse üle peetud vaidluses selgitanud, et kui laps elaks temaga, oleks tema suuteline kulutama lapsele 1000 eurot kuus. Maakohtul ei olnud alust mõista lapsele elatist alla seaduses sätestatud minimaalmäära. Kohus ei ole ebaõigesti leidnud, et kostjal oli lisateenistus töötamisest ilusalongis. Seda ei ole kostja eitanud enne praegust apellatsioonkaebust. Iluteenuste osutamist tõendab ka kostja pangakonto väljavõte, millest nähtuvad raha laekumised kostjale. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt kohus oleks pidanud hindama hagejaga koos elava vanema sissetulekuid, sest seadus ei sea väljamõistetava elatise suurust sõltuvusse lapsega kooselava vanema sissetulekust, vaid eraldielava vanema sissetulekust. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt on maakohus rikkunud seadust, kui on alates 01.03.2010 välja mõistnud elatise 145 euro kuus, kuigi miinimum oli kuni 01.01.2012 aastani 139 eurot. Maakohus ei ole vääralt hinnanud tõendeid ja on tuvastanud lapsele tehtavate kulutuste suuruse õigest ning rahuldanud hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja 145 eurot igakuiselt. Ajakohatu on kostja etteheide, et kohus ei analüüsinud lapse kulutuste vajalikkust. Maakohus ei rikkunud seadust miinimumist suurema elatise väljamõistmisel, sest lähtus hageja nõudest, tuvastatud asjaoludest ja otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8. Kostja käsitlus menetluskulude jagamisest ei tulene seadusest, sest hagimenetluse ja menetluskulud põhjustas kostja. Kostja pakkus välja kompromissina elatise miinimumi tagasiulatuvalt, millega hageja ei nõustunud. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja esitas hagi 2900 krooni (185,34 eurot) elatise saamiseks, millise nõude rahuldas kohus osaliselt ja mõistis välja 145 eurot, s.o rahuldas hagi 78,2% ulatuses. Kuna apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Ulvi Loonurm Mare Merimaa Tiit Kollom
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.