← Eesti

3-12-621/28

Obsah (12)§ 452§ 440§ 443§ 446§ 4511§ 4521§ 447§ 450§ 448§ 449§ 438§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks (endise perekonnanimega Virkus), Oliver Kask ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2012, Tallin

§ 452lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-12-621

  1. Venemaa Föderatsiooni (VF) Peaprokuratuur esitas 03.03.2011 Eesti Vabariigile (EV) peaprokurörile taotluse VF kodaniku M K i väljaandmiseks VF-le. M. K kahtlustatakse VF-s kelmuses – võõra vara riisumises pettuse teel olulise kahju tekitamisega kodanikule organiseeritud grupi poolt (VF kriminaalkoodeksi (VF KrK) § 159 lg 4) ning kelmuse katses – võõra vara riisumise katses pettuse teel olulise kahju tekitamisega kodanikule, suures ulatuses, organiseeritud grupi poolt, kui seejuures kuritegu ei olnud lõpule viidud isikust sõltumatutel asjaoludel (VF KrK § 30 lg 3 ja § 159 lg 4). M. K suhtes on 11.07.2003 VF Moskva linna Tušinski Rajoonikohtu poolt kohaldatud tõkendit vahistamine ja ta on 02.07.2004 kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. M. K peeti EV-s kinni 02.01.2012 ja võeti Harju Maakohtu määruse alusel väljaandmisvahistusse. Harju Maakohtu 07.02.2012 määrusega tunnistati M. K väljaandmine VF-le seoses Venemaal
  2. aastal kuritegeliku ühenduse poolt toime pandud kelmustega õiguslikult lubatavaks. Kohtumäärus jõustus 20.02.
  3. Justiitsministeerium tegi 01.03.2012 M. Kle ettepaneku esitada toimuvas haldusmenetluses väljaandmise otsustamisel oma arvamus. M. Kteatas 07.03.2012, et ta ei ole nõus väljaandmisega VF-le. Justiitsministri 09.03.2012 käskkirjaga nr 33 „Otsus Vene Föderatsiooni kodaniku M K ´i väljaandmiseks Vene Föderatsioonile“ (tl 48) otsustati anda M. K välja VF-le süüdistatuna VF KrK § 159 lg 4 ettenähtud kuriteo toimepanemises, s.o kelmuses – võõra vara riisumises pettuse teel kahju tekitamisega kodanikule, organiseeritud grupi poolt, ning süüdistatuna VF KrK § 30 lg 3 - § 159 lg 4 kohase kuriteo toimepanemises, s.o kelmuse katses – võõra vara riisumise katses pettuse teel olulise kahju tekitamisega kodanikule, suures ulatuses, organiseeritud grupi poolt, kui seejuures kuritegu ei olnud lõpule viidud isikust sõltumatutel asjaoludel.
  4. M. K esitas 23.03.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus justiitsministri 09.03.2012 käskkirja nr 33 tühistada. Kaebuse põhjendused: Käskkiri nr 33 on õigusvastane, kuna selles ei ole sisuliselt kontrollitud väljaandmist välistavaid asjaolusid, eelkõige kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 440 lg 1 p-s 3 sätestatut, st kas kuritegu, milles kaebajat süüdistatakse ning millega seoses tema väljaandmist taotletakse, ei ole EV seaduste kohaselt aegunud. Aegumise korral oleks väljaandmine välistatud nii

§ 440lg 1 p 3 kui ka väljaandmise Euroopa konventsiooni art 10 kohaselt.

Kuna justiitsminister ei ole väljaandmise õiguslikku lubatavust analüüsinud ega kontrollinud, on käskkiri piisavalt motiveerimata, õigusvastane ja kuulub tühistamisele. 3. Vastustaja vastuväited: Kaebaja ei ole esitanud ühtegi õiguslikku lubatavust käsitlevat ega muud asjaolu, mida ei oleks Harju Maakohtu või Justiitsministeeriumi menetluses puudutatud. Kaebaja on kuulutatud tagaotsitavaks, mis on karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 5 kohane alus aegumise peatumiseks. Nii maakohtu määrus kui ka justiitsministri käskkiri on seda käsitlenud ja leidnud, et kaebajale süüks pandavad kuriteod ei ole aegunud. Kaebaja on 07.02.2012 istungil kinnitanud, et talle on väljaandmistaotlus arusaadav ja ta on väljaandmisega nõus. Ka kaebaja kaitsja kinnitas, et väljaandmise alused on olemas ja seaduslikke takistusi väljaandmiseks ei esine. 2

(10)3-12-621
  1. Tallinna Halduskohtu 23.04.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Kohus ei nõustu kaebajaga, et justiitsminister ei ole väljaandmisel kontrollinud väljaandmise õiguslikku lubatavust. Käskkirjast nähtuvalt on minister õigusliku kontrolli lubatavuse teostanud. Käskkirjas sisalduvad põhjendused, miks vastustaja hinnangul on väljaandmine õiguslikult lubatav. Need põhjendused on piisavad, mistõttu haldusakti põhjendamise kohustus on täidetud. 2) Muu hulgas on vastustaja kontrollinud väidet kuritegude aegumise kohta ja leidnud, et need ei ole aegunud. Arvestades asjas mittevaieldavat asjaolu, et kaebaja oli juba
  2. aastal kuulutatud siseriiklikult (vt VF Moskva linna Tušinski Rajoonikohtu 11.06.2003 määrust, tl 70 pöördel -71 pöördel, tõlge tl 69-70) ja 02.07.2004 rahvusvaheliselt tagaotsitavaks (tl 86), on ilmne, et
  3. aastal toimepandud kuriteod ei ole käesolevaks ajaks Eesti seaduste järgi aegunud. KarS § 81 lg 7 p 1 kohaselt peatub kuriteo aegumistähtaeg, kui kuriteo toimepannud isik hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale. Sellisel juhul ei arvata aegumistähtaja hulka aega, mil isik end varjab, ning aegumistähtaega hakatakse uuesti arvestama isiku kinnipidamise või menetleja juurde ilmumise ajast (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Juura, 2009, lk 305). VF Moskva linna Tušinski Rajoonikohtu 11.06.2003 määrusest nähtuvalt on kaebajale asja arutamisest kohtukutsetega teatatud, kuid tema mitteilmumise tõttu on tulnud kohtuistung korduvalt edasi lükata. Seejuures pole kaebaja kohut mitteilmumise põhjustest teavitanud ja on muutnud elukohta. Kaebaja uus asukoht on kohtule teadmata. VF kohus on asunud seisukohale, et kaebaja ei täida kohtuistungile ilmumise kohustust (tl 69 pöördel). Seega on põhjendatud järeldus, et kaebaja on ennast kriminaalmenetluse eest varjanud, mistõttu kuritegude aegumistähtaeg on olnud alates 11.06.2003, mil kaebaja tagaotsitavaks kuulutati, kuni 02.01.2012, mil ta tabati, peatunud. Väide, et kaebaja ei olnud tema suhtes VF-s läbiviidavast kriminaalmenetlusest teadlik, on vastuolus ülaltoodud VF rajoonikohtu määrusega. Väide pole usutav, sest kaebajal puudus igasugune alus arvata, et Moskva Linnakohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 25.02.2003 kassatsioonimäärusega (tl 67-68, tõlge tl 90-91), millega Tušinski Rajoonikohtu 22.11.2002 süüdimõistev otsus karistuse leebuse tõttu tühistati ja samale kohtule uueks arutamiseks saadeti, kriminaalmenetlus tema suhtes lõppes. Tegelikele asjaoludele mittevastav on ka kaebaja väide, et tal puudusid VF-st lahkumiseks mistahes piirangud. Kõnealusest VF rajoonikohtu määrusest nähtub, et enne tagaotsitavaks kuulutamist kehtis kaebaja suhtes tõkend – elukohast mittelahkumise keeld (määruse resolutsiooni p 3, tl 70). Sama nähtub VF Peaprokuratuuri 31.01.2012 kirjast EV Justiitsministeeriumile (tl 73, tõlge tl 93). Kohus ei pea kaebaja vastupidist väidet VF ametivõimude kinnitusest kaalukamaks. Seega on ekslik kaebaja väide, et kõnealused kuriteod olid
  4. a kevadeks aegunud. Samuti on ebaõige kaebaja seisukoht, et ta on kuritegudes, millega seoses tema väljaandmist taotletakse, juba süüdi mõistetud. Puudub ju vaidlus selles, et kõnealune süüdimõistev otsus on 25.02.2003 kõrgema kohtu poolt tühistatud. Nimetatud asjaolu nähtub ülaltoodud kassatsioonimäärusest. 3) Kohtul puudub alus pidada Harju Maakohtu 07.02.2012 määrust, millega tunnistati kaebaja väljaandmine õiguslikult lubatavaks, õigusvastaseks. Pärast nimetatud kohtumäärust ja kaevatavat väljaandmisotsust ei ole õiguslik olukord ega maakohtule teada olnud faktilised asjaolud muutunud. Seda arvestades puudub vajadus muude kaebaja väljaandmise õigusliku lubatavusega seotud küsimuste käsitlemiseks. 4) Kaebaja väljaandmine VF-le seoses seal
  5. aastal toime pandud kuritegudega on õiguspärane ja vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus. 3
(10)3-12-621 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. M K i apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et minister on kontrollinud väljaandmise õiguslikku lubatavust ning haldusakti põhjendamiskohustus on täidetud. Tulenevalt

§ 452lg-st 3 peab isiku väljaandmise otsus olema põhjendatud.

Põhjendamiskohustus tähendab muu hulgas seda, et kontrollida tuleb väljaandmise õiguslikku lubatavust, sh seda, kas puudub

§ 440lg 1 p-s 3 ettenähtud väljaandmist välistav asjaolu – kuriteo aegumine.

Olukorras, kus on ilmselge, et kuriteo aegumistähtaeg (5 aastat vastavalt KarS § 81 lg 1 p-le 2) on möödunud (teod on väidetavalt toime pandud

  1. a mais, väljaandmise taotlus esitati
  2. a märtsis ja otsus tehti
  3. a märtsis), peaks minister kontrollima ja põhjendama, mis asjaoludel on jõutud järeldusele, et kuritegu pole aegunud. Pelgalt nentimine, et kuritegu pole aegunud, ei ole haldusakti motiveerimiskohustuse täitmiseks piisav. Haldusaktist peaks nähtuma, miks asuti seisukohale, et aegumistähtaeg ei ole möödunud aegumise katkemise või peatumise tõttu. Leides, et motiveerimiskohustus on täidetud, on halduskohus valesti kohaldanud HMS §
  4. 2) Kohus leidis, et kuna kaebaja oli
  5. a kuulutatud siseriiklikult ja 02.07.2004 rahvusvaheliselt tagaotsitavaks, ei ole
  6. aastal toimepandud kuriteod aegunud, sest aegumine on KarS § 81 lg 7 p 1 kohaselt peatunud. Kaebaja leiab jätkuvalt, et ainuüksi otsus tagaotsitavaks kuulutamise kohta ei ole selliseks juriidiliseks faktiks, millega võiks siduda kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja aegumistähtaja peatumist. Kohus selle väite suhtes HKMS § 165 lg 1 p 4 rikkudes seisukohta ei võtnud. Kuna VF ametivõimud kaebajat menetlusest ei teavitanud, ei olnud kaebaja menetlusest teadlik (ta ei teadnud isegi 22.11.2002 süüdimõistva otsuse vaidlustamisest) ning on alusetu väita, et ta hoidis kõrvale kriminaalmenetlusest. Kriminaalmenetlusest saab kõrvale hoida juhul, kui isik on mingile menetlustoimingule allutatud. Kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine tuleks kaebaja puhul kõne alla siis, kui pärast Tušinski Rajoonikohtu otsuse tegemist oleks kaebajat kassatsioonkaebuse esitamisest või kohtuistungist Moskva Linnakohtus informeeritud ja kaebaja ei oleks seejärel kohtuistungile ilmunud. Kuna kohus kaebajat menetlusest ei teavitanud (olles samas teadlik isiku elukohast ja aadressist), ei allutatud teda menetlustoimingule, mistõttu ei olnud isik edasisest kriminaalmenetlusest teadlik ega saanud sellest kõrvale hoiduda. Kaebaja on kaebuses ja selle täienduses põhjalikult selgitanud, et ta tunnistati Moskva linna Tušinski Rajoonikohtu otsusega kuritegudes süüdi, tema suhtes valitud tõkend tühistati ja muid tõkendeid ei kohaldatud. Kuna kaebaja elukoht oli Eestis (nimetatud fakt oli VF võimudele teada, mis nähtub nii Tušinski Rajoonikohtu kui ka Moskva Linnakohtu 25.02.2003 kassatsioonimäärusest), lahkus kaebaja pärast rajoonikohtu otsuse tegemist tagasi oma elukohta Eestis. Väidet, et kaebaja ei olnud kriminaalmenetlusest teadlik, ei pidanud halduskohus usutavaks põhjendusega, et kaebajal puudus igasugune alus arvata, et Moskva Linnakohtu 25.02.2003 kassatsioonimäärusega kriminaalmenetlus tema suhtes lõppes. Otsusest ei selgu, mille põhjal kohus järeldas, et kaebaja oli Moskva Linnakohtu otsusest teadlik. Otsuses ei ole HKMS § 165 eirates näidatud, millele kohus asjaolu tõendatuks lugedes tugines. Asjas esitatud tõenditele selline järeldus ei tugine. Kaebaja on kogu menetluse ajal väitnud, et ta ei olnud Moskva Linnakohtu otsusest teadlik ning sai sellest teada alles väljaandmismenetluse käigus. 4

(10)3-12-621 Kohus on lugenud tegelikkusele mittevastavaks ka kaebaja väite, et tal puudusid VF-st lahkumiseks mistahes piirangud. Kohtu seisukoha aluseks on Tušinski Rajoonikohtu 11.06.2003 määruse resolutsiooni p 3, milles on väidetud, et enne tagaotsitavaks kuulutamist kehtis kaebaja suhtes tõkend - elukohast lahkumise keeld -, ning sama nähtub VF Peaprokuratuuri 31.01.2012 kirjast EV Justiitsministeeriumile. Jääb arusaamatuks, mille alusel järeldas kohus, et elukohast lahkumise keeld, mille olemasolu on tõendites väidetud, tähendas kaebajale keeldu lahkuda Venemaalt. Tušinski Rajoonikohtu 11.06.2003 määruses on kaebaja elukohaks märgitud Tallinn, ning seega juhul, kui kaebajale oleks kohaldatud nimetatud tõkendit, tähendanuks see keeldu lahkuda Tallinnast. Kohtu järeldus, nagu puudunuks kaebajal luba lahkuda Venemaalt, ei põhine asjas kogutud tõenditel. Kohus asus ka seisukohale, et Tušinski Rajoonikohtu 11.06.2003 määrusest nähtuvalt on kaebajale asja arutamisest kohtukutsetega teatatud, kuid tema mitteilmumise tõttu on tulnud kohtuistung korduvalt edasi lükata. Kaebaja rõhutab, et pärast 22.11.2002 kohtuotsuse kuulutamist ei ole VF ametivõimud edastanud mingeid kutseid ilmumaks VF-s toimuvatele kohtuistungitele või muudele menetlustoimingutele. Kohtu viidatud määruses väidetu ei vasta tegelikkusele, sest kaebajale ei ole kutseid kohtusse ilmumiseks edastatud. Kaebaja ei saa negatiivset asjaolu tõendada. Asjaolu, kas VF toimetas kaebajale kätte kutseid kohtuistungile ilmumiseks, pidanuks välja selgitama justiitsminister haldusmenetluses. 3) Justiitsminister on teinud otsuse anda kaebaja välja riigile, mida ei eksisteeri. Vene Föderatsioon on Vene NFSV nimetus, kuid sellist rahvusvahelise õiguse subjekti ei eksisteeri. Taotluse esitas Venemaa Föderatsioon (riigi nimi on eesti keele normi järgi Venemaa Föderatsioon), kuid justiitsminister otsustas kaebaja välja anda Vene Föderatsioonile.
  1. Vastustaja vastuväited: Alusetud on kaebaja väited, et talle VF Peaprokuratuuri väljaandmistaotluses süüks pandud kuriteod on Eesti seaduse kohaselt aegunud, justiitsministri käskkirja andmisel pole väljaandmise õiguslikku lubatavust kontrollitud ning halduskohus ei ole oma otsuses aegumistähtaja peatumise osas seisukohta võtnud. Väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel 07.02.2012 Harju Maakohtu istungil käsitleti kaebuses tõstatatud aegumise küsimust. Moskva linna Tušinski Rajoonikohus on 11.06.2003 kuulutanud kaebaja tagaotsitavaks ja kohaldanud tema suhtes tõkendit vahistamine. 02.07.2004 on kaebaja kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Ilmselgelt on see KarS § 81 lg 5 kohane alus aegumise peatumiseks. Nii Harju Maakohtu määruses kui justiitsministri käskkirjas on seda käsitletud ja tõdetud, et kaebajale süüks pandavad kuriteod ei ole aegunud. Moskva linna Tušinski Rajoonikohtu 11.06.2003 määrusest tulenevalt on kaebajale edastatud kohtukutseid ning tema mitteilmumise tõttu on asja arutamist korduvalt edasi lükatud. Kohus ei hinnanud kaebaja väidet VF ametivõimude kinnitusest kaalukamaks ning tõdes, et kaebaja väide, mille kohaselt olid kõnealused kuriteod
  2. a kevadeks aegunud, on ekslik. Samuti pidas kohus ebaõigeks kaebaja seisukohta, et ta on kuritegudes, millega seoses tema väljaandmist taotletakse, juba süüdi mõistetud, sest süüdimõistev otsus on Moskva Linnakohtu 25.02.2003 otsusega tühistatud. Tallinna Halduskohus on väljaandmise menetluses Harju Maakohtu ja Justiitsministeeriumis otsustuste aluseks olnud VF Peaprokuratuuri esitatud dokumentidele viidates jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja väited, nagu ei oleks ta olnud tema suhtes VF-s läbiviidavast kriminaalmenetlusest teadlik, on vastuolus VF Moskva linna Tušinski Rajoonikohtu 11.06.2003 määrusega ja ka ebausutavad. Tegelikele asjaoludele mittevastav on ka kaebaja 5
(10)3-12-621 väide, et tal puudusid VF-st lahkumiseks piirangud, sest enne tagaotsitavaks kuulutamist kehtis kaebaja suhtes tõkend – elukohast lahkumise keeld. Sellest tulenevalt on alusetu kaebaja väide, nagu oleks halduskohus menetlusõigust rikkudes jõudnud järeldusele, et kaebaja lahkumine VF-st ei olnud õiguspärane. Tegelikele asjaoludele mittevastav on kaebaja väide, nagu oleks tema elukoht Moskva linna Tušinski Rajoonikohtu 22.11.2002 otsuse tegemise ajal olnud Eestis. Selles otsuses on kaebaja märgitud Moskva Tehnikaülikooli
  1. kursuse üliõpilasena ning elukohaks ülikooli ühiselamu. Nimetatud menetluses kaebaja osales, st kinnitas kohtule tema kohta olevate andmete õigsust. Kaebuses Tallinna Halduskohtule ega ka apellatsioonkaebuses ei ole esitatud ühtegi õiguslikku lubatavust käsitlevat asjaolu, mida ei oleks Harju Maakohtu, Justiitsministeeriumi või Tallinna Halduskohtu menetluses puudutatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  3. Isiku väljaandmist välisriigile ja väljaandmise menetlust reguleerivad

  1. peatüki
  2. ja
  3. jaotis. Välisriigile isiku väljaandmise menetlus jaguneb eelmenetluseks Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris, väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks ja täitevvõimu pädevusse kuuluvaks väljaandmise otsustamiseks (

§ 443

). Välisriigile isiku väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimine allub Harju Maakohtule (

§ 446

). Väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise määruse peale võib esitada määruskaebuse

§-s 386 sätestatud korras kümne päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest Harju Maakohtu kaudu Tallinna Ringkonnakohtule, kelle määrus on lõplik (

§ 4511lg-d 1, 2 ja 4).

Välismaalase väljaandmise otsustab justiitsminister põhjendatud otsusega (

§ 452lg-d 2 ja 3).

Isiku välisriigile väljaandmise otsuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule (

§ 4521lg 1).

Halduskohus jätab kaebuse lahendamisel läbi vaatamata asjaolud, mis puudutavad väljaandmise õiguslikku lubatavust, välja arvatud juhul, kui neid asjaolusid ei olnud võimalik esitada Harju Maakohtule ega ringkonnakohtule (

§ 4521lg 3).

9. Halduskohtule esitatud kaebus ja ka apellatsioonkaebus tuginevad väitele, et kaebaja väljaandmine ei ole õiguslikult lubatav, sest kuriteod, millega seoses kaebaja väljaandmist taotletakse, on aegunud, kuna kaebaja ei ole kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud.

§ 440

lg 1 p 3 kohaselt ei ole isiku väljaandmine välisriigile lubatud muu hulgas siis, kui taotleva riigi või Eesti seaduste kohaselt on kuriteo aegumistähtaeg möödunud. Ringkonnakohtu hinnangul on kuritegude väidetava aegumise näol tegemist asjaoluga, mis tuleb halduskohtul jätta väljaandmise otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel vastavalt

§ 4521

lg-le 3 läbi vaatamata, kuna seda asjaolu oli võimalik esitada Harju Maakohtule ja Harju Maakohtu määruse vaidlustamise korral Tallinna Ringkonnakohtule. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. 10. M. K väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimine on toimunud Harju Maakohtus. 6

(10)3-12-621 Harju Maakohtu 02.01.2012 määrusega nr 1-12-28 (tl 80-83) kohaldati kaebaja suhtes väljaandmisvahistust kuni tema väljaandmiseni või väljaandmisest keeldumise otsuse tegemiseni.

§ 447

lg 4 näeb ette, et isikule ei kohaldata väljaandmisvahistust, kui on ilmnenud väljaandmise õiguslikud takistused. 02.01.2012 kohtuistungi protokollist, kus arutati prokuröri vahistamistaotlust kaebaja suhtes, nähtub, et muuhulgas väitis kaebaja ka seda, et ta ei ole uurimisest kõrvale hoidunud (tl 74). Ka Harju Maakohtu 02.2012 määruses nr 1-12-28, millega kohaldati kaebaja suhtes väljaandmisvahistust, on kajastatud kaebaja väide, et ta ei ole end õiguskaitseorganite eest peitnud. Sellele vaatamata leidis Harju Maakohus, et õiguslikke takistusi isiku väljaandmiseks ja väljaandmisvahistuse kohaldamiseks ei esine. Vastavalt

§ 447lg-le 8 võib väljaandmisvahistuse määruse vaidlustada sama seadustiku 15.

peatükis sätestatud korras. Nimetatud määrust ei vaidlustatud ning see jõustus 13.01.2012 (jõustumismärge määruse originaali fotokoopial tl 28). 11.01.2012 toimus Harju Maakohtus kohtuistung kaebaja väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimiseks. Kohtuistungi protokollist (tl 30-31) nähtuvalt selgitas kohus kohtuistungil

§ 450

lg 4 p 1 järgides väljaandmistaotlust ning väljaandmismenetluse regulatsiooni, muu hulgas seda, et väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavad asjaolud tuleb esitada Harju Maakohtule või ringkonnakohtule ning nende õigeaegsel esitamata jätmisel jäetakse need väljaandmismenetluses läbi vaatamata. Sellel istungil M. K avaldas, et ta ei ole väljaandmisega nõus, sest sama kuriteo eest on olemas süüdimõistev kohtuotsus. Kohus lükkas asja arutamise edasi ning taotles 11.01.2012 määruse ja 25.01.2012 kirjaga (tl 32-37) VF-lt informatsiooni selle kohta, kas Moskva linna Tušinski Rajoonikohtu 22.11.2002 otsus on jõustunud või tühistatud. 07.02.2012 toimus taas Harju Maakohtus kohtuistung kaebaja väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimiseks. Kohtuistungi protokollist (tl 74 pöördel - 75) nähtuvalt täitis kohus taas

§ 450lg 4 p-st 1 tulenevat selgitamiskohustust.

Kaebaja avaldas, et ta on nõus enda väljaandmisega. Kaebaja kaitsja leidis, et kõik väljaandmise alused on olemas ja seaduslikke takistusi VF taotluse rahuldamiseks ei ole, tema klient saab sellest aru ja nad loodavad, et väljaandmine toimub võimalikult kiiresti, puuduvad formaalsed alused taotluse mitterahuldamiseks, nad soovivad protsessi kiirendada. Harju Maakohtu 07.02.2012 määrusega nr 1-12-28 (tl 84-88) tunnistati kaebaja väljaandmine VF-le seoses Venemaal 2002. aastal kuritegeliku ühenduse poolt toime pandud kelmustega õiguslikult lubatavaks. Muu hulgas leidis kohus, et kuriteod ei ole aegunud. Määruses kohus konstateeris, et kaebajale on selgitatud ka seda, et väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavad asjaolud tuleb esitada maakohtule või ringkonnakohtule ning nende õigeaegsel esitamata jätmisel jäetakse need läbi vaatamata. Harju Maakohtu 07.02.2012 määruse originaalile (fotokoopia tl 43-47) on M. K samal kuupäeval omakäeliselt märkinud, et ta ei soovi otsust vaidlustada ja on nõus enda kiirmenetluses VF-le väljaandmisega. Harju Maakohtu 07.02.2012 määrust ei vaidlustatud ning see jõustus 20.02.2012 (jõustumismärge määruse originaali fotokoopial tl 47).

§ 448

lg-te 1 ja 2 kohaselt on väljaandmismenetluses kaitsjaks advokaat ning kaitsja osavõtt väljaandmismenetlusest on kohustuslik alates isiku kinnipidamisest sama seadustiku § 447 lg 3 alusel. Kaebaja kahtlustatavana kinnipidamise 02.01.2012 protokollist (tl 22-24) nähtuvalt osales menetlustoimingus kaitsja. Kaitsja osales vahistamistaotluse arutamiseks toimunud 02.01.2012 kohtuistungil, nii nagu ka mõlemal kaebaja väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimiseks toimunud Harju Maakohtu istungil. 7

(10)3-12-621 Eelneva põhjal ringkonnakohus järeldab, et kaebajal, keda esindasid väljaandmisvahistamisel ja väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel advokaadid ning kellele Harju Maakohus korduvalt selgitas, et väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavad asjaolud tuleb esitada Harju Maakohtule või ringkonnakohtule ning nende õigeaegsel esitamata jätmisel jäetakse need väljaandmismenetluses läbi vaatamata, oli võimalik halduskohtumenetluses tõstatatud väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutav asjaolu esitada Harju Maakohtule. Kaebaja ongi seda teinud, väites, et ta ei ole kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud, kuid hiljem on ta nõustunud väljaandmisega, leides, et väljaandmist välistavad või piiravad asjaolud puuduvad. Harju Maakohtu määrust, millega kaebaja väljaandmine tunnistati õiguslikult lubatavaks, kaebaja ei vaidlustanud. Kriminaalkohtule asjaolu esitamata jätmisega minetas kaebaja õiguse esitada halduskohtumenetluses taas väidet, et ta ei ole kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud ning seetõttu on kuriteod aegunud. 11. Käesolevas asjas 09.04.2012 halduskohtule täiendavalt esitatud kaebaja seisukohtades (tl 99 pöördel) on selgitatud, et kuigi kaebaja oli Harju Maakohtu 07.02.2012 istungil tema VF-le väljaandmisega nõus, oli see nõusolek saadud kaitsja poolt kaebaja eksitusse viimise teel, sest kaitsja ei olnud ka ise mingil põhjusel välja selgitanud väljaandmist välistavaid asjaolusid, muu hulgas seda, et kuritegu, mille väidetava toimepanemisega seoses kaebaja väljaandmist taotletakse, on aegunud. Ringkonnakohtu hinnangul on väide kaebaja kaitsja poolt eksitusse viimise kohta põhistamata ega õigusta

§ 4521lg 3 kohaldamata jätmist.

Kaebajat on Harju Maakohtus toimunud menetluses esindanud koguni kaks kaitsjat ning ringkonnakohtul pole alust arvata, et nad on jätnud oma kohustused korrektselt täitmata. Ringkonnakohus osutab, et

§ 449

lg 1 võimaldab anda välismaalase tema poolt kaitsja juuresolekul antud kirjaliku nõusoleku alusel taotlevale riigile lihtsustatud korras välja ka ilma, et väljaandmise õiguslikku lubatavust kohtulikult üldse kontrollitaks. 12. Seoses kaebaja viidetega Riigikohtu erikogu 29.01.2010 otsuses nr 3-3-1-72-09 väljendatud seisukohtadele, märgib ringkonnakohus, et toona kehtinud õiguslikku regulatsiooni on muudetud. Riigikohtu nimetatud lahendis tõstatatud õiguslikke küsimusi silmas pidades on muudetud väljaandmismenetlusega seotud vaidlustusprotsess selgemaks ja erinevate õigusharude spetsiifikat arvestavamaks, piiramata seejuures isiku kaebeõigust. Nimelt muudeti ja täiendati 01.01.2012 jõustunud HKMS §-ga 302

19. peatüki sätteid (§ 450 lg 4 p 1, § 4511, § 452 lg 5, § 4521). Seaduse muutmise eesmärgi kohta on selgitused leitavad halduskohtumenetluse seadustiku eelnõu 902 SE seletuskirja kaudu varasema samasisulise eelnõu 755 SE algteksti seletuskirjast. Seletuskirja kohaselt muudetakse kehtiva regulatsiooniga praktikas kaasnenud olulist puudust, et väljaandmise õiguslikku lubatavust ehk karistusõiguslikke küsimusi hindab lisaks kriminaalkohtule halduskohus. Väljaandmise õigusliku lubatavuse ülesande panemine halduskohtule ei ole kooskõlas Eesti õigussüsteemi üldise arenguga, mille kohaselt halduskohus ei lahenda kriminaalmenetluslikke (karistusõiguslikke) küsimusi. Seletuskirjas leiti, et vajalik on väljaandmismenetluse regulatsiooni muuta selliselt, et kriminaalkohtus lahendatakse väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavad küsimused (

§ 438

-442) ning need päädiksid ringkonnakohtus, juhul kui maakohtu otsustus vaidlustatakse. Halduskohtus hinnatakse täitevvõimu kaalutlusotsustust halduskohtumenetluse põhimõtete alusel.

-s peab olema selgelt sätestatud, et väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamine on kriminaalkohtu, mitte aga halduskohtu ülesanne. Selleks, et välistada olukord, kus kõigepealt annab väljaandmise õiguslikule lubatavusele hinnangu kriminaalkohus ning seejärel halduskohus (M. Rudi ja S. G 8

(10)3-12-621 väljaandmismenetlused, vastavalt Riigikohtu kohtuasjad 3-1-1-39-09 ja 3-3-1-72-09), on eelnõus sätestatud, et juhul, kui isik ja tema kaitsja ei esita väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavaid asjaolusid kriminaalkohtus, siis hilisemas menetluses neid enam esitada ei saa. Erandiks on olukord, kus teatud asjaolud omandavad ajalises plaanis uue tähenduse. Kuivõrd Vabariigi Valitsuse ja justiitsministri otsustus väljaandmise kohta on õiguspoliitilise iseloomuga, siis peab selles olema põhistatud, et isiku väljaandmist takistavad asjaolud puuduvad olukorras, kus väljaandmine on õiguslikult lubatav. Just nende täidesaatva võimu poolt esitatavate argumentide kontroll on halduskohtu ülesanne. Eelnõu seletuskirjas leiti, et kavandatud muudatused on kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-72-09 väljendatud seisukohtadega ning muudatuste jõustumisel kaotaks

§ 2

lg 4 mõttes oma tähenduse seletuskirjas tsiteeritud Riigikohtu järgmine seisukoht: „Kui Vabariigi Valitsus enda korralduses väljaandmise õiguslikku lubatavust ei kontrolli, siis on ta rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust, mille tagajärjeks võib olla haldusakti tühistamine. Õigusliku lubatavuse kontrolli teostamata jätmine ei ole kaalutlusviga, vaid faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmata jätmine“. Arvestades sellega, et käesoleva vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-72-09 käsitletust teistsugune õiguslik regulatsioon, ei ole põhjendatud kaebaja ootus, et väljaandmise otsustajal ja halduskohtul tuleks kontrollida ning põhjendada ka neid väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavaid asjaolusid, mis esinesid väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise ajal kriminaalkohtus. Väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavate asjaoludena, mida ei olnud võimalik esitada kriminaalkohtus, peetakse ringkonnakohtu hinnangul

§ 4521

lg-s 3 silmas õigusliku olukorra ja faktiliste asjaolude muutumist pärast väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise määruse jõustumist. Käesolevas asjas ei ole kaebaja esitanud uusi asjaolusid, mis ei oleks olnud talle teada ajal, mil väljaandmise õiguslikku lubatavust kontrolliti kriminaalkohtus.

  1. Apellatsioonkaebuses osutatud asjaolu, et taotleva riigi nimi on eesti keele normi kohaselt Venemaa Föderatsioon, mitte Vene Föderatsioon, seondub eesti keele õigekirjaga. Vaidlustatud haldusaktis võimalik eesti keele õigekirja nõuete vastu eksimine ei muuda haldusakti arusaamatuks ega selle täitmist võimatuks.
  2. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb M K i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.04.2012 otsus muutmata.
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna halduskohus tegi otsuse kaebaja kahjuks ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata, peab apellatsioonimenetluse kulud kandma kaebaja. Kaebaja on apellatsioonimenetluses tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 15,97 eurot ning kandnud esindaja kulu 792 eurot. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. 9

(10)3-12-621 Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Plaks 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.