) § 1 lg 1 p 1 alusel kahju hüvitamise nõude. Rahandusministeerium rahuldas esitatud taotlused ning maksis S.N.ile vastavalt
T.B.le maksis Rahandusministeerium
S.N. ja T.B. vaidlustasid osaliselt Rahandusministeeriumi hüvitise otsused osas, millega peeti hüvitistelt kinni tulumaks. 26.10.2011 kohtumäärusega kinnitas kohus T.B., S.N.i ja Rahandusministeeriumi vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas haldusasjades (nr 3-08-2027 ja 3-08-2028) menetluse tulumaksu kinnipidamise osas. Kompromissi alusel nõustub Rahandusministeerium T.B.le tasuma täiendavalt 5609,50 krooni ehk kokku 47 814,50 krooni ning S.N.ile täiendavalt 9420 krooni ehk kokku 80 292 krooni. Kuivõrd kaebajate hinnangul ei ole neile makstud hüvitis õiglane, siis jätkus menetlus haldusasjades mittevaralise kahju hüvitamise nõudes õiglases ulatuses. 27.10.2011 kohtumäärusega tunnistas kohus kaebajate taotlusel haldusasjades vastustajaks Justiitsministeeriumi ning jätkas haldusasjade menetlust mittevaralise kahju eest hüvitise õiglases ulatuses väljamõistmise osas. 13.12.2011 kohtumäärusega kohus liitis poolte nõusolekul haldusasjad nr 3-08-2027 ja 3-08-2028, menetledes neid ühtse haldusasjana nr 3-08-2027. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebajad jäävad o ma kaebuste ja varasemate menetluses esitatud seisukohtade juurde. Kaebajad on seisukohal, et neile tasutud hüvitis ei ole piisav ning sellega ei ole hüvitatud mittevaraline kahju, mis tekkis vabaduse võtmisega. Arvestada tuleb seejuures asjaoluga, et käesolevas asja oli vahi all viibimine pikaajaline – ühel juhul pool aastat ja teisel juhul aasta. Märkimisväärne on seejuures, et käesoleval ajal ei luba kriminaalmenetluse seadustik isikut üldjuhul üle kuu all vahi alla hoida (KrMS § 130 lg 3). Seegi näitab, et käesolevas asjas oli vahi all pidamine pikaajaline ning seetõttu on isikutel tekkinud suurem mittevaraline kahju kui neile hüvitati. Vahi all viibimine on äärmiselt tugev riive ning mida pikemat aega isik vahi all viibib, seda tugevam on riive ning seda suurem on isikule tekkiv kahju. Kaebajad on jätkuvalt seisukohal, et nii õiguspärase kui õigusvastase vabaduse võtmise puhul sõltub mittevaralise kahju suurus vahi all viibitud ajast ning seda ei saa võtta lihtsalt teatud päevamäära ja päevade arvu korrutisena. Mida pikem on vahi all viibimise aeg, seda suurem on mittevaraline kahju, sest isik on ära lõigatud normaalsest elutegevusest, ta ei saa suhelda oma lähedastega ega tegeleda tavapärase töö või ettevõtlusega. Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et eeluurimisel vahi all viibimine on oma iseloomult raskem ka tavapärasest vangistusest (nt mis puudutab suhtlemist lähedastega vmt). Kehtiv õigus määrab mittevaralise kahju suuruse kindla valemiga, mis arvutab ühe kindla summa alusel kahju suuruse ning tulenevalt Riigikohtu üldkogu otsusest asjas nr 3-3-1-69-09 eeldatakse, et mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu on sama suured. Kehtiva õiguse järgi ei sõltu vabaduse kaotuse puhul kahju suurus ei kinnipidamise režiimist või muudest asjaoludest. Selline paindlikkuse puudumine ei ole mõistlik ning see on õigusvastane, sest mingil moel ei kaaluta individuaalselt isiku olukorda. Seetõttu on kaebuse esitajad juba varasemalt viidanud võimalusele alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. 2 Kaebaja pool palub kaebajatele välja mõista õiglane hüvitis mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel. Samuti vastustajalt mõista välja kummalegi kaebuse esitajale 269,52 eurot kantud menetluskuluna. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja on seisukohal, et S.N.i ja T.B. kaebused ei ole põhjendatud ja need tuleb jätta rahuldamata.
lg 1 sätestab, et isikule makstakse alusetult vabaduse võtmise eest hüvitist seitsme päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Päevamäära arvutamisel lähtutakse isiku vabastamise otsuse või määruse jõustumise päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Päevamäära suurus arvutatakse kuupalga alammäära jagamisel 30-ga, murdosa arvestamata (
lg 2).
lg 4 kohaselt loetakse sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Riigikohus oma 31.märtsi 2011 otsuses nr 3-3-1-69-09 leidis, et kuivõrd seadus ei täpsusta, millises osas on
lõike 4 esimeses lauses nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitis ja millises osas mittevaralise kahju hüvitis, tuleb eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (p. 72). Sellest lähtuvalt tuleneks, et S.N.ile makstud 70 872 krooni suurusest hüvitisest moodustab poole ehk 35 436 krooni mittevaralise kahju hüvitis. T.B.le makstud 42 205 krooni suurusest hüvitisest oleks mittevaralise kahju hüvitis 21 102,50 krooni. Justiitsministeerium leiab, et Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-69-09 sedastatud
alusel makstava hüvitise jagunemist ei saa lugeda ainsaks võimalikuks hüvitise jagunemist selgitavaks arvamuseks antud menetlustes. Kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 oli vaidluse esemeks küsimus, kas seadusega kindlaksmääratud saamata jäänud tulu hüvitise suurus on kooskõlas Põhiseadusega (PS) ning kas selliselt fikseeritud kahjuhüvitis on õiglane. Seega käis kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 peamine vaidlus selle üle, kas isikule mõistetud hüvitis korvas tema reaalselt saamata jäänud tulu. Antud juhul menetlustes 3-08-2027 ja 3-08-2028 ei ole vaidlust selle üle, kas kaebajatele määratud hüvitis korvas nende saamata jäänud tulu. Menetlusasjades ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebajate saamata jäänud tulu oleks olnud suurem kui pool nendele makstud hüvitisest. Kaebajad ei vaidlusta hüvitise suurust selles osas, et hüvitis ei korvanud nende saamata jäänud tulu. Justiitsministeerium leiab, et
alusel makstav mittevaralise kahju hüvitis on proportsionaalne ning Põhiseadusega kooskõlas.
makstakse hüvitis, mille eesmärk on korvata isiku saamata jäänud tulu ning heastada alusetu vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju. Siinkohal peab Justiitsministeerium oluliseks märkida, mida Eesti õiguskorras käsitletakse saamata jäänud tuluna. Saamata jäänud tulu definitsiooni annab Võlaõigusseaduse § 128 lg 4, mille kohaselt on saamata jäänud tuluks kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu hüvitamise eesmärk on asetada isik võimalikult lähedasse olukorda võrreldes sellega, mis oleks olnud, kui kahju tekkimist põhjustanud asjaolu, antud juhul vabaduse võtmist, ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu suurus peab vastama summale, mida isik oleks eelduslikult saanud, kui ta oleks saanud jätkata oma tavapärase tegevusega, mida takistas isikult vabaduse võtmine. Üldiselt peab isik saamata jäänud tulu suurust põhjendama.
ei nõua hüvitise saamiseks õigustatud isikult saamata jäänud tulu kohta täiendavate tõendite esitamist, vaid isikule mõistetakse hüvitis seitsmekordses alampalga päevamääras iga vahi all viibitud päeva eest, millega loetakse kaetuks nii saamata jäänud tulu kui mittevaraline kahju. Tegelikkuses aga võib tekkida olukordi, kus isiku reaalselt saamata jäänud tulu on kordades väiksem kui temale
-i alusel määratud hüvitis. Justiitsministeerium on seisukohal, et alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda üldistest saamata jäänud tulu heastamise põhimõtetest ning saamata jäänud tulu hüvitise ja mittevaralise kahju hüvitise suuruse arvestamisel ei saa mööda vaadata tegelikest asjaoludest ning isikutele vabaduse võtmisega reaalselt tekkinud kahjust. Riigikohtu otsuse nr 3-3-13 69-09 punktis 72 sätestatut ei saa kohaldada ühetaoliselt kõikidele isikutele vaidluse asjaoludest sõltumata, sest iga konkreetse isiku saamata jäänud tulu on erinev ning saamata jäänud tulu hüvitise suurus peab põhinema tegelikel asjaoludel. Justiitsministeerium leiab samuti, et mittevaralise kahju hüvitise suurus Eestis on piisav ja proportsionaalne. Kaebajatele makstud hüvitis lähtub vahi alt vabastamise päeval kehtinud palga alammäärast, mis oli 1 100 krooni kuus ja seega 36 krooni päevas. Hüvitise suuruseks on seitsmekordne päeva määr korrutatuna vahi all viibitud päevade arvuga. Osa sellest moodustab isiku saamata jäänud tulu, teise osa mittevaralise kahju hüvitis. Kehtiv õigus ei nõua isikult saamata jäänud tulu tõendamist, mistõttu on võimalik, et suurema osa isikule makstavast hüvitisest moodustab hüvitis mittevaralise kahju osas. Võttes aluseks näiteks Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-69-09 toodud hüvitise jagunemist oleks kaebajate vahi alt vabastamise päeva seisuga nendele mõistetud mittevaralise kahju hüvitise määraks 126 krooni ühe päeva kohta (millelt tuleb maha arvata tulumaks). Seejuures väärib märkimist, et näiteks Saksamaal oli kuni viimase aja seadusemuudatusteni kehtivaks mittevaralise kahju hüvitise määraks 11 eurot päevas (StrEG § 7 lg 3). Samas nagu oleme eelpool selgitanud, ei saa kõnealust Riigikohtu otsust käsitleda ainuõigeks hüvitise osade jagunemiseks. Justiitsministeerium on seisukohal, et S.N.i ja T.B. kaebustest ei nähtu, millele tuginevalt leiavad kaebajad, et nendele makstud mittevaralise kahju hüvitis ei ole proportsionaalne. Kaebajad ei põhista oma seisukohta, et
lg 4 sätestatud riivab ebaproportsionaalselt nende PS §-st 25 tulenevat õigust õiglasele hüvitisele. Justiitsministeeriumi arvates ei saa hüvitise suuruse proportsionaalsust hinnata üksnes väite alusel, et mõistetud hüvitis ei ole õiglane. Samuti ei esita kaebajad ühtegi argumenti kinnitamaks nende väidet, et neid on koheldud ebavõrdselt lähtuvalt
-is sätestatud regulatsioonist. Oma kaebustes ei selgita kaebajad, kuidas
-i § 5 lg 4 regulatsioon rikub nende subjektiivseid ja PS-st tulenevaid õigusi. Kaebajad ei esita tõendeid selle kohta, kas ja kuidas vahi all viibimine põhjustas nendele sellised erinevad olukorrad, mille puhul oleks tulnud hüvitada nendele mittevaraline kahju erinevas määras. Justiitsministeerium juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et haldusasjas 3-08-2027 esitatud kaebus sisaldab punktis 2.2 (hüvitise suurus) ebaõigeid asjaolusid. Kaebuses on märgitud, et T.B. viibis vahi all 356 päeva ja sai hüvitiseks 89 712 krooni. Justiitsministeerium märgib, et eelnimetatud andmed pärinevad S.N.i haldusasjast. T.B. viibis vahi all 212 päeva ning temale määratud hüvitise suuruseks on 53 424 krooni. Eeltoodust lähtuvalt on Justiitsministeerium seisukohal, et S.N.i ja T.B. kaebused mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmise osas tuleb jätta rahuldamata kaebuste põhjendamatuse tõttu. Kohtukulud tuleb jätta kaebajate kanda. Kohtule esitatud kohtukõneteesides on vastustaja seisukohal, et kaebajatele makstud hüvitis on proportsionaalne ning kaebajatele ei tule maksta täiendavat hüvitist mittevaralise kahju heastamiseks. Justiitsministeeriumi arvates ei saa nõustuda kaebajate väitega, et isikud, kellelt on kriminaalmenetluses võetud vabadus ning kellel on
alusel õigus kahju hüvitamisele, ei ole võrdsed isikute grupid ning sellest tulenevalt ei ole põhjendatud nende isikute võrdne kohtlemine. Vabaduse võtmisega riivatavad põhiõigused on kõigi isikute puhul samad ning kuigi riive asjaolud on isikute lõikes erinevad, ei saa pidada põhjendatuks ühe isiku vabaduse suuremat väärtustamist võrreldes teise isiku vabadusega. Justiitsministeerium on seisukohal, et tavapärase töö või ettevõtlusega tegelemise takistatus vahi all viibides ei kujuta endast mittevaralist kahju. Juhul, kui töö või ettevõtlusega tegelemine on vahi all viibimise tõttu häiritud või takistatud, on tegemist varalise kahju tekkimisega, mille osas käesoleva juhul vaidlust ei käi. Isiku äralõigatus oma tavapärasest elurütmist on vabaduse võtmisega kaasnev nähtus ning selle tõttu tekkinud moraalsed kannatused hüvitatakse isikule mittevaralise kahju hüvitamisel. Hüvitise maksmisel tuleb lähtuda võrdsuse põhimõttest ning kohelda võrdses olukorras olevaid isikuid võrdselt. Ei saa nõustuda kaebajate tõlgendusega isikute võrdsest kohtlemisest. Isikult vabaduse võtmine kujutab endast tugevat põhiõiguste riivet, mis on siiski teatud juhtudel möödapääsmatu tagamaks teiste isikute õiguste kaitse ning õigusriigi toimimise. Vabaduse võtmist kriminaalmenetluse raames peab lubatavaks nii Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 3 kui Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsioon. Olukorras, kus isiku vabaduse piiramine osutub alusetuks, tuleb riigil hüvitada isikule vabaduse võtmisega tekitatud kahju (EIÕK art 5 lg 5 ning PS § 25). Eesti Vabariik on 4 eespool nimetatud kahju hüvitamise reeglistiku kehtestanud
-ga.
lg 1 sätestab, et isikule makstakse alusetult vabaduse võtmise eest hüvitist seitsme päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Päevamäära arvutamisel lähtutakse isiku vabastamise otsuse või määruse jõustumise päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Päevamäära suurus arvutatakse kuupalga alammäära jagamisel 30-ga, murdosa arvestamata (
lg 2).
lg 4 kohaselt loetakse sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Seega on olemas kehtiv kord, mille alusel isikutele alusetu vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralist kahju hüvitatakse. Igasugune vabaduse võtmine, sealhulgas vahistamine kujutab endast väga intensiivset põhiõiguste riivet ning sellega kaasnevat mittevaralist kahju tuleb eeldada. Kahju seisneb selles, et isiku vabadus on piiratud ning sellega kaasnevalt on isiku tavapärane elu häiritud. Sellest põhimõttest on kantud ka
, mille kohaselt ei pea isik kehtestatud ulatuses hüvitise saamiseks tõendama tekkinud kahju ning hüvitis makstakse igal juhul nii saamata jäänud tulu kui mittevaralise kahju katteks. Juhul, kui lähtuda käesolevas vaidluses Riigikohtu üldkogu 31.03.2011 otsuses nr 3-3-1-69-09 väljendatud seisukohast ning lugeda kaebajatele makstud mittevaralise kahju hüvitise summaks poole nendele makstud hüvitise kogusummast, ei ole Justiitsministeeriumi arvates siiski selge, millest tulenevalt peavad kaebajad sellises ulatuses hüvitist ebaõiglaseks ning ebaproportsionaalseks. Kaebajad ei ole selgitanud hüvitise suuruse ebaõiglust ega põhistanud tegelike faktiliste asjaoludega mittevaralise kahju hüvitise suurendamise nõuet. Kaebajad ei ole ei põhikaebuses ega oma vastuväidetes näidanud, mis asjaolud tingivad selle, et nende määratud hüvitis on ebaõiglane või piirab nende põhiõigusi. Justiitsministeeriumi arvates ei saa hüvitise suuruse proportsionaalsust hinnata üksnes väite alusel, et mõistetud hüvitis ei ole õiglane. Moraalse kahju hüvitamise korral on tegemist riigi poolt isikule tekitatud füüsilise või hingelise valu või kannatuse, samuti isikuõiguste piiramisega kaasnenud läbielamiste heastamisega. Justiitsministeerium leiab, et
lg-s 2 sätestatud põhimõtte alusel kahjuhüvitise suuruse määramine ei ole ebaõiglane ega võrdsuspõhimõtet riivav, sest käsitleb sarnases olukorras viibivaid isikuid võrdselt ning kohustab seadusandjat maksma isikutele samaväärse hüvitise. Riik peab pidevalt tegema valikuid ning leidma erinevate rahaliste nõuete puhul optimaalseid ja õiglaseid lahedusi, mis oleksid kooskõlas kehtiva Eesti ja rahvusvahelise õigusega, tagades samas ka üksikisikute põhiõiguste tõhusa kaitse. Jättes võrdses olukorras viibivatele isikutele makstava hüvitise arvutamise korra kindlaks määramata looks riik eeldusi isikute ebavõrdseks kohtlemiseks ning põhiseadusvastaste otsuste tegemiseks. Selline olukord ei saa aga olla õigusriigis lubatav. Ülaltoodut arvestades jääb Justiitsministeerium oma varasemalt väljendatud seisukohtade juurde, et puudub objektiivne põhjendus lugeda S.N.ile ja T.B.le määratud mittevaralise kahju hüvitis ebaõiglaseks. Nimetatud haldusasjas ei ole alust pidada kaebajatele makstud hüvitise suurus ebaproportsionaalseks. Justiitsministeerium leiab, et S.N.i ja T.B. kaebused ei ole põhjendatud ning palub jätta need rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebustega ja vastustaja kirjalike seletustega, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Käesolev vaidlus seisneb selles, kas T.B.le peaks juba hüvitatud mittevaralise kahju summale 53 424 krooni ning S.N.ele juba hüvitatud mittevaralise kahju summale 89 712 krooni lisaks välja mõistma veel mingi kahjusumma õiglases ulatuses kohtu äranägemisel. Vastavalt T.B. ja Rahandusministeeriumi vahel sõlmitud kompromissile on T.B.le Rahandusministeerium nõustunud tasuma hüvitiselt kinni peetud tulumaksust 50%, s.o 358, 51 eurot 5 (5609,50 krooni) ja S.N.i ja Rahandusministeeriumi vahel sõlmitud kompromissiga on Rahandusministeerium nõustunud kaebajale tasuma hüvitiselt kinni peetud tulumaksust 50%, s.o 602,04 eurot (9420 krooni). Kaebajad on seisukohal, et Riigikohtu üldkogu 31.03.2011 otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 tuleneb (otsuse p 72) et
lõike 4 esimene lause näeb ette hüvitise nii saamata jäänud tulu kui ka mittevaralise kahju eest ning samast üldkogu otsusest tuleneb, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt. Kaebajad on esitanud nõuded, et neile määrataks õiglane hüvitis seoses mittevaralise kahjuga. T.B.le maksti eelnevalt hüvitisena 53 424 krooni, millelt peale tulumaksu kinnipidamist kuulus väljamaksmisele 42 205 krooni. S.N.ile maksti 89 712 krooni, millelt peale tulumaksu kinnipidamist kuulus väljamaksmisele 70 872 krooni. Kaebajad leiavad, et ka peale Rahandusministeeriumiga sõlmitud kompromissi, mille alusel T.B. sai täiendavalt 5609,50 krooni ehk kokku 47 814,50 krooni ning S.N. sai täiendavalt 9420 krooni ehk kokku 80 292 krooni, ei ole selline hüvitis õiglane, sest T.B. viibis vahi all ajavahemikus alates 19.06.1997 kuni 16.01.1998, s.o 6 kuud 27 päeva. S.N. viibis vahi all ajavahemikus alates 25.04.1997 kuni 15.04.1998, s.o 11 kuud 20 päeva. Kaebajad märgivad, et kuigi 31.03.2011 üldkogu otsuses käsitleti saamata jäänud tulu, siis kaebaja arvates tuleb ka käesolevas asjas kohtul hinnata, kas kaebajale makstud hüvitis oli õiglane. Juhul, kui halduskohus leiab, et õiglane hüvitis kaebajale oleks pidanud olema suurem, kui talle
-i alusel makstud hüvitis, tuleks PSJKS § 9 lõike 1 kohaselt jätta
lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv kohaldamata, tunnistada säte Põhiseadusega vastuolus olevaks ning saata kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. T.B.le ja S.N.ile on Rahandusministeeriumi poolt välja makstud hüvitis
lg 1 p 1 alusel, mille kohaselt hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus.
lg 1 sätestab, et isikule makstakse alusetult vabaduse võtmise eest hüvitist 7 päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Päevamäära arvutamisel lähtutakse isiku vabastamise otsuse või määruse jõustumise päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Päevamäära suurus arvutatakse kuupalga alammäära jagamisel 30-ga, murdosa arvestamata (
lg 2).
lg 4 kohaselt loetakse sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Riigikohtu üldkogu on oma 31.märtsi 2011 otsuses nr 3-3-1-69-09 leidnud, et „/…/
lõike 4 esimene lause näeb ette hüvitise nii saamata jäänud tulu kui ka mittevaralise kahju eest. Samas ei täpsusta seadus, millises osas on
lõike 4 esimeses lauses nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja millises osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Üldkogu leiab, et sellises olukorras saab eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt/…/“. Sellest Riigikohtu seisukohast lähtuvalt moodustaks S.N.ile makstud 70 872 krooni suurusest hüvitisest pool ehk 35 436 krooni mittevaralise kahju hüvitis ning T.B.le makstud 42 205 krooni suurusest hüvitisest moodustaks mittevaralise kahju hüvitis 21 102,50 krooni. Justiitsministeerium on leidnud oma vastuses kaebusele, et „/…/Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-69-09 sedastatud
alusel makstava hüvitise jagunemist ei saa lugeda ainsaks võimalikuks hüvitise jagunemist selgitavaks arvamuseks antud menetlustes. Kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 oli vaidluse esemeks küsimus, kas seadusega kindlaksmääratud saamata jäänud tulu hüvitise suurus on kooskõlas Põhiseadusega ning kas selliselt fikseeritud kahjuhüvitis on õiglane. Seega käis kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 peamine vaidlus selle üle, kas isikule mõistetud hüvitis korvas tema reaalselt saamata jäänud tulu/…/“. 6 Kohus nõustub vastustaja väitega, et menetletavas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, kas kaebajatele määratud hüvitis korvas nende saamata jäänud tulu. Kaebajad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nende saamata jäänud tulu oleks olnud suurem kui pool nendele makstud hüvitisest. Kaebajad ei vaidlusta halduskohtus hüvitise suurust ka selles osas, et neile makstud hüvitis ei korvanud nende saamata jäänud tulu. Kaebajad ei taotle kohtult täiendava hüvitise määramist saamata jäänud tulu, vaid üksnes mittevaralise kahju, osas. Vastustaja on õigesti märkinud, et alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda üldistest saamata jäänud tulu heastamise põhimõtetest ning saamata jäänud tulu hüvitise ja mittevaralise kahju hüvitise suuruse arvestamisel ei saa mööda vaadata tegelikest asjaoludest ning isikutele vabaduse võtmisega reaalselt tekkinud kahjust. Kohus on seisukohal, et iga konkreetse isiku saamata jäänud tulu on erinev ning saamata jäänud tulu hüvitise suurus peab põhinema tegelikel asjaoludel. Kaebajatele makstud hüvitisi on arvestatud vahi alt vabastamise päeval kehtinud palga alammäära alusel, mis oli 1 100 krooni kuus ja seega 36 krooni päevas. Hüvitise suuruseks on seitsmekordne päeva määr korrutatuna vahi all viibitud päevade arvuga. Osa sellest moodustab isiku saamata jäänud tulu, teise osa mittevaralise kahju hüvitis.
alusel kaebajatele makstud mittevaralise kahju hüvitis, mille eesmärk on korvata isiku saamata jäänud tulu ning heastada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju, on kohtu hinnangul proportsionaalne ning Põhiseadusega kooskõlas. S.N.i ja T.B. kaebustest ei nähtu, millele tuginedes leiavad kaebajad, et nendele makstud mittevaralise kahju hüvitis ei ole proportsionaalne. Kaebajad ei ole kohtule esitanud ühtegi argumenti kinnitamaks väidet, et neid on koheldud ebavõrdselt lähtuvalt
-s sätestatud regulatsioonist ega selle kohta, kuidas
lg 4 regulatsioon rikub nende subjektiivseid ja Põhiseadusest tulenevaid õigusi, riivates ebaproportsionaalselt nende Põhiseaduse §-st 25 tulenevat õigust õiglasele hüvitisele. Kaebajate väited hüvitise suuruse ebaproportsionaalsuse ja nende põhiseaduslike õiguste õiglasele hüvitisele riivamise kohta on paljasõnalised. Kaebaja väidab, et kehtiva õiguse järgi ei sõltu vabaduse kaotuse puhul kahju suurus kinnipidamise režiimist või muudest asjaoludest ja et selline paindlikkuse puudumine ei ole mõistlik ning see on õigusvastane, sest mingil moel ei kaaluta individuaalselt isiku olukorda. Kohus ei nõustu selles kaebajaga. Kohtu hinnangul vabaduse võtmisega riivatavad põhiõigused on kõigi isikute puhul samad ning kuigi riive asjaolud on isikute lõikes erinevad, ei saa pidada põhjendatuks ühe isiku vabaduse suuremat väärtustamist võrreldes teise isiku vabadusega. Kaebuse esitajad on viidanud võimalusele alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust tingituna asjaolust, et kehtiva õiguse järgi ei sõltu vabaduse kaotuse puhul kahju suurus ei kinnipidamise režiimist või muudest asjaoludest ning selline paindlikkuse puudumine kaebajate arvates ei ole mõistlik ning on õigusvastane, sest mingil moel ei kaaluta individuaalselt isiku olukorda. Samas aga kaebaja pool ei ole kohtule esitanud selgesõnalist taotlust põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks Riigikohtus koos vastavate põhjendustega, mida kohus võiks sisuliselt hinnata ja mille pinnalt oma seisukoha kujundada põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise põhjendatuse suhtes. Kaebaja üksnes viitab sellele, et juhul, kui halduskohus leiab, et õiglane hüvitis kaebajatele oleks pidanud olema suurem, kui neile
alusel makstud hüvitis, tuleks PSJKS § 9 lõike 1 kohaselt jätta
lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv kohaldamata, tunnistada säte Põhiseadusega vastuolus olevaks ning saata kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Kuna kohus ei leia, et õiglane hüvitis kaebajatele oleks pidanud olema suurem, kui neile
alusel makstud hüvitis, siis langeb ära ka vajadus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise otsustamiseks. 7 Kohus kokkuvõtvalt on jõudnud järeldusele, et kaebajatele juba välja makstud hüvitiste suurused on seadusega kooskõlas, proportsionaalsed ja piisavad ning kaebuse esitajatele täiendavalt mittevaralise kahju eest hüvitiste määramine ei ole põhjendatud. Kohtul ei ole alust lugeda kaebajatele juba välja makstud mittevaralise kahju hüvitise suurused ebaõiglaseks ning määrata neile veel täiendavalt mittevaralise kahju eest hüvitised juba välja makstud summasid ületavas osas. Kohtu hinnangul
§-s 5 lg 2 sätestatud põhimõtte alusel hüvitise suuruse määramine ei ole ebaõiglane ega võrdsuspõhimõtet riivav, sest käsitleb/kohtleb sarnases olukorras viibivaid isikuid võrdselt ning kohustab maksma nendele isikutele samaväärse hüvitise. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.