lg 1 ja § 67 lg 1 sätestatud nõuete rikkumise eest seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati karistuse kandmise ajal osaliselt või täielikult
28.10.2011 vaideotsusega nr 6-12/378-1 (tl 11) ja 15.12.2011 vaideotsusega nr 6-12425-3 (tl 48) jäeti mõlema käskkirja peale esitatud vaided (tl 10 ja 14-16) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 2. 21.12.2011 esitas A. Ž Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-8) paludes Viru Vangla 03.11.2011 käskkiri nr 6-3/2012-D tühistada, teha karistuse kustutamisele ja kompensatsiooni maksmisele kohustav ettekirjutus ning kontrollida karistuse määramisel osalenute kutsesobivust.
lg 3 ja 38 lg 1 tuginedes väitis kaebaja, et vanglasse saabudes mõõtis meditsiiniõde vererõhku ja esitas kolm küsimust, kuid arst teda enne tööle määramise käskkirja andmist üle ei vaadanud ning keegi tema võimeid ja oskusi ei kontrollinud. Ta kirjeldas nii sündmuste käiku kui oma käe seisundist tulenevat võimetust koristamistööd teha märkides muuhulgas, et paremas käelabas oleva plaadi tõttu pole tal võimalik kätt rusikasse panna ega midagi pikemalt käes hoida, spordisaalis tegeleb põhiliselt jooksmisega ning on soovinud saada tööle raamatukokku, kuid seda ei võimaldatud. Veel märkis kaebaja, et kirurg vabastas ta peale käe vaatamist tööst, kuid muutis siis administratsiooni mõjutusel oma otsust, pakutud operatsioonist keeldus ta aga ise, kuna puudub igasugune usaldus vangla meditsiinilise teeninduse vastu ja ta ei soovi riskida oma tervisega.
lg 1 ja § 67 p 1 toetudes süüks pandud seda, et 06.10.2011 ei allunud ta korraldusele asuda koristama S8 eluosakonda. Kaebaja ise pole seletuskirjades (tl 63 ja 65), vaides (tl 14-16) ja kaebuses (tl 1-8) eitanud töötamisest keeldumist, kuid peab niisugust käitumist oma käe tervisliku seisukorra tõttu õigustatuks.
p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud vanglas täitma sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Sama seaduse § 37 lg 1 tulenevalt peab kinnipeetav reeglina töötama ning juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on neis kehtestatud, et töötamise kohustusest on vaba kinnipeetav, kes ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka mittejõudnud täiskasvanud isiku puhul eeldatakse, et ta on töövõimeline ja vastupidise peab tuvastama üldjuhul Sotsiaalkindlustusamet ekspertarstide abil või kinnipeetava suhtes
Seaduseandja niisugune nõue ei tähenda aga, et kinnipeetavale tuleb enne tööle määramist teha tingimata arstlik läbivaatus ja kui seda pole tehtud või esineb mistahes terviseprobleem, ei saa teda töövõimeliseks pidada ja tööle määrata. Kaebaja kohta Viru Vangla meditsiiniosakonnas tehtud tervisekaardi sissekanded (tl 22-23) ja tõend (tl 58 ja 76) kinnitavad, et tal on küll aastal 2007 saadud trauma tagajärjel parema labakäe murru jääknähud, kuid labakäe koormamiseta tööd on sellele vaatamata võimalikuks peetud. Diagnoosi määramine ja kinnipeetava töövõimele hinnangu andmine on tervishoiuteenuse osadeks ja nende õiguspärasuse kontrollimine pole Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-69-10 kohaselt halduskohtu pädevuses. Mitte igasugune terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole käsitletav töökohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta kasutab selleks sobivaid töövõtteid ja -vahendeid.
lg 2 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud 2 oma kambrit ja selle sisustust ise korras hoidma ja puhastama. Vastavate tööde sisu ja maht on küll mõnevõrra erinevad, kuid liigutused, mis nende teostamisel teha tuleb, on suures osas siiski samad. A. Ž pole väitnud ega tõendanud, et ta seda kohustust ei täida. Samuti pole ta väitnud ja tõendanud, et ei saa teha muid igapäevaseid toiminguid, kasutab erinevate pöördumiste ja seletuste kirjutamisel kaasabi ega ole selgitanud kohtule, kuidas võimaldaks probleemne parem käelaba tema poolt soovitud raamatukogus töötamist (tl 46), koristamist aga mitte. 5. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. A. Žile antud korraldus tuleneb
lg 1 kehtestatud töötamise kohustusest ning tema tööle määramise kohta 08.09.2011 antud käskkirjast (tl 64), mida kaebaja ei ole kohtus vaidlustanud. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ning kaebajal tuli see vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata täita. Tal on küll kunagise trauma tõttu olemas tervislikud probleemid, millele ta tööle määramise käskkirja peale esitatud vaides (tl 10) ja seletuskirjades (tl 12, 63 ja 65) ka tähelepanu juhtis, kuid distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 61) nähtuvalt on menetluse käigus tema tervisliku seisundiga seonduvat uuritud, vastavas tõendis on arst eitanud töötamist takistavate asjaolude olemasolu (tl 76) ja seda, et töötamine pole täielikult vastunäidustatud kinnitab ka hiljem väljastatud tõend (tl 58). Menetlejal puudus alus kahelda selles, et vanglas tegutsev arst teab seal majandustöödele rakendatavate kinnipeetavate suhtes kohalduvaid töötingimusi ja oskab hinnata nende võimalikku mõju konkreetsetele isikutele, vastav alus puudub ka kohtul ning isaks pole arsti arvamus eespool juba nimetatu kohaselt üldse halduskohtus vaidlustatav. 6.
lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. A. Ži süü tööle asumise kohta antud korralduse täitmata jätmises on tõendatud vanglaametnike ettekande (tl 62) ja distsiplinaarmenetluse käigus kogutud arstitõendiga (tl 76), ta ei ole oma seletuskirjades (tl 12, 63 ja 65), vaides (tl 10) ja kaebuses (tl 1-8) ka ise korralduse täitmisest keeldumist eitanud ning tema põhjendused on juba nimetatud arstitõendiga ümber lükatud. Viru Vangla poolt kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on A. Ži puhul järgitud kõik vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud (tl 61), karistatut on teavitatud menetluse algatamisest (tl 66), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 12, 63 ja 65) ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud ühekuulise tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on niisuguse pikkusega kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna
lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab seitsme ööpäeva pikkune karistus arvestada nii kaebaja isikut kui vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule, pole vaatamata varasemate karistuste puudumisele ülemäärase raskusega ja võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata tema õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Töökohustuse täitmata jätmine tähendab allumatust oma põhiseadusest ja seadusest tulenevatele kohustustele ja vanglas kehtivale korrale, ohustab seetõttu vaieldamatult vangla julgeolekut ning on 3 niisuguseks erandlikuks asjaoluks, mis õigustab ka kõige rangema karistuse kohaldamist. Antud juhul viitavad asjaolud, et esmalt tugines A. Ž tööle määramise käskkirja osas üksnes töötasuga mittenõuistumisele (tl 64), lisas tervisest tulenevad väited alles hiljem, keeldus talle pakutud käe liikuvust parandavast operatsioonist ning peab käte osavust ja tugevust nõudvat tööd raamatukogus (tl 45-46) võimalikuks, koristajana töötamist aga mitte, selgelt sellele, et tegelikult ei ole tema probleem mitte tervises vaid tahtmatuses teha just koristamise tööd. Seda, et niisugust tööd ei pea ta normaalseks, väidab kaebaja otsesõnu vanglale esitatud vaides (tl 16), kus ta märgib veel ka seda, et töötas enne vanglat kogu aeg täiskoormusega. Seega kinnitab kõik asjas esitatu, et A. Žile määratud karistus rajaneb igati õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseaduses kehtestatud õigusi ja vabadusi ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid. Kuna distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja karistuse määramisel saab arvestada üksnes juba välja antud tõendeid ja vastu võetud otsustusi, ei muuda kaebajale antud korraldust ja selle täitmisest keeldumise eest määratud karistust õigusvastaseks ka asjaolu, et 13.12.2011 on Viru Vangla meditsiiniosakond väljastanud tõendi (tl 58), mis ei luba töötamisel labakätt koormata. 7. Eeltoodud järeldustel jääb A. Ži kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja poolt tasutud 15,97 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.