3-11-1537/27

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-1537 Haldusasi U. K kaebus Häädemeeste Vallavolikogu
2. aprilli 2011 otsuse nr 15 punkti 1.8 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. mail 2012 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja: U. K Esindaja: v.adv Ljudmila Tamar Vastustaja: Häädemeeste vald Esindaja: vallasekretär Külliki Kiiver RESOLUTSIOON
4. Rahuldada U. K kaebus ning tühistada Häädemeeste Vallavolikogu
5. aprilli 2011 otsuse nr 15 punkt 1.
7. Mõista Häädemeeste vallalt U. K kasuks välja menetluskulu 571 (viissada seitsekümmend üks) eurot ja 97 senti.
8. Saata määrus poolte esindajatele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1). ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT
9. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu maakonnakomisjoni (edaspidi ÕVVTK maakonnakomisjon)
10. juuni 1994 otsusega nr 52 (tl. 17) loeti omandireformi objektiks olevaks õigusvastaselt võõrandatud varaks Häädemeestel asuv ehitis, puust elumaja. Sama otsusega loeti tõendatuks, et selle omanik õigusvastaselt võõrandamise ajal oli A. K ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati selle vara suhtes U. K. Häädemeeste Vallavalitsuse
11. mai 1995 korraldusega nr 392 otsustati Häädemeeste vallas Võidu külas asuv elamu tagastada U. Kele.
12. aprillil 1995 koostatud ühistatud vara kompenseerimise või tööosaku alusel natuuras vara üleandmise aktiga nr 138 (tl. 18) andis Häädemeeste Põllumajandusliku Hoiufondi juhataja vaidlusaluse ehitise U. Kele 1 üle. Üleandmise alusena on märgitud Häädemeeste kolhoosi reformikomisjoni
13. märtsi 1995 otsus nr 4 ning Pärnu maakohtu otsus haldusasjas 3-2/1995
14. ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni
15. septembri 1997 otsusega nr 33 (tl. 29) tühistati ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni
16. juuni 1994 otsus nr
17. Otsust põhjendati sellega, et hiljem on selgunud, et otsuses puudutatud ehitise omanik ei olnud A. K, vaid M. P ning samuti leiti, et Häädemeeste küla RSN TK
18. detsembri 1970 otsusega nr 25 selle elamuvalduse registreerimine M. Pi nimele ei olnud vara ebaseaduslik võõrandamine omandireformi mõttes. Häädemeeste Vallavalitsuse
19. oktoobri 1997 korraldusega nr 361 tühistati Häädemeeste Vallavalitusse
20. mai 1995 korraldus nr
21. Otsuse põhjendavas osas viidatakse ÕVVTK maakonnakomisjoni
22. septembri 1997 otsusele nr
24. Häädemeeste Vallavolikogu
25. aprilli 2011 otsuse nr 15 punktiga 1.8 tunnistati peremehetuks ehituseks Võidu külas asuv hoone, end. Niisi 6-A, viimane teadaolev omanik A P. U. K esitas
26. märtsil 2011 kirjaliku vastuväite selle elamu peremehetuse kohta. Häädemeeste Vallavalitsus vastas sellele
27. mail 2011 (tl. 64) KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
28. U. K esitas
29. juunil 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl. 5), mida täpsustas ja täiendas
30. märtsil 2012 (tl.54) ning
31. mail 2012 (tl. 112), taotledes Häädemeeste Vallavolikogu
32. aprilli 2011 otsuse nr 15 punkti 1.8 tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et otsuse selles punktis nimetatud ehitise peremehetuks tunnistamist ei ole põhjendatud ning selleks puudub õiguslik alus. Kaebuse esialgses versioonis selgitas kaebaja, et Nissi A-6 talu ostis tema vanaisa M P
33. aastal ning ehitas sinna 2 elamut ning pärast vanaisa surma
34. aastal pärisid talu võrdsetes osades tema abikaasa M ning lapsed A, F, A ja E. Kaebaja väitel kinkis M. P
35. aastal väiksema maja (st. käesolevas asjas vaidluse all oleva ehitise) oma vanema tütre abikaasale (st. kaebaja isale) A Ke. Kaebaja selgitab, et A K tuli küüditamise ohus 1950-ndate aastate alguses koos perega kolida linna ning
36. aastal pärast M. Pi surma registreeriti ametnike omavoli tõttu A Ke kuulunud hoone selleks ajaks juba surnud M. Pi nimele, mis võimaldas A Pil selle M. Pi testamendi järgselt pärida.
37. Kaebaja viitab asjaõigusseaduse (AÕS) § 13 lõikele 2 ning selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
38. augusti 1996 määruse nr 211 Peremehetu ehitise hõivamise kord (edaspidi VVm 1996/211) punktidele 13, 4 ja 5 ning märgib, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et põhjendusi, mis annaksid alust arvata, et kaebaja on oma omandist loobunud või tema omand lõppes muul alusel. Samuti viitab kaebaja Vabariigi Valitsuse
39. veebruari 1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi VVm 1993/36) punktile 48 ning leiab, et tema omand on tekkinud omandireformi käigus ja on registreeritud
40. juunil 1995 hooneregistris, aluseks Häädemeeste kolhoosireformikomisjoni
41. märtsi 1995 otsus nr 7 ja
42. aprilli 1995 üleandmise akt nr
43. Ka märgib kaebaja, et vaidlusalusest otsusest ei nähtu, mille alusel on märgitud ehitise viimaseks teadaolevaks omanikuks A P.
44. Kaebaja leiab, et omandireform vaidlusaluse ehitise osas on lõpule viimata, kuna senini ei ole tehtud VVm 1993/36 punktis 20 nimetatud otsust kaebaja poolt selle ehitise tagastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta. Kaebaja viitab ka haldusmenetluse seaduse § 69 lõikele 1 ning märgib, et kaebajale aktiga üle antud ehitist ei ole tema omandist välja nõutud ning vallasomandi tekkimise aluseks on ehitise üleandmise akt. 2
45. Kaebaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on põhjendamata ning vastuolus HMS §-s 56 sätestatuga. Seejuures toob kaebaja välja, et esitas pärast ajalehes vastavasisulise teate avaldamist Häädemeeste Vallavalitsusele oma vastuväited ehitise peremehetuks tunnistamise kohta, ent vaidlusaluse otsuse tegemisel ei ole neid käsitletud. Viimaks heidab kaebaja vaidlusalusele otsusele ette ka vaidlustamisviite puudumist.
46. Kaebaja hinnangul on vastustaja vaidlusaluse ehitise tagastamise menetluses kogunud dokumente hinnanud valikuliselt ning ekslikult jõudnud järeldusele, et hoone kuulumine kaebajale ei ole tõendamist leidnud. Kaebaja toob välja, et vastustaja on küll tuvastanud, et M Pi järelt pärisid talu võrdsetes osades tema abikaasa ja lapsed, küll aga ei selgu vastustaja seisukohast see, kuidas
47. aastaks oli ainsaks omanikuks M. P. Kaebaja peab asjakohatuks ka vastustaja seisukohti ja tõendeid, mis puudutavad hoone väidetavat omandamist V Pi poolt, samuti asjaolusid, mis puudutavad kaebaja tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks. Kaebaja leiab, et kui hilisemate otsustega vara tagastamise kohta tehtud otsuse tühistamine ei toonud automaatselt kaasa omandi registreerimise aluseks oleva Häädemeeste kolhoosi reformikomisjoni
48. märtsi 1995 otsuse nr 7 ja üleandmise akti nr 138 kehtetust.
49. Kaebaja leiab, et tema poolt vallavalitsusele esitatud vastuväidete tähelepanuta jätmine põhjusel, et nende juurde ei olnud lisatud nõutud dokumente, on lubamatu ning vastuväidetes esinenud puuduste korral oleks tulud anda kaebajale tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Liiatigi märgib kaebaja, et vastuväites oli viidatud konkreetsele tõendile – hooneregistri õiendile, ent vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, miks leidis vastustaja, et see tõend kaebaja omandiõigust ei tõenda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
50. Häädemeeste vald ei pea U. Ku kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluse ehitise kulumine kaebajale või kunagi varem tema isale ei ole tõendamist leidnud. Vastustaja selgitab, et olemasolevate dokumentide alusel on võimalik välja selgitada omandiõiguse üleminek hoopis V Pile, ent kuna osa neist dokumentidest on tühistatud, ei saa need omandiõigust tõendada.
51. Vastustaja selgitab, et
52. aastal kinnistati 22,61 ha suurune Nissi nr 6 talu M Pi nimele, pärast M Pi surma
53. novembril 1934 tunnistati
54. veebruari 1936 Pärnu
55. jaoskonnakohtuniku otsusega M Pi järelejäänud vara (Nissi nr 6 kinnistu nr 35 koos hoonetega) pärijateks M P, A P, F P, A P ja E P, igaüks 1/5 mõttelises osas. Viidates Riigi Statistika keskbüroo
56. aasta põllumajandusloenduse maalehele, märgib vastustaja, et M Pile kuulunud Nissi nr A6 kinnistu nr 35 omanikuks oli loenduse ajal M. P. Järgnevalt selgitab vastustaja, et Häädemeeste küla RSN TK
57. detsembri 1970 otsusega nr 25 registreeriti elamuvaldus M. Pi nimele, kuna kellegi teise nimele ei oleks saanud hoonet olemasolevate andmete põhjal registreerida ning
58. juunil 1972 Eesti NSV Pärnu Linna Notariaalkontoris koostatud pärimisõiguse tunnistuse alusel on
59. aastal surnud M. Pi vara pärijaks tema poeg A P, millest tulenevalt sai hoone omanikuks A P. Vastustaja selgitab, et
60. oktoobril 1986 müüs A P Võidu külas Häädemeeste kolhoosi maa-alal asuva hoone Häädemeeste kolhoosile.
61. Vastustaja rõhutab, et ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni
62. juuni 1994 otsuses nr 52 tuvastatud asjaolu, et vaidlusalune ehitis kuulus A Ke, ei kinnita ükski teadaolev asjassepuutuv dokument ning ÕVVTK maakonnakomisjon tunnistas oma
63. septembri 1997 otsusega nr 3 33 varasema otsuse ka kehtetuks. Vastustaja on seisukohal, et ka ükski kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõenditest ei kinnita, et ehitise omanikuks oli A. K või et selle oleks omandanud kaebaja, tõendamata on väide, et M. P kinkis maja A Ke.
64. Vastustaja ei nõustu etteheidetega vaidlustatud otsuse põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, leides, et HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja poolt
65. märtsil 2011 esitatud taotlusele ei olnud lisatud ühtki VVm 1996/211 punktis 10 nimetatud dokumenti, ei olnud selle näol sisuliselt tegemist vastuväitega. Vaidlustatud otsuses vaidlustamisviite puudumise kohta tehtud etteheidet ei pea vastustaja asjakohaseks, kuna kaebaja on sellele vaatamata saanud tähtaegselt kaebuse halduskohtule esitada. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
66. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et U. K kaebus tuleb rahuldada ning Häädemeeste Vallavolikogu
67. aprilli 2011 otsuse nr 15 punkt 1.8 tühistada. Kohtu hinnangul on vaidlusalune otsus põhjendamata, otsusest ei nähtu, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes on vallavolikogu leidnud, et vaidlusalune hoone on peremehetu, samuti ei nähtu otsusest, et vallavolikogu oleks enne otsuse tegemist võtnud mistahes seisukoha kaebaja väite osas, et vaidlusalune ehitis on tema omandis ega andnud sisulist hinnangut tõenditele, millele kaebaja enda omandiõiguse tekkimise alusena viitas. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuse põhjendamispuudused on sedavõrd suured, et otsuse sisuline kohtulik kontroll ei ole võimalik. Kohtumenetluse ülesanne on haldustegevuse järelkontroll, mitte aga haldusvõimu ülesannete täitmine viimase eest. Haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus seda, kas haldusorgan on välja selgitanud asja otsustamiseks tähtsust olevad asjaolud, kas kogutud tõendite pinnalt saab need asjaolud tuvastatuks lugeda ning kas haldusorgan on tuvastatud asjaolusid arvestades õigusnorme õigesti kohaldanud. Olukorras, kus vaidlusalusest otsusest ei nähtu sootuks, milliste tõendite põhjal ning miks on haldusorgan mingisugusele seisukohale asunud, ei ole haldusakt sisuliselt kontrollitav.
68. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 2 teises lauses on sätestatud, et peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsus on selle korra kehtestanud
69. augusti 1996 määrusega nr 211 ning selle määruse punktist 3 tulenevalt on ehitis peremehetu, kui ehitise omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega. Viidatud määruse punktis 4 sätestatakse, et omanik on lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle. Valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel vastavalt asjaõigusseaduse paragrahvile
70. VVm 1996/211 punktis 7 on sätestatud, et ehitise omaniku kindlakstegemisel on määravaks riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid, teised dokumendid ja tunnistajate ütlused. Määruse punktides 9 ja 10 sätestatakse, et pärast ehitise arvelevõtmist avaldab kohalik omavalitsus ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ja kohalikus ajalehes teate hõivatava ehitise, selle asukoha ning viimase teadaoleva omaniku kohta ning esitatud vastuväited peab valla- või linnavolikogu või tema ülesandel valla- või linnavalitsus läbi vaatama ja otsustama, kas ehitis on peremehetu või mitte.
71. Haldusmenetluse seaduse § 56 lõikes 1 sätestatakse, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud, haldusakti põhjendus 4 esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. See tähendab, et haldusakti põhjendavast osast peab nähtuma, millised on selle andmise aluseks olnud faktilised asjaolud, kuidas ja milliste tõendite põhjal on need asjaolud tuvastatud ning miks ja millist õigusnormi on haldusorgan seetõttu kohaldanud. VVm 1996/211 eelviidatud sätetest tulenevalt leiab kohus, et vallavolikogu otsusest ehitise peremehetuks tunnistamise kohta peab nähtuma, miks on volikogu leidnud, et ehitis on peremehetu, eelkõige see, milliste tõendite pinnalt on tuvastatud, kes on olnud selle ehitise omanik ning miks on alust arvata, et ta omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega. Häädemeeste Vallavolikogu
72. aprilli 2011 otsus nr 15 ei sisalda aga mistahes põhjendusi. Sellest ei selgu sootuks, miks või millistel asjaoludel selline otsus tehtud on. Tegemist ei ole pelgalt vormipuudusega, kuivõrd olukorras, kus ei ole teada, millest haldusorgan otsuse tegemisel lähtunud on, ei saa kontrollida ka seda, kas asjas tähtsust omavad asjaolud on õigesti välja selgitatud.
73. Vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgitused ei korva vaidlusaluse haldusakti põhjendamispuudusi. Liiatigi ei ole need vaidlusaluse otsusega kooskõlas. Näiteks on vaidlusaluses otsuses märgitud, et hoone viimaseks teadaolevaks omanikuks oli A P. Samas selgitab vastustaja kohtule, et A P müüs
74. aastal hoone Häädemeeste Kolhoosile. Seda, et viimatinimetatud müügitehingu täitmisel ehitise omandiõigust üle ei antud, ei ole vastustaja kuidagi põhjendanud. Eelnev vastuolu kinnitab ilmekalt, et vallavolikogu ei ole ehitise omandiõigusega seotud küsimusi piisavalt välja selgitanud ning seega ei saa põhjendatuks lugeda ka seisukohta, et ehitise omanik on selle valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Niisamuti ei näi vaidlust olevat selles, et kõnealune ehitis oli
75. aastal surnud M Pi omandis oleval maal ega selles, et M Pi järelt pärisid talu tema abikaasa ning neli last võrdsetes 1/5 suurustes osades. Asja materjalidest näib, et vaidlusalune ehitis oli püstitatud enne maa natsionaliseerimist, seega oli see kinnisasja oluliseks osaks ning jagas kinnisasja omandiõiguslikku staatust. Samas on vastustaja kohtumenetluses märkinud, et
76. aastal oli ehitise ainuomanikuks M. P, kusjuures millestki ei nähtu, kuidas või millisel õiguslikul alusel lõppes teiste M Pi pärijate kaasomandiõigus sellele ehitisele. Kummastav on vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukoht (tl. 82 pöördel), et vastustaja on kindlaks teinud vaidlusaluse ehitise omandiõiguse ülemineku V Pile. Juhul kui vastustaja on seisukohal, et ehitise omanik on V P, ei oleks ehitise peremehetuks tunnistamine samuti võimalik. Need asjaolud näitavad üheselt, et Häädemeeste Vallavolikogu ei ole tegelikult vaidlusaluse ehitise omandiõiguse ning võimaliku peremehetusega seotud asjaolusid välja selgitanud.
77. Kohus leiab, et vallavolikogu on põhjendamatult tähelepanuta jätnud ka selle, et vaidlusaluse ehitise tagastamiseks on esitatud omandireformi käigus avaldus, mis on senini kehtiva haldusaktiga lahendamata. Sellise avalduse on esitanud ÕVVTK maakonnakomisjonile kaebaja U. K ning selle alusel tegi maakonnakomisjon
78. juunil 1994 otsuse nr 52, millega tunnistati vaidlusalune ehitis omandireformi objektiks ning kaebaja omandireformi õigustatud subjektiks. Seepeale otsustas Häädemeeste Vallavalitsus
79. mai 1995 korraldusega nr 392 selle vara kaebajale tagastada. Vaidlust ei ole küll selles, et nii vara tagastamise korraldus kui ka maakonnakomisjoni otsus on hiljem kehtetuks tunnistatud, ent samas pole tehtud uut otsust kaebaja poolt esitatud vara tagastamise avalduse kohta. ÕVVTK maakonnakomisjon tühistas oma
80. juuni 1994.otsuse
81. septembri 1997 otsusega nr
82. Samas ei ole ÕVVTK maakonnakomisjon teinud otsust kaebaja poolt esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmise kohta vastavalt VVm 1993/36 punktile
83. Maakonnakomisjoni
84. septembri 1997 otsuse nr 33 põhjendavas osas on 5 justkui asutud seisukohale, et A. K ei ole vaidlusaluse ehitise omanik olnud ning ehitis pole sootuks omandireformi objektiks, ent selle haldusakti resolutiivosas ei kajastu otsust U. Ke taotluse rahuldamata jätmise kohta. Seega ei ole ÕVVTK maakonnakomisjon vaidlusaluse ehitise tagastamise küsimust lõplikult lahendanud.
85. Kohus nõustub ka kaebaja etteheitega, et vaidlustatud otsusest ei nähtu kuidagi, et oleks võetud mingisugunegi seisukoht kaebaja poolt esitatud vastuväite suhtes. Oma vastuväited esitas kaebaja arusaadavalt
86. märtsil 2011 (tl. 103 pöördel) ning Häädemeeste Vallavalitsuses on see dokument sissetulevana registreeritud
87. märtsil
88. Teadaanne vaidlusaluse ehitise peremehetuna arvele võtmise kohta avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded
89. jaanuaril 2011 (www.ametlikudteadaanded.ee) ning teates anti vastuväidete esitamiseks tähtaeg kaks kuud teate avaldamisest. Iseenesest on tõsi, et kaebaja ei esitanud neid vastuväiteid selle tähtaja jooksul, vaid kaks päeva pärast tähtaja möödumist. Seejuures ei ole ka vastustaja väitnud, et tähtaja mittejärgimise tõttu oleks kaebaja vastuväide tähelepanuta jäetud. Kohtu hinnangul ei oleks aga seda vastuväidet tähelepanuta saanud jätta sõltumata teates antud tähtaja möödalaskmisest, kui vastuväide esitati enne volikogu otsuse tegemist, nagu see antud juhul oli. VVm 1996/211 punkti 9 alusel väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teates vastuväidete esitamiseks antud tähtaja möödalaskmine ei lõpeta iseenesest ehitise omaniku omandiõigust ega võtaks temalt hiljem õigust ehitise peremehetuks tunnistamise kohta tehtud otsust vaidlustada. Seega ei ole selles teates esitatud tähtaja möödalaskmisel mingisugust õigust lõpetavat iseloomu ning kohaliku omavalitsuse volikogu ei saa vastuväiteid või tõendeid, mis on esitatud või millele viidatakse pärast selle tähtaja möödumist, ent enne vastava otsuse tegemist esitatud vastuväidetes, niisama tähelepanuta jätta. VVm-s 1996/2001 sätestatud menetluse eesmärk on tuvastada, kas ehitis on peremehetu või ei ole ning mistahes isiku väitesse, et tegemist on tema omandis oleva ehitisega ja see ei ole peremehetu, tuleb suhtuda tõsiselt. Oleks haldusorgan leidnud, et kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud, oleks uurimispõhimõttest tulenevalt tulnud anda talle võimalus täiendavad tõendid esitada ning võimalusel koguda neid tõendeid ka omal algatusel.
91. märtsi 2011 vastuväites on kaebaja viidanud sellele, et tema omandiõigust kinnitab hooneregistri tõend ning tema omandiõigus on tekkinud asja üleandmisega Häädemeeste Põllumajandusliku Hoiufondi poolt
92. aasta kevadel. Vastustaja ei ole enne otsuse tegemist selles küsimuses mingisugust seisukohta võtnud. Kohtumenetluses väitis vastustaja seejuures, et tõendid ja dokumendid, millele kaebaja selles vastuväites viitas, olid juba varem olemas ja midagi uut kaebaja ei esitanud. Kaebusele lisatud akti (tl. 18) kohaselt andis Häädemeeste Põllumajandusliku Hoiufondi juhataja kaebajale vara üle vara tagastamise raames. See, kas selle akti alusel tekkis kaebajal omandiõigus või mitte, on ilmselt vaieldav, ent just seda olekski vallavolikogu antud juhul kontrollima pidanud, vajadusel kogudes omal algatusel või nõudes kaebajalt täiendavate tõendite esitamist. Vastustaja pole sellele aktile, mis arusaadavalt ei olnud talle teadmata, mingisugust sisulist tähelepanu pööranud. Kohus märgib, et see akt saaks omandiõiguse tekkimist tõendada eeldusel, et selle aktiga vara kaebajale üle andmiseks oli vara üle andmise ajal olemas mingisugune õiguslik alus. Samas ei nähtu vaidlusalusest otsusest, et vastustaja oleks seda kontrollinud. Selles otsuses viidatakse Häädemeeste kolhoosi reformikomisjoni otsusele nr 4 ja Pärnu Maakohtu
93. jaanuari 1995 otsusele haldusasjas 3-2/
94. Ei nähtu, et vallavolikogu oleks kontrollinud või võtnud seisukoha, kas neist viidatud dokumentidest tulenes vara üleandmise alus.
95. Kohus leiab, et vallavolikogu otsuse põhjendustena ei saa käsitada Häädemeeste Vallavalitsuse
96. mai 2011 kirja nr 5.1-1.4/637-
97. Esiteks on see kiri koostatud pärast 6 vaidlusaluse otsuse tegemist ning teiseks on selle kirja saatnud kaebajale vallavanem, mitte vallavolikogu. Miski ei kinnita, et selles kirjas esitatud seisukohtadest ja tõdemustest oleks vallavolikogu lähtunud oma
98. aprilli 2011 otsuse tegemisel. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et vaidlusalune otsus on oluliste põhjendamispuudustega. Oleks haldusorgan ehitise omandiõigusega seotud asjaolud nõutava põhjalikkusega välja selgitanud, oleks lõppetulemus võinud olla teistsugune ning seega pole põhjendamispuuduste näol tegemist üksnes vormiveaga. Vaidlustatud otsuse punkt 1.8 tuleb tühistada. Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks pole alust, sh. ei ole vaja Nissi A-6 ehitist puudutavas osas eraldi tühistada ka otsuse punkti 2, kuna otsuse punkti 1.8 tühistamise järgselt ei saa Nissi A-6 ehitist pidada enam punkti 1 alapunktides nimetatud ehitiseks sama otsuse punkti 2 tähenduses.
99. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 109 lõikes 1 sätestatakse, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja esitas kohtuistungil menetluskulude nimekirja, mis hõlmas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15,97 eurot ning õigusabikulu 460 eurot. Nimekirjale on lisatud advokaadibüroo Tamar arved ning sularahakviitung ja panga ülekandekinnitus nende tasumise kohta.
100. mail 2012 esitas kaebaja täiendava kulunimekirja, mis sisaldab 96 euro suurust õigusabikulu kohtuistungil osalemise eest. Kokku seega taotleb kaebaja 556 euro suuruse õigusabikulu ja 15,97 euro suuruse riigilõivu välja mõistmist vastustajalt. Kohus leiab, et vaidluse keerukust ja mahukust arvestades ei saa õigusabikulu pidada ülemääraseks. Seega tuleb menetluskulud kaebaja kasuks taotletud ulatuses välja mõista. Kristjan Siigur kohtunik 7