3-10-1415/72

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1415 Otsuse kuupäev

1. mai 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi S. Ji kaebus Viru Vangla direktori 05.03.2010 käskkirja nr 1.1-1/51 õigusvastaseks tunnistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 10.05.2012 Menetlusosalised Kaebaja: S. J /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta S. Ji kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 02.07.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 05.03.2010 andis Viru Vangla direktor välja käskkirja nr 1.1-1/51 (tl 133-136), millega kehtestas selles vanglas kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 31.05.2010 edastas S. J Tallinna Halduskohtusse kaebuse (tl 1) Viru Vangla 05.03.2010 käskkirja nr 1.1-1/51 peale. 30.06.2010 edastatud täienduses (tl 11) palus ta tuvastada selle käskkirja õigusvastasus. 18.08.2010 lisas ta veel ühe pöördumise (tl 41). 23.09.2010 saabus kaebus kohtualluvuse järgsele lahendamisele Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja (tl 38). 02.11.2011 edastas ta uue täienduse. Kaebaja väidab, et käskkirjal puudub õigus ja õigusjõud, seda pole talle teatavaks tehtud, selle välja andmisel rikuti oluliselt kaalutlusõigust ja haldusmenetluse seaduse § 54 kuni § 59 ning käskkirja tõttu võeti talt ära fotoalbum ja keegi ei saa talle midagi saata.
5. Viru Vangla vastuses (tl 131-132) peeti vaidlustatu käskkirja õiguspäraseks, selgitati oma seisukohti selle andmise õiguslikke aluste ja põhjuste osas ning paluti kaebust mitte rahuldada. Seejuures nõustuti, et käskkiri küll piirab kaebaja õigusi selles loetletud esemeid omada ja lähedastelt saada, kuid leiti, et tegemist on õiguslikul alusel põhineva piiranguga, mis on vajalik julgeoleku tagamiseks vanglas. Veel selgitati, et õigus keelata täiendavalt aineid ja esemeid tuleneb vangla direktorile vangistusseaduse § 15 lg 4 ja vangla sisekorraeeskirja § 1’ ning märgiti ära, et vaidlustatud käskkirjas on selles loetletud esemete keelamist põhjendatud.
6. Kohtuistungil jäi S. J oma kaebuse väidete ja nõuete juurde ega esitanud olulisi täiendusi märkides vaid, et vangla direktor võib anda käskkirju ainult oma ametlikele. Ta leidis, et ehkki vaidlusalune käskkiri praegu enam talle ei mõju, tuleks lähtuda kaebuse esitamise hetkest ja siis rikkus see tema õigusi. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 79) kaebust ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Kaebuse esitamise ajal kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 sätestatu võimaldas tuvastamisnõudega halduskohtusse pöördumist üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks ja põhjendatud huvi olemasolul. Käesoleval ajal sisaldub sama põhimõte selle seadustiku § 38 lg 4 ja § 44 lg 1 ning lisaks kehtestab sama seadustiku § 45, et tuvastamiskaebuse võib esitada ainult juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Seega pidi halduskohus varem ja peab ka nüüd tuvastama, kas ja kuidas rikub vaidlustatud haldusakt kaebaja õigusi ning kas esitatud nõue aitab tema õiguste taastamisele kaasa. Kohtuistungil väitis S. J oma huvi seisnevat tema õiguste rikkumises (tl 83). Kaebuse ja selle juurde esitatud täienduste väited lubavad järeldada ka preventiivse huvi võimalikkust. Kumbki neist ei saa aga olla tema kaebuse rahuldamise piisavaks aluseks. Haldusakti arvatav õigusvastasus on kaebuse esitamise alus ning vastava väitega ei saa samaaegselt põhjendada ka kaebaja huvi. Põhjendatud huviks ei ole ka soov veenduda vaidlustatu õigusvastasuses, sest tuvastamisnõude rahuldamisel jääb haldusakt kehtima ning vastav kohtuotsus selle mõju ei kõrvalda. Preventiivne eesmärk võib iseenesest küll olla sobilikuks tuvastamiskaebuse esitamise põhjenduseks, kuid kaebuse rahuldamine saab sellest lähtuvalt toimuda ainult siis, kui kaebuse esitajal on vastava haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus ning selle õigusvastaseks tunnistamine võib soodustada tema õiguste kaitset tulevikus. Preventiivset huvi ei saa tuvastamisnõude piisava alusena käsitleda ka juhul, kui selle rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna enam kaebuse eesmärkide saavutamisele üldse kaasa aidata. Kaebuse esitamise ajal 31.05.2010 oli S. J Viru Vangla kinnipeetav ning vaidlusalune käskkiri reguleeris tema õigusi ja kohustusi. Viru Maakohtus kriminaalasjas nr 1-10-14635 25.01.2012 koostatud kohtumäärusega vabastati ta tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest. Praegu ta enam vanglas ei viibi ning seega ei korralda ükski seal kehtivatest haldusaktidest, sealhulgas ka kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu kehtestav Viru Vangla 05.03.2010 käskkiri nr 1.1-1/51 (tl 133-136) enam tema elu. Vanglast vabanemise hetkest alates puudub tal selle haldusaktiga isiklik puutumus ning selle õigusvastaseks tunnistamine ei saa kuidagi soodustada tema õiguste kaitset või anda talle mingeid eeliseid tuleviku tarbeks.
8. Riigikohtu lahendite nr 3-3-1-23-99 ja 3-3-1-26-99 järgselt halduskohtumenetluses juurdunud praktika kohaselt ei pea halduskohus kontrollima haldusakti seaduslikkust, kui ta leiab, et see ei riku ega saagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Sama saab kehtida juhul, kui kohus ei leia tuvastamiskaebuses puhul kaebaja huvile põhjendust. Seega puudub vajadus hinnata Viru Vangla 05.03.2010 käskkirja nr 1.1-1/51 kõigist kaebuse esitaja väidetest ja neile esitatud vastuväidetest lähtuvalt ning on igati piisav kui märkida ära üksnes, et kinnipeetava isiklike asjadega seonduvaid 2 üldisid põhimõtteid reguleeriva vangistusseaduse § 15 lg 4 kohaselt on vanglal õigus keelata lisaks justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 64’ loetelus sisalduvale ka niisuguseid esemeid ja aineid, mis võivad ohustada konkreetse vangla või seal viibivate isikute julgeolekut. Niisuguse volitusnormi eesmärgiks on olnud vajadus arvestada iga vangla ehituslikust, seal kinni peetavate isikute või mistahes muust eripärast tulenevaid erisusi. Tegemist on piiratud kohtulikku kontrolli võimaldava kaalutlusõigusel rajaneva üldkorraldusega, mille andmine on justiitsministri juba nimetatud määruse § 1’ kohaselt vangla direktori pädevuses ning mille puhul ei nõuta haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 7 tulenevalt kaebaja poolt kohtuistungil nimetatud ärakuulamise põhimõte (tl 82) järgimist.
9. Eeltoodud järeldustel tuleb S. Ji kaebus täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumääruse (tl 126) alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3