KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 22.mail 2012.a. Tallinnas Haldusasja number 3-09-2236 Haldusasi S.T. kaebus Rapla Vallav

) muutmise seaduse (RT I 2005, 61, 476) §-le 26 peab nõudeõiguse pärinud isik esitama seaduse jõustumisest 9 kuu jooksul pärimisõiguse tunnistuse, kui ta pole seda varem teinud; kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, lõpetatakse tagastamise menetlus. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korra p 10 seab vara tagastamise menetluse sõltuvusse avalduse esitamise tähtaegsusest. Kaebaja tunnistati küll omandireformi õigustatud subjektiks 1994.a. otsusega, kuid peale seda pidi ta veel tegema avalduse, et soovib seda maad tagasi; iseenesest on võimalik, et isik taotles vähem maad tagasi, kui ta on õigustatud saama. Kaebajale on juba tagastatud isegi rohkem maad, kui tal oleks olnud õigus saada - Vana-Hindreku Uuetoa maad 3,69 ha + 0,42 ha Vana-Hindreku Uuetoa maja maad 0,42 ha kaasomandisse = 4,11 ha.

§ 12

kohaselt ei pruugi kaasomandi osa ehitises säilida maa tagastamisel tervikuna ja kaotatud osa tuleb ehitise omanikule kompenseerida. Kaebaja soovib saada vaidlusaluse keldri alust maad enda omandisse, kuid selle maa kinnistamisega 10.09.2001.a. muutus kelder ehitisena TsÜS § 54 lg 1 alusel maa oluliseks osaks ning kuna maa ja ehitis pole lahuskäibes(ehitise osas puuduvad piiratud asjaõigused, mille alusel oleks võimalik ehitise omand kinnisasja omandist eraldi), on keldri omanikuks A.K., kes omandas kinnisasja(kinnistu nr 3205537) kinkelepingu alusel. Isegi kui kohus peaks vaidlustatud korralduse tühistama, pole vastustajal võimalik keldrialust maad kaebajale tagastada, sest kinnistu, millel see maa asub, kuulub A.K. ning vallavalitsusel puuduks igasugune alus kinnistut sundvõõrandada või teostada muul viisil toiminguid kinnistu omandiõiguse üleandmiseks. Kinnistu, millel algselt paiknes vaidlusalune kelder, moodustati Rapla Vallavolikogu 25.

1. 1999.a. otsusega nr 33, millega kinnitati Kodila maakorralduspiirkonna(pindalaga 2370 ha) ümberkruntimiskava. Vastavalt 1999.a. kehtinud maakorraldusseaduse(MaaKS) §-le 16 lg 1 on ümberkruntimine maakorraldustoimingute kogum, millega omanike huvidest lähtuvalt korraldatakse ümber maakorralduspiirkonda arvatud kinnisasjad ja moodustatakse ning kinnistatakse kõigile omanikele MaaKS §-le 5 lg 2 vastavad uued kinnisasjad. Kodila ümberkruntimiskava osalised olid ka T.T. ja kaebaja kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise subjektid, kellega ümberkruntimiskava tuli kooskõlastada(§ 26 lg 1). Samuti pidi vald teatama ümberkruntimise kava kinnitamise otsusest kõigile osalistele kirjalikult(§ 26 lg 6). Seega oli kaebaja ümberkruntimisest teadlik. Ümberkruntimisel on lubatud moodustatavad kinnisasjad luua uutes piirides, s.t. ka maa olulised osad hakkavad kuuluma kinnistute omanikele uutes piirides. MaaKS § 19 lg 7 kohaselt on 4 kõigil isikutel, kelle õigusi või huve ümberkruntimine puudutab, õigus kahe kuu jooksul pärast teate ilmumist RT Lisas esitada maakorraldusasutusele avaldus ümberkruntimises osalemiseks, ümberkruntimisest keeldumiseks või ümberkruntimise protestimiseks. Kaebaja pole ümberkruntimiskava vaidlustanud. Kaevatud korraldus on antud kooskõlas MaaKS §-ga 34 lg 3 ümberkruntimiskava elluviimiseks ning seega õiguspärane. Kaebuse on esitatud tähtaega rikkudes. Kolmandad isikud pole nõus, et kohus on Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-58-04 viidates oma 27.09.2011.a. määrusega jätnud kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuse lahendamata, sest osundatud Riigikohtu lahendis käsitletud õiguslik olukord pole analoogiline praeguse menetlusega ja kaebajal pole saanud tekkida õiguspärast ootust oma kaebuse sisulisele läbivaatamisele. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus jääb kaebuse tähtaegsuse küsimuses 27.09.2011.a. määruses toodud seisukohale ja 12.03.2012.a. kohtuistungil antud selgituse juurde(tl 108, 209). Kohus ei nõustu vastustaja ja kolmandate isikute seisukohtadega, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi ning et kui kaebaja leidis, et kelder ja selle alune maa on talle ebaõigesti tagastamata jäetud, pidanuks ta vaidlustama korralduse nr
2. Kaebaja päris oma xx xx xxxx.a. surnud isale O. T.le kuulunud Rapla vallas Raka külas asuva Muti majavalduse koos selle hulka kuuluva keldriga pooles mõttelises osas, teise poole päris O.T. tütar T.T.. Korraldusega nr 346 otsustati tagastada T.T. ja kaebaja kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades Vana-Hindreku Uuetoa maja maaüksus suurusega 4207 m
3. Korralduses pole märgitud, millised hooned asuvad kaebaja ja T.T. kaasomandisse tagastataval maal. Korraldus nr 346 ei riku kaebaja õigusi, selle haldusakti kehtimine ei takista kaebajale keldrialuse ja keldri juurde kuuluva maa tagastamist teise haldusaktiga, sest nimetatud korraldusega jäeti vaidlusaluse maa tagastamise küsimus lahendamata. Kaebaja õigusi rikub korraldus nr 344, millega keldrialune ja keldri juurde kuuluv maa otsustati tagastada T.T. omandisse(tl 17, 28-29, 72, 87).

§ 6

lg 1 sätestab, et maa tagastamisel võib läbi viia ümberkruntimise või planeerimise vastavalt seadusele ning maa tagastatakse kinnitatud ümberkruntimiskava või kehtestatud detailplaneeringu alusel. Korraldusele eelnenud ümberkruntimiskava kaebaja väitel talle MaaKS §-s 34 lg 6 kehtestatud korras teatavaks ei tehtud ning vastustaja ja kolmandad isikud pole vastupidist tõendanud. Ümberkruntimiskava avaldamist Riigi Teataja Lisas ei saa lugeda kava teatavakstegemiseks. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud (vt näit. määrus nr 3-3-1-57-02), et haldusakti teatavakstegemine peab toimuma viisil, mis võimaldab isikul anda igakülgne hinnang haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. Ajalehes, Riigi Teataja Lisas või Ametlikes Teadaannetes teate avaldamise puhul pole sugugi vähetõenäoline, et teade ei pruugi puudutatud isikuni jõuda. Kolleegium ei pea võimalikuks eeldada, et valdav enamus Eesti elanikke loeks kõiki trükiväljaandeid, kus neid puudutavaid teateid võidakse avaldada. Alusetu on kolmandate isikute nõudmine, et kaebaja peab tõendama, et ta on kohalikule omavalitsusele õigeaegselt esitanud pärimisõiguse tunnistuse ning et kaebaja oleks pidanud keldrialuse ja seda ümbritseva maa tagastamiseks esitama kohalikule omavalitsusele veel eraldi avalduse. Vaidlustatud maa kaebajale tagastamise aluseks on kehtiv 13.09.1994.a. ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni otsus nr 6246, millega kaebaja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks 1/6 Vana-Hindreku Uuetoa talu maa(kinnistu nr 5818) osas. Kolmandad isikud pole seda otsust seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud. Kohtule jäävad arusaamatuks vastustaja ja kolmandate isikute väited, et kaebaja pole esitanud tõendeid, et kaevatud korraldusega T.T.le tagastatud maatükil asuv kelder kuulus O.T. pärandvara hulka. Nii kaebajale 19.08.1992.a. kui ka T.T.le 10.04.1992.a. väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse punktis 2 on kirjas, et Muti majavalduse hulka kuulub vastavalt väikeettevõtte "Rapla Kinnisvarad" 12.03.1992.a. õiendile nr 58 kelder. Kelder mõõtmetega 6,54 x 10,10 = 66 m2, kõrgusega 2,64 m, mahuga 174 m3, hinnaga 9480 rubla on kirjas ka nimetatud 5 väikeettevõtte poolt 25.02.1992.a. koostatud majavalduse hoonete, pindade ja mahtude arvutamise lehel, hindamisaktil ja ruumide eksplikatsioonil. Keldri mõõtmed, betoonplokkidest vundament, välisseinad ja põrand, raudbetoonist katus ning hind, mis moodustab rohkem kui poole samas asuva elamu maksumusest(16 780 rubla) annavad tunnistust sellest, et tegemist on kapitaalse ehitisega, mille püstitamine O.T. surma ja "Muti" majavalduse hindamise vahelisel perioodil (xxxx.a. - xxxx.a.), s.o. sügis- ja talvekuudel, pole kuigi tõenäoline. Vastustaja ja kolmandad isikud pole ka esitanud mingeid selgitusi ega tõendeid, mis kinnitaksid, et kõnealune kelder ei kuulunud O.T.le. Et kolmandad isikud isegi oma väidet tõsiselt ei võta, tõendavad faktid, et: 1)nad oma esindaja vandeadvokaat S.Malmbergi kaudu teatasid 29.02.2012.a. kaebaja esindajale, et kompromissi sõlmimise ühe eeltingimusena nõuavad pärandvaraks oleva keldri hooldamise eest rohkem kui 10 aasta jooksul kaebajalt hüvitisena 10 000 eurot; 2) 12.03.2012.a. kohtuistungil teatas S.Malmberg, et kolmandad isikud ei mõtle, et kaebajal pole üldse õigust poolele keldrile, kuid nad tahaksid poole keldri eest saada 10 000 eurot. Ehitusseaduse § 2 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks(lg 1). Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis(lg 2). Seega on kõnealuse keldri puhul tegemist hoonega(tl 28-29, 6372, 199, 210). Asjaolu, et vaidlusaluse keldri aluse ja juurde kuuluva maa omanikuna on 10.09.2001.a. kinnistusraamatusse kantud A.K.(tl 127), ei takista kaevatud korraldusepunktide tühistamist. Tulenevalt asjaõigusseaduse(AÕS) §-st 56 lg 1 eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust ning seadusandja kaitseb ausa majanduskäibe kindlustamise eesmärgil isikut, kes on omandanud kinnistu heauskselt kinnistusraamatu õigsusele tuginedes. AÕS § 561 lg 1 sätestab, et kui isik omandab kinnisomandi kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. T.T. pojana A.K. kahtlemata teadis, et kinnistusraamatusse kantud andmed keldri ning selle aluse ja juurde kuuluva maa osas pole õiged ning seega ei saa ta olla vaidlusaluse maa-ala heauskne omanik. Fakt, et T.T. kinkis selle maatüki osast tagastatud maast moodustatud kinnistu koosseisus pojale kuu aega peale seda, kui kaebaja nõudis vallavalitsusele esitatud vaides korralduse nr 344 tühistamist, tõendab, et selle tehinguga soovisid kolmandad isikud takistada vaidlusaluse maa tagastamist kaebajale. Väär on ka kolmandate isikute väide, et kaebajale on juba tagastatud rohkem maad, kui tal saada oli. 13.09.1994.a. ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni otsusega nr 6246 tunnistati kaebaja omandireformi õigustatud subjektiks 1/6 Vana-Hindreku Uuetoa talu maa(kinnistu nr 5818) osas, mille suurus oli 23,78 ha(tl 139). 1/6 = 23,78 : 6 = 3,96 ha. Vastavalt

§-le 6 lg 1 tagastatakse maa endistes piirides, kui

-st või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Korralduse andmise ajal puudusid niisuguseid alused, mis võimaldanuksid vaidlusaluse maa kaebajale tagastamata jätta.

§ 12

lg 1 kohaselt, kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti kaasomandis ja ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast pole võrdsed, tagastatakse neile väljaspool linna piire asuv maa §-s 9 lg 1 sätestatud ulatuses kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse(AÕSRS) § 12 lg 1 sätestab, et kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises. Järelikult tuleneb osundatud sätetest, et kui ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast on võrdsed, tagastatakse ka maa neile võrdsetes osades kaasomandisse. Korraldusega nr 345 tagastati kaebaja omandisse Vana-Hindreku Uuetoa maaüksus suurusega 3,69 ha. Korraldusega nr 346 tagastati T.T. ja kaebaja kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades Vana-Hindreku Uuetoa maja maaüksus suurusega 4207 m2, s.t. et kaebajale kuulub sellest maatükist 1/2 ehk 2103,5 m2 (mõttelise osana). Seega on kaebajale tagastatud 3,69 + 0,21035 = 3,90035 ha ning tagastamata on veel 3,96 - 3,90035 = 0,05965 ha ehk 596,5 m2. 6 Eeltoodust nähtuvalt puudub õiguslik alus keldrialuse ja seda ümbritseva maa tagastamata jätmiseks kaebaja ja T.T. kaasomandisse ning tagastamiseks vaidlustatud korralduse punktiga 1.1. ainult T.T.le. Sellega on vallavalitsus rikkunud

§ 6

lg 1 ja § 12 lg 1 ning AÕSRS § 12 lg 1 Samuti on vastustaja korralduse punktis 2 alusetult määratlenud vaidlusaluse keldri kuuluvaks T.T.le. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-le 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele; kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda(lg 8). Kaebaja palub vastustajalt välja mõista 1354,26 eurot menetluskulusid, mille moodustavad 15,97 eurot riigilõivu ja 1338,29 eurot advokaadikulusid. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 12 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 175 lg 1 alusel mõistab kohus advokaadikulud välja üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et haldusasja keerukust ja kestust arvestades on vajalikud ja põhjendatud advokaadikulud 1000 eurot. Kohtunik: D.Maastik 7