) § 1 lg-le 1 ja § 5 lg-tele 1, 2 ja 4 maksti S. Nile 89 712 kr ja T. Ble 53 424 kr. Viidatud summadelt peeti kinni tulumaks ning S. Nile maksti reaalselt välja 80 292 kr ja T. Ble 47 814,50 kr (vastavalt 70 872 kr ja 42 205 kr Rahandusmi- 3-08-2027 nisteeriumi 11.09.2008 kirjalike otsuste alusel ning 9 420 kr ja 5 609,50 kr Tallinna Halduskohtu 26.10.2011 määruste, millega kinnitati kompromiss kinnipeetud tulumaksu 50 % ulatuses tagastamise kohta, alusel). Kaebustes ning kohtumenetluses esitatud kaebuste täpsustustes leidsid S. N ja T. B, et neile
alusel makstud summad on ebapiisavad vastavalt 356 ja 212 päeva eest alusetult vahi all pidamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, ning taotlesid mittevaralise kahju eest õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebustes leiti, et
sätestatud kahju hüvitamise kord rikub PS-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest asjaoludest (nt vahi all viibimise kestusest, kinnipidamise režiimist) sõltumatult määratakse kõigile ühesuguse suurusega hüvitis. Seadusandja ei ole põhjendamatult andnud haldusorganile kaalutlusõigust selles osas, kas ja kuidas võis konkreetsele isikule alusetult vahi all viibimine mõjuda.
lg 4 ütleb, et hüvitise maksmisega loetakse hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju, kuid seadus ei erista, milline osa hüvitisest on vaadeldav saamata jäänud tuluna ja milline osa kompenseerib mittevaralist kahju. Asjas nr 3-3-1-69-09 asus Riigikohus seisukohale, et hüvitis jaguneb kahe osa, so saamata jäänud tulu ja mittevaraline kahju vahel võrdselt. Kaebajatele makstud hüvitise päevamäär on S. Ni puhul 219,98 kr ja T. B puhul 225,54 kr, millest mittevaralise kahju hüvitis on Riigikohtu avaldatud seisukohast lähtudes pool viidatud summadest, so vastavalt 109,99 kr ja 112,77 kr, mis on ebaõiglaselt väike ega korva kaebajatele tekitatud mittevaralist kahju. Nii õiguspärase kui ka õigusvastase vabaduse võtmise puhul peaks mittevaralise kahju suurus sõltuma vahi all viibitud ajast ning seda ei saa võtta lihtsalt teatud päevamäära ja päevade arvu korrutisena. Arvestama peaks nii sellega, et mida kauem on isik vahi all, seda kauem on ta eemal normaalsest elutegevusest, oma lähedastest ja tööst/ettevõtlusest, kui ka sellega, et eelvangistuses viibimine on oma iseloomult tavapärasest vangistuses viibimisest raskem. Kehtiv õigus neid asjaolusid ei arvesta. Sellise paindlikkuse puudumine ei ole mõistlik ning on õigusvastane, sest ei võimalda kaaluda isiku olukorda individuaalselt. Justiitsministeerium kaebustega ei nõustunud ning palus need rahuldamata jätta.
lg-s 2 sätestatud põhimõtte alusel kahjuhüvitise suuruse määramine ei ole ebaõiglane, ebaproportsionaalne ega võrdsuspõhiõigust riivav. Vabaduse võtmisega riivatavad põhiõigused on kõigi isikute puhul samad ning ühe isiku vabadus ei ole teise isiku vabadusest väärtuslikum. Jättes võrdses olukorras viibivatele isikutele makstava hüvitise arvutamise korra kindlaks määramata, looks riik eeldusi ebavõrdseks kohtlemiseks ning põhiseadusevastaste otsuste tegemiseks, milline olukord ei saa olla õigusriigis lubatav. Tavapärase töö või ettevõtlusega tegelemise takistatus vahi all viibimise tõttu ei kujuta endast mittevaralist kahju; tegemist võib olla varalise kahjuga, mille üle käesolevas asjas vaidlust ei käi. Isiku äralõigatus oma tavapärasest elurütmist on vabaduse võtmisega kaasnev nähtus ning selle tõttu tekkinud moraalsed kannatused kompenseeritakse mittevaralise kahju hüvitamisega. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-69-09 toodud põhimõtet hüvitise võrdsest jagunemisest saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju vahel ei saa kohaldada olukorras, kus isiku tegelikult saamata jäänud tulu on väiksem kui pool talle makstud hüvitisest või kui tulu üldse pole. Viidatud olukorras tuleb saamata jäänud tulu hüvitiseks lugeda summat, mis on võrdne tegelikult saamata jäänud tulu summaga ja ülejäänud osa hüvitisest on mittevaralise kahju hüvitis. Kaebajad pole tõendanud neil saamata jäänud tulu suurust, mistõttu võib see tegelikkuses olla väiksem kui pool nendele määratud hüvitisest ning mittevaralise kahju eest makstud hüvitis on selle võrra suurem. Tallinna Halduskohus jättis 30.12.2011 otsusega mittevaralise kahju hüvitamise nõudes esitatud kaebused rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda.
lg 1 sätestab, et isikule makstakse alusetult vabaduse võtmise eest hüvitist 7 päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vaba2
lg 4 kohaselt loetakse sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Kaebajad ei taotle täiendava hüvitise määramist saamata jäänud tulu, vaid üksnes mittevaralise kahju osas. Riigikohtu üldkogu leidis 31.03.2011 otsuses nr 3-3-1-69-09, et olukorras, kus seadus ei täpsusta, millises osas on
lg 4 esimeses lauses nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitis ja millises osas mittevaralise kahju hüvitis, saab eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt. Rahandusministeerium maksis S. Nile hüvitist 70 872 kr ja T. Ble 42 205 kr, millest Riigikohtu seisukohast lähtuvalt moodustaks mittevaralise kahju hüvitis vastavalt 35 436 kr ja 21 102,50 kr. Kaebajate väited selle kohta, et hüvitise suurus on ebaproportsionaalselt väike ja riivab nende põhiseaduslikku õigust õiglasele hüvitisele, on paljasõnalised. Põhjendatud pole ka kaebajate seisukoht, et õigusvastane on kehtivas õiguses sätestatud olukord, kus hüvitise suurus ei sõltu kinnipidamisrežiimist ega võimalda kaaluda iga isiku olukorda individuaalselt. Vabaduse võtmisega riivatavad põhiõigused on kõigi isikute puhul samad ning põhjendatud pole ühe isiku vabaduse suurem väärtustamine teise isiku vabadusega võrreldes. Kuigi kaebajad on korduvalt viidatud põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamisele, pole nad sellekohast selgesõnalist taotlust ega põhjendusi, mida kohus hinnata saaks, esitanud. Kuna kohus ei leia, et õiglane hüvitis kaebajatele oleks pidanud olema suurem kui
alusel makstud, siis puudub vajadus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks.
lg 2 sätestatud põhimõtte alusel hüvitise suuruse määramine ei ole ebaõiglane ega võrdsuspõhimõtet riivav. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES S N ja T B apellatsioonkaebustes palutakse halduskohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja teha uus otsus, millega kaebused mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldada ning jätta menetluskulud (kaebajate esindaja tasu ning kaebustelt ja apellatsioonkaebustelt tasutud riigilõiv) vastustaja kanda. Apellatsioonkaebustes korratakse kaebustes ja nende täpsustustes esitatud väiteid ning leitakse jätkuvalt, et alusetult vahi all viibimise aega ning kinnipidamisrežiimi arvestades on kaebajatel tekkinud tunduvalt suurem mittevaraline kahju, kui
alusel makstud summadega neile hüvitati (S. Nile 35 436 kr ja T. Ble 21 102,50 kr).
määrab mittevaralise kahju suuruse kindla valemiga ega võimalda kaaluda individuaalselt isiku olukorda ega erinevaid võimalikke tagajärgi seoses vabaduse alusetu võtmisega. Sellise paindlikkuse puudumine ei ole mõistlik ega õiguspärane. Mittevaralise kahju eest mõistetava hüvitise suurus peaks sõltuma eelvangistuse pikkusest ning seda ei saa võtta teatud päevamäära ja päevade arvu korrutisena. Vahistamine on äärmiselt tugev riive ning mida pikemat aega isik vahi all viibib, seda suurem on isikule tekkiv kahju, sest isik on ära lõigatud normaalsest elutegevusest, ta ei saa suhelda oma lähedastega ega tegeleda tavapärase töö või ettevõtlusega. Viimasega kaasneb põhiseaduse § 29 lg 1 esimeses lauses isikule tagatud põhiõiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta riive. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et eeluurimisel vahi all viibimine on oma iseloomult raskem, kui tavapärases vangistuses, ning eelvangistuses viibiva isiku õigused (nt kokkusaamistele, kirjavahetusele) on olulisemalt piiratumad kui kinnises vanglas kinnipeetaval (kaebajate vahi all viibimise ajal kehtinud täitemenetluse seadustiku §-d 156 ja 171). 3
lg-s 2 sätestatud hüvitise suuruse määramine ei ole ebaõiglane ega võrdsuspõhimõtet riivav. Kui ringkonnakohus leiab, et õiglane hüvitis kaebajatele oleks pidanud olema
-s sätestatust suurem, siis tuleb jätta § 5 lg 4 esimese lause esimene alternatiiv kohaldamata, tunnistada säte põhiseadusega vastuolus olevaks ning saata kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Tavapärase töö või ettevõtlusega tegelemise takistatus vahi all viibimise tõttu ei kujuta endast mittevaralist kahju. Apellandid märgivad, et eelvangistuses on kinnipidamisrežiim rangem kui kinnises vanglas, kuid ei selgita, kas nende õigusi ka faktiliselt piirati rohkem kui teistel isikutel. Puudub alus väita, et kinnipidamisrežiimide erinevus rikkus kaebajate subjektiivseid õigusi. Põhiseaduse § 20 ei sätesta piiramatut õigust vabadusele ja isikupuutumatusele, vaid näeb ette alused isiku vabaduse piiramiseks ning mh on isiku vabaduse piiramine (vahistamine) lubatud kohtueelses menetluses. Sama põhimõte on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg 1 p-s c. Ka Riigikohus on 31.03.2011 otsuses nr 3-3-1-69-09 asunud seisukohale, et kriminaalmenetlus teenib üldisi huve ning üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda tema suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Vahistamine kujutab endast väga intensiivset põhiõiguste riivet ning sellega kaasnevat mittevaralist kahju tuleb eeldada, mistõttu näebki
ette, et kehtestatud ulatuses hüvitise saamiseks ei pea isik saamata jäänud tulu ja mittevaralist kahju tõendama. Hüvitise suurus arvutatakse seaduses sätestatud päevamäära korrutisena vahi all viibitud päevade arvuga (
lg 1) ning seega sõltub mittevaralise kahju suurus isiku vahi all viibitud ajast. Kaebajate lähenemine, et ühe isiku vabadust tuleks teise omast rohkem väärtustada, ei ole põhjendatud. Jättes võrdses olukorras viibivatele isikutele makstava hüvitise arvutamise korra kindlaks määramata, looks riik eeldusi isikute ebavõrdseks kohtlemiseks ning põhiseadusevastaste otsuste tegemiseks, milline olukord ei saa olla õigusriigis lubatav.
alusel makstav mittevaralise kahju hüvitis on proportsionaalne ning põhiseadusega kooskõlas. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millele tuginevalt kaebajad leiavad, et neile makstud mittevaralise kahju hüvitis proportsionaalne pole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Käesolev vaidlus puudutab vahi all pidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Asjas pole vaidlust selle üle, et S. N viibis vahi all 356 päeva ja T. B 212 päeva, kriminaalmenetlus kaebajate suhtes lõpetati aegumise tõttu ning riik hüvitas kaebajatele alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju
-s sätestatud korras ja ulatuses. Kaebajad väidavad apellatsioonkaebustes, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest on S. Nile makstud 35 436 kr ja T. Ble 21 102,50 kr, mis riive intensiivsust, vahi all viibitud aega ja eelvangistuse kinnipidamisrežiimi arvestades on ebaproportsionaalselt väikesed summad, mistõttu taotlevad nad õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebajate väide mittevaralise kahjuna neile makstud summade suuruse osas on eksitav. Asja materjalidest nähtub, et Rahandusministeeriumi 11.09.2008 otsustuste kohaselt oli S. Nil õigus hüvitisele 89 712 kr ja T. Bl 53 424 kr ning neist summadest kuulub kinnipidamisele tulumaks vastavalt 18 840 kr ja 11 219 kr. Arvestades Riigikohtu 17.12.2009 otsuses nr 3-3-172-08 toodud seisukohti, et
lg 4 alusel hüvitatakse saamata jäänud tulu ja mittevaraline kahju võrdsetes osades ning tulumaksuga saab maksustada vaid saamata jäänud tulu eest makstud hüvitise osa, saab kaebajatele mittevaralise kahju eest makstud hüvitise suuruseks lugeda vastavalt 44 856 kr ja 26 712 kr. 4
-s sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise regulatsioon järgib Riigikohtu viidatud lahendites väljendatud põhimõtteid – isik ei pea seadusandja kehtestatud ulatuses hüvitise saamiseks mittevaralise kahju tekkimist tõendama ning seaduses sätestatud alustel ja korras arvutatav mittevaralise kahju eest makstav hüvitise summa sõltub ühiskonna üldise heaolu tasemest (on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga) ja alusetult vahi all viibitud päevade arvust. Kaebustest ja apellatsioonkaebustest saab ringkonnakohus aru selliselt, et kaebajate arvates mittevaralise kahju eest makstav hüvitis ei ole õiglane ega proportsionaalne, ning kaalutlusotsuse tegemise võimaluse puudumine on põhiseadusevastane, sest ei võimalda kaaluda iga isiku olukorda ja temaga seotud asjaolusid individuaalselt. Ringkonnakohus kaebajate arvamust ei jaga. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid. Ringkonnakohus on vastustajaga ja halduskohtuga samal seisukohal, et alusetu vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on kõigi isikute ühesugune kohtlemine põhjendatud, sest kuigi riive asjaolud on isikute lõikes erinevad, maksab kõigi vabadus ühepalju ning põhjendatud pole ühe isiku vabaduse suurem väärtustamine teise isiku vabadusega võrreldes. Halduskohtu järeldusega, et mittevaralise kahju eest ettenähtud hüvitis ei ole ebaõiglaselt väike, ringkonnakohus nõustub ning on erinevalt kaebajatest seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamine
-s sätestatud ulatuses on põhjendatud ja põhiseadusega kooskõlas. Diskretsiooni mittevõimaldava regulatsiooni kohta on Riigikohus asjas nr 3-3-1-11-03 p-s 43 märkinud järgmist: „Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse. Seadusandjal on õigus kehtestada regulatsioon, mis ei võimalda diskretsiooni. Loomulikult peab seadusandja diskretsiooni mittevõimaldava regulatsiooni kehtestamisel kaaluma seda, kas regulatsioon on proportsionaalne.“ Viidatust järeldub, et ka diskretsiooni mittevõimaldav regulatsioon võib olla proportsionaalne, so kooskõlas põhiseadusega; täitevvõimule seadusega kaalutlusõiguse mitteandmine ei muuda iseenesest seadust põhiseadusevastaseks ning ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse. Kaebustes ja apellatsioonkaebustes väidetud asjaolude pinnalt ei saa väita, et
-s sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise regulatsioon on viinud kaebajate suhtes ebaproportsionaalse tulemuseni ning et neile oleks pidanud hüvitama mittevaraline kahju seaduses sätestatust suuremas ulatuses. Töökoha valiku ja tavapärase töö/ettevõtlusega tegelemisega takistatus vahi all viibimise tõttu ei kujuta endast mittevaralist kahju ning need väited võiksid olla asjakohased saamata jäänud 5
-s mittevaralise kahju hüvitise määramisel on juba arvestatud. Kaebajad on välja toonud erisused eelvangistuses ja kinnises vanglas karistuse kandmisel lähedastega suhtlemise osas. Kaebajate vahi all viibimise ajal kehtinud täitemenetluse seadustiku § 156 lg 3 p 2 nägi ette kinnipeetava õiguse saada kord kuus lühiajalise ja kaks korda kuus pikaajalise kokkusaamise; § 171 lg-d 3 ja 4 nägid eelvangistuses peetavale ette uurija, juurdleja, prokuröri või kohtu loal lühiajalisi kokkusaamisi perekonnaliikmetega/sugulastega ning kirjavahetust ja telefoniühendust vabaduses viibivate isikutega. Nii kinnipeetava kui ka eelvangistuses peetava õigus suhtlemisele toimus järelevalve all. Kaebajad pole põhjendanud, kuidas kinnipidamisrežiimide erinevus nende subjektiivseid õigusi rikkus, ega näidanud selliseid erandlikke asjaolusid, millistega haldusorgan kaalutlusõiguse olemasolu korral arvestama oleks pidanud. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu apelleeritud kohtuotsus muutmata. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (so kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Varasema HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna halduskohus tegi otsuse kaebaja kahjuks ja ringkonnakohus jätab otsuse muutmata, peavad menetluskulud kandma kaebajad. HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad kaebajate poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud – 28.01.2012 tasutud riigilõiv 639,10 eurot ning esindaja tasu 336,60 eurot kaebajate endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud varasema HKMS § 92 lg 1 ja kehtiva HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Silvia Truman Kaire Pikamäe Oliver Kask 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.