KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2012. a., Ta

§ 79alusel.

Menetluskulud jaotada uuesti. Ülejäänud osas jätta otsuse lõppjäreldus muutmata, arvestades põhjenduse osas ringkonnakohtu otsuses märgitut. 3. Maakohtu otsuse terviklik sõnastus on järgmine: 1

§ 79alusel.

2. Hagi distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töötasu väljamõistmiseks ja hüvitise saamiseks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise ning lõpparve maksmisega viivitamise eest jätta rahuldamata.
4. Kummagi poole menetluskulud jätta tema enda kanda.
5. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
6. Kummagi poole apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta tema enda kanda.
7. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. S e l g i t u s e d:
8. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
9. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
10. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
11. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
12. mail
13. a. esitas S L Pärnu Maakohtusse OÜ Varleton (uus ärinimi Hnizdo Krcmaroy OÜ) vastu hagi, milles palus tühistada hagejale kostja poolt määratud distsiplinaarkaristus, tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest summas 47.682, 96 krooni, keskmine töötasu summas 17.671, 44 krooni ja lõpparve summas 7947, 16 krooni. 2

§ 86punktide 6 ja 7, § 103 p.

2 ja § 104 p. 3 alusel alates

1. veebruarist
2. a.
3. märtsil
4. a. esitas hageja avalduse distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töötasu ja hüvitiste saamiseks, kuid et hageja nõuete kogusumma osutus suuremaks kui 50.000 krooni, lõpetas töövaidluskomisjon töövaidlusasjas menetluse individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 4 lg. 1 ja § 15 lg. 1 p. 4 alusel
5. mai
6. a. otsusega. Selle töövaidluskomisjoni otsuse sai hageja kätte
7. mail
8. a. Tööleping on lõpetatud ebaõigesti.

ei näe ette võimalust lõpetada tööleping samaaegselt kahe aluse järgi, seega on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. Toote kvaliteedi osas ei ole tööandja esitanud hagejale mingeid pretensioone. Tööandja põhjendus toodangu puuduste osas on otsitud ega vasta tõele. Kui toodangus oleks olnud puudusi, oleks need leitud kohe (toote vastavust kvaliteedile kontrolliti kohe, kõik valmistatud tooted tööandja esindaja mõõdistas ja pildistas) ning toodet ei oleks saadetud ostjale. Kostja ei ole küsinud hageja seletust ega hinnanud, millistel asjaoludel väidetav rikkumine on aset leidnud ning kas karistus on vastavuses väidetava rikkumisega. Kostja ei kindlustanud hagejat tööga 4 päeva jooksul 12. kuni 19. detsembrini 2008. a, 10 päeva jooksul 5. kuni 9. jaanuarini 2009. a. ja 15 päeva eest 23. jaanuarist kuni 20. veebruarini 2009. a. Nende 29 päeva (29 x 8 = 232 töötunni) eest nõuab hageja keskmist töötasu summas 17.671, 44 krooni (232 x 76, 17). Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest nõuab hageja vastavalt

§ 117

lõikele 1 hüvitist 6 kuu keskmise palga ulatuses netosummas 47.682, 96 krooni (keskmine netokuupalk 7947, 16 krooni x 6). Kostja ei maksnud hagejale töölepingu lõpetamisel välja kõiki temal saada olevaid summasid. Seega on hageja õigustatud

§ 119lg.

2 alusel nõudma kostjalt keskmist palka lõpparve maksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses netosummas 7947, 16 krooni. Vastuseks kostja vastusele leidis hageja, et tema hagi ei ole aegunud. Tööleping lõpetati käskkirja nr. 1-09 kohaselt tööandja algatusel, seetõttu on asjakohatu väite, et lõpetatud tööleping oleks nagu lõpetatud mingil teisel alusel. Kas töötaja sellega nõustus või mitte, ei muuda tema kaebeõigust. Dokumendiga, mis kannab pealkirja „töölepingu lõpetamine“, tutvustas tööandja töötajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja seda ei saa lugeda poolte kokkuleppeks. Ka juhatuse otsus ei ole piisav, et lugeda tööleping lõpetatuks poolte kokkuleppel: kumbki pooltest ei esitanud vastaspoolele avaldust töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Töölepingu lõpetamine ei ole lubatud selle alust näitamata (

§ 73lg.

1). Juhatuse 20. veebruari otsusest ei olnud hageja enne kohtumenetlust teadlik, eelduslikult on see vormistatud tagantjärele. See, et kostja on hagejale määratud distsiplinaarkaristuse tema väidetel enne töölepingu lõpetamist tühistanud, siis on töölepingu lõpetamine

§ 86punktide 6 ja 7, § 103 p. 2 ja § 104 lg. 3 alusel selgelt ebaseaduslik. Ka 3

§ 86punktide 6 ja 7, § 103 p.

2 ja § 104 p. 3 asjaoludele, kuid hagejat ei ole distsiplinaarkorras karistatud. Hageja oli teadlik

1. veebruari
2. a. käskkirja tühisusest, kuna
3. veebruaril
4. a. lõpetasid pooled töölepingu poolte kokkuleppel, millega muutus töölepingu lõpetamise alus. Tööleping on lõpetatud poolte kokkuleppel vastavalt

§-le 76, töölepingu lõpetamise käskkiri on

1. veebruari
2. a. otsusega osaliselt tühistatud. 4

).

1. veebruari
2. a. käskkirjaga määras kostja hagejale distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise hagejapoolse töökohustuste rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu (tl. 12).
3. veebruari
4. a. käskkirjal puudub hageja allkiri ja andmed, et hagejale on käskkiri sellel kuupäeval teatavaks tehtud.
5. veebruaril
6. a. sõlmisid pooled töölepingu lõpetamise kokkuleppe (tl. 13). Sellest järeldub, et distsiplinaarkaristust kohaldav käskkiri oli töötajale teatavaks tehtud. Töölepingu lõpetamise kokkuleppes leppisid pooled kokku, et neil teineteise suhtes nõudmisi ei ole. Kokkuleppest taganemine pole heade kommete ja tavadega kooskõlas, mistõttu pole seletatav, mis ajendil pöördus hageja oma nõuetega kostja vastu. Kostja on märkinud, et tööleping lõpetati

§ 76alusel poolte kokkuleppel ja distsiplinaarkaristust ei rakendatud.

Seda tõendab hageja tööraamat (töövaidluskomisjoni toimik lk. 23), milles puudub viide, et tööleping oleks lõpetatud

§ 86punktide 6 ja 7 alusel või muul alusel kui poolte kokkuleppel.

Kuna hagejale distsiplinaarkaristust ei rakendatud, lõpetati tööleping

§ 76kohaselt poolte kokkuleppel 20.

veebruaril 2009. a. ja hageja nõue kostja poolt määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata kui alusetu. Hagejale määrati distsiplinaarkaristus seaduslikult piisava aluse olemasolu tõttu.

§ 86

punktide 6 ja 7 kohaselt võib tööandja lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel ja töötaja suhtes usalduse kaotamisel.

§ 86

punktide 6 ja 7 rakendamise tingimused on reguleeritud

§-des 103 ja 104. Kostja lähtus

§ 103lõikest 2 ja § 104 lg.

2 punktist

1. Tööülesannete hoolikal, täpsel ja kohusetundlikul täitmisel oleks hageja saanud ära hoida ebakvaliteetse töö teostamise. Kostja on hageja tähelepanu tema töö puudustele juhtinud. Ka toodangu tellija andis kostjale teada puudustest ja ähvardas tellimused lõpetada (töövaidluskomisjoni toimik lk. 14), mis on aga väikeettevõttele eriti ohtlik (lk. 29). Hageja töötas kostja juures alates
2. a. augustist ja omas seega piisavat ja küllaldast tööpraktikat. Hagejale saadetud lühisõnum (tl. 110) osundab asjaolule, et hageja oli kostjale vajalik töötaja. Kuna kostja soovis töölepingu lõpetada poolte kokkuleppel, jäi distsiplinaarkaristuse määramine vormistamata. Kokkuleppe sõlmimisega muutus käskkiri kehtetuks. Seega puudus vajadus töötaja seletuse saamiseks ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 8 lõikes 1 toodud hindamisvajadus. Kostja kinnitusel ei nõua ta hagejalt tekitatud kahju hüvitamist summas 50.000 krooni. Hageja tegevus võis kogumis põhjustada kostja eksistentsi lõppemise. Tuvastamist leidis, et pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel. Hageja pole väitnud, et ta soovib kokkuleppest taganeda. Kokkuleppest taganemine pole ka võimalik, sest see kahjustaks hageja huve. Seega puudub alus tunnistada poolte kokkulepe töölepingu lõpetamise kohta ebaseaduslikuks. Hageja on ekslikul arvamusel, et töölepingu lõpetamise 5

§ 76

kohaselt poolte kokkuleppel, puudub alus töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks. Et tööleping lõpetati seaduslikult, tuleb hageja hüvitisenõue jätta rahuldamata. Hageja väitel ei kindlustanud kostja hagejat tööga 4 päeva perioodil

1. kuni
2. detsembrini
3. a., 5 päeva perioodil
4. kuni
5. jaanuarini
6. a. ja 15 päeva perioodil
7. jaanuarist kuni
8. veebruarini. Arusaamatu on, kas hageja arvestab nimetatud tööpäevi alates näidatud kuupäevast või nimetatud kuupäev kaasaarvatud. Nii on positsioonis üks märgitud tööpäevade arv järgmine:
9. detsember
10. a. on reede, see tähendab 1 päev,
11. -
12. detsember on 5 päeva, seega kokku 6 päeva. Kui arvestada näidatud kuupäevast kuni lõppkuupäevani, mitte kaasarvatult, tuleb neli päeva. Positsioonis kaks on
13. jaanuar esmaspäev ja
14. jaanuar reede, seega nimetatud päevi mitte arvestades tuleb kolm päeva, kui nimetatud kuupäevad kaasaarvatud, siis viis päeva. Kolmas töökatkestuse juhtum on hagis toodud ajavahemikul
15. jaanuarist
16. veebruarini. Kui arvestada kuupäevad sisse, tuleb ajavahemik 21 päeva, kui mitte arvestada algus- ja lõppkuupäeva, siis 19 päeva. Arusaamatu, kuidas hageja sai ajavahemikuks 15 päeva. Järelikult arvestas hageja töölt põhjuseta puudutud päevad ise maha. Siin tuleb veel peatuda kohtu selgitamiskohustusel. Hagi saades ja arutades ei saa kohus nii sügavalt tungida hagi sisusse, eriti veel siis, kui kostja nimetatud asjaolule tähelepanu ei juhi, see on hageja õigus esitada nõue ja seda põhjendavad asjaolud. Kostja kinnitusel pole tal olnud tööpuudusest tingitud tööseisakuid. Hageja on lugenud tööseisakuks aja, millal ta ise teadmata põhjusel tööle ei ilmunud. Moodulsaunade ehitus on osa tehtavast toodangust ja töödest tööandja juures. Lähtuvalt töötajate tunnitabelist
17. a. detsembrikohta (tl. 95) on hageja olnud tööl kuni reede
18. detsembrini
19. a., mille eest on temale välja makstud töötasu (tl. 94). Alates esmaspäevast
20. detsembrist
21. a. kuni reede
22. detsembrini
23. a. puudus hageja töölt, mille kohta ei ole ta tööandjale mingeid selgitusi andnud. Kostjal sellel ajal tööseisakuid ei olnud. Alates
24. detsembrist
25. a. kuni
26. jaanuarini
27. a. oli tööandja kollektiivpuhkusel. Seega ei saa hagejal olla nõudeid
28. a. detsembri tööseisakute eest. Kollektiivpuhkus lõppes
29. jaanuaril
30. a., kuid tööandjale teadmata asjaoludel ei ilmunud hageja
31. jaanuaril
32. a. tööle ja mingeid selgitusi pole kostja enne töövaidluskomisjoni kaebuse esitamist saanud. Kostja kinnitusel tal sellel ajal tööseisakut ei olnud ja kõik tööl olnud töötajad said oma igakuist vastavat töötasu. Selle aja eest ei saa hagejal olla mingeid nõudeid tööandja vastu. Alates esmaspäevast
33. jaanuarist
34. a. ei ilmunud hageja tööandjale teadmata asjaoludel tööle ja mingeid selgitusi pole kostja enne töövaidluskomisjonile kaebuse esitamist saanud. Hageja väide, et sellel ajal oli tööandja juures tööseisak, ei vasta tõele ning üksnes moodulsaunade ehitus Hollandisse oli peatunud. Kuna alates
35. jaanuarist
36. a. hageja ei ilmunud tööle, oleks selle aja eest palga maksmine tööandja arvates põhjendamatu. Lähtuvalt töölepingu punktist
37. 2 saanuks tööandja võimaldada hagejale teist tööd. Seega ei saa nimetatud aja eest hagejal olla mingeid nõudeid tööandja vastu. Antud kostja väited lähevad vastuollu tema poolt esitatud
38. a. jaanuari tunnitabeliga, kus hageja on vaidlusalusel ajavahemikul märgitud töölolevaks (tl. 95). Sellest kohus järeldab, et tööandja juures on segadus tööaja arvestamisega ja sellest tulenevalt töötaja vabastamine põhjusega töölt puudumise tõttu pole võimalik. Samas poolte väited selle kohta, et hageja nimetatud ajavahemikul tööl ei olnud, kattuvad, kuigi pooled annavad selle kohta erinevaid seletusi. Samuti on vastuolu kostja poolt esitatud hageja palgaarvestuse õiendiga (tl. 94), milles märgitakse, et hageja oli kodus veebruaris
39. a. 15 päeva, mille eest maksti hagejale kompensatsiooni 216 krooni päevas. Sellest kohus järeldab, et hageja kodus viibimine toimus poolte kokkuleppel, kuid vastavalt kostja kohtule avaldatud seisukohale polnud hagejal keelatud tööle ilmuda ja kostja oli valmis pakkuma hagejale teist tööd.

§ 66reguleerib ajutist üleviimist teisele tööle tööseisaku korral.

Kohus oma kogemusest tulenevalt mõistab töösuhet selliselt, et kui töötad, tuleb tööle minna, hoolimata 6

§ 86

punktide 6 ja 7 alusel töökohustuste rikkumise ja usalduse kaotuse tõttu ega põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja väidetega. See, et tööleping lõpetati tööandja algatusel, tuleneb ka kostja käskkirjast nr. 1-09. Kohus on töölepingu lõpetamise dokumenti ekslikult käsitlenud poolte kokkuleppena. Kuivõrd tööleping lõpetati tööandja algatusel, on asjakohatu väita, et juba lõpetatud tööleping lõpetati poolte kokkuleppel. Asjaolu, et selles dokumendis on märgitud, et pooltel pretensioone ei ole, ei tee olematuks töötaja seadusest tulenevat kaebeõigust. Selle dokumendiga tutvustas tööandja töötajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Dokumenti allkirjastades ei avaldanud hageja sellega nõustumist, vaid seda, et talle on töölepingu lõpetamise dokument kätte toimetatud ja ta on teadlik, et temaga sõlmitud tööleping on lõpetatud. Otsuses ei ole põhjendatud, missugusel õiguslikul alusel saab ülalkirjeldatud asjaoludel nimetatud dokumenti käsitleda töölepingu lõpetamisena poolte kokkuleppel. Tööraamatusse ei märgita töölepingu lõpetamise alust, sinna tehakse vaid kanne, et tööleping on lõpetatud, näidates ära selle lõpetamise aja. Selleks, et lugeda tööleping lõpetatuks poolte kokkuleppel

§ 76

alusel, puudub töölepingu lõpetamise aluseks olev dokument; töölepingu lõpetamine ei ole vormistatud selliselt, et töölepingu saaks lugeda lõpetatuks poolte kokkuleppel. Hageja ei ole avaldanud soovi või nõustumust lõpetada tööleping poolte kokkuleppel ja teine pool ei ole sellega nõustunud. Töölepingu lõpetamise dokumendist ei nähtu, et tööleping oleks lõpetatud poolte kokkuleppel

§ 76

alusel, vaid selles on viidatud

§ 86punktidele 6 ja 7, § 103 punktile 2 ja § 104 punktile 3.

Kuigi kohus leidis, et tööleping on lõpetatud poolte kokkuleppel, on ta vastolus omaenda järeldustega käsitlenud töölepingu lõpetamist seoses töötajapoolsete rikkumistega. On selgusetu, millest kohus järeldas, et väidetavalt toodangus esinenud puudused on tootevead ja ilmselgelt töötaja praak. Samuti ei ole põhjendatud käsitleda tõendina kostja poolt ühepoolselt allkirjastatud akti tõendina, tõendamaks väidetavaid puudusi hageja poolt valmistatud toodangus. Karistus ei jäänud lõpuni vormistamata, vaid hagejale käskkirja teatavaks tegemisega on karistus määratud. Vastavalt TDS § 8 lõikele 1 tulnuks seletus võtta enne karistuse määramist. Seega ei ole põhjendatud kohtu järeldus, et seletuse võtmiseks vajadus puudus, hagejal on õigus ka hüvitisele 6 kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus ei andnud hinnangut hageja väitele, et vaidlusalusel perioodil suhtles hageja kostjaga regulaarselt ja kostja teatas, et tööd anda ei ole ning lubas teatada, kui tööd on. Kuna hageja jätkas töö küsimist, hakkas kostja hagejat vältima. Kohus ei andnud hinnangut nende 7

ega palgaseadus (PalS) ei kohusta töötajat tööandjalt tööd nõudma. Kui kostja tahtis oma vastuväidetes tugineda asjaolule, et tal oli hagejale tööd anda, oli kostja kohustus tõendada, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui hageja oleks tööle tulnud. Samuti peab kostja tõendama, et ta on andnud selgelt ja õigeaegselt hagejale vajalikke korraldusi. Hageja seda tõendanud ei ole, mistõttu tuleb jätta tähelepanuta kostja vastuväited hageja keskmise töötasu nõudele aja eest, mil hageja ei kindlustanud kostjat kokkulepitud tööga. Kohus ei ole põhjendanud hageja hüvitiste nõuet keskmise palga ulatuses lõpparve kinnipidamise eest. Lisaks töötasule tuleb lõpparve kooseisus töötajale välja maksta ka töölepingu lõpetamise hüvitis, tasu aja eest, mil tööandja ei kindlustanud töötajat tööga. Tööraamatu kinnipidamise eest hageja hüvist nõudnud ei ole. Vastustaja seisukoht Kostja apellatsioonkaebusele vastanud ei ole. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb vastavalt TsMS § 657 lg. 1 punktile 2 tühistada osas, millega hagi töölepingu lõpetamise aluse tuvastamiseks jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, tuvastades, et pooltevaheline 1. augusti 2007. a. tööleping on lõppenud töötaja algatusel

§ 79alusel.

Menetluskulud tuleb jaotada uuesti, jättes kummagi menetlusosalise menetluskulud tema enda kanda. Ülejäänud osas tuleb otsuse lõppjäreldus jätta muutmata, tehes otsuse ringkonnakohtu otsuses märgitud põhjendusel. Maakohus leidis õigesti, et vaidlus tuleb lahendada kuni 30. juunini 2009. a. kehtinud

alusel. Põhjendatud on aga apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus on töölepingu lõpetamise aluse osas vastuoluline: kord on otsuses leitud, et töölepingu on pooled lõpetanud kokkuleppel, ja samas, et töödistsipliini rikkumise tõttu. Kolleegium leiab, et poolte poolt 1. augustil 2007. a. sõlmitud tööleping tuleb lugeda lõppenuks 20. veebruaril 2009. a. töötaja algatusel

§ 79alusel.

Nii ei ole vaidlust selle üle, et kostja koostas

1. veebruari
2. a. käskkirja nr. 1-09 hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamise kohta

§ 86punktide 6 ja 7 alusel (tl.

12) ning et hagejat selle käskkirjaga tutvustati. Et töölepingu lõpetamine

§ 86p. 6 ja 7 alusel on distsiplinaarkaristuseks (TDS § 3 p.

4), siis tuli see TDS § 12 lg. 1 kohaselt lugeda määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Käskkirja ennast ei ole hageja allkirjastanud, samas ei ole pooltel aga vaidlust selle üle, et

1. veebruaril
2. a. allkirjastasid pooled kirjaliku dokumendi töölepingu lõpetamise kohta (tl. 13), millele hageja on alla kirjutanud ja milles samuti on kajastatud töölepingu lõpetamine

§ 86punktide 6 ja 7 alusel.

Seega oli TDS § 12 eesmärk – töötaja teavitamine karistusest allkirja vastu – täidetud ja distsiplinaarkaristus – töölepingu lõpetamine – tuleb lugeda alates

1. veebruarist
2. a. määratuks. Põhjendatud ei ole kostja väide, nagu oleksid pooled lõpetanud töölepingu kokkuleppel. See kostja väide ei ole põhjendatud juba ainuüksi seetõttu, et
3. veebruari
4. 8

§ 76alusel, nagu kostja väidab.

Vastupidi, see dokument sisaldab viidet töölepingu lõpetamisele

§ 86

punktide 6 ja 7 alusel ning täiendavalt on viidatud ka

§-dele 103 ja 104. Dokumendi sisust võib järeldada, et tööleping hagejaga on lõpetatud kostja algatusel dokumendis viidatud õiguslikel alustel. Mingeid kokkuleppeid, mille põhjal võiks järeldada poolte soovi lõpetada hagejaga sõlmitud tööleping kokkuleppel

§ 76tähenduses, osundatud dokument ei sisalda.

Et dokumendi sisu välistab selle tõlgendamise kostja pakutud viisil, ei ole vaidluse lahendamiseks vajadust käsitleda küsimust sellest, kas poolte kokkuleppega oleks üldse võimalik tühistada tööandja otsust töötajale karistuse määramise koha. Samas on kostja esitanud kohtule juhatuse

1. veebruari
2. a. kuupäeva kandva otsuse käskkirja nr. 1-09 osalise tühistamise kohta töölepingu lõpetamise aluse osas (tl. 60). Et kostja ise on hagejale määratud ja töölepingu lõpetamises seisnenud distsiplinaarkaristuse tühistanud, ei ole töölepingut hagejaga lõpetatud käskkirjas 1-09 loetletud alustel. Tööandja on õigustatud töötajale määratud distsiplinaarkaristust tühistama ning taolise karistuskäskkirja tühistamise toime ei sõltu iseenesest sellest, millal tööandja käskkirja tühistas ja millal töötaja karistuse tühistamisest teada sai. (Sellel võib küll olla tähtsus menetluskulude jaotamise seisukohalt.) Et hagejale määratud distsiplinaarkaristuse on kostja tühistanud, siis ei ole töölepingut hagejaga distsiplinaarkorras lõpetatud ning alust ei ole rahuldada hagi distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ning töölepingu tööandja algatusel lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et nendevaheline töösuhe on alates
3. veebruarist
4. a. lõppenud. Hageja on taotlenud, et kohus loeks töölepingu lõppenuks töötaja algatusel

§ 79alusel.

Kuna kostja juhatuse otsuses hagejale määratud karistuskäskkirja tühistamise kohta ei sisaldu hagejaga töölepingu lõpetamise alust ning pooled peavad töölepingut lõppenuks erinevatel õiguslikel alustel, on olukord hageja jaoks ebaselge ning et hagejal on töölepingu lõpetamise aluse tuvastamise vastu õigustatud huvi, siis on tema nõue – tuvastada, et tööleping on lõppenud hageja algatusel

§ 79alusel – põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Rahaliste nõuete rahuldamiseks alust ei ole.

1. veebruari
2. a. kirjalikus dokumendis (tl. 13) on hageja kinnitanud, et tal ei ole tööandja vastu edaspidiselt pretensioone. Eelistungil maakohtus on hageja taolise kokkuleppe sõlmimist kostjaga kinnitanud, väites, et sõlmis selle tänu valedele ja ähvardustele, et kui ta kokkuleppele alla ei kirjuta, leitakse muu moodus temast lahtisaamiseks, samuti valetati, nagu oleks koostöö hollandlasega lõppenud ja tööd ei ole (tl. 50). Seega on hageja tuginenud tahteavalduse tegemisele ähvarduse ja pettuse mõjul (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 94 ja 96). Vastavalt TsÜS § 90 lg. 1 lauses 1 sätestatule võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada, kusjuures TsÜS § 98 lg. 1 lause 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Hageja ei ole väitnud, et ta teisele poolele niisuguse avalduse oleks teinud. Ka on hageja väited jäänud sedavõrd üldsõnalisteks, et nende vastavust TsÜS §-des 94 ja 96 sätestatud koosseisutunnustele ei olegi võimalik kontrollida, oma väidete tõendamisest rääkimata. Hageja ei ole omaenda poolt sõlmitud kokkuleppele osutanud mingit tähendust, leides vaid, et seaduses sätestatud õigusi ei saa temalt ära võtta. Kolleegium leiab, et lepinguvabaduse tingimustes on pooled õigustatud sõlmima igasuguseid kokkuleppeid, mille sõlmimine ei ole vastuolus seadusega. Võlaõigusseaduse (VÕS)
3. peatüki
4. jaos on sätestatud võlasuhte lõpetamine kokkuleppel ja hageja ei ole põhjendanud, miks ei oleks töösuhte pooled võinud vaidlusalusel juhul sõlmida kokkulepet vastastikuste nõuete puudumise kohta. Seega tuleb hageja rahaliste nõuete puhul lähtuda poolte kokkuleppest, mille kohaselt kokkuleppe sõlmimise aja seisuga neil teineteise vastu nõudeid ei olnud. 9